Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Mälestus sellest, kui Kristina Šmigun-Vähi, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae suusaradadel maailma vallutasid (kolme peale neli olümpiakulda, neli maailmameistritiitlit, lisaks kamaluga muid medaleid) ja eesti spordisõbra pöördesse ajasid, sunnivad silmi hõõruma ja küsima, oli see ikka tõsi või nägime und.

 

Praegu ükski eestlasest talisportlane murdmaarajal rivaalidega võrreldavalt ei jaksa. Või ei libise enam suusk. Me oleme õnnelikud, kui laskesuusatajatest keegi individuaalselt 60 parema sekka tuleb (mis näitaja see on?) ning teatevõistkonda ringiga pähe saanuna rajalt maha ei võeta. Just nii oli MK-sarja avaetapil Sloveenias, kui Eesti parim Regina Oja sai 53. koha ja teatenais- ning meeskond lõpetasid 17ndana.

 

Parem pole lugu murdmaameestega, kes kõrbesid Norras Lillehammeris ja sõitsid koju, kuna järgmisteks võistlusteks Beitöstolenis pole raha. Ja raha pole, sest pole tulemust ning miks peakski riik või sponsor sellele, kes oma võimekust ei tõesta, raha andma.

 

Kurb on Eesti lugu ka kahevõistluses. Esiteks seepärast, et kui veel mullu oli meil kahevõistluses välja panna kaks venda Pihot ja Karl-August Tiirmaa, lisaks maailma esikahekümne, heal päeval ka esikümnemees Kristjan Ilves, kõik olümpiakogemusega, siis nüüd on alles vaid Kristjan Ilves ja tema juuniorist vend Andreas. Pihod ja Tiirmaa loobusid, nähes edasiste oma tasku peal ponnistuste mõttetust – tippu nagunii ei jõua. 

 

Ja nagu sellest, et Eesti nüüd meeskonnavõistlustel osaleda ei saa, veel vähe oleks, vaevab mullu ühel MK-etapil koguni esikolmikus olnud Kristjan Ilvest seletamatu nõrkus. Kui varem oli ta hea suusahüppaja ja tegi nüüdseks hooajaks ka kõva suusaettevalmistuse, siis hooaja esimestel võistlustel on ta hüpete järel üsna kehval positsioonil ja murdmaarajale kas ei lähe või kui läheb, lõpetab vennastki tagapool. Mis lahti, ei tea keegi.

 

Õnneks pole talispordis siiski kõik negatiivne. Meie päike on 16aastane trikisuusataja Kelly Sildaru, kes võitis viimati USAs Copperis maailma karikavõistluste etapi rennisõidus. Edestades sealjuures Pyeongchangi selle ala olümpiavõitjat, 10 aastat vanemat Cassie Sharpe’i. 

 

Kelly on nüüd vaatamata väga noorele eale ja sellele, et terve aasta läks vigastuse ning operatsiooni nahka, osalenud neljal täiskasvanute MK-etapil ja võitnud neist kolm.

 

Eeloleval nädalavahetusel osaleb Sildaru Ameerikas Colorados mainekal Dew Touril, kus ta nii 2015 kui 2016 võitis pargisõidu. Jaanuari lõpus toimuvad Aspenis taas ekstreemspordi Xmängud, kust Sildarul on seni teenitud kaks kulda ja hõbe. Praeguse seisuga on Kelly saanud kutse XGamesi Big Airi hüpetele, aga ta loodab osaleda ka oma põhialal pargisõidus ja rennisõidus. Veebruari alguses jagatakse medaleid trikisuusatamise täiskasvanute maailmameistrivõistlustel ja oma lühikese karjääri jooksul kõik pargisõidud võitnud Sildaru on sealgi üks favoriite (vt. ka artiklit "Kelly Sildaru võitis kolmandat korda Colorados maineka Dew Touri").

 

Eesti saalihokimeeskond tõestas vaatamata sellele, et üle oma varju hüppamine jäi jälle tegemata, et palliga mängitavatel võistkonnaaladel on nad eestlastest maailmas kõige kõrgemal kohal. Selle ala absoluutne tippriik on Rootsi, kes võitnud tosinast maailmameistritiitlist koguni kaheksa. Teatavasti elab Rootsis palju eestlasi ja eestlaste järeltulijaid, kellest mõnigi mängib Rootsi kõrgliigas saalihokit, aga omab Eesti passi ja tuleb meelsasti (vana)vanemate sünnimaale appi. Seegi kord Praha MMil oli pool Eesti meeskonnast Rootsi nimedega mehed.

 

Korduvalt maailma esikümne lõppu kuulunud Eesti alistas seekord alagrupis 11:5 Austraalia, 4:3 Poola ja 11:4 Tai. Kaheksandikfinaalis jäädi paraku dramaatiliselt 2:3 alla Taanile, edasi saadi üks võit ja üks kaotus ning kümnes koht. Saalihokit ei maailma kandepinnalt saa võrrelda jalgpalli, korvpalli või võrkpalliga, aga ligi sajas riigis seda mängitakse, väikesele riigile on ka kümnes plats saavutus.

 

Eesti jalgpallimeeskonna tulevased vastased Euroopa Rahvuste Liiga neljandas tugevusgrupis pole veel teada, aga 2020. aasta Euroopa meistrivõistluste valikgrupid on küll loositud. Tippriikide sekka mittekuuluv ja seega suurte ambitsioonideta Eestil vedas, sest vastased tulid ülikõvad ja publikule atraktiivsed (kõigiga kohtutakse nii kodus kui võõrsil, seega näeb Tallinn head jalgpalli!) Saksamaa ning Holland, lisaks Põhja-Iirimaa ja Valgevene, kes küll nii-öelda hammustatavad, aga ka jalgpallitaseme poolest Eestist kindlasti kõrgemal.

 

Läinud nädala Eesti spordielu ilmestas kolm spordiraamatut, mis kindlasti paljude jõulukingikottidesse jõuavad. Eesti Spordimuuseumi teadurid Kaarel Antons ja Kalle Voolaid andsid välja mahuka ülevaateraamatu „Eesti spordi lugu“, ajakirjanik Deivil Tserp üllitas Gerd Kanterist ja teistest Eesti vägevatest jutustava „Heiteareenide sangarid“, jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede ja jalgpallur Joel Lindpere panid poelettidele Lindpere karjääriraamatu „Mina otsustan mänge“. Selgituseks, Lindpere oli esimene USA vutiliigasse pääsenud eestlane, kes mängis 2010-2012 edukalt New Yorgi Red Bullsis ja 2013 Chicago Fire meeskonnas. 

 

Enn Hallik

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo