Filmi autor Helga Merits linastusel New Yorgi Eesti Majas koos EV peakonsul Eva-Maria Liimetsaga. Foto: Siiri Lind / VES
Laupäeval 6. veebruaril esitati New Yorgi Eesti Majas Helga Meritsa filmi “The Story of the Baltic University”. Nagu kunagi tolles õppeasutuses, oli ka filmi vaatama tulnud kolmest rahvusest enam kui 60-pealine publik.
Olles näinud filmi, võib vaid mainida, et see ainulaadne kolme rahvuse koostöö on nüüd väärikalt salvestatud ajalukku ja lisaks prof. Järvesoo mahukale koguteosele kergesti kättesaadav ning visuaalselt selgitav ka nooremale põlvkonnale, kellele pagulaspõlv purustatud Saksamaal on tundmatu.
Peale filmi vaatamist tutvustas peakonsul Eva-Maria Liimets filmi autorit Helga Meritsat ja järgnevalt kuulsime lähemalt fakte filmi tekkeloost.
Film tekitas elavaid arutelusid. Fotod: Siiri Lind / VES
Järgnevalt selgus, et mõned aastad tagasi Helga Merits, kes on eesti juurtega hollandlanna, leidis oma isa paberite hulgast dokumendi tema õpilaseks olekust Baltic University’s. Helga Merits arvab, et isa ei rääkinud palju oma minevikust põhjusel, et Saksa armees olnud inimesed olid Hollandis põlatud, ning ta ei soovinud heita sellist varju oma perekonnale. Helga Merits polnud kunagi kuulnud Balti Ülikoolist. Ta oli üllatunud ja hakkas uurima ja koguma andmeid ja materjale, et see erakordne saavutus ei kaoks unustuse hõlma vaid saaks ajalooliselt jäädvustatud. Nii avastas ta veel senitundmatut ja ainulaadset arhiivimaterjali.
Tõeline kullaauk oli arhiivmaterjali leid Upsala Ülikooli raamatukogus leiduvates kastides. Kogutud materjalist on hästi põimitud dokumentaalfilm, mis sisaldab tolle aja lõikeid sõjapõgenikest ja põlevatest linnadest ning pilte sõjajärgse Saksamaa purustatud linnadest, vanu filmikatkeid Balti Ülikoolist ja intervjuud kuue endise õpilasega kõigist kolmest rahvusest.
Teise Maailmasõja järgsete Balti pagulaste mõte luua Ülikool sai alguse Läti prof. Gulbiselt. Kohtudes Hamburgis Eesti professori Öpikuga kaasasid nad varsti palju teisi Balti rahvustest professoreid. Oli aasta 1946 ja paljudel Balti noortel puudus võimalus edasiõppimiseks. Osa neist olid olnud värvatud Saksa lennuväe abiteenistusse või võidelnud mobilisatsiooni korras või muudel põhjustel vene vägede vastu.
Ka teistel kodumaa kaotanud ja sageli ilma perekondliku toeta, lõpetamata haridusega põgeniknoortel ei olnud mingeid väljavaateid sõjajärgsel Saksamaal oma edaspidise elu korraldamiseks. Juulis 1945 hakkasid Balti professorid taotlema Ameerika sõjaväevalitsuselt luba anda Balti noortele Hamburgis akadeemilisel tasemel õpetust.
Nende Balti professorite võimatu plaan sõjas purustatud Hamburgis sai teoks, kui 14. märtsil 1946 avas uksed Balti Ülikool 8 rajatise ja 17 osakonnaga. Õpingud toimusid peamiselt ilma õpikuteta, paberipuuduses ja viletsates, poolenisti pommitatud või külmades ruumides.
Filmi “The Story of the Baltic University” autor Helga Merits Hollandist New Yorgi Eesti Majas 6. veebruaril. Fotod: Siiri Lind / VES
Ometi oli seegi pinnuks silmas paljudele liitlaste organisatsioonide juhtkonna tegelastele, eriti neile, kes oleksid parema meelega näinud ka Balti rahvusest põgenike (okupeeritud) “vabastatud” kodumaale tagasi pöördumist. Sellest tulenes ka mitmekordne nimevahetus, (nagu DP Study Center) sest leiti, et “Baltic” ei olnud sobiv kasutada.
Kuna 1947 aastal sai Balti ülikool paremad ruumid Hamburgi külje all olevasse Pinnebergi, tuntaksegi seda peamiselt Baltic University või Pinnebergi nime all.
Kool kestis kuni 1949 a. septembrini, mil väljaränne nii õpetajad kui õpilased üle maailma laiali puistas.
Uskumatuim asi ja huvitav leid oli tolleaegse Ülikooli autentsete filmikatkete olemasolu, mis sai teoks ühe õpilase USAsse emigreerumise käendajate soovist näha tema õppeasutuse tegevust.
Nende huvi tõttu oli tollel õpilasel võimalik filmida elu Baltic University’s. Ameeriklased saatsid talle kaks pakki ehtsat oakohvi ja said vastu võimaluse näidata tema filmitut oma sõpradele ja klubides, kus nad tegevad olid.
Nagu nüüd, oli ka tol ajal kõige tähtsam haridus. Kui sa oled kaotanud oma kodumaa ja kodu, kõik mis tuttav, siis on kõige tähtsam hakata panustama tulevikku.
Seda võimaldasid meie ettenägelikud Balti professorid sõjajärgsetel aastatel sõjakoledusi läbinud noortele. Nüüdseks on sellest jäädvustatud lõikeid ka H. Meritsa dokumentaalfilmis.
Eesti ja Leedu Peakonsulaadid pakkusid lõpetuseks šampanjat ja suupisteid, mida nauditi elavate arutelude saatel. Ürituse korraldamisel oli suureks abiks ka NY Eesti Haridusseltsi juhatus.
Suur tänu Helga Meritsale.
Aime Andra