Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

DSC00476

Jamaica

Ma läksin vaid ühel põhjusel järjekordsele KLENKIEP kruiisile. Ma ei valinud seda reisi, et mõnuleda päikesepaistes ja oma nahka kõrvetada kuskil lõunas. Seda saan teha küllalt kodus. Ma ei valinud seda üritust, et olla kõige uuema ja suurema, Eesti naaberriigis Soomes ehitatud luksuslaevaga merel. Kruiisi peatuskohtade vastu mul polnud ka huvi; olen näinud enamikke Kariibi saartest ja üldmulje on mul juba olemas. Ma läksin vaid, et nautida Rein ja Anne Luningi plaanitsetud Eestiga seotud üritusi.

 

Aga olles tulnud nii kaugele, võiks ju uurida, et ehk leian midagi uut elust Kariibi saartel. Varasem peatus Haitis ei olnud eriti huvitav. Jamaica näis pakkuvat rohkem. Laev peatus sellel saarel 22. märtsil, mis oli kruiisi neljas päev merel. Nagu eelmisel saarel, võis laevalt päevaks lahkuda käsuga olla pardal tagasi kell viis laeva kella järgi. See oli tähtis, sest olime uues ajatsoonis ja kohalik aeg oli üks tund tagasi lükatud. Laeva kella ei muudetud.

 

Jamaical oli pakkuda palju reise saarele, mille eest tuli eraldi maksta. Ma valisin bussireisi, mis lubas tutvustada reisijatele Jamaica ajalugu ja loodust. Mu ainuke mure oli, et kas kohalikud korraldajad teavad, et laev lahkub õhtul laeva kella järgi. Aga vahel peab usaldama inimesi.

 

Viietunnine bussi sõit algas Falmouthi sadamast. Falmouthi alevikus polnud midagi märkimisväärset. Sõit viis meid Montego Bay linna. Teel olid väikesed majad ja näis, et neil kõigil oli elektrit ja telefonid, sest traate oli postide otsas suuremal hulgal. Ehk olid traadid väga odavad, et iga majaomanik sai end otse keskjaamaga siduda.

 

Jõudsime Montego Baysse ja seal peatusime Kariibi vanima kiriku juures. Kui võrrelda, mida Eesti kirikud pakuvad näha, siis polnud siin midagi erilist. Kuid sellel kivikirikul oli ajalooline tähtsus, mis näitas, et koos suhkru kasvatamise arenguga tõid kolonistid kaasa ka oma ristiusu orjadele.

 

Edasi viis buss meid mööda suhkrupõldudest. Orjapidamise ajal lõigati suhkruroo varred ja neist tehti kohalikes tööstustes suhkrut. Peale orjusest vabastamist eelistas rahvas elada väiketalu pidamisest ja vili saadetakse nüüd mujale töötlemiseks.

 

DSC00493

 

Siis muutus maapind mägisemaks ja samal ajal kadusid põllud. Seda asendas lopsakas troopiline mets. Tee ääres olid väikesed majad, mille kõrval olid põõsastesse kasvanud mahajäetud autod. Olid kui hauad heade mälestustega ajast enne, kui autod oma hinge ära andsid.

 

Igasugust vilja näis kasvamas puudel ja põõsastel, et lihtsalt siruta kätt ja nopi. Kuidas saaks siin saarel nälga tunda? Kas olime viimaks paradiisis? Aga ega päike ei paista igal päeval ja on vaja varuda tormisteks päevadeks. Peab olema põhjusi, miks see maa eurooplasi ei tõmba. 95 % rahvast on mustad, nende järeltulijad, kes toodi vägisi Kesk-Aafrikast kaks sajandit tagasi suhkru põldudel töötamiseks.

 

Saarel elab 2,7 miljonit inimest, aga millest teenitakse peale turismi, pole selge. Siiski neil on rohkem lootust paremaks eluks kui Haitis: keskmine vanus on siin 27 aastat, Haitis vaid 21, (Eestis on see 40.) Rahvas elab saarel, mille pindala on vaid neljandik Eestist. Võib arvata et optimaalne vanus on tingitud sellest, kui produktiivsed on inimesed ja mis ressursse maa pakub. Saare avastasid indiaanlased. Hispaanlased olid esimesed eurooplased, kes 1494. Aastal saarele jõudsid. Aga 1655 vallutasid inglased saare ja tulemus on, et rahvas räägib inglise keelt. Orjus kaotati siin enne, kui see toimus USAs, nimelt 1838.

 

DSC00506

 

Buss peatus järgmiseks ühe koolimaja juures, kus olid lasteaia- ja algkooliealised lapsed, seega vist 5 kuni 8 aasta vanused. Olid kenad, intelligentsed, rõõmsad ja hästi käituvad noored, kes vist palju valgeid polnud näinud. Üks hõõrus mu kätt vist proovides, et kas see valge värv tuleb nahalt maha. Siis pani kooli direktor lapsed ritta ja laulma meile ja palus väikest annetust. Siin oli ainuke koht, kus turistid kohaliku rahvaga kokku puutusid (välja arvatud bussijuhiga).

 

Varsti peatusime loodusega ümbritsetud restoranis, kus pakuti kohalikke toite: kitseliha ja mitmed sorti küpsetatud puuvilju. Toit näis väga tervislik ja see võib olla põhjuseks, et jamaikalaste seas on vähe ülekaalulisi inimesi. Näidati, kuidas röstitakse kohvi ja kiideti muidugi, et Jamaica kohv olevat parem kui Costa Rica kohv. Seletati, kuidas vilju serveeritakse; oli kui õppetund, kuid samal ajal oli selge, et see restoran ainult teenindas turiste.

 

Sellel bussisõidul nägime vaid saare tippu, mis võis olla võrdne Harjumaaga. Kui palju saab viie tunniga kuskil näha? Arvan, et turistid, kes Tallinna sadamast viiakse paariks tunniks linna näevad vähem Eestist kui just nägin Jamaicas. Siiski saame mõlemad hoobelda, et vaata ma käisin Eestis või ma käisin Jamaical. Aga peaasi, midagi saab õppida igast seiklusest maale, kus pole varem käidud. Mina jäin rahule.

 

Arved Plak

Autori fotod

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo