Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

IMG 2700

Nädalaleht Vaba Eesti Sõna (VES) on (loodetavasti) oodatud külaline paljudes siinsetes eesti kodudes. Kes aga kogu selle VESi ümber käiva ajakirjandusliku tegevuse juures silmapaistmatult tagaplaanile jääma kipub, on lehte välja andev kirjastus The Nordic Press, Incorporated (TNP).

 

Stardipauk kostis 18. jaanuaril 1949, mil “vanad eestlased”, kes olid uue kirjastuse algkapitali kokku kogunud, registreerisid TNP New Yorgi osariigis. Kulus küll veel ligemale pool aastat enne, kui “Vaba Eesti Sõna” esimene number 11. juunil 1949 trükikojast ilmus. 

 

VES taga seisab kirjastus, ja kirjastuse taga omakorda selle aktsionärid. Ilma aktsiaomaniketa ja ilma inimesteta, kes eestikeelse nädalalehe idee 70 aasta eest välja haudusid ja teostasid, poleks olemas meie toimetust, talitust ega pikkade traditsioonidega ajalehte. VES kui kogukonna sidepidamisvahend on alati kujutanud endast midagi enamat kui mingi juhuslikult ettesattuv ajaleht.

 

TNP esimeste aktsionäride sekka kuulus palju eesti meremehi. Pole vaja erilist ettekujutusvõime, et mõista, kui oluline üks Vaba Eesti Sõna tellimus meremehele olla võis, kes tundis ookeani kündes puudust oma kodumaast ja kaasmaalastest. Iga end vähegi eestlaseks pidav mees või naine, kes on teeninud USA kaitseväes, kus sa asud samuti sageli kaugel kodunt, kaasmaalastest äralõigatuna, teab, milline tõeline väärtus Vaba Eesti Sõna värskel numbril olla võib. 

 

Tänapäeval elame me muidugi vahepeal kõvasti muutunud “internetiseeritud” maailmas, kuid see ei tähenda, et VESi traditsiooniline paberversioon poleks siiski oodatud paljude lehetellijate poolt. Eriti puutub see vanematesse inimestesse, kellest kõik ei tarvitse arvutitega nö “sina peal” olla. TNP "produkt” pole pelgalt ajaleht. VES kujutab endast ühe kogu mandri eestlaste massiteabevahendit, kui kasutada üht peent väljendust. 

 

Alguses tulenes nõudmine eestikeelse nädalalehe järele vägagi praktilistest vajadustest 

 

Nordic Pressile alusepanejad eesotsas August Waldmaniga pidid olema hea taibuga tulevikuennustajad, sest 1949. aasta alguseks ei olnud suur eesti põgenike tulv USAsse Euroopast üldse veel saabuma hakanud. 1947. aastal näiteks oli Ühendriikidesse sisse rännanud vaid 184 eesti põgenikust immigranti ja järgmisel aastal pärast seda vaid veidi rohkem, 225 inimest. USA Kongress oli, tõsi küll, 1948. aasta suvel võtnud vastu “displaced persons” seaduse, mis avas väravad kahesaja tuhande DP laagrites pikki kuid ja isegi aastaid aega parajaks teinud ja teadmatuses elanud inimese Ameerikasse pääsemiseks legaalsel alusel. Diipiide kirju seltskond tervikuna ei koosnenud muidugi kaugeltki vaid eestlastest. Nii või teisiti: Nordic Pressi rajajatel pidi olema olnud hea võime arvestada juba ette uute saabujate eluliste vajadustega.

 

Euroopas olid tegelikult miljonid inimesed kodutuks jäänud “tänu” kahele totalitaarsele ja imperialistlike ambitsioonidega suurriigile, õigemini siis Hitlerile ja Stalinile. Erinevalt nendest tuhandetest eestlastest, kes olid saanud varjupaiga Rootsi riigilt juba aastal 1944, istus viis aastat hiljem vähemalt sama suur kontingent oma eesti kodudest enamlaste või siis õigemini vene punaste poolt välja aetud poliitilisi põgenikke ikka veel Saksamaal oma kohvrite ja kompsude otsas. USA sisserännuvõimalused avanesid meile tõepoolest aastal 1949, mil Ühendriikidesse saabus 1,840 eesti soost põgenikku. Järgmisel aastal pärast seda see arv peaaegu kolmekordistus. See eestlaste tulv kestis veel viiekümnendate aastate keskpaigani, aeglustudes küll juba mõnevõrra 1953. aastal.

 

50ndad olid värskelt Ameerikasse saabunud eestlaste jaoks jalge allasaamise aastad, millele järgnes koolide, organisatsioonide ja igasuguste tegevusgruppide loomise periood. Nende faaside kannul jõudis kohale ka ameerika eestlaste elude stabiliseerumine. Käivitusid loomulikult ka assimileerumise ning amerikaniseerumise protsessid. Kogu selle aja vältel on TNP ja meie ajalehe tegevtegijate pere oma kogukonda teenida püüdnud. Elame ju sümbioosis lugejatega, olles tänulikud oma ustavatele tellijatele. 

 

Oma läkituses VES publikule lehe esimeses numbris kirjutas legendaarne maapaos “rinnet hoidnud” Eesti diplomaat Johannes Kaiv: “Juba peaaegu kümme aastat on Eesti vaba sõna ülal peetud väljaspool kodumaad.

 

Oli aastaid, kus ainukeseks väikeseks vabaduse tõrvikuks oli New Yorgis ilmuv “Meie Tee… “Vaba Eesti Sõna” nädalalehena seisab Ameerikas suure ülesande ees, tiivustada meid meie võitluses ja kanda eesti vaimu üle Ameerika mandri, kus me ka iganes ei viibiks.”

 

Ülemaailmse Eesti Ühingu esimees Johannes Markus tervitas omakorda: “Praeguse eestlaste uue  ümberrändamise ajal Ameerikasse, kus sajad ja tuhanded eestlased endale uued kodud loovad, annab teravalt tunda ajalehe puudumine, mis kaasa elaks selle eestlaste ümberasustamisprotsessiga väljaspool Euroopat. Mitteküllaldane kohaliku keele tundmine on üks uustulnukate muredest. (Uus) nädalaleht peab kõrvaldama selle raskuse, andes värskeid poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kohalikke teateid eesti keeles. Kõige tähtsamaks ülesandeks eestikeelsele lehele aga jääb vaimse ja rahvusliku kontakti alalhoidmine”. Markus juhtis tähelepanu Ameerikasse sisserändavate eestlaste tulevasele geograafilisele killustatusele, kuna saabutakse sagedasti üksikute peredena mitmetesse osariikidesse. “Need on lühidalt need kaalutlused, mis Ülemaailmset Eesti Ühingut (ÜEÜ) mõjutasid algatama uue Eesti nädalalehe väljaandmise mõtet.”

 

Oleme aastatega sedavõrd ära harjunud Vaba Eesti Sõna nimevormiga, et me ei tarvitse seda fraasi enam iga kord sõna-sõnalt võtta. Ent TNP loojad, nende hulgas tollal juba ilmuva kuukirja “Meie Tee” toimetuse pere, ÜEÜ ja N.Y.E. Haridusseltsi liikmed, mõistsid oma missiooni tähtsust küll. Nad naelutasid kohe alguses paika järgmise: “Vaba Eesti sõna pole ajalehena äriline ettevõte, mille peasihiks on laialdane müük-levik”. Aktsionärid-algatajad soovisid esmajoones täita “neid kõrgeid ülesandeid, mida meilt ootavad Kodu-Eesti ja mittevabad eestlased.” Vaba Eesti Sõnast pidi teiste asjade hulgas saama heade ideede sõelumisvahend ja – olles neid ka sõelunud – parimad neist ka teostama. Ei olnud mingit kahtlust selle suhtes, et lehe orientatsioon peab olema rahvuslik ja totalitarismivastane. Selleks oli põhjust. VES esimese numbri esiküljel seisis verd tarretama panevalt  rasvaste tähtedega pealkiri: “SUURKÜÜDITAMINE EESTIS - jälle veerevad rongitäied eestlastega

Siberi poole”. Pole midagi

imestada, kui lehe rajajad

oma pöördumises kirjutasid:

“Ainult üks võidab, Vabadus.

Aga tema eest tuleb

võidelda. Vabaduse ideedefrondil

seisavad vabadustarmastavad

rahvad, kus ka

eestlastel on oma väike, aga

oluline rindelõik.“

ÜEÜ Vanematekogu esimees

Karl Robert Pusta tähendas

sealjuures tabavalt:

“Lehe asukoht Ühendriikides,

momendil maailma poliitika

keskuses, lisab kohustuse

jälgida ja kommenteerida

kõiki sündmusi, mis võiksid

otseselt või kaudselt

riivata või soodustada Eesti

rahva ja eestlaste saatust.” Ja

E.V. Saks Montrealist kirjutas

oma tervituses, et Vaba

Eesti Sõna peab inimestesse

usku sisendama.

VES esimesi neljaleheküljelisi

numbreid sirvides on

selgesti tajutav, et TNP esimese

ajutise juhatuse liikmetel

(Jacob Madison, abiesimees

– August Salony,

laekur – August Waldman,

abilaekur – Mihkel Allik ja

sekretär – Adolph Lell) ja

lehe töötajaskonnal polnud

alguses kerge. Teiste asjade

hulgas kurdetakse ausameelselt

ka rahaliste vahendite

vähesuse üle.

Tolleaaegne Ameerika,

ameerika eestlaskond ja

VES olid praegusest

teistsugused

1950. aastaks on leht juba

kenasti kosunud, olles saanud

kaheksaleheküljeliseks

ning on oma formaadi ning

vajaliku niši selleks ajaks

üles leidnud. Ka tellijad

mõistavad regulaarselt koju

saabuva sidepidamisvahendi

väärtust.

Lehe ammuste koltunud

numbritega tutvudes meenub

meile selline algaastate

Ameerika eestlaskond, mille

liikmed käivad inglise keele

kursustel New Yorgi Eesti

Majas ja kus veel iganes.

Lehe tellimus 1949. a. juunis

maksab 3 dollarit aasta lõpuni.

Üksiknumbri hind on

15 senti. Lehes kuulutatakse

töökohti palgaga 30 dollarit

nädalas. N.Y.E. Haridusselts

teatab 3. juulil korraldatavast

Uustulnukate õhtust. VESis

ilmub kirju selle kohta, kuidas

Ameerikasse saabunute

käsi käib. Näiteks raske töö

kohta ühes Mississippi talundis,

kus tuleb palava päikese

all pika kõblaga umbrohtu

hävitada. Seal pidavat olud

nii hirmsad olema, et eestlaste

hulgas on isegi surmajuhtumeid

esinenud. Teised teatavad

aga, et on ühes Connecticuti

talus ollakse eluga

väga rahul. Sõja armid pole

aga veel päriselt paranenud.

1949. a. 6. augusti numbris

ilmub näiteks omaste ja

sõprade otsimise rubriik 22

isiku või pere nimedega.

Tänapäeva Vaba Eesti Sõna

erineb seega tublisti tolleaegsest

VESist, kuid mitte

täiesti kardinaalselt. 70 aastaga

on palju vett merre voolanud.

Paljud algusaastate

lehetellijad magavad nüüd

viimast und erinevatel USA

kalmistutel. Toimetaja Harald

Raudsepp on samuti

mullatoidul ega kirjuta enam

tuliseid kommunismivastaseid

juhtkirjasid. Eesti on

uuesti iseseisvaks saanud ja

ajad on muutunud.

Ent mida rohkem asjad

muutuvad, seda rohkem nad

võivad ka endisteks jääda.

Vaba Eesti Sõna täidab endiselt

oma rolli sidepidajana

ja sidusainena. Rootsis, kus

sealset Eesti Päevalehe paberväljaannet

sellest aastast

alates enam ei ilmu, on

paljud vanemad inimesed

lausa hädas, sest nende ainsaks

infovahendeiks on nüüd

kas sõprade telefonikõned

või see informatsioon, mida

sa Stockholmi Eesti Maja

teadetetahvlil nägema juhtud.

Ent Rootsi eestlaskond

elab ju pillutatuna üle maa.

Ja kui tihti sa pealinna vanurina

seda Eesti Maja ikka külastada

suvatsed või suudad,

eriti talvel? On juba seda

juhtunud, et eestlased Rootsis

pole saanud teavet eelseisva

matusetalituse kohta

paberlehe puudumisel adekvaatselt

levitada.

Asume 70 aastat hiljem

tõsiste valikute ees

2019 on Nordic Pressi kui

firma ja Vaba Eesti Sõna kui

ajalehe juubeliaasta. Seega

üks kolmekordne elagu!

TNP aktsionärid ja Ameerika

eestlaskond seisavad aga

keeruliste küsimuste ees.

Vähemalt osa lehelugejatest

pole hädas sellega, et nad

inglise keelt ei oska. Hoopis

on nende eesti keel veidi

roostes. Oleme jõudnud tagasi

alguspunkti, kus nappis

rahalisi vahendeid nädalalehe

väljaandmiseks pikas

perspektiivis. On saabumas

aeg teha Shakespeare’like

otsuseid: et kas olla või mitte

olla? Ja kui olla, siis kuidas?

Niisiis teatame kavatsusest

TNP ja VES 70. juubelit

rõõmsalt ja korralikult tähistada

koos lehetellijate seltskonnaga!

Samas nõuab süvenev

kitsikus meilt ka pea

murdmist ja eksistentsiaalsete

otsuste langetamist mitte

liig-kauges tulevikus. Seda,

kui tahame, et Vaba Eesti

Sõna mingisugusel kujul ka

edaspidi püsima jääks!

 

Jüri Estam, The Nordic Press, Inc, juhatuse liige 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo