Mõttekilde Texasest ja orkaanidest II

Algus eelmises VESs

Nüüd on nädal möödunud ajast, kui orkaan Harvey keskpunkt maabus Texase rannal 250 km või 160 miili Houstoni linnast lõuna poole. Tuli maale, purustas pooled majad ühes väikses rannalinnas ja tõi vihma kuni sada miili sisemaale. Houstoni linn sai eriti palju vihma või nii näis, sest veel polnud võimalust kiiresti ära voolata või maa sisse imbuda, sest maa on asfalteeritud teede ja parklate tarbeks. Võib-olla sisemaal, kus maa on tasasem ja inimesi vähem, poleks see nii tähelepandav.

Details

Published: September 30 2017

Uus periood EELK Lakewoodi Pühavaimu koguduse tegevuses

Lakewoodi kiriku altar.

Lakewoodi eesti luteriusu kogudus on viimastel aegadel olnud ainuke Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku kogudus USA-s, kus jumalateenistusi on peetud igal pühapäeval aastas.

Details

Published: September 30 2017

EESTI HETKED Aerulaud ehk SUPitamine

Kas tahate tunda, et suvi ei olegi läbi? Et täiesti vabalt võib meres või järves viibida erilist külma tundmata? Ja mis kõige toredam – kas soovite tunda end nagu 25-aastane?! Siis soovitan: tehke nagu mina koos kambaga 10. septembril Tallinna lahel: tõmmake kalipso ja päästevest selga, ronige aerulauale, võtke aer kätte (aitab ka tasakaalu leidmisel) ning teid valdab kirjeldamatu rahulolutunne. Pärast pakatate uhkusest. Foto: Marju Kask

Details

Published: September 30 2017

Peaminister Ratas kinnitab, et ID-kaardi turvariskile otsitakse lahendust

Riigi infosüsteemi ametnikud (RIA) informeerisid neljapäeval, 7. septembril valitsust ID-kaardi turvariskile lahenduse otsimisest, pärast mida kinnitas peaminister Jüri Ratas, et lahendusele on liigutud lähemale.

Details

Published: September 25 2017

Kultuuriministeerium: välis- ja kodueestlaste lähendamiseks on vaja uusi koostöövorme

LEP Los Angelese 2017 rahvapidu. Foto: Enn Auksmann

Los Angeleses lõppes 4. septembril ülemaailmne kodu- ja väliseestlaste kokkutulek – XXXIII Lääneranniku Eesti Päevad. Tänavune festival oli pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale.

Details

Published: September 25 2017

Eesti muusikaterapeut Türgi Pagulaslaagris

Baltimore’st pärit Liina Melanie Sarapik koolitas Türgi pagulaslaagris Süüria pagulasmeeskonda.

Augustis oli mul imeline võimalus minna muusikaterapeudina Süüria piiri ääres asuvasse Reyhanlı linna Türgis, et veeta kaks nädalat ühe rahvusvahelise sihtasutuse OSSM – Union of Medical Care and Relief Organizations – keskuses Süüria pagulastega.

Details

Published: September 25 2017

LEP Los Angeles 2017 sai ajalooks

Meie suur pidu, LEP 2017, on nüüd osa ajaloost.

Details

Published: September 25 2017

Kes on praegu reaalselt kardetavamad – kas vasakäärmuslased või paremal tiival askeldajad?

Sirje Kiin tegi hiljuti katse riputada Eestis tegutsevale Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (EKREle) nn ürgfašismi silt kaela, rakendades selleks noppeid 1995.a New York Times’is ilmunud Umberto Eco esseest “Ur-fascism”.

Kuna meil Eestis toimuvad kuu aja pärast kohalike tasandi valimised, näikse pr. Kiini arvamuslugu sobivat kategooriasse “valimis- ja vastupropaganda”, eriti, kuna mu vana tuttav Sirje on vist endiselt Vabaerakonnaga seotud.

Kahtlen selles, kuid pole kindel, – kui EKREl õnnestuks saada võim kunagi enda kätte – kas “Auschwitzi väravad taasavataks, ja mustsärklased ilmuksid uuesti välja Itaalia linnade platsidele,” nagu Eco kujundlikult kirjutas eelpoolmainitud arvamusloos. Mitte, et Eco oleks EKREst midagi teadnud.

EKRE eellugu ja mõned EKRE “prominendid” teevad mind närviliseks küll, umbes samal moel, nagu Donald Trump mind aeg-ajalt rahutuks teeb. Olgu tegemist EKREga või Ameerika presidendiga, jääb selline tunne, et mingi osa nende ideedest istuvad mulle küll, kuid nii Eestil kui ka USAl pole siiski väga vedanud, mis puutub konkreetsetesse isikutesse, kes neid poliitikaid ellu viia püüavad.

Minu põhjused selleks, miks ma EKREsse teatud ettevaatusega suhtun, on väga konkreetsed. Paljud neist erinevad aga hüpoteetilistest argumentidest, mida Kiin

siin hiljuti tõi. Sellest kõigest võiks kunagi tulevikus pikemalt kirjutada.

Viimane trikk, millega EKRE kohalikud aktivistid (Lihulas) hakkama said, on plaani teatavakstegemine kavatsuse suhtes taastada 2004 a. valitsuse poolt suure käraga teisaldatud Lihula monument. Lihula monumenti ilmestab sõduri kuju koos sakslastele iseloomuliku kiivri ja Schmeisser püstolkuulipildujaga, erinevalt täiesti teise kaliibriga õnnestunud monumendist Pärnus, mis on lihtsalt mustast marmorist koos sõnadega “II Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuile” ning Eesti kaitseväe embleemiga. Kas EKRE soovib Vene karu ja Läänt torkida populismist, provokatsioonilisest tahtest või pooletoobilisusest lähtudes on ebaselge.

Varem või hiljem võiks Eestis sündida üks pesuehtne konservatiivne erakond, kes seisaks selle eest, mida meie põhiseadus ütleb: “Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Hetkel pole Eestis aga näha ainsatki teist poliitilist parteid, kes praotaks sel teemal sama tihti suud – hoolimata EKRE kärnadest – kui EKRE.

Sirje Kiinil ei tundu oma arvamusloos (“Anname tuld!” Kelle pihta?”) sama hea 20-20 silmanägemine olevat, kui Umberto Ecol enesel. Eco pelgas pruuni ja musta värvi ilmselt rohkem kui punast, kuid tema murelik kirjand ürgfašismi kohta sisaldab siiski korduvaid hoiatusi totalitaarsete ja autoritaarsete ideoloogiate ja nende võimaliku tagasituleku suhtes üldiselt. Kui võtta Eco nummerdatud argumendid järjest, siis enam kui pooled neist käivad sama hästi kommunismi kui ka haakristimentaliteedi suhtes. Lp. Sirje tundub aga “rosinaid (selektiivselt) noppinud” olevat, nähes palki hitlerlaste silmas, jättes aga tähelepanu juhtimata vähemalt sama suurtele palkidele Stalini ja teiste punaste “tegijate” silmis.

Näen hetkel suuremat ohtu vasakpoolsuse populaarsuses ja vasakäärmusluses, kui paremekstremismi nö ‘potentsiaalis’. Umberto Eco kirjutis ilmus aastal 1995, lühikest aega pärast Francis Fukuyama rõõmuhõikeid ajaloo lõpu kohta stiilis “meie võitsime, punast ohtu enam pole”. Tegelikult pole see oht kusagile kadunud. Profülaktilisi kaitsepookimisi kommunismi ohtude vastu tehakse Läänes harva, Eestist konkreetselt rääkimata, samas mil fašismi on nö “idioodi visadusega” 80 aastat süstemaatiliselt taunitud. Inimkond või siis vähemalt Ida-Euroopa ootab ikka Nürmberg II korraldamist, hindamaks kommunismi kuritegusid. Eesti ise on endiselt lustreerimata.

Briti konservatiiv Christopher Monckton on üks vähestest, kes küsib: “Why is there an astonishing lurch to the far totalitarian Left?” Ise pärin: “Miks on Bernie Sanders USA noorte hulgas nii populaarne? Kas neile pole räägitud, et tasuta lõunaid pole tegelikult olemas”?

Kes jälgib Eesti meediat teab, et mitu eesti noorsoole kardetavat ürgvasakpoolset on väljunud nüüd kappidest. Loe näiteks, mida Priit Hõbemägi ja Mihhail Lotman on hiljuti kirjutanud Ahto Lobjakase ja Olev Remsu kirjatükkide kohta, millised on sisuliselt bolševismi õigustada üritavad apologeesiad. Edgar Savisaar omakorda, kes surfas 25 aasta eest enesele kasutoovalt intrite vastasel lainel, on osutunud suuremaks intriks, kui intrid suutsid ise kunagi olla.

Kahtlen veidi selles, kas näeme kunagi jälle USA pealinnas 30 000 valgesse mähitud KKK liiget. Küll tegutseb aga USAs ja Euroopas relvastatud, põranda-alune, hästi organiseeritud ja kardetava maailmavaatega tont nn. “antifa” (antifašistliku) liikumise näol. Loe: “FBI, Homeland Security warn of more ‘antifa’ attacks” (Politico). Riietatuna mustadesse rõivastesse, käivad nad ringi kaetud nägudega ja üritavad sallimatult suud kinni toppida kõikidel, kes ei nõustu nende ideoloogiaga. Mussolini ilmselt muigaks.

Olgu nad pruunsärklased või hävituspataljonlased – selliste tegelaste provokatsioonid ohustavad vabadust ja vabadusi, tuues halvimal juhul kodusõja meie koduõuedele. Pruunsärkluse vastand pole mitte sirp ja vasar ega vasakanarhism. Pruunsärklusele ja kommunismile seisavad vastu ühiskonnad, kes oskavad elada vabadena, astudes samme enese kaitsmiseks totalitarismi ja teiste äärmuslike düstoopiapisikute eest.

Jüri Estam

Details

Published: September 25 2017