Jaan Poska ja tema isa Jaan. Foto Jõgeva Teatri Poska etendusest Kuremaa lossis. Siin lavastaja kasutab sama võtet, mille kirjutas kuulsaks Jaan Kross oma “Professor Martensi ärasõidus”. Jaan Poska elas oma elu, omades pidevalt silme ees teatud Laiuse mõõtu, mille talle isa ja ema kaasa andsid. Isegi köstrist isa 300 rublane aastapalk oli Jaan Poskale kaua selleks mõõduks, mida ta oli valmis näiteks välja maksma ka oma advokaadiabist Konstantin Pätsile, tõsi palka jagati kuude kaupa, 25 rubla siis kuus
24. jaanuaril 2016 oli põhjust teha kummardus meie riigimehele Jaan Poskale (1866-1920), sest tema sünnist möödus sada viiskümmend aastat.
Pole küll täpset statistikat, kui paljudes kodudes leidsid pereisad aega, et oma pereliikmetele enne ühist söömaaega meelde tuletada, millise tähtsa päevaga tegemist. Mul oli võimalus olla juba päev varem Laiusel ja Kuremaal, kus Jõgevamaa rahvas alustas väga tiheda mälestuspäevaga oma suure „Laiuse mehe“ sünniaastapäeva tähistamist.
Kui sageli kurdetakse, et nii mõnelegi planeeritud rahvuslikule üritusele ei kogune nii palju rahvast kui ehk õhinas korraldajad olid planeerinud, siis Kuremaa üritus kestis kogu pika päeva ja Kuremaa lossi suur saal oli rahvast täis.
Olles nende inimeste seas mõtlesin ka ise veel kord, mida siis Tartu rahu meile andis ja millele selle sündmuse puhul peaksime tulevikus ehk enam tähelepanu pöörama.
Kõige tähtsam märksõna, mida me ei tohiks kunagi unustada, on sõjaliste konfliktide lõpetamise hindamine. Möödunud aasta augusti viimasel nädalal olid Tallinnas ehk selle maailma kuulsaimad rahvusvahelise õiguse spetsialistid ning sai ka nende seast suurimatelt autoriteetidelt uuritud, mida nemad arvavad rahusõlmijatest. Kõigi nende ühine vastus oli, kõik need inimesed on ära teenima suurima tunnustuse.
Samuti tunnistasid need suured eksperdid, et vaadates esimese maailmasõja lõpetajate juristide-diplomaatide galeriid, siis tekib tänastel tegijatel isegi teatud valge kadedus, sest kahjuks on ajad maailmas sellised, et enam ei saa ainult rääkida rahust, maailm on pööranud valdkonna spetside ette praktilise küsimuse ja seda lausa appikarje näol – palun aidake sõlmida rahud, sest inimeste kannatuse piir on kätte jõudmas.
Tänaste suurte teoreetikute tõetund on võrreldav sellega, mida ilmselt tundis saksakeelses Tartu ülikooli õigusteaduskonnas Jaan Poskale rahvusvahelist õigust õpetanud kuulus filosoof ja jurist Carl Bergbohm (1849-1927), kes teadis küll Euroopa tasemel teoreetiliselt, kuidas sõja lõpetamiseks rahulepinguid sõlmida, kuid saatus andis selle ime teostada hoopis tema eestlasest õpilasele Jaan Poskale ja tema kaaslastele.
Carl Bergbohm suri seitse aastat peale Jaan Poskat Reini jõe äärses Bonnis, loodetavasti oli õpetaja südames selleks ajaks juba rahu, osates rõõmustada ka oma õpilase edu pärast. Jaan Poska ei omistanud mitte kunagi Tartu rahu saavutamise au vaid endale, tema elukogenud inimesena ütles selgelt, et see oli rahudelegatsiooni meeskonna töö.
Aga lugegem veel Jaan Poskat ennast ja seda, mis sellest ajaloolisest hetkest vahetult protokollitud. Siit tasub esile tõsta loomulikult Jaan Poskaga seotud kuulsaim lause ja Tartu rahu kohta öeldud tähtsaim hinnang mehelt, kes oli kogu jõudu kokku võttes need läbirääkimised suutnud rahu sõlmimise punkti viia. See lause on iseenesest lihtne, Jaan Poska ütleb: – “See päev (2.02.1920) on tähtsaim päev meie 700 aastase ajaloo jooksul, sest me saime ise otsustada oma saatust”.
See Jaan Poska lause vajab meie ajaloolaste poolt veel suuremat analüüsi. Kuid Jaan Poska teadis täpselt, mida ta selle lausega tahtis öelda. Ise otsustada oma saatuse üle on täiskasvanuks saamise tunnus. Teiseks, ise teha otsuseid olukorras, kus sellist otsust ei osanud ette näha ka suurte riikide suurte kogemustega ning rohkearvulised diplomaatia- ja luureorganisatsioonid. Meie pidime hakkame saama palju vähemate jõududega, kuid sel hetkel olid Jaan Poskat nõustanud inimesed andnud parima.
Meie võimekus saada aru Venemaal juhtuvast oli tänu Eduard Laamanni võrgustiku heale tööle meile küllaldane, et seda oleks võinud sõnades väljendada ka nii: „Läheb mööda veel veidi aega ja kõik teie, kes te lubasite bolševikud Venemaal maha suruda, lähete varsti kõik neile koostöökätt pakkuma.“
Diplomaatia suurus ongi selles, et targad diplomaadid suudavad sõnad suruda endasse ja tegutseda nii varjatult oma eesmärkide saavutamiseks, et võimalikult hilja tuleksid välja läbirääkijate tõelised huvid. Seetõttu ei tormanud ka Jaan Poska maailmale kisendama, kuidas meile oli liiga tehtud ega mida kõike noor Eesti Vabariik oli oma palju suurema naabri käest nüüd kätte saanud. Poska piirdus hetkeseisu konstateerimisega nagu maratoni lõpetanud sportlane, kes pole just väga sõnakas, aga nõustub oma muljeid jagama.
Poska sõnum Eestile tuli südamest. Kui põlvkonna võrra noorem õpetatud jurist Ants Piip (1884-1942) olevat läbirääkimistel hoidnud laual lausa Franz von Liszti rahvusvahelise õiguse õpikut (mis tõlgiti vene keelde muuseas Tartus prof. V. E. Grabari ajal), siis Jaan Poskal seda vaja polnud, sest tema õpetaja Bergbohm oli tõlkinud eestlase, Pärnu mehe F.F.Martensi (1845-1909) kuulsa rahvusvahelise õiguse õpiku saksa keelde, avades selle läänemaailmale.
Seetõttu oli läbirääkimiste lõpus Jaan Poska sõnum eesti rahvale, et kollektiivse tööga, kus andsid parima sõjaväeeksperdid ja majanduseksperdid ning taustajõud, saavutati meie riigi jaoks oluline seis, kus riik sai hakata koguma rahvusvahelist tunnustust de jure. Viimane tähendas seda, et nüüd pidi jätkuma kiire riigi ülesehitamine, sest polnud enam vaja pidevalt mõelda sellele, kas meid ikka riigina küllalt maailmas tunnustatakse või mitte.
Selles mõttes on Jaan Poska suhtumine väga aktuaalne ka aastal AD 2016, sest vahel tundub, et meie juhtidele on ikka veel väga tähtis, mida meist arvatakse ja kuidas jätta meist mingi “imago-nipiga“ parem mulje meedias ja statistikas. Laiusel sündinud, aga isaliinis Karksi kandi Tuhalaane juurtega mulgi mehele Jaan Poskale paistaks selline tänane edevus samasugusena nagu Palamuse vallakooli poistele saksa poiste edvistamine kooli ees tiigil. Vana Oskar Luts oli ikka paganama hea kirjanik, kui ta oma koolilooga oskas nii sügavale eestlaste alateadvusse pugeda.
Seetõttu Jaan Poska ehk tähtsaim sõnum, mida ta jõudis riigimehena oma lühikese elu jooksul meile öelda on ikkagi see: kasutage võimalust elada vabas riigis, vabal maal ja kasutage suurt privileegi – otsustada ka edaspidi ise oma saatuse üle.
Prof. Peeter Järvelaid