Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Iga kord, kui ma ütlen inimestele, et ma õpin eesti keelt, nad reageerivad sageli segaduses.

 

Paljud inimesed pole Eestiga tuttavad ja vähem teavad, et riigil, millel on ainult 1,3 miljonit elanikku, on oma keel.

 

Vist ainult need, kes on kõige põhjapoolsemat Balti riiki juba külastanud?

 

Ma olen kuulnud vastust “Miks? Kõik räägivad seal inglise keelt” mitu korda.

 

Isegi minu lapsepõlvesõber, kes inglise ja eesti keelt ladusalt räägib ning minu ambitsioone algusest peale toetas, ütles mulle: “Enamik eestlasi räägivad suurepärast inglise keelt”, justkui minu soov eesti keelt õppida tuli eksiarvamusest, et eesti keele oskus on vajalik turismireisil ellujäämiseks.


“Kõik räägivad seal inglise keelt” on õiglane avaldus (aga mitte alati relevantne Eesti maapiirkonnas).

 

Keel, millel on 14 erinevat käänet, vähe sugulussõnu ja indo-euroopa keeltest oluliselt erinevad foneemid, on keele õppijatele vähemalt heidutav, isegi arusaamatu.

 

Kuigi arvestan, et ma olen mõnevõrra keelenohik – räägin ladusalt saksa keelt ja mul on algteadmised hispaania ning norra keelest – minu esimesed läbikäimised eesti keelega proovisid minu kavatsuste siirust.

 

Eesti keel on soome-ugri keel, mis on hoopis erinevast keeleharust kui ükski keel, mida olin ise proovinud õppida.

 

Kuigi leidsin saksa sugulussõnade avastamisega hetkelise kergenduse – näiteks “prillid” nagu “Brille” – minu algsed sõnavara õppimise pingutused panid mind muretsema, et keele õppimine on nagu sõnade sõelumine.

 

Võitlesin, et meenutada uusi sõnu ning mälutrikke luua.

 

Ma mõistsin, et ma vajasin tuge, et minu eesti keele õppimise unistus reaalsuseks teha.


Enamike mahategevad reaktsioonid minu keele eesmärkidele alguses tõrjusid mind esimest korda Bostoni Eesti Seltsisse (BES) kirjutada.

 

Ma eeldasin, et BES on eksklusiivne kogukond eesti sisserändajatest.

 

Ma arvasin, et “tüüpilisel” Eesti Kooli õpilasel on eesti emakeelsed vanemad, kellega ta räägib kodus eesti keelt, ta külastab igal suvel sugulasi Eestis ja vajab ainult õpetajate abi keele lugemiseks ja kirjutamise õppimiseks.

 

Aga ma olin õnnelikult üllatunud, kui ma sain Triin Vallastelt (BESi Eesti Kooli direktor) ja Paul Attemannilt (BESi president) entusiastlikke vastuseid, millega nad mind kooli tervitasid!


Kuigi minu eelarvamused olid osaliselt õiged – paljud BESi liikmed, keda ma olen kohanud, on Eesti immigrantide perekondadest – keegi ei kahtlustanud minu soove kogukonnaga liituda ega eesti keelt õppida.

 

Kui ma jõudsin Eesti Kooli esimeseks päevaks 2019  aprillikuus olin üllatunud teiste täiskasvanute (eesti naiste abikaasad enamasti) koos Jeffers Engelhardtiga (Triinu abikaasa) ümber laua avastamiseks leida.

 

Jeffers oli lahkelt pakkunud mulle vabatahtlikult algusest peale eesti keelt õpetada.

 

Ma mõistsin teiste õpilaste perekondlikke kohustusi ja nende kiiret elu ning arvasin, et meie keelegrupp ei kesta kaua.

 

Aga kahe nädala pärast tulid kõik tagasi ja tundsin, et klassis on ühised eesmärgid.

 

Olin õnnelik, et selles grupis minu keele õpingu eesmärgid olid tunnustatud ja toetatud.

 

Enamus inimesi tulid kolmandasse klassi tagasi ja edasi minnes meie grupp muutus tavaliseks ja meie eesti keeletund täiskasvanutele oli sündinud.


Ajas edasi oktoobrini 2020, ja koroonaviiruse katkestustele vaatamata on meie klass ikka endiselt tugev.

 

Enamus “Eesti Kooli” täiskasvanuid on siin algusest peale olnud ja on tavalistele klassidele pühendunud.

 

Õpilased, kes on eesti perekondadesse abiellunud, tunnevad, et neil on vastutus eesti keelt õppida, et nende peredega paremini suhelda.

 

Paul Branzetti ütleb: “Minu naine on pärit Eestist ja minu lapsed on palju aastaid eesti keelt õppinud. Ma tahaksin minu naise perega suhelda, kui me külastame Eestit.”

 

Dennis Iglesiasil on sarnased eesmärgid ja kirjeldab neid huumoriga: “Kahekeelesed vaidlused mu eestlase ämmaga on – minu naisele – väga väsitavad. On ka aeg teda aidata!”

 

Fakt on, et eesti keel pole keel, mida tänava peal igapäevaselt kuulda.

 

Irooniliselt see on ka teine põhjus keeleõppimiseks.

 

Dennis tahab õppida keelt “mida väga vähe inimesi Eestist väljaspool saavad aru.”


Vastutustunne on ka minule peamine põhjus, miks Eesti Kooli tulla.

 

Kui minu 18-aastane vanavanaema Soomest Ameerikasse põgenes, ta tahtis meeleheitlikult inglise keelt õppida, et alustada uut elu.

 

Kuigi tema pingutused Ameerika ellu assimileerida olid imetlusväärsed, ta otsustas oma lastele mitte soome ega eesti keelt õpetada ning ühendused mõlema riigiga kadusid.

 

Mu nõod alustasid karjääri ja omaenda perekondi, aga mina otsustasin, et see oleks – minu ebatraditiooniliste  elueesmärkide ja keelehuvide tõttu – minu kohustus avastada meie pere puuduvat päritolu.

 

Mind huvitab ka eesti elujõuline muusikakultuur. Minu ülikoolikooril oli 2014 rahvusvaheliste teemadega kontsert ja kuulus Eesti laul “Ilus maa” oli programmis.

 

Ma ei teadnud siis Eestist midagi – ja isegi ei teadnud, et mul on Eesti veri – aga armusin ootamatult laulu ning laulva revolutsiooni ajalukku.

 

Ma tahan järgmisel laulupeol laulda ja Eestisse tagasi pöörduda, et minu vanavanaema reisi lõpuks lõpetada.

 

See on minu unistus, koostöös Kultuuriministeeriumiga töötada ja Eesti kultuuri pandeemiajärgses maailmas arendada.


Täiskasvanud õpilastega on eriti suur väljakutse erinevaid ajakavasid ja eesmärke sobitada.

 

Jeffers, kes ikka meie grupile väsimatult õpetab, on välja töötanud unikaalseid õpetamismeetodeid.

 

Ta keskendub tavalistele vigadele ja julgustab iseseisvat õppimist.

 

“Ma arvan, et hääldus on eesti keele õppijatele eriti raske,” Jeffers kirjutab, “ning ma proovin õpilastele lühikeste sõnadega lühiluuletusi harjutamiseks anda.

 

Jagan enne iga klassi lindistusi õpilastele kuulata. Ma keskendun grammatikamõistetele ja aitan õpilastel iseseisvalt tundide vahel õppida.

 

Kõigil on väga kiire ning grammatikaharjutuse valmistamiseks võimalusi ei ole; ma proovin kõigile veebiressursse näidata ja neid aidata.

 

Jeffersi lemmikveebisaitidel on Eesti Keele Instituudi sõnaraamatud (http://portaal.eki.ee/dict/ies/ ja https://www.eki.ee/dict/qs/) ning tasuta eesti keele e-kursused (www.keeletee.ee).

 

Kuigi toetus erinevate õppimisstiilide jaoks pole lihtne, eriti koroonaviiruse ajal, meie grupis on tekkinud  tugevad sõprused, mis ei näita lähetulevikus lõpumärke.

 

Õpilane Eddy Engelman kinnitab: “Jeffers on imeline. Ta on suurepärane õpetaja ja me oleme väga õnnelikud koguda teadmisi tema eesti keele oskustest.”

 

Jeffers lisab,  “See on tõeline rõõm, et neid imelisi ja motiveeritud täiskasvanuid õpetada. Need ei ole õpilased, need on sõbrad!”


Ma olen vist liiga optimistlik, aga mõtlen, et rohkem keeletunde täiskasvanutele – mitte ainult lastele – saaks eestikeelset rahvastikku kasvatada üle 1,5 miljoni.

 

Hõre rahvastik ei ole see, mis meie ilusa keele tulevikku ähvardab, vaid selle olemasolu teadmatus.

 

Minu keelerännak on näidanud, et eesti keelegruppide olemasolu ja selle õitsemine võib olla võti meie kultuuri elus hoidmiseks.

 

Ariel Connellys-Smith
Eesti keelt aitas toimetada Anna-Liisa Sepp

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo