Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Anneli Rõigase raamat Baltimaade vabadusvõitlusest

 

14842

Anneli Rõigas.

 

Peagi, 24. veebruaril tähistame taas Eesti Vabariigi sünnipäeva ja kogu tänavuse aasta saame tähistada Eesti iseseisvuse taastamise 30. juubeliaastat.


Vaba Eesti Sõna avaldab sellega seoses väljavõtteid laulva revolutsiooni ajal aktiivselt Eesti iseseisvuse taastamise eest Eestis, Moskvas ja Eroopa Julgeoleku- ja koostöönõupidamiste rahvusvahelistel konverentsidel Helsingis, Kopenhaagenis, New Yorgis, Viinis jm tegutsenud ajakirjanik Anneli Rõigase raamatust “Eesti jõulud Kremlis. Sulepeaga Idarindel”.


Lisaks Eestile ka Soomes ja kümme aastat rahvusvahelises uudisteagentuuris Agence France Presse töötanud ajakirjanik Anneli Rõigas (välismeedias Anneli Reigas) värvati 1989. aastal Helsingis lisaks tööle Eesti ajalehes ka Soome Infoagentuuri STT väliskorrespondendiks, mis andis noorele ajakirjanikule võimaluse kajastada võitlust Eesti iseseisvuse taastamise eest ka rahvusvahelises meedias.

 

1990. sügisel stažeeris Anneli Rõigas National Forum Foundation’i (hilisem Freedom House) stipendiaadina ajalehes The Washington Times ja osales 1990. aasta sügisel koos toonase välisministri Lennart Meriga ka New Yorgis Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise konverentsil, kus okupeeritud Baltimaade välisministritel veel sõna võtta ei lubatud, kuid ajakirjanikke ei takistanud keegi pressikonverentsidel sõna võtmast, et baltlaste iseseisvuse taastamise püüdlustele tähelepanu juhtida.


Raamatu “Eesti jõulud Kremlis” keskseks sündmuseks on laulva revolutsiooni ühe veduri, akadeemik Endel Lippmaa juhtimisel toimunud võitlus Moskvas NSV Liidu toonase "parlamendi" - 1989. aasta kevadel moodustatud Rahvasaadikute Kongressi raames modustatud komisjonis, mille tulemusena tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress 1989. aasta jõululaupäeval üles, et Balti riikide okupeerimisele 1940. aastal eelnes  Stalini ja Hitleri 23. augusti 1939 salapakt Euroopa jagamisest.

 

Raamatu autor osales N. Liidu lagunemise alguseni viinud MRP komisjoni töös ja selle istungitel Moskvas ainsa ajakirjanikuna vahetult.


Elu okupeeritud N. Liidus ja võitlust vaba Eesti eest kajastava raamatu autoriga saab ühendust, kui kirjutate This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.


Raamatust saab pikemalt lugeda ja seda ka tellida  veebilehelt eestijouludkremlis.blogspot.com

 

IMG 20210

30 aasta tagust Baltimaade vabadusvõitlust kajastavast  raamatust “Sulepeaga idarindel. Eesti jõulud Kremlis” saab pikemalt lugeda ja seda ka autori käest tellida  veebilehelt eestijouludkremlis.blogspot.com


/.../
Eesti okupatsiooniaegne esindaja USA-s Ernst Jaakson jättis väga väärika mulje.

 

Kui Arno Liivak mind Eesti peakonsulaati New Yorgis Rockefelleri keskuses sõidutas, sain tänu Liivaku algatusele ja Jaaksoni nõusolekule konsulaadi riiulilt mälestuseks ülipõneva lugemise.


Tegu oli köidetud paksu raamatuga USA diplomaatilisest kirjavahetusest Balti riikide okupeerimise eelsest ja sellele vahetult järgnenud ajast 1940. aastal.

 

USA diplomaatide telegrammid Tallinnast, Riiast ja Vilniusest ning ka Läänemere läänekaldalt ja Helsingist ja lõpuks baltlaste jaoks väga troostitu finaal.


Jaakson näitas ka Eesti viimase sõjaeelse presidendi Konstantin Pätsi kirju, mis olid kirjutatud vangistuses Venemaal ja mille oli Jaaksonile 1977. aastal New Yorki toimetanud koos Pätsiga kinnihoitud, aga hiljem vabanenud, kuid anonüümseks jääda soovinud leedulase sugulane Kanadast.


Kohe pärast sõda hakati paguluses koostama ülevaateid Nõukogude esimesest okupatsiooniajast ja olukorrast Eestis, lootuses, et need ajendavad USA jt lääneriikide valitsusi siiski midagi Balti küsimuse lahendamiseks ette võtma.

 

Jaanuaris 1947 esitas Eesti peakonsulaat New Yorgis 18 000 pagulase poolt allkirjastatud tunnistused ja pöördumise USA valitsusele.

 

1947. aasta septembris koostasid 53 Baltimaade riigitegelast Rootsis ühisavalduse USA presidendile Harry Trumanile, kes oli presidendiks saanud kuu enne II maailmasõja lõppu, 12. aprillil 1945 seoses president Franklin Roosevelti surmaga.


Truman ei leidnud aga kuidagi aega Eesti pagulaste avaldust isiklikult vastu võtta ning lõpuks anti see avaldus 1948. aasta veebruaris üle USA välisministeeriumile.

 

New Yorgi peakonsulaadi juhi Johannes Kaivi surma järel sügisel 1965 sai Ernst Jaaksonist Eesti peakonsul.

 

Noote ja märgukirju Balti küsimuses esitati kogu okupatsiooniaja.


Oma esimeses sõnavõtus Eesti peakonsulina 1966. aasta algul arvustas Jaakson Eesti Rahvuskomitee kogunemisel neid, kelle meelest peakonsulaadi esitatud memorandumitest ja märgukirjadest USA valitsusele pole mingit kasu.

 

Jaakson rõhutas, et tegevusetus teeks heameelt üksnes vaenlasele. „Meie teravamaks relvaks praeguses olukorras on ikkagi meie sulg ja vaba trükisõna ja peame seda kasutama ka edaspidi täiel määral,“ lisas Jaakson.


Balti põgenike avaldusi ja pöördumisi esitas samamoodi Suurbritannia valitsusele ka Eesti saadik Londonis August Torma, kes nagu ka New Yorgi peakonsulaadi töötajad oli jäänud N. Liidu vastuseisule vaatamata diplomaadiametisse ka pärast Nõukogude okupatsiooni algust.


Inglismaal oli okupatsiooniajal üheks suurimaks tagasilöögiks jaanuaris 1968 Londoni ja Moskva kokkuleppel tehtud otsus korvata Balti riikidele kuulunud kullavarude ja muude deposiitide arvelt Suurbritannia kodanike nõudmised ühelt poolt ja N. Liidu nõudmised teiselt poolt.

 

Baltlaste proteste ja märgukirju arvesse ei võetud.


Eesti konsulid tegutsesid pärast sõda ka USA läänerannikul Los Angeleses, samuti Brasiilias, Kanadas jm. Eesti Londoni saadik August Torma oli saadikuks kuni oma surmani märtsis 1971.

 

Seejärel Eesti saatkonna juhiks asunud ja selles ametis ka Briti välisministeeriumi poolt ametlikult tunnustatud Ernst Sarepera, kes oli Londoni esinduses töötanud nõunikuna, suri aga kaks kuud pärast Tormat.

 

Nii tuli Jaaksonil aegajalt ikka ja jälle lahendada ka Londoni saatkonna raha- ja personaliprobleeme.

 

Jõululaupäeval, 24. detsembril 1989. aastal toimus Moskvas Kremlis kongresside palees erakordne sündmus.

 

Ligi poolteist tuhat – 1432 – nõukogude rahvaesindajat, kes olid varakevadel valitud nn perestroikaparlamenti ehk NSV Liidu rahvasaadikute kongressi, andsid oma hääle otsusele „Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust Nõukogude - Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule”, millega tunnistati, et Balti riikide okupeerimisele 1940. aasta juunis eelnes Baltimaid Eestit, Lätit ja Leedut ning Soomet mõjusfääridesse jaotanud Hitleri ja Stalini kirjalik salatehing 23. augustist 1939.


MRP salatehingute avalikustamine oli Eesti välispoliitika läbi aegade suurim võit rahvusvahelisel tasandil.

 

Salatehingute ülestunnistamisele Kremlis eelnesid rasked võitlused 1989. aasta kevadel Moskvas N. Liidu rahvasaadikute kongressil tööd alustanud nn MRP komisjonis, mille moodustamisel ja vedamisel oli keskne roll Eesti akadeemikul Endel Lippmaal.

 

Mina osalesin MRP komisjoni töös, sh komisjoni istungitel Moskvas Eesti esinduses, 1989. aasta suvel ja sügisel ajakirjanikuna. /.../


Asjaolu, et suutsime sundida Kremlit üles tunnistama Baltimaade okupeerimisele ja N. Liiduga liitmisele eelnenud Stalini ja Hitleri salatehingu, oli Nõukogude Liidu lagunemise murrangujooneks.

 

N. Liidu rahvasaadikute kongressi ülestunnistus MRP küsimuses jõululaupäeval 1989 oli pöördekoht, millest alates ka Kremlile oli selge, et enam polnud küsimus selles, kas Baltimaade iseseisvus taastatakse, vaid selles, millal see juhtub, nagu rõhutas oma hilisemates intervjuudes ka komisjoni juht, toonane kõrge N. Liidu riigitegelane, NLKP keskkomitee sekretär ja Gorbatšovi n-ö asetäitja, kuid viimasest olulisest ausam ja demokraatlikum Aleksander Jakovlev.


Erakordne sündmus Kremlis jõululaupäeval 1989 sai suure vastukaja ka rahvusvahelises pressis.

 

Seejuures avaldas sel teemal juba järgmisel päeval pika, esiküljelt alanud loo ka The New York Times pealkirja all „Nõukogude Kongress mõistis hukka Baltikumi annekteerimiseni viinud 1939. aasta pakti“ (Soviet Congress Condemns ‘39 Pact That Led to Annexation of Baltics, by Esther B. Feun, NYT, 25.12 1989). /.../


Tee Moskva ülestunnistuseni Hitleri ja Stalini kunagise koostöö avalikustamiseks oli olnud vaevaline, aga osav.

 

1989. aasta 26. märtsil valiti Nõukogude Liidus „uut perestroikaparlamenti“ – NSV Liidu rahvasaadikute kongressi.

 

Mitmed tublid inimesed jäid valimistest eemale, aga mitmed Eesti, Läti ja Leedu edumeelsed kandidaadid said siiski kongressi valitud ning kohe kevadel 1989 õnnestus laulva revolutsiooni ühel veduril, samuti kongressi liikmeks saanud akadeemik Endel Lippmaal Moskvas presiidiumi laua taga Gorbatšoviga vesteldes läbi suruda kaval plaan.

 

Selle plaani eesmärgiks oli moodustada komisjon, mis „uuriks“, kas vastab tõele või mitte baltlaste jutt, et nende liitmisele Nõukogude Liitu eelnes Baltimaid omavahel mõjusfääridesse jaganud Hitleri ja Stalini salatehing.

 

Selsamal kevadel olid Nõukogude sõjaväelased korraldanud veresauna Gruusias Tbilisis, mida akadeemik ka meelde tuletas, ning Gorbatšov arvatavasti lootis, et MRP komisjoni loomisega õnnestub tähelepanu Tbilisis juhtunult veidi eemale juhtida ja ka Gorbatšovi enda seotus Tbilisis toimunuga ei jõua avalikkuse ette. /.../


Meie võitlusest Moskvas on mul kõige eredamalt meelde jäänud järgmised seigad.

 

Esiteks, komisjoni loomisel ja selle tegevuses juhtivat rolli etendanud akadeemik Endel Lippmaa terased monoloogid komisjoni istungitel, mida ta illustreeris pidevalt oma raskest ja aegajalt laua all suure pauguga ümber vajunud portfellist väljailmuvate rohkete, lääne, peamiselt USA-st arhiividest toodud ja templitega kinnitatud ajaloodokumentidega, mis ajasid meie n-ö vastaspoole, ametlikku Kremli liini ajanud tegelased iga kord silmanähtavalt närvi.


Teiseks, Kremli liini esindajate tõeliselt asjatundmatud ja ajaloofakte vassida üritavad ülesastumised, eriti komisjoni esimestel istungitel.


Kolmandaks, rõõm sellest, et mitmed vene demokraadid asusid meid toetama. /.../  


Neljandaks, täielik pettumine perestroika käivitanud Nõukogude Liidu toonases juhis Mihhail Gorbatšovis, kes komisjoni tegevusele igati vastu töötas, kuigi oli nõustunud selle loomisega.

 

Ka Gorbatšovi toonaste Moskva kolleegide hilisemad avalikud  paljastused näitasid, et Gorbatšov teadis MRP salaprotokolli olemasolust ja sellele selgesõnaliselt viitavaist Nõukogude arhiividokumentidest, kuid selle asemel, et anda korraldus need dokumendid avalikustada või neid MRP komisjoni liikmetele näidata, käskis need dokumendid hoopis hävitada, mida aga need, kellele see korraldus Moskvas anti, teha ei söandanud.


Viiendaks, USA-s Washingtonis riiklikest arhiividest MRP komisjoni töö jaoks 1989. aasta suvel arhiividokumente toomas käinud Lippmaa saabumine Moskvasse Šeremetjevo-2 lennujaama, kuhu ma viimasel hetkel ja täiesti spontaanselt tehtud otsuse ajel otsustasin talle Tallinnast vastu sõita, mistõttu läksid asjad heade juhuste kokkusattumisel nii, et Lippmaa ja tema läänest toodud arhiividokumendid pääsesid Moskvas Nõukogude piiri- ja tolliametnikest mööda ilma, et tema kohvrit oleks üldse avatud /.../.


Kuuendaks, MRP komisjoni töö suur finaal Moskvas Kremlis NSV Liidu rahvasaadikute kongressil 1989. aasta 23. ja 24 . detsembril ja ka Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi viimane meeleheitlik katse asjade kulgu väärata ja mõjutada rahvasaadikuid Kremlis suure propagandanäitusega Baltimaade „vabatahtlikust“ liitumisest N. Liiduga, mis meil õnnestus samuti hea juhuse ja vedamise tõttu ära hoida (kuna sattusin Kremlis istungi algamise järel näituse ülespanemisele fuajees  peale ja sellest kohe ka saalis istuvat Lippmaad sain teavitada, kes seejärel nõudis Gorbatsovilt saadikutega kooskõlastamata propagandanäituse eemaldmist).
/.../

 

Kui NSV Liidu rahvasaadikute kongressil loodi 1989. aasta kevadel MRP-komisjon, oli meil oma tõe kinnitamiseks vaja kindlaid dokumente.

 

Tänu Lippmaale, kes käis 1989. aasta suvel otsimas ja toomas neid dokumente lääne arhiividest, sh USA-s Washingtoni riiklikest arhiividest, saime enda käsutusse hindamatu laskemoona – rea ametlikult pitsatitega kinnitatud arhiividokumente, mille ehtsuses polnud võimalik kahelda. USA-s aitas Lippmaal neid dokumente koguda väliseestlasest jurist Arno Liivak ning oma väikse, aga tubli panuse andis ka USA kongressi raamatukogus töötanud teine sõjapagulane Koit Ojamaa. /.../

 

Edasi loe raamatust. Vaata siit, kuidas soetada raamatut “Eesti Jõulud Kremlis. Sulepeaga Idarindel.”, mis kajastab põhjalikult ja kaasahaaravalt okupatsiooniaega Eestis ning laulva revolutsiooni sündmusi ja võitlust Eesti taasvabanemise eest - https://eestijouludkremlis.blogspot.com/

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo