Paberilembene “Felix Ormusson” Kultuuripäevadel Friedebert Tuglase klassikaks kujunenud romaani dramatiseering, mis viitamisi maailmakirjandust käsitleb ja millega kodumaine Teatriühendus Oma Lava gastroleeris USA idarannikul, kanti ette 12. ja 13. aprillil New Yorgi Eesti Majas, kus siinkirjutaja selle esimest etendust nägi. Järjekordne “Felix Ormussoni” dramatiseerija ja lavastaja Erki Aule on leidnud Tuglase teose keerdkäikudele ja armuasjadele eripäraselt kaasaegse teatraalse lahenduse, mis kaudselt meenutab prantsuse järelmodernisti Jacques Derrida dekonstruktiivse “erinewuse” põhimõtet.   Ent samas haakub see antiikkreeka filosoofi Herakleitose arusaamaga, et “kõik voolab” ehk teiste sõnadega alatasa muutub, mis siinses kontekstis tähendas näitlejaile kas seista, istuda või maas lamada.   Näis nagu Erki Aule oleks keskendunud teadlikult Tuglase missioonile tutvustada maarahvale klassikalist kultuuri: Sfinksi mõistatust inimesest Sophoklese näidendis “Kuningas Oidipus”;  Felixi ladinakeelset nime tähendusega “õnnelik”, kuigi autor suhtub irooniaga armuasjades kahevahel olevasse peategelasse. Lapsega abielunaine Helene on ilmselt Homerose Ilus Helena.   Tema vallaline õde Marion osutub aga Felixile siiski tundmatuks daamiks, kuna “voolavus” tütarlast pidevalt muudab.       Karol Kuntsel mängis Felixit ja teised kolm näitlejat nii peategelast kui ka osasid vahetades teisi (olenedes, kes hetkel õlgkaabut kandis): produtsent Külli Reinumägi Helenet, Merilin Kirbits Marioni ning Margus Tabor Helene abikaasat ja pisipoega.   Kuna kirjameeste Tuglase ja Derrida erialad vajasid eriti palju paberit (romaanis korjab ka Felix märkmetega paberilipakaid), täitis kunstnik Eve Ormisson osa lavapõrandat kägardatud valgete paberilehtedega, mille alla näitlejad end aegajalt peitsid. Seda suurt paberikuhja domineeris ent terve etenduse jooksul pahaendelist Trooja hobust sümboliseeriv must ja hirmuäratav sõjamasin.         “Felix Ormussoni” dramatiseering lausa vajab lähenemist eri vaatenurkadest, mida ongi aeg-ajalt tehtud, näiteks Mati Undi Tallinna Noorsooteatri lavastuses “Helene, Marion ja Felix,” millega esineti kakskümmend aastat tagasi siinsetelgi Kultuuripäevadel. Tänavuse külalisansambli, Oma Lava teatraalne pinge võinuks mõne näitleja etteastes veelgi jõulisem olla, ent sellegipoolest osutus nii kodukootud kui ka dekonstruktiivne “Felix Ormusson“ mitte ainult teretulnuks, vaid samuti julgelt kaasaegseks.                 Mardi Valgemäe