|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Los Angelese Eesti Koguduse ja Täienduskooli jõulupuu
Los Angelese jõulupuul esines noorte trio, koosluses Karl-Erik Leesment (klarnet), Mari-Liis Pallo (klarnet) ning Maarja Pallo (trompet), saatjaks pr. Kaie Pallo klaveril. Fotod: Jüri Pallo
Detsembrikuu kümnenda päeva pärastlõunal oli Los Angelese Eesti Maja saal jälle suuri ja väikesi inimesi täis. Jõuluehteis majas toimus Eesti Koguduse ja Täienduskooli 56. laste jõulupuu.
Avasõnaga astus pulti Eesti Täienduskooli kaua-aegne direktriss pr. Karin Nukk ning seejarel laulsid üle 80 saalisviibija ühiselt “Neil karjastel väljal”.
Jõuluevangeelium sai ette loetud vendade Priit ja Aivar Kaskla poolt. Los Angelese Eesti koguduse õpetaja Jüri Pallo luges Jõulupalvuse, mille järel kõik saalisviibijad laulsid suure ühise koorina “Püha ööd”.
Ühispilt jõuluvanaga Los Angelese laste jõulupuul.
Lastekavaga alustas Karl-Erik Leesment, kandes populaarsust kogunud klarnetil ette Franz Schubert’i “Menueti”, saatjaks pr. Kaie Pallo klaveril. Taavi Kaskla esitas klarnetisoolo “Püha öö”. Et ka väiksematel lastel laval esinemisest rõõmu oleks, tuli Taavi järel esinema täienduskooli laste koolipere mitme ringmänguga.
Peale suurte ja pisikeste ilusat ringmängu-tantsu oli lavakord noorte trio päralt, koosluses Karl- Erik Leesment (klarnet), Mari-Liis Pallo (klarnet) ning Maarja Pallo (trompet), kes mängisid jõululood “First Noel”, “Oh sa õnnistav” ning “Joy to the World”.
Traditsioonilise “Issi luuletuse” esitasid prof. Edgar Kaskla pojad Aivar ja Priit Kaskla, nendega ühinesid laval Helena Laan, Kristian Laan, Maarja Pallo, Mari-Liis Pallo, Robert Pallo, Tommy Seli, Kaia Villand, Maya Salm, Jake Hansen ja Hendrik Hopp. Lastekoori esituses, Kaie Pallo juhatusel, kõlasid kolm jõululaulu – “Lapsed tuppa”, “Oh kuusepuu” ning “Tiliseb, tiliseb aisakell”. Lastekoori etteastele järgnes laste rahvatants pr. Milvi Laane juhatusel. Iga ettekannet saatis tormiline aplaus ja “braavo” hüüded.
Siis äkki kostus saali sügavusest kellegi salapärane hääl “Jõuluvana tuleb!” Jõuluvana (hr Aare Tilk) juhatati lavale istuma, kus ta lapsi eesnime järgi kordamööda lavale kutsus. Neil kõigil olid salmid ja laulud kenasti peas, vaid mõni üksik väiksem vajas emme-issi abi ja nii ei jäänud kingist ilma mitte keegi.
Jõulurõõmu krooniks luges LA kiriku koguduse nimel lõppsõna hr. Mati Laan, tänades kõiki, kes sellise toreda kava kokku olid seadnud ning eesti keelt ja kultuuri aastast aastasse ikka oma lastele ja lastelastele edasi õpetada püüavad.
Lastekava ja etteastete lõppedes tõid lapsed köögist lauale heade abiliste poolt valmispandud maitsvad võileivad, koogid, morsi ja kohvi ning hubane koosviibimine jätkus meeldiva seltskonna saatel kuni hilise pärastlõunani.
Christel Strömberg
New Yorgi Eesti Haridusseltsi aastapäeva tähistamine ja jõulukokkutulek
Jõulutoit maitses hää…. Fotod: Riina Sõrra
Ülal: esineb NY Eesti Naiskoor Andrejs Jansonsi juhatusel.
All: ooperisolistid Juuli Lill ja Andres Köster Eestist.
New Yorgi Eesti Maja suures saalis ootasid 15. detsembril külalisi ees kenasti kaetud lauad ja nagu vanasti, maast laeni jõulupuu. Ekraanil jooksid pildid eelmise aasta koosviibimisest. Pakuti hõõgveini ja küpsiseid, kohati New Yorgis ja ümbruskonnas elavaid sõpru ja tuttavaid, tuju oli elev. Kõige kaugemalt saabunud külaliseks oli kindlasti lastel külas viibiv pr.Teedla Rootsist. Ameerika mandrilt oli teadaolevalt kaugeim külaline New Yorgis üles kasvanud ja nüüd peamiselt Arizonas elav Steve Martinez koos New Yorgis elava venna Gary Distilliga. Nende vanavanemad Juhan ja Elin Kohjus olid omal ajal olnud aktiivsed New Yorgi Eesti Haridusseltsi liikmed ja organisatsioonides kaasalööjad.
Kella seitsme paiku avas koosviibimise New Yorgi Eesti Haridusseltsi abiesimees Peeter Teedla. Kuna juba mitmeid aastaid on New Yorgi Eesti Haridusseltsi aastapäev ja jõulukoosviibimine viidud n.ö. ühe mütsi alla, andis ta varsti sõna esimehele, dr. Toomas Sõrrale, kes New Yorgi Haridusseltsi 77. aastapäevale pühendatud lühikeses sõnavõtus tõi esile tähtsamaid sündmusi New Yorgi eestlaskonna organiseerimistöödest ja Eesti Maja ajaloost. Järgnesid New Yorgi Eesti Naiskoori ansambli esitusel ja Andrejs Jansonsi juhatusel kaks jõululaulu: “Karjaste Hääl”, rahvalaul Helen Tobias Duesbergi seades ja Eestist Tiina Kiilaspea kaasaegne helitöö Lea Gabrali sõnadele “On vaikne jõuluöö”, mis said sooja vastuvõtu osalisteks. Edasi oli kava juba professionaalide käes. Estonia Rahvusooperi solist Andres Köster oma jõuliselt meeldiva tenoriga esitas “Gia il sole dal Gange” (Alessandro Scarlatti) ja “Vittoria mio core” (Giacomo Carissimi). Juuli Lillelt kuulsime meisterlikult esitatud “Habanera” ja “Sequidilla” ooperist “Carmen” ning Olav Ehala “Jõuluingel”. Mõlemad noored said publikult kiitva ja teenitud aplausi.
Laudkondadele jagati välja viktoriini küsimuslehti eestlaste ja Eesti ajaloo kohta, mis tekitas palju elevust ja arutust. Lauldi jõululaule ning nauditi soome kokkade poolt valmistatud pidulikku õhtusööki, kus ei puudunud muidugi verivorstid, mida olid sel aastal valmistanud perek. Kärner ja Teedla koos kaastöölistega ning mis said kiitva hinnangu külaliste maitsenäärmetelt.
Muidugi ei jäänud tulemata ka jõuluvana (Andres Olev), sest kohal oli meeldivalt rohkesti uuemaid immigrante Eestist, osaliselt koos ameeriklastest abikaasade ja lastega. Mõni väike läks jõuluvana juurde isa käest kõvasti kinni hoides, mõni jooksis kartmatult ja laulis “Jingle Bells”. Lõbu oli laialt. Peale jõulvana võtsid veel sõna Eesti Abistamiskomitee nimel Virve Vaher ja Endel Reinpõld, kes kutsusid salmi lugema New Yorgi Eesti Naiskoori esinaise. Seejärel teadustati viktoriini võitjad ja nii selgus, et tänavuseks võitjaks osutus laud #3, mis pole ka ime, sest see kuulus akadeemikutele EÜS’i liikmeskonnast, eesotsas hr. Olesk ja külalised. Teise koha võitis laud #8, kuhu kuulus ka meie kauaaegne New Yorgi Eesti kooli endine juhataja dr. Toomas Sõrra. Mõlemad lauad said auhinnaks korvid hea ja paremaga. Kolmanda koha sai laud #2, mis huvitaval kombel koosnes 90% leskedest. Hiljem esitas prl. Tigane veel jõulukohast luulet.
Koju mindi jõulumeeleolus. Tänu ilusa õhtu korraldamise eest kuulub New Yorgi Eesti Haridusseltsi juhatuse liikmetele: Signe Matteus ja Peeter Teedla abikaasa Mariga. Kindlasti ka meie New Yorgi Eesti Maja mänedzerile Eve Saarele ja majahoidjale Anneli Mehole, keda näed tagaplaanil kogu aeg tegevuses ja treppidest üles-alla jooksmas.
Aime Andra
IDEEDEL ON OMA SÜND JA SURM
Ilmar Mikiver
Tartu Ülikooli lugupeetud bibliograafia professori Friedrich Puksoo isiklikul ex libris’el – nagu me, tudengid, kõik väga hästi teadsime – oli legend “Habent sua fata libelli” ehk “Raamatuil on omad saatused”. Algaja ajaloo-tudengina ma tollal ei teadnud, et sama võib julgesti öelda ka ideede kohta. Sest ideed nagu raamatudki kujutavad endast organisme, nad on ju ka teatava elueaga tõeks-pidamised, millel on oma sünd ja surm.
Ideede elulugude jälgimine ja kirjeldamine moodustab nüüd vägagi respektaabli osa ajalooteadusest. Vaevalt on keegi mulle teadaolevaist kolleegidest suutnud ideede ajalugu paremini vaatlikustada kui briti teenekas ajaloolane Paul Johnson, kes tänavu pälvis USA Presidendi Vabaduse Medali. Johnsoni nimi on hästi tuntud ka siinpool Atlandit, küll omaaegse külalis-õppejõuna American Enterprize Institute’is, küll toimetajana ja peatoimetajana ajakirjade juures nagu Realites ja The New Statesman ja üldse kui väsimatu ameerika demokraatia kaitsja ja selgitaja ülemaailmsel raamatuturul. Johnsoni teaduslik looming, mis loodetavasti ei ole veel lõppenud, on enim nauditav kahes eri formaadis, millest üks hõlmab laiahaardelisi idee-monograafiaid ja teine – kriitiliste sündmuste dateeringuid.
Johnsoni teos “Modern Times” on näide tema monograafiatest. Nagu autor ütleb, on see portree meie ajastust “kahekümnendatest kaheksakümnendateni” – teisisõnu: kuuest aastakümnest 20. sajandi südames. Tema meetod kõlbab aga niisama hästi aastatuhandete portreteerimiseks, nagu näidatud ta kapitaalseis monograafiates “Kristluse ajalugu”, „Juutide ajalugu“, „Inglise rahva ajalugu“ või kaks teost Ameerika rahva ajaloost.
Need pealkirjad ütlevad ilma pikemata, et Johnson on pühendanud oma elutöö lääne tsivilisatsiooni kõige jõulisemate ja püsivamate idee-allikate – ristiusu, judaismi ja anglosakside pärandi – uurimisele. Oma pühendumust eriti ameeriklaste ajaloole põhjendades ütleb Johnson ise, et „Põhja-Ameerika Ühendriikide rajamine ja olemasolu on kõige suurem seiklus inimkonna ideede-ajaloos. Muidugi mõtleb ta siin ameerika demokraatliku ühiskonnakorra hämmastavat vastupidavust – erinevalt kõigist teistest rahvastest maailmas – läbi enam kui kahe sajandi. Kuid Johnsonit paelub ka ideede surm.
Teos „Modern Times“ (1983) pakub meile ehk huvitavaima näite ühe suhteliselt lühiajalise idee – stalinismi -algusest ja otsast. Johnson naelutab kinni momendi, kus Marxi teooria saavutab kõrgeima võimu praktikas – nimelt nn. „vabades valimistes“, mis pidid toimuma Punaarmee poolt okupeeritud Ida-Euroopas vastavalt kurikuulsa Jalta konverentsi otsustele veebruaris 1945.
23. märtsil 1945 aga avalikustas N. Liidu välisminister Molotov Stalini eeskirjad nende valimiste läbiviimiseks. Neid nähes oli Churchillile selge, et Ida-Euroopas tulevad tüüpilised nõukogude stiilis valimised ja et need maad lähevad Kremli võimu alla. See, ütleb Johnson, oli päev, mil algas külm sõda. Ja see, võiksime lisada, oli ka päev, mil algas „Jalta ike“ Ida- ja Kesk-Euroopas. See kestis kuni Berliini müüri kokkuvarisemiseni 7. nov. 1989 ja sellega lõppes tegelikult kommunismi nii teoreetiline kui praktiline tähendus Euroopas.
Mitte kõikide ideede sünd ja surm ei ole sellise graafilise selgusega äratuntavad. Praegu on ülemaailmseks probleemiks islami asend globaalses idee-ajaloos. Ons tuhande neljasaja aastane muhamedi usk veel reipas kasvueas või aga juba vaevlemas lagunemist ennustavas kriisis? Mida ütleks Paul Johnson, kes arvestatava osa oma energiast on pühendanud lääne kultuuri mõnede hääbuvate komponentide uurimisele.
Selles sektoris on Johnsoni lantsett eriti lahanud Euroopa kahe viimase sajandi modernismi. Selle all võtab ta kokku rea 19. ja 20. sajandi prohveteid – Marx, Rousseau, Freud, Nietzsche – kes on lubanud juhtida meid uude ja paremasse maailma, kuid hävinud eksitustes, mida filosoof Karl Popper nimetab ideede „kavatsematuiks järelmeiks“ (unintended consequences).
Nii oleme Marxi ja Rousseau lubatud „töörahva paradiisi“ resp. „ühiskondliku leppe“ asemel saanud Stalini ja Pol Poti orja- ja surmalaagrid ning Nietzsche „üli-inimese“ asemel Freudi seksuaalselt kuritarvitatud neurootilise lapse. Suure-jooneliste heaoluühiskondade asemel on nende õpetused sigitanud rea „despootlikke utoopiaid“, nagu bolshevism, fashism ja natsism, ning kutsunud esile kaks hävitavat maailmasõda, ütleb Paul Johnson.
Kuna mõnedki neist utoopiatest on kas välja suremas või juba surnud, võime professor Puksoo ex libris’e eeskujul nentida, et mitte ainult raamatuil, vaid ka ideedel on omad saatused.
See teadmine mõjub kuidagi lohutavalt.
Poliitilised jõulud
Vello Helk 16.12.2006
Jõulud on tavaliselt rahupühad, mida peetakse perekonna ringis. Ei unustata sõpru ja tuttavaid, lisaks kasutatakse võimalust tagasivaateks mööduvale aastale.
Eestis saadavad jõulukaarte ka poliitikud, kes püüavad sel kombel kas saavutada või säilitada populaarsust. Kui neid jagatakse ilma kindla aadressita, kuuluvad need pigem reklaami valda. Eriliseks kõneaineks on Edgar Savisaare kaardid, mis purustavad tavalised jõuluraamid. Kui teiste poliitikute jõulukaardid on kas kodumotiivi või jõulumeeleoluga ja suhteliselt tagasihoidliku tiraazhiga, siis eelistab Savisaar esile tõsta oma isikut ja hoopis laialdasema levikuga.
Viimasel jõulukaardil oli ta muhe jõuluvana, aga sel aastal poseerib ta olümpiavõitjaid Andrus Veerpalu ja Kristina Shmiguni emmates. Keskerakonna pressiesindaja Toomas Raag ütleb, et see polevat Keskerakonna, vaid otseselt Savisaare isiklik jõulukaart. Jagatavat tallinlaste ja harjumaalaste rõõmuks, tiraazh olevat piisav. Tallinnas on ligi 190 000, Harjumaal ligi 50 000 postkasti (SL Õhtuleht 7.12.)
Selle kohta on antud vastakaid seletusi. Suusaliidu esimees Toomas Savi väitis algul, et pildi kasutamine Keskerakonna valimiskampaanias olevat kahetsusväärne, sest kui pildistamist küsiti, ei olevat olnud sellest juttu. Toomas Raagilt tuli aga pärast parteikaaslastega kooskõlastamist ametlik seletus: “Suusa-liidult on olemas kirjalik luba materjali kasutamiseks nii trükis kui teles. Tegemist on väga ilusa asjaga, mille sõnumiks on head soovid Eesti rahvale.”
Savisaare käik Otepääle polnud asjata, sest peaaegu kohe olevat tulnud teade, et ta teeb ettepaneku eraldada Tehvandi rolleriraja laiendamiseks ja parandamiseks mõni miljon krooni.
Sport kuulub tervele rahvale ning suusatamine ei tohiks olla ühegi erakonna monopol. Kogu rahva spordikangelaste erastamine ühele parteile – see on aga Savisaare jõulusõnum eesti rahvale. Kahju, et sportlased lasid end ära kasutada, aga ega nende arvamusel vist suurt tähtsust polnudki. Tavaliselt teevad sellise kokkuleppe juhtivad tegelased. Suusatajatele jääb siiski külge keskerakonna märk, aga Juriidiliselt On Kõik Korrektne.
Eks ole ka teiste parteide poliitikud varem sportlasi ära kasutanud, näiteks kui Ansip, Siimann ja Rüütel Torinos olümpiasangarite aupaiste najal poseerisid. Siiani olid sportlaste võidud eesti rahva võidud – nüüd aga esmalt Savisaare ja Keskerakonna omad. Olümpia-võidu muutmine poliitiliseks näitab suurt eneseimetlemist ja egot. Väljastpoolt ei tõsta need medalid olulisel määral Eesti mainet. Palju enam mõjub läänemaailma inimestele teade Eesti pangaröövlitest Soomes, Norras või mujal.
Miks trügib ainult ühe erakonna esimees igal võimalusel pildile ja armastab end võõra au paistel soojendada? USA presidendi hiljutise Eesti-visiidi ajal teatas Keskerakond, et Bush vestles Savisaarega umbes minuti ja kiitis tema tööd majandusministrina, kuigi Bush kätles Savisaart täpselt sama pikalt ja põhjalikult kui kõiki teisi ministreid ehk umbes viis sekundit. Teised ministrid ei väitnud aga sama. ETV ülekandes ei fikseeritud, kuidas Bush Savisaart kätles. Nii vajas “ajalooline” hetk teisel moel jäädvustamist. Tegelikkuses pöördus juhtunu iseenda karikatuuriks, oli enda võõraste sulgedega ehtimine.
Mis seos on Savisaarel, kes on varem juhtinud jalgpalli ja sumo alaliite, suusatamise või olümpiasangaritega? Ta tahab end nendega ühele pildile sättides saada osa nende positiivsest mainest ja seda valimistel häälteks ümber vahetada. Kas on ta Eesti suusakoondise uus ”määrdemeister”, määrib rahasüstidega? See on ju isikukultuse ilming. Oleks pigem võinud poseerida näärivanana koos Eesti ajalugu võltsiva filmi rahastaja suitsupääsukese armastaja Andrei Filatoviga, kelle kodakondsusetaotlust ta toetab.
Ta poseerib koos võitjatega, lootes saada osa nende aupaistest. Spordis ja ka poliitikas on tihti nii, et tänastest võitjatest võivad saada homsed kaotajad. Veerpalu ja Shmigun on nähtavasti Savisaare uued garandid, kellest loodetakse suuremat edu kui viimati Rüütlist?
Võitjaks jäävad ikka jõulud, mille pühitsemist vahepeal püüti eriti takistada nende poolt, kes nüüd ei häbene neid kasutamast poliitilises propagandas. Võib-olla tuleks nende kohta rakendada piibli sõnumit: andke neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad, ja soovida kõigile häid jõulupühi?
Hoidke eemale ja nautige vaatemängu!
Eesti viimase aja arengute üle arutleb 19. detsembri Päevalehes Külli-Riin Tigasson.
Eesti viimase aja arenguid ei saa kahtepidi mõista. Millele viitab see, kui valitsuspartei juht manitseb presidendivalimistesse sekkunud kultuuritegelasi “jääma oma liistude juurde”?
Või kui Sakala keskus – mille lammutamise vastu protestivad tuhanded – piiratakse tugeva aiaga, et “tõkestada omavolitsejate sissepääsu”? Meenutagem veel, kuidas politsei on kimbutanud loomakaitsjaid või neid, kes julgesid protestida Tartu maantee avamisüritusel. Sõnum on selge – kultuuritegelased olgu vait; lärmakad teisitimõtlejad, kes tembeldatakse nõukaaja sõnavara kasutades “huligaanideks”, hoidku suu kinni – ning kodanikud peaksid olema tänuliku publiku rollis, kes vaadaku etendust, mida võimul-olijad neile mängivad.
Et Eesti poliitika on professionaliseerunud, seda on palju räägitud. Veel 1990-ndate algul tuldi poliitikasse paljudelt elualadelt – kultuurist, meditsiinist, teadusest. Nüüd jääb aga “väljastpoolt tulijaid” vähemaks, kui üksikud erandid, kellega valimisplakateid kaunistada, välja arvata. Poliitika muutub üha enam siseringi asjaks, mida ka avalikkus ei suuda või ei taha alati jälgida.
Postdemokraatia sünd
Eesti ei ole ses mõttes sugugi erandlik. Briti sotsioloog Colin Crouch ja USA filosoof Richard Rorty räägivad juba ammu, et Lääne ühiskonnad on muutumas “post-demokraatiateks”. Alles jäävad küll demokraatia formaalsed komponendid – valimised, arutelu, parlamendi hääletusprotseduurid –, kuid võim on koondunud kitsa ja professionaalse eliidi kätte. Langeb valimisosalus, ka inimeste huvi poliitika vastu.
Raamatus “Post-Democracy” kirjutab Crouch, kuidas liberaalsed demokraatiad on muutumas autoritaarseteks poliitikamudeliteks. Ühest küljest õigustatakse ebapopulaarseid otsuseid (madalamad toetused! pikem töönädal! vähem puhkust!) globaalse konkurentsiühiskonna distsiplineeriva survega; teisalt aga piiratakse kodanike vabadusi, tuues ettekäändeks turvalisusvajadust (vähem sõnavabadust! rohkem kontrolli lennujaamades! ei süütuse presumptsioonile!).
Rorty maalib tulevikku eriti mustades värvides, kirjutades: “Halvimal juhul peavad ajaloolased ühel päeval selgitama, miks kestis Lääne demokraatia kuldne ajastu vaid 200 aastat. Ning nende raamatute kõige kurvemad leheküljed on need, mis kirjeldavad, kuidas nende demokraatiate kodanikud aitasid luua katastroofi iseendile.”
Jah, Rortyl on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et paljuski on postdemokraatia esiletõusule kaasa aidanud ka heaoluühiskondade valijate madal huvi poliitika vastu, kuid asjal on ka teine pool: sellal kui “keskklass”, kes on traditsiooniliselt toetanud Lääne-Euroopas suuri, poliitilise spektri tsentri lähedal paiknevaid parteisid, pöördub poliitikast ära, koguvad jõudu äärmused. Viimastel aastatel on Lääne-Euroopas – olgu Hollandis, Austrias või Saksamaalgi – võinud näha, kuidas jõudsalt kosuvad äärmusparteid, mida juhivad natsionalistlikud paremradikaalid või pooleldi maoistlikud kommunistid (näiteks Hollandis). Kui Rortyl ja Crouchil on õigus, siis on vana süsteem suremas, uus ei ole aga jõudnud veel sündida. Ning mida kõrgema tara ehitab professionaliseerunud poliitiline eliit enda ja teisitimõtlejate vahele, seda jõudsamalt kosub viimaste toetus.
Kuidas ma ämbrisse astusin
Olin olnud lühikest aega Eestis, kui mu vana hea tuttav Lisa Trei, Wall Street Journal’i korrespondent, kutsus mind külla oma ämma ja äia juurde Saaremaale. Enne seda töötasin lühikest aega New Yorgi Eesti Maja mänedzherina, just sel ajal pidasid Lisa ja Allan oma pulmi seal. Allan Maripuu on kodu-eestlane, aga Lisa Ameerika eestlane nagu minagi.
Veel 1995. aastal peeti läänemaailmast tulnud külalisi üsna ootamatuteks. Allani vanemad olid selle nimel palju vaeva näinud. Kui me kohale jõudsime, olid saarlased väga imestunud, et ma oskasin eesti keelt. Nagu paljude väliseestlaste vanemad, nii ka minu omad ei õppinud kunagi rääkima soravalt inglise keelt, nii oli meie kodune keel eesti keel. Aga eesti keeles lugema ega kirjutama ei pidanud ma lapsepõlves küll kunagi. Meie, Ameerika eestlased, tõlkisime vajadusel ingliskeelse lause otse eesti keelde, mis andis kõnekeelele spetsiifilise värvingu, aktsendi. Ka eesti õigekiri on raske. Seetõttu oli mul Eestis algul tegemist arusaamisega sellest, kuidas ma mõistan seda, mida ma kirjapildis näen. Näiteks sõna “eelroad”, mis eesti keeles tähendab toitu, paistis mulle “angerja maanteena”.
Allani vanemate juurde jõudnud, võtsime kohe esikus jalanõud ära. Seejärel ulatati meile suur pits, et me tähistaksime oma saabumist saarele. Mina keeldusin viisakalt, katsudes selgitada, et ma ei joo üldse ja et ärgu pererahvas seepärast solvugu. Sekund või paar valitses ruumis piinlik vaikus, kuid siis jõid kõik oma topsi põhjani ja kohe valati need uuesti täis.
Seejärel viidi mind õue vaatama päevinäinud Volgat, vene autot, mida majarahvas kavatses mulle maha müüa. Ma ei tea autodest tõesti mitte kõige vähematki ja pole seetõttu neist ka kuidagi sisuliselt huvitatud. See asjaolu sai pererahvale kohe selgeks, kui pärast autokapoti ülestõstmist polnud ma nähtust vaimustatud, nagu mind loodeti olevat.
Järgnevalt suundusime tuppa. Diivani ette oli paigutatud suur ümmargune laud. Laua taha oli paigutatud lisatoole, et kogu rahvas ära mahuks. Mind pandi istuma keskele, otse Lisa ja Allani vahele. Allani ema käis köögi vahet ja tõi lauale üha uusi vaagnaid maitsvate toitudega. Allani isa pakkus mulle taldrikult vorstilõike, kinnitades, et kusagilt mujalt ma nii maitsvaid ei saa. Vaatasin talle vabandavalt otsa ja teatasin, et ma ei söö liha, olen taimetoitlane. Juba teist korda märkasin ilmet, mis näis ütlevat: “Sa ei joo, sa ei söö liha – mida paganat sa siis siia tulid?!” Kui sa lähed Eestis maal kellelegi külla ja ei maitse nende sügissaaki – koduveini või puuvilju vms., siis peetakse seda solvavaks. Aga et ma olin külaline, siis suhtuti minusse viisakalt, söödi ja joodi ilma minuta.
Lauas vesteldi paljudel teemadel, kuni jutt kaldus armastusele – olid ju Lisa ja Allan värskelt abiellunud. Mina tahtsin end rehabiliteerida ja otsustasin vestluses kaasa lüüa. Rääkisin seltskonnale loo oma elust.
Kui ma nelja aasta eest oma naisest lahutasin – oh, see polnud nüüd küll kõige parem algus Lisa ja Allani kõrvade jaoks –, oli mu tütar 8-aastane. Ühel õhtul ta küsis: “Kas sa armastad ikka emmet?” Sellele küsimusele vastamine oli minu jaoks paras pähkel. Kui ma oleksin vastanud eitavalt, oleksin ma väitnud, et armastus pole igavene. Jaatava vastuse korral oleksin andnud tütrele asjata lootust, et me hakkame jälle kõik koos elama. Nii ei teadnud ma, mida vastata. Lõpuks ütlesin talle, muidugi inglise keeles: “The part of you that comes from your mother, I will always love in your mother.” Tõlkisin selle lause otse eesti keelde ja siis kõlas see nii: “Seda osa, kust sa oma emast tulid, armastan ma igavesti.”
Äkki jäi kogu ruum vaikseks, kõik jõllitasid mulle otsa. Mulle tundus, et see oli viimane piisk karikasse – mees ei joo ega suitseta, ei söö liha ja nüüd veel see!
Alles hiljem selgitas Lisa mulle, et olin astunud ämbrisse. Ja ma ei teadnud siis, et selliseid ämbreid ootab mind ees tulevikuski.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Jõuludel tähistame esivanemate looduspüha
Me elame aasta lühimaid päevi, mil hajuva hommikuhämaruse järel kiirustab peagi üle põhjamaa õhtune videvik. Loona järje-kordne aastaring jõuab talvises päevapesas lõpule. Pööripäevast peatub päevade lühenemine ja algab põlisrahva jõuluaeg. Kuid jõulud ei tähenda iidses skandinaavia keeles asjata rõõmu. Jõulukuu 25. päeval toimub kogu Maal midagi erakordset. Maaema pöörab end välja päevapesast ning päevad hakkavad taas minema tasapisi pikemaks. Meie elu siin põhjamaal pöördub vastu päikesele, valgusele, soojusele ja tärkavale elule. Algab uus aasta.
Talvises päevapesas, mil päikese tee taevavõlvil ei lähe mitme päeva jooksul lühemaks ega pikemaks, tehakse toimetused, millega võetakse kokku vana aasta ja valmistutakse uueks. Jõulude ehk talistepühade ajal vaadatakse nii tagasi kui edasi.
Lõppev aasta tõi põlisrahva jaoks nii halbu kui häid märke, mille hulgas oli ka mõttevahetus märkide endi üle. Põlisrahvaste juures aastatuhandeid kasutatud haakrist ja viisnurk on maarahva jaoks põlised pere- ja nõiamärgid, mis kuuluvad sügavalt meie vaimsesse ja asisesse kultuuri. Haakrist tähistab ka päikest, mille püha me kohe peame. Sõltuvalt haarade suunast võib seda märki mõista kui kahaneva või kasvava päevaga poolaastat. Olemine on lõputu kasvamise ja kahanemise, sünni ja surma vahelduv ahel.
Meie rahva edasikestmine sõltub igast lahkuvast ja sirguvast põlvkonnast. Nüüd kus põlvkondadevahelised sidemed on hõrenemas, langeb koolile üha suurem vastutus rahvusliku mälu ja pärimusliku keskkonnasõbraliku maailmavaate edasiandmisel. Oma panuse uue riiklike õppekavade eelnõu koostamisel andis ka Maavalla Koda, kuid kool ja lapsed vajavad kahtlemata palju enam kõigi emade-isade, vanaemade-vanaisade tuge ja tähelepanu.
Rahvusliku mälu nõrgenemine ähvardab meie edasikestmist ka juhul, kui oleme saavutanud heaolu ja jõukuse. Lõppeval aastal võis puhkenud või kestvates vastasseisudes märgata, et eestlane ei hooli alati oma esivanemaist ega põlisväärtusist.
Kevadel korraldati Viru-Nigulas arvatava ajaloosündmuse kordusena kohaliku nõia märgilise tähendusega tulehukkamine. Sündmus pälvis avalikkuse pahameele ja meenutas, et meie esivanemate kallal on sajandite jooksul toime pandud hulk ülekohut, mida kurjategijate (õigus)järglased pole seni kahetsenud. Andeksandmine toimub märkamatult inimese südames, kuid kahetsemine ja andekspalumine peab kõlama huulilt ja olema veenev.
Üle kaheksa sajandi võime taas vabalt kõnelda esivanemate maausust ja pühapaikadest. Kuid vaenulikud sajandid on teinud oma töö ja võõrutanud osad meist esivanemate väärtustest. Hiite puuduliku kaitsekorralduse ja koja vähese jõu tõttu ei õnnestunud päästa laastamisest Panga hiit. Kuni jahvatavad kohtuveskid, püsib vaherahu Kunda ja Paluküla hiiemäel. Purtse hiiemäe häving nn lollideküla all suudeti aga külarahva ja Lüganuse Vallavolikogu ühisel jõul ära hoida. Kohaliku rahva, Tartu Ülikooli ja Eesti Rahvaluule Arhiivi tõhusal toel jätkus Muhumaa pühapaikade ülevaatus. Mitmed pühad kivid ja allikad ning paljud vanad mälestused suudeti hoida unustusehõlma vajumast.
Maavalla kõigile looduslikele pühapaikadele võib tuua paremad ajad ministeeriumide, teadusasutuste ja koja koos-töös ettevalmistamisel olev ajalooliste looduslike pühapaikade riiklik arengukava. On heameel tõdeda, et kava loob eeldused meie ühe haruldasema, iseloomulikuma ja keerukama mälestiste rühma uurimiseks ja kaitsmiseks. Looduslikke ja vaimse ning asise kultuuri väärtusi siduvate põlisrahva pühapaikade jaoks pole seni ju riigi tähelepanu ega vahendeid jagunud. Kas ja kuivõrd uuest kavast ka abi saab olema, sõltub paljuski poliitikutest, kuid kindlasti ka kõigi pärimusteadlike inimeste kodanikujulgusest ja väest.
Kiiresti muutuvatel aegadel on ilmselt vajalik uuesti sõnastada ja ühiselt kinnitada seda, mida paljud oma südames teavad ja tegudes peavad, kuid mis võõraste huvide surve all kipub vankuma. Aasta lõpus allakirjutamiseks avatud looduslike pühapaikade kaitse pöördumisega on seni liitunud ligikaudu neli tuhat inimest, paberil ja võrgus antavate allkirjade hulk kasvab jätkuvalt. Eeskuju väärival moel on ka mitmed muusikud võtnud südameasjaks tuua esivanemate sõnum rahvani. Mõeldud mõte ja öeldud sõna koguvad väge ja viivad tegudeni.
Koja poole on pöördutud seoses eelolevate Riigikogu valimistega. Oleme ikka valmis abistama kõiki põlist pärimuskutuuri väärtustavaid erakondi, kellel on head tahet hoida meie loodus- ja kultuuripärandit. Saame osaleda pärimuskultuuri mõtestamise aruteludel ja vastavate tegevuskavade ellukutsumisel, kuid ei pea põlisrahva maausulise ühendusena võimalikuks osaleda päevapoliitikas.
Samas mõistame, et kanname vastutust järeltulevate põlvede ees ja peame tegema endast sõltuva ilmaliku riigi ja põlisrahva kaitseks. Seejuures pole vahet, kas tegemist on Eestisse võõrsilt jõudnud uskude või meie oma põlise loodus-usuga, riigi- ja usuasjad tuleb selgelt lahus hoida. Senised kogemused näitavad, et riigis leidub poliitilisi jõude ja muid rühmitusi, kes pole seni mõistnud riigivaimulike ehk kaplanite, riiklike jumalateenistuste, kohustusliku religiooniõpetuse jms kohatust meie ühiskonnas. Me väärime ja vajame ilmalikku riiki.
Jõulukuu 25. päeval läheb Maavalla põlisrahva jaoks aasta juba 10220. ringile. Nõnda kaua aega tagasi murdis siinmail laiunud hilisjääaegne Balti jääpaisjärv endale tee ilmamerre ja taanduva vee alt sündis suur jagu maad. Sealtpeale on kasvanud meie maakamar, sirgunud kohisevad kuusikud ja valendavad kaasikud ning kasvanud põhjatud sood. Koos kõige elavaga on kasvanud meie rahvas, keel ja meel.
Ikka uute ja uute aastaringidega oleme õppinud, et vaid loodusega kooskõlas elades ja üksteist hoides on võimalik kestma jääda. Maa annab elu, toidab ja katab. Kuid meie arukusest ja alalhoidlikkusest sõltub paljuski, kas meie elus on olemise mõnu ja kas me võtame oma maalt tõesti vaid hädavajaliku.
Saabuvatel jõuludel kui maa peatub ja päike puhkab enne uuele aastaringle minekut oma pesas, tasub esivanemate kombel meilgi aeg maha võtta ja puhata. Ja hoidke ikka vana aasta öösel toit laual, sest esivanemate hinged ei jäta jõulude ajal kedagi üksi.
Rõõmsaid jõule ja head algavat aastat!
Austusega
Ahto Kaasik
Maavalla Koja vanem
Los Angelese Eesti Seenioride Klubi jõulupuu
Pilte LA Seenioride Klubi jõulupuult. Fotod: J.Pallo
Los Angelese Eesti Seenioride Klubi jõulupuu toimus kolmapäeval, 13. detsembril Eesti Majas. Saal oli eelnevalt dekoreeritud L.A. Eesti Täienduskooli poolt. Seenioride Klubi jõulukoosviibimise pidulauad kaunistasid maitsekalt pr. Helge Laan ja pr. Kaie Pallo. Ürituse juhatas sisse klubi esimees hr. Lembit Palm-Leis, kes muuhulgas mälestas kauaaegset Seenioride Klubi esinaist pr. Gertrud Änilast, kes lahkus igavikku juba möödunud suvel.
Programmilises osas astusid üles Lembit Palm-Leis ja pr. Asta Auksmann, kes esitasid kaasahaaravalt katkendeid A.H. Tammsaare loomingust, pälvides kuulajatelt tänuliku aplausi. Muusikalises osas laulsime armsaid ja tuttavaid jõululaule, mis liigutasid südant ning viisid meid tagasi meie kaugesse lapsepõlve. Laule saatis klaveril Kaie Pallo. Üllatusega esines klubi aseesimees õp. Jüri Pallo, kes mängis trompetil loo “Petlemm väike linnake”. Peo kulminatsiooniks aga saabus kauaoodatud jõuluvana, kes tõi paljudele kohalviibinutele kingitusi. Suured ja soliidsed poisid- tüdrukud kandsid jõuluvanale ette vaimukaid ning säravaid luuletusi. Päev lõppes ühises pidulauas, mille toidud aitasid valmistada perenaised pr. Asta Liivoja, pr. Luige Lill ja pr. Eha Palm- Leis. Köögis aitas kaasa pr. Ethel Sepp.
Südames tundsime kõik palju rõõmu kordaläinud päevast.
Ilusaid pühi, head vana- aasta lõppu ning õnnelikku uut aastat Los Angelese Eesti Seenioride Klubi poolt meile kõigile!
Jüri Pallo
“Võluja” kaja tunti New Yorgis laagrilaulude õhtul
Pilte laagrilaulude õhtust New Yorgi Eesti Majas 18. novembril. Fotod: Rein Linask
Atmosfäär New Yorgi Eesti Majas oli nii laagri moodi kui ta võimalikult saaks olla. Sildid näitasid teed eesti uksest laagriplatsile (saali), kus oli telk üles seatud, magamiskotid, lõkkeplats ja suur hulk isikuid laagrisärkides. Puudusid ainult sääsed, aga saime ilma nendeta hakkama.
Teine laagrilaulude õhtu, nimetatud ”Võluja kaja”, peeti Suure Lõkke stiilis 18. novembril New Yorgis. Kaie Põhi-Latterner, kes oli pealõkkejuht ja lõõtspillimängija, korraldas seda õhtut koos teiste “lõkkejuhtidega”. Teised lõkkejuhid olid kitarrimängijad Urmas Kärner, Liina Sarapik, Tarmo Tammaru ja Gunnar Tamm ja laulujuhataja Maano Milles. Toomas Sõrra ja Andres Raudsepp tegelesid ettevalmistustöödega ja Mart Kuhn aitas kaasa paaris palas kitarriga.
Programmi ajal lauldi igasuguseid laagrilaule, nii väga tuntuid (Lakewoodi liiv, Koguja laul) kui ka mõnda vähem tuntut, näiteks Austraalia gaidide mängulaul “Flee-Fly-Flo.” Kuigi laagrilaulud ise on küllalt, et meeleolu tõsta, mõned üllatused tegid õhtu veel lõbusamaks. 40 ümbrikut oli peidetud saalis toolide alla ja nende leidjad kas võitsid toredaid auhindu (kaks Saku õlut baarist või Haarald Põhi tehtud küünlajala laualt) või pidid täitma mingit käsku. Mõned pidid valima järgmise laulu juhataja ja üks isik pidi valima kedagi kirjeldama ühte Järvemetsa laagri mälestust. Oli teisi mänge ka; laulude vahel küsiti Lakewoodi laagri “trivia” küsimusi või öeldi ühe laagrilaulu nime teistes sõnades ja rahvas pidi arvama, millisest laulust on juttu. Näiteks, “Kaks last mängivad hüppavate loomadega” oli “Sauna taga tiigi ääres,” ja “Võid leida seda Järvemetsal” oli “Lakewoodi liiv.” Peeti ka võistlust, milles iga laudkond pidi esitama ühe laulusalmi. Esitati traditsioonilisi laule nagu, “Meie koome kangast,” laagripärase laulu “Faria,” ja isamaalisi laule, nagu “Meil merivood on vabad” ja “Öö pime.” Mõned noored isegi laulsid “Palju õnne sulle” koos koreograafiaga. Võitjaks tuli laudkond, mis ise kirjutas salmi “Läbi lume sahiseva” viisil. Uute sõnade teemaks oli skautide ja gaidide õhtused hiilimised laagris ja õnnelikud võitjad said igaüks ühe tasuta joogi kõrtsist.
Programmis oli ka paar liigutavat momenti. Lauldi “Tallinna teel” selle laulu sõnade autori mälestuseks. Priit Aruvald, kes kirjutas mitu eesti laulu, oli surnud Torontos just paar päeva enne laagrilaulude õhtut. Teine moment, mis tõi pisara silma, oli kui rahvas seisis ja laulis “Öö pime,” vaadates Eestimaa suunas. Oli ilus meeldetuletus sellest, mis tegelikult seob meid kõiki teineteisega ja mis viib meid igal aastal laagrisse või lauluõhtutele. Sel õhtul tõi laagri ja eestluse võlu kokku nii noori kui vanu. New Yorgi Eesti Haridusseltsi esimees Toomas Sõrra ütles, et tal on nii hea meel näha erinevatest vanusegruppidest inimesi seal kohal. “On cross-generational pidu,” ütles ta programmi lõpus, “ja on hea, et Eesti Selts pakub võimalust selle jaoks.”
Programm lõppes sõnadega “kohtume jälle järgmisel aastal laagrilaulude õhtul,” nii et on tõenäoline, et selline õhtu toimub taas kord järgmisel sügisel. Pärast sõprusringi läks pidu edasi New Yorgi Eesti Maja baaris. Lõkkejuht Gunnar Tamm ütles, et rahvast oli rohkem sel aastal kui eelmisel aastal esimesel laagrilaulude õhtul. “Võib-olla sellest tuleb iga-aastane sündmus,” ütles ta.
Marika Ets
Viimane jumalateenistus Philadelphia Eesti Koguduses
Vasakult: Ants Mägiso, külaline, Endel Toomsoo, Maie Toomsoo (pool peidus), Eva Mägiso ja Evald Rink, endine koguduse esimees. Foto: Urmas Talvet
Philadelphia Eesti Kogudus, mis alustas oma tegevust 52 aastat tagasi, pidas oma viimase jumalateenistuse kolmandal advendi-pühal, 17. detsembril, Philadelphia kesklinnas, Zion luteri kirikus. Nende aastate vältel on kogudus püüdnud hoolitseda oma liikmete usuliste tarviduste eest, edendada eesti rahvuskultuuri viljelemist ning toetada rahvuspoliitilist võitlust. Nüüd on aga koguduse liikmeskond langenud surmade ja elukoha muutuste tõttu tasemele, mis ei võimalda enam tegevuse jätkamist.
Sellele jõulujumalateenistusele oli kogunenud siiski rohkesti osavõtjaid, mitmed olid tulnud kaugelt, et kohata vanu sõpru ja üheskoos vastu võtta jõulud. Rõõmustaval kombel oli kohal ka palju eesti noori, mitmel kaasas ameeriklastest sõbrad.
Kirik oli jõuluehtes. Suur kuusk paljude valgete küünaldega meenutas kodumaa kirikute jõulukuuske elavate küünaldega. Õpetaja Markus Vaga oma jõuluteemalises jutluses tuletas meelde, et nii Jeesuse sünni aasta kui ka päev pole meil teada ja see on suvaliselt kinnistatud 25. detsembrile 2006 aastat tagasi. Kuid täpne Jeesuse sündimise päev polegi meile oluline – tähtis on, et me tema sündimist iga päev meenutame ja sellest rõõmu tunneme. Jumalateenistust kaunistas soologa eestlaste hea sõber Ameerika Zioni luteri kogudusest Jaye W. Green, esitades “Ave Maria” ja “O Holy Night.” Solisti saatis orelil koguduse organist Ilona Babienskiene. Jumalateenistus toimus eesti ja inglise keeles. Lilled altaril olid kõigi aastate jooksul surma läbi lahkunud koguduse liikmete mälestuseks.
Jumalateenistusele järgnes koosviibimine koguduse saalis, kus lauad olid jõuluvärvides dekoreeritud. Koguduse esimees Ants Sildve tänas kõiki, kes koguduse tööd aasta jooksul toetasid, eraldi välja tuues koguduse daame, kes olid korraldanud rikkaliku kohvilaua. Ta tänas ka Ameerika Zioni koguduse esinaist Joan Wachlin’it ja pastor Peter Krey’d, kes eesti kogudusse suhtuvad sooja sõprusega. Koguduse endine esimees Evald Rink tänas praegust esimeest Ants Silve’t tehtud eeskujuliku töö eest.
Koosviibimine jätkus rõõmsas jõulutujus ühislauludega ja sooloettekannetega Jaye Green’ilt. Pr. Herta Talvet esitas katke O. Lutsu raamatust “Kevade I” Arno Tali elamusest jõulukirikus. Kohvilaud oli rikkalik ja maitses kõigile hästi pärast pikka päeva. Lahkumine oli südamlik, kurb, kuid ka rõõmus. Oli uuendatud vana sõprust ja loodud uusi tutvusi. Ning loodeti, et seekordne jõulukoosviibimine Philadelphias ei jää siiski viimaseks. Vana Zioni kirik jääb ka edaspidi külalislahkelt saadavaks.
Hildegard Rink
ERKÜ
Pühade ja uue aasta tervitused
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juhatuse ja Esinduskogu nimel soovin kõikidele eestlastele Ameerikas ja mujal õnnelikku ning rahulikku pühadeaega ning edu ja jõudu teie ettevõtetes uuel aastal 2007.
Jõulud on meil pühad hingele, andes meile võimaluse tänada Jumalat Tema kingituse eest, mida tema maailmale andis juba 2000 aastat tagasi. Hingele on ka tähtis rahu ja rõõm, mida saame koos olles oma perega ja sõpradega, kui pühitseme jõulupühi kirikus, kodus ja külas olles.
Kahjuks ei valitse rahu igal pool maailmas. Ameerika ja eesti sõdurid võitlevad Iraagis ja Afganistanis. Mõtleme nende peale ja soovime nendele kiiret ja õnnelikku kojujõudmist. Samuti mõtleme eesti rahva peale ja Eesti uue presidendi peale, kelle õlgadel on suur vastutus Eesti riigi kaitsmisega ja esindamisega. Uus aasta toob kindlasti mitmesuguseid üllatusi. Loodame, et jõulude tõotus Jumala armust kandub meil südameis edasi uude aastasse ja Jumala abiga saame toime halbade üllatustega ning oskame õigesti hinnata häid.
Soovin kõigile häid pühi ning kõike head uueks aastaks.
Marju Rink-Abel
esimees
ÜEKN-i uudiseid
Detsember 2006
Käesoleva aasta viimane juhatuse koosolek tuli kokku teisipäeval, 12. detsembril Bethel, Connecticutis. Jõulueelse meeleolu lõi juhatuse sekretäri Iri Lutsu külalislahkus.
Vaadates üle sissetulnud kirjavahetust, leiti, et president Toomas Hendrik Ilvese intervjuu ühele suuremale Vene raadiojaamale nädal varem (9. dets.’06) oli parim vabariigi seisukohtade selgitamisega. Ülejäänud kirjad hõlmasid peamiselt toetuste taotlusi.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides on käiku lasknud aastalõpu korjanduse koos küsimustega “kuidas suhtutakse eesti pensionäride kodu ehitamisse ja kuhu?” Austraalia Eesti Seltside liidul seevastu seisab ees üldkoosolek 26. jaanuaril; AESL esindaja, Iri Luts kavatseb kohal olla.
Vene Eesti Seltside Liidult polnud saabunud infot. Seevastu Läti Eesti Selts teatas, et sealse Eesti Maja välja-ehitamine on käigus. Ka on loodud Läti Rahvastiku Ministri juurde vähemusrahvaste komisjon, seega on eestlased esindatud Läti Vabariigis.
Erilisi uudiseid polnud Leedu Eestlaste Seltsilt ja Tsehhi Eesti Klubilt. Inglismaa Eestlaste Ühingul toimuvad jõuluaegsed üritused. Kuid Ukraina Eesti Seltsid on vägagi hoogsas tegevuses. Nii on laulukooril Sõlekene iganädalased harjutused Kiievis ja Klubil Rukkilill kokkutulekud. Kiievi linnapea tunnustas esinaise, Mare Litnevska tööd 9. novembril nii tänukirja, erilise märgi kui ka käekellaga. Kuigi ruumide saamisega on seal raskusi, siis sellest hoolimata valmistati ette 1. detsembri keelefestivaliks. 25. novembril mälestati Ukraina genotsiidi 1932. ja 1933. aastatel. Eesti ühiskond Saksamaal esimees on sagedases ühenduses ÜEKN-i esimehega, kuid peale igapäevaste pisiprobleemide pole seal momendil midagi juhtumas.
Rootsi Eestlaste Liidu esimees teatas, et 50. juubeli-aasta pidustused septembris õnnestusid igati ja novembrikuu jooksul on uue 40-liikmelise esinduskogu REL-i valimised.
ESTO-2008 korraldamise arutlused toimusid telefoni teel Avo Hiiemäega Londonis, kes andis ülevaate senisest tööst ja võimalustest. ÜEKN-i juhatus leidis, et kirjalik aruanne on siiski sobivam.
Kuulates ÜEKN-i komisjoni ja toimkondade aruandeid, jäi juhatus nendega rahule. Leiti, et stipendiume peaks tõstma järgmisel õppeaastal seniselt US $1,000.00-lt tuhande viiesaja dollarini. Ka näib, et sissetulekud võimaldavad veelgi rohkem õppeabi anda aastal 2007, kusjuures kogusumma võiks tõusta 720 tuhande kroonini.
Eelarve piires oli juhatusel võimalik rahuldada mitmeid toetuse taotlusi nii Eesti Ühiskonnalt Saksamaa Liitvabariigis (lastelaagrile Eestis), Austraalia Eesti Seltside Liidult (lastelaagri otstarbeks) ja Ukraina Eesti Seltsidelt (arvuti ostuks), kui ka väiksemaid summasid veel “Valge Raamatu” korrigeerimiseks Eestis ja Soome Jätkusõja raamatu (Suomen-Pojat Virolainen Jääkaritärina) tõlkimiseks.
Lisa infor: Jaak Juahnsoo (508 553 2820) või Ylo Anson (860 742 7868).
Ylo Anson
Tiina Intelmann valiti UNIFEM-i nõuandvasse komiteesse
ÜRO peaassamblee valis Eesti suursaadiku ÜRO juures Tiina Intelmanni ÜRO naiste arengu-programmi (UNIFEM) nõuandvasse komiteesse.
Kolmeks aastaks UNIFEM-i liikmeks valitud Intelmann esindab nõuandvas komitees kogu Ida-Euroopa regiooni riike, teatas BNS-ile välisministeeriumi pressiesindaja.
Komitee koosneb viiest liikmest ja seda juhib Jordaania suursaadik ÜRO juures prints Zeid Raada.
ÜRO naiste arenguprogramm on ÜRO allorganisatsioon, mille missioon on anda rahalist ja tehnilist abi programmidele ning strateegiatele, mis edendavad naiste otsustusõigust ja soolist võrdsust ühiskonnas.
UNIFEM on oma tegevuses keskendunud neljale alale: naiste vaesuse vähendamine, naiste vastu suunatud vägivalla lõpetamine, HIV-i/aidsi leviku tõkestamine naiste ja tütarlaste seas ja demokraatlikus juhtimises soolise võrdsuse poole püüdlemine.
Eesti on ka UNIFEM-i doonorriik, eelolevaks aastaks annetati organisatsioonile 150 000 krooni.
BNS
Alampalk tõuseb uuest aastast 600 krooni, 3600 kroonini
Ametiühingute keskliidu juhatus kiitis heaks tööandjate keskliiduga sõlmitava alampalga kokkuleppe tingimused.
Alampalga kokkuleppe tingimuste kohaselt kehtestab valitsus 1. jaanuarist üleriigiliseks alampalgaks 3600 krooni kuus, tunnipalga alammäär tõuseb 21,5 kroonini.
Ametiühingute hinnangul on 3600-kroonine alampalk märkimisväärne tulemus, sest kunagi varem pole alampalk tõusnud korraga 600 krooni võrra.
Varasemate aastate suurim tõus on olnud 320 krooni. “Taotledes sügisel 4050 krooni, arvestasime sellega, et kokku-lepe sünnib siiski madalamal tasemel,” ütles EAKL esimees Harri Taliga.
Ametiühingute keskliit soovis algselt järgmise aasta alampalgaks kehtestada 4050 krooni, tööandjad pakkusid varem järgmise aasta alampalgaks 3500 krooni.
Praegu on alampalk 3000 krooni.
VES/BNS
Eesti meedikud on valmis streikima
Eesti Tervishoiutöötajad nõuavad avalikus pöördumises valitsusele, et kolme aastaga tuleb suurendada tervishoiukulutuste osakaalu sisemajanduse kogu-produktist vähemalt 7 protsendini.
“Valmisolek tervishoiutöötajate üldstreigiks suureneb iga päevaga. Eriarstide, õdede ja hooldustöötajate tööseisak algab 17. jaanuaril ning vastavalt kokkuleppele liituvad sellega ka perearstid,” seisis arstide liidu edastatud avalikus pöördumises.
Arstide liidu president Andres Kork ütles pühapäeval, 17.detsembril uudistesaates, et Eesti tervishoiu osakaal SKPst võiks olla vähemalt Euroopa Liidu uute liikmesriikide keskmise tasemel ehk 7,2-7,3 protsendi juures. “Kui me tahame olla Läti tasemel, peaks see olema 6,4 protsenti ehk praegusele umbes kaks miljardit raha juurde,” lisas arstide liidu president. “Momendil oleme Euroopa viimane, eks see näitab suhtumist inimesse.”
“Oleme korduvates avaldustes rõhutanud, et jätkates rahastamist senises mahus ei ole võimalik parandada ega säilitada praegust arstiabi kättesaadavuse taset. Peamiseks ravijärjekordade pikenemise põhjuseks on süvenev personalipuudus,” öeldakse meedikute avalduses.
VES/BNS
Komisjon soovitab jätkata parvlaev Estonialt kadunute otsinguid
Hukkunud parvlaeva Estonia relvavedu uurinud riigikogu erikomisjon teeb oma 19. detsembril 2006 avalikustatud lõpparuandes valitsusele ettepaneku jätkata nende inimeste otsinguid, kes on pärast Estonia hukku jätkuvalt kadunud.
“Lähtudes asjaolust, et parvlaeva Estonia huku järel on siiani teadmata kadunud, ent väidetavalt laevahukust pääsenud mitu isikut, ning arvestades, et viimastel võib olla olulist informatsiooni parvlaevaga Estonia seotud küsimuste kohta, teha Vabariigi Valitsusele ettepanek jätkata nende isikute otsimist,” seisab komisjoni lõpparuandes.
Komisjon jõudis järeldusele, et Estoniaga toimusid sõjatehnika väljaveod 14. ja 20. septembril 1994. aastal ning et neid vedusid korraldas Rootsi sõjaväeluure MUST.
Komisjon tuvastas, et Eesti riigi ametkonnad ja ametiisikud ei olnud teadlikud 14. ja 20. septembril 1994 parvlaevaga Estonia toimunud sõjatehnika väljavedudest Rootsi. Komisjoni andmetel said Eesti ametkonnad esimest korda kinnituse mainitud vedude toimumise kohta 2005. aasta jaanuaris, kui Rootsi eriteenistuste esindajad teavitasid Teabeametit.
Uurimiskomisjoni delegatsiooni visiidil Rootsi 1.–2. juunil 2006 kinnitas Rootsi sõjaväeluure MUST toonane ülem kindralmajor Erik Rosander komisjoni delegatsioonile, et kõnealusest sõjatehnikast teavitas Rootsi eriteenistusi “Eesti poole esindaja” ning veoste Rootsi toimetamise logistiliste ja transportimisega seotud küsimuste lahendamise tagasid rootslased.
Rosanderi sõnul toodi Rootsi sõjalise pärit-oluga materjali, et rootslased tuvastaksid, millega on tegemist, sest eestlased ise ei suutnud Vene päritolu elektroonikat analüüsida, kirjutab Postimees.
Ehk siis tegelikult tulid rootslased eestlaste soovidele vastu, vahendas riigikogu Estonial toimunud relvaveo uurimise erikomisjoni liige Ülle Rajasalu Rosanderi sõnu.
Rootslased omakorda olevat saatnud eestlastele memo sellest, millise sõjatehnikaga oli tegemist. Mis sõjatehnikaga tegemist oli, pole aga praegu teada, sest komisjon ei suutnud leida sellest memost ainsatki jälge, ütles selle liige Jarno Laur.
Rootsi saatkonnale saadeti selleteemaline päring, kuid saatkond teatas, et sellist memo pole kunagi teele saadetud. Samuti ei tea sellest mitte midagi Eesti ametiisikud.
Rosanderi väited pole leidnud kinnitust ainsaltki küsitletud inimeselt ega ühestki kirjalikust allikast, rõhutasid kõik Postimehe küsitletud komisjoniliikmed.
Mainitud vedude puhul ei olnud 1994. aastal tegemist Rootsi ja Eesti ametivõimude koostöös teostatava salajase luureoperatsiooniga. Komisjon leiab, et mainitud sõjatehnikavedude puhul tegutses Rootsi Kuningriik Eesti territooriumil oma luureoperatsiooni läbi viies viimase teadmata.
Riigikogu erikomisjoni lõpparuande täisteksti saab lugeda internetist aadressil:
www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/Dokumendid/estkomiaruanne.pdf
EPL/Postimees
Vene ombudsman ei näe Eesti lipu põletamises kuritegu
Venemaa inimõiguste volinik Vladimir Lukin ei näe kuritegu Eesti lipu põletamises esmaspäeval Moskvas Eesti saatkonna juures toimunud meeleavaldusel.
“Mina ei põletaks teiste riikide lippe, kuid tõtt-öeldes ei näe ma selles juhtumis midagi kriminaalset,” ütles Lukin agentuurile RIA Novosti.
Esmaspäeval, 11. detsembril oli Moskvas Eesti saatkonna juures pikett, millel põletati Eesti soditud lippe. Aktsioonis osales umbes 40 inimest, saatkond jätkas meeleavalduse ajal oma tööd.
Venemaa meedia andmetel esindasid meeleavaldajad liikumist Noor Venemaa, piketi ajendas Eesti valitsuse heakskiit eelnõule, mis käsitleb okupatsioonirezhiimide sümboolikat.
Sanktsioneeritud ürituse ajal poodi üles Eesti SS-last kujutav mannekeen ning loobiti saatkonna hoone juurde kümmekond Eesti lippu, millele olid soditud haakristid. Lipud pandi hiljem põlema. Meeleavaldajad üritasid saatkonda anda pileti marsruudil Tallinn-Nürnberg.
Välisministeerium esitas järgmisel päeval Venemaale Eesti esinduste ees peetud protestiaktsioonide pärast noodi. Välisministeeriumi pressiesindaja sõnul esitas Eesti noodi seetõttu, et pikett saatkonna juures ületas üldtunnustatud piirid.
Valitsus kiitis novembri lõpus heaks karistusseadustiku muutmise eelnõu, mis täpsustab vaenu õhutamise mõistet ning muudab nõukogude ja natsilippude avaliku kasutamise ja levitamise karistatavaks. Karistatav on okupatsioonisümbolite kasutamine vaenu õhutaval moel.
VES/BNS
Riigikogu pikendas Iraagi missiooni veel kuni aasta võrra
Otsuse vastuvõtmise poolt hääletas 70 saadikut, vastu olid sotsiaaldemokraadid Eiki Nestor ja Jarno Laur ning kesk-erakondlane Jüri Shehovtsov.
Otsusega pikendatakse Eesti kaitseväe üksuste kasutamise tähtaega rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel julgeolekutagamismissioonil Kuveidis, Kataris, Bahreinis ja Iraagis kuni aasta võrra alates 1. jaanuarist, mil lõpeb praegu missioonil viibimist sätestav riigikogu mandaat.
Missioonipiirkonda lähetamiseks volitatakse kuni 40 kaitseväelast.
Kaitseminister Jürgen Ligi ütles eelnõu esimesel lugemisel riigikogus, et üldine julgeolekuolukord Iraagis ei ole praeguseks veel sel määral stabiliseerunud, et koalitsioonivägede väljatoomine oleks lähiperspektiivis mõeldav.
Ligi sõnul on Eesti kohus tulla vastu Iraagi seadusliku valitsuse palvele pikendada rahvusvaheliste relvajõudude kohalolekut. “Meenutagem ka, et osalemine missioonil Iraagis on otseselt seotud Eesti julgeolekuhuvidega,” lausus ta. Ligi kinnitas samas, et pikendades Eesti kaitseväelaste missiooni Iraagis kuni aasta võrra, on alati võimalik tulla Iraagist välja ka enne aasta möödumist. Selle otsuse võib tema sõnul langetada Eesti ise, aga ka Iraagi valitsus ja ÜRO.
Keskerakonna ja Rahvaliidu fraktsioon esitasid eelnõule pärast esimest lugemist muudatus-ettepaneku, mille kohaselt peaks riigikogu vaatama missiooni pikendamise täht-aja üle hiljemalt järgmise aasta juunis, kuid parlamendi riigikaitsekomisjonis ega ka täiskogus ei leidnud see toetust.
Kaitsekomisjoni ase-esimees, Isamaaliidu fraktsiooni kuuluv Trivimi Velliste ütles riigikogus, et muudatusettepaneku jõustumine annaks kaheldava väärtusega signaali Eesti liitlastele, aga ka Eesti kaitseväelastele. Samuti komplitseeriks see tema sõnul sise-riiklikku kaitseplaneerimist, mis peaks lähtuma laiematest ajaraamidest kui kuus kuud.
Eesti kaitseväelased viibivad Iraagis alates 2003. aasta juunist. Missiooni jooksul on saanud haavata paarkümmend Eesti kaitseväelast ning hukkunud nooremseersant Andres Nuiamäe ja vanemveebel Arre Illenzeer.
VES/BNS
Mitmerahvuseliste relvajõudude koosseisu panustab oma vägedega kokku 28 riiki. Relvajõudude Iraagis viibimise aluseks on Iraagi valitsuse vastavasisuline palve, samuti reguleerib jõudude tegevust Iraagis ÜRO julgeolekunõukogu 28. novembri resolutsioon ning ka varasemad sellekohased resolutsioonid. /BNS/
E-kunstimuuseum toob kogu eesti kunsti nähtavale
Peagi valmiv E-kunstimuuseum võimaldab internetis reprosid vaadata ja tellida.
Nagu suured kunstikogud üle maailma, on ka Eesti Kunstimuuseumi kunstikogud tänu internetile senisest hoopis laiemale publikule kättesaadavaks muutumas. Kui kuulsa inglise kunstimuuseumi Tate’i kodulehele on koos kirjelduste ja ajalooga salvestatud üle 65 000 kunstiteose, siis Eesti Kunstimuuseumi e-projektist on käesolevaks hetkeks valminud esimene etapp – aadressile http://digikogu.ekm.ee on üles riputatud muuseumi kaasaegse kunsti kogu. Tulevikus saavad veebikata-loogideks baltisaksa kunsti, vanema eesti kunsti ja välis-kunsti kollektsioonid.
Kunstimuuseumi kirjastamisspetsialist Margaret Tali ja digitaalarhiivi projektijuht Maiu Kurvits rõhutavad digitaalkogu vajalikkust. “Kumu on suurepärane kunstimuuseum, kuid osa kunstist hoitakse siin suletud uste taga, kogudes olevaid töid ei saa korraga näitusele panna, kogu eesti kunsti inimesed ei hooma. Digitaalkogu mõte on selles, et kogudes olevad tööd oleks inimestele kättesaadavad ja nähtavad,” leiab Tali. “Tänu Kumu avamisele leitakse kunsti rohkem üles,” mõtiskleb Kurvits. “On loogiline, et nüüd käivitub meil ka selline projekt.”
Maiu Kurvits ja Margaret Tali näevad Eestis asuvate kunsti-teoste digitaalarhiivi kasutajatena Eesti Kunstimuuseumi töötajate kõrval ka (kõrg)koolide õppejõudusid ja õpilasi, teadureid, restaureerijaid ja kuraatoreid, ajakirjanikke ja muidugi ka lihtsalt kunstihuvilisi inimesi. E-kunstimuuseumil on potentsiaali olla rohkemat kui vaid pildikogu – ideaalis peaksid internetti jõudma digiteeritud slaidid või fotod kõigist Eesti Kunstimuuuseumi kogudesse kuuluvatest kunstitöödest (üle 55 000 teose), kuid E-kunstimuuseumi juurde hakkab plaanide kohaselt kuuluma ka pressi-album ja fotokroonika kunstisündmustest, kunstnike CV-d koos linkidega nende endi koostatud veebikeskkondadesse jpm.
Maiu Kurvitsa sõnul seisneb pildipanga kasulikkus selleski, et pilte ja nende juurde kuuluvat infot pole vaja enam otsida “tolmustest arhiividest”, kus ei tohigi väga palju liikuda – see mõjutab niiskus- ja soojusrezhiimi stabiilsust. “Inimene saaks pildi internetist alla laadida, ei tuleks arhiivi õhku niisutama ega läheks ka originaalslaidiga kõndima – need on kaks väga ohtlikku tegevust.” Kui digitaalse pildipangaga seotud kaugemad plaanid õnnestuvad, saab muuseumi külastaja tulevikus ennast otse muuseumi-ruumides virtuaalkeskkonda sisse logida ja sealt huvipakkuvat, kuid näitusesaalist puuduvat infot otsida ning lasta meeldima hakanud teos muuseumis isegi endale koju-viimiseks välja printida.
Kunstiteoste digitaalsed reprod tulevad E-kunsti-muuseumi veebilehele mitmetes kasutuskategooriates – osa neist saab olema vabakasutuses (teatavasti kehtib autoriõigus autori eluajal ja 70 aastat pärast autori surma), teiste piltide kaubanduslikel eesmärkidel kasutamiseks tuleb pildi tellijal jõuda kokkuleppele Eesti autorite ühinguga, autori või tema pärijatega. Referaati koostavatele koolilastele on tasuta alla-laadimiseks mõeldud väiksemad või vesimärkidega pildiformaadid. Peale piltide leiab E-muuseumist ka teoste juurde kuuluva vajaliku informatsiooni – teose autori ja nime, kunsti-ajaloolase kirjutatud kunstiteose kontseptsiooni täiendava teksti ja pildifaili tehnilised andmed.
E-kunstimuuseumi andmebaasi-kodulehe lahenduse on teinud Wiseman Interactive, kes on valmistanud digitaalarhiivi lahenduse ka Eesti Televisioonile, Äripäevale ja Skype’ile.
VES/EPL
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ERSO 80
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ERSO sai 80-aastaseks. Foto: Postimees
18. detsembril sai 80-aastaseks Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO). Orkestri sünnipäevaks peetakse sama päeva, mil Raadio Ringhäälingust läks eetrisse esimene saade. Algselt oli “orkestris” vaid kolm mängijat – Hugo Schütz (viiul), Alfred Vaarmann (tshello) ja Anna Sivitski (klaver). Läbi aastate koosseis suurenes, 1939. aastal oli orkestris juba 39 mängijat. Sel hooajal mängib Eesti riiklikus sümfooniaorkestris ligikaudu sada muusikut ja aastas antakse 60–65 kontserti.
Nagu kodumaise kultuuri üle ikka, on ka ERSO üle sageli polemiseeritud. Küll on kirutud kehva puhkpillirühma või repertuaarivalikut. Siiski on ERSO suutnud end eriti viimastel hooaegadel tõestada ning näidata, et temast on kujunenud samasugune kvaliteedimärk kui näiteks Eesti rahvusmeeskoorist või filharmoonia kammerkoorist, mis on tuntud nii igale eestlasele kui ka mujal maailmas Eesti muusikaelust huvitunule. ERSO peadirigent Nikolai Aleksejev ja kunstiline nõustaja Paavo Järvi on sillutanud muusikasõpradele uuesti (vahepeal juba ehk unustatud) tee orkestri kontsertidele ning pakuvad igale maitsele midagi.
ERSO-l on olnud raskeid aegu, näiteks pärast Teist maailmasõda, mil paljud orkestrandid ja sõjaaegne populaarne peadirigent Olav Roots emigreerusid. Kuid orkester on alati madalseisust välja tulnud ning iga dirigent on suutnud pakkuda midagi just talle omast. Kuulates ERSO salvestusi eri kümnenditest, võib julgelt väita, et Olav Roots, Neeme Järvi, Peeter Lilje ja Arvo Volmer on dirigentidena suutnud viia orkestri eri aegadel toonaste võimete tippu.
Viimastel aastatel on ERSO äratanud üha enam rahvusvahelist tähelepanu. 2003. aastal võideti dirigent Paavo Järvi juhatusel tütarlastekooriga Ellerhein ja rahvusmeeskooriga mainekas Grammy auhind. Mullu nimetas New York Times samade kollektiivide ja dirigendiga salvestatud plaadi “Peer Gynt” klassikalise muusika vallas aasta parimaks üllatajaks ning tänavu pälvis seesama plaat BBC Music Magazine’i orkestrimuusika auhinna.
ERSO 80 tegutsemisaastat tähistatakse juubelikontserdiga ja Eesti Posti poolt välja antava eritempliga.
20. detsembril toimunud juubelikontserti Estonia kontserdisaalis juhatas Paavo Järvi, kes tegutseb juba viiendat hooaega ka orkestri kunstilise nõustajana.
Järvi sõnul on ERSO läbi aastate toonud publiku ette Eesti heliloojate teoste esi-ettekanded ja võtnud selle oma südameasjaks. “ERSO on väga tähtis osa Eesti kultuu-riajaloost ning mulle on suur au olla selle üks osa,” lisas Järvi.
VES/BNS
“Knautical Knitters” Merike Saarniit õpetab eestipärast kudumist
Merike Saarniit kavatseb tuleva aasta augustis teha ristlemis-laevareisi Tallinnasse ja mujale põhjamaade merelinnadesse. Reisi ajal õpetab ta traditsioonilise eesti kampsuni ja kinda kudumist, pitsi loomist linasest lõngast, nuku tegemist kudumisega, “Kihnu Troi” ehk kampsunite kudumist suveniirnukkudele ja ketramist. Seda kõike nii laeval kui ka sadamas, kui laev seal peatub. Tallinnas tutvustab Merike Saarniit vanalinna käsitööpoode ja viib huvilisi Eesti Rahvamuuseumi.
Reisilaev peatub ka Peterburis, Helsingis, Stockholmis, Arhusis ja Oslos. Rohkem infot selle huvitava tegevuse kohta saab veebi-leheküljelt: www.craftcruises.com või e-postiga aadressil: [email protected].
Merike Saarniit on tuntud eesti gaidi/skaudi-tegelaste Ester ja Emu Saarniidu tütar, kelle mitmekülgsed käsitööoskused on tuntud nii eesti kui ka ameerika käsitöö- sõprade ringides. Eriti tuntud olid tema värvitud villalõngad ehk Liisu Yarns, kui ta umbes 10 aastat tagasi lõngade käsitsi värvimist oma abikaasaga harrastas.
Airi Vaga
In memoriam Ilse Leetaru
New Yorgis lahkus 9. detsembril eesti kunstnik ja kunstikoguja, Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi toetaja Ilse Lee-taru. Kõrges eas kunstnik viibis viimati sünnimaal 2004. aasta suvel, kui Tartus, Kivisilla galeriis toimus näitus “Kingitud kunst” tema poolt muuseumidele annetatud teostest. Ilse Leetarust sai enne kunstikoguja ning alles küpses eas tunnustatud graafik. Suure missioonitundega kandis ta hoolt selle eest, et ta elutöö jõuaks Eesti riigi varamutesse.
Ilse Leetaru (neiuna Kõpper) sündis Tallinnas 27. oktoobril 1915. Ta õppis Kaarli koguduse eraühisgümnaasiumis, kus sel perioodil oli joonistusõpetajaks Kristjan Raud. Alustanud paljutõotavaid õpinguid Tallinna konservatooriumis Artur Lemba klaveriklassis, katkesid need pärast abiellumist dr. med. Edmund Leetaruga. 1930. aastatel sai alguse Leetaru perekonna kunstikogu, kuhu kuulusid Eduard Wiiralti, Kaarel Liimandi, Konrad Mägi, Johannes Greenbergi, Erik Haameri, Kuno Veeberi jpt. suurepärased teosed. Sõjapagulasena üle Saksamaa põgenikelaagrite USA-sse elama asudes õnnestus Ilse Leetarul säilitada suurtes joontes oma kunstikogu, mida ta täiendas varase eesti eksiilkunstiga. Osa Eestisse jäänud kunstiteostest leidis püsiva koha Tartu Kunstimuuseumis, aga 2003. aastal kinkis Ilse Leetaru ka oma New Yorgis säi-litatud eesti kunsti klassika Eestisse, jagades selle kahe muuseumi vahel.
Ilse Leetaru enda kunstiõpingud algasid kõigi takistuste kiuste alles 1959. aastal, mil ta astus New Yorgi kunstikooli “School of Visual Arts”. Selle järel õppis ta Pariisis Academie de la Grande Chaumiere’is ja spetsialiseerus graafikale New Yorgi õppeasutuses “The New School”. Kunstnik pidas oma elu suurimaks saavutuseks seda, et tal õnnestus hilises eas saavutada loovkunstniku staatus. Ilse Leetaru isikunäitused toimusid New Yorgi Eesti Majas 1975, 1979, 1982 ja 2001, Tartu Kunstimuuseumis 1990 ja 2004, Tallinnas Adamson-Ericu Muuseumis 1991, Saksa Kultuuri Instituudis 1996 ja Kastellaanimaja galeriis 1998. Ilse Leetaru graafikat eksponeeriti arvukatel näitustel USA-s, Prantsusmaal, Rootsis, Iisraelis, Kanadas, Jaapanis, Egiptuses, Brasiilias, Austraalias, Hispaanias, Rumeenias ja Poolas. Ta oli USA Rahvusliku Naiskunstnike Assotsiooni liige ja kuulus aastaid selle zhüriisse. Tema kunst pälvis mitmeid rahvusvahelisi auhindu.
Oma loomingus ammutas ta ideid loodu-sest, esmapilgul realistlikud loodusvaated kasvavad meeleseisundite võrdkujudeks, tasakaalustatud kontemplatsiooniks. Siiski puudub Leetaru teostes pealetükkiv sürrealistlik visioon. Graafikuna katsetas kunstnik palju erinevate sügavtrükitehnikatega, ta oli tehnikas perfektsionist, aga ei trükkinud kunagi oma teoseist suuri tiraazhe. Oma suureks eeskujuks pidas Ilse Leetaru kuna-gist head sõpra Eduard Wiiraltit.
Paljud Eesti kunstisõbrad langetavad pea särava, peenetundelise, vapra naise lahkumise puhul, kes saavutas oma elus ande, tahtejõu ja missioonitundega palju ning oskas seda jagada.
Eesti Kunstimuuseum,
Tartu Kunstimuuseum
In memoriam Ilse Leetaru
 New Yorgis lahkus oma 91. eluaastal armastatud ja tunnustatud graafikakunstnik Ilse Leetaru (sündinud Kõpper). Ilse Leetaru sündis 27. oktoobril 1915. a. ainsa lapsena. Ta õppis Kaarli koguduse era-ühisgümnaasiumis. Taidehuvi ilmnes varakult, koolipõlves, olles pärinud oma emalt Alviine Kõpperilt muusikaande. Peale gümnaasiumi lõpetamist õppis ta Tallinna Konservatooriumis prof. Artur Lemba klaveriklassis. Samaaegselt tärkas temas huvi kunsti, eriti graafika vastu, olles innustatud Eduard Wiiralti loomingust.
Aastal 1936 katkestas ta muusikaõpingud, et abielluda, ja nii sai Ilse Kõpperist dr.med. Edmund Leetaru abikaasa. Ta pöördus nüüd tagasi oma lapsepõlve meelistegevuse, joonistamise ja maalimise juurde.
Ilse Leetarul oli palju häid sõpru ja tuttavaid tolleaegsete kunstnike hulgas, üks neist ka Eduard Wiiralt. Ilsest sai kirglik kunstikoguja.
Sõjapõgenikuna lahkus Ilse 1944.a. koos pisipoja Tõnisega Saksamaale – kaasas üks kohvritäis taieseid oma kunstikogust, lisaks lapsele riided. Abikaasa arstina tohtis alles hiljem järgneda.
Nagu teisedki põgenikud, elati mitmetes kohtades. Pärast Teise maailmasõja lõppu viis Ilse üha süvenenud huvi graafika vastu ta õppima moejoonistamist. Ta võeti vastu Münchenis Meisterschule für Mode poolt, kus ta õppis nii moe- kui aktijoonistamist.
Asunud 1949.a. Ühendriikidesse, astus ta 1959.a. New Yorgis School of Visual Arts’i õppima. Lõpetas selle 3 aastat hiljem diplomiga moe illustreerimise alal ja tegutses edukalt moe illustraatorina. Ta täiendas end ühtlasi graafikat ja maalimist õppides mitmes koolis New Yorgis, nende hulgas ka The Art Students League ja The New School. Ta hakkas graafikat viljelema aastal 1970 (44-aastasena) pärast seda, kui ta oli teinud õppereisi Pariisi, et end täiendada moeillustratsiooni alal. Selgus, et Pariisis selleks õppeasutust polnudki(!) Ilse astus hoopis kunstikooli Academie de la Grande Chaumier. Tundes oma vana tuttava ja muusa Wiiralti hingelähedust Pariisis (Wiiralt õppis enne samas koolis), valdas teda tõsine kutsumus saada graafikuks.
Tagasi USA-s, alustas ta õpinguid The New School’i graafikaosakonnas ja juba a. 1979 esines iseseisva graafikanäitusega New Yorgi Eesti Majas. Sellest ajast peale on ta esinenud arvukatel näitustel Ühend-riiges, Prantsusmaal, Eestis, Jaapanis, Egiptuses, Brasiilias, Austraalias, Rumee-nias, Poolas ja Kanadas.
Eestis on tal olnud pooltosinat erinäitust: Jõhvis, Tartus ja Tallinnas. Tema töid on paljudes avalikes kogudes ja erakogudes. Ta on kinkinud oma töid nii Tallinna kui Tartu kunstimuuseumidele. Ilse on oma kunstikogudest andnud Eesti muuseumidele suure arvu suurmeistrite töid. Neist kogudest korraldasid muuseumid 2004. aastal Tartus ulatusliku ühisnäituse (VES nr. 31, 2004).
Ilse Leetaru looming on pälvinud tunnustust ja on auhinnatud Pariisis (Academie Raymond Duncan (Prix de Paris) a. 1976, 1978, 1994); New Yorgis National Association of Women Artists, Inc. aastanäitustel aastail 1981, 1998, 2000; Lääneran-niku Eesti Päevadel ja Toronto ESTO’l 2000. Ta töid on olnud kolmekümne seitsmel rahvusvahelisel näitusel. Ilse Leetaru on ära toodud teatmikes “Who is Who in American Women”, “Who is Who in International Art”.
Ilse Leetaru oli New Yorgi Eesti Haridus-seltsi auliige ja Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges juhatuse liige ja laureaat. Ilse Leetaru jäävad leinama poeg Hannes abikaasa ja pojapoja Kallega, varalahkunud poja Tõnise lapsed: pojatütar Liisi abi-kaasaga ja pojapoeg Lars, kelle kunstitööd on tuntud ajalehest The New York Times. Erilise heldimusega meenutavad teda New Yorgi ja ümbruskonna eestlased, kus ta pikki aastaid elas, õppis ja kaunist kunsti viljeles.
Tema põrm tuhastati ja perekond korraldab ta mälestamise.
Heljo Laev
* The Front Page reports from Los Angeles, where the Estonian community gathered to celebrate Christmas. The event began with a greeting and a Christmas carol, followed by the Christmas gospel, a prayer, and singing. Several young people performed, including children from the Estonian school with traditional dances. Musical performances were also heard, including several clarinet solos. Then it was time for Santa Claus to arrive, who called all the young people by name. Each one had a verse or song memorized, and left with a present.
* The second photo on the page is taken in New York at the Estonian House, where the New York Estonian Educational Society celebrated its traditional Christmas evening. The article appears on page 5. The evening featured the NY Estonian Women’s Choir, as well as solos by tenor Andres Köster and soprano Juuli Lill. Santa Claus came to the event as well, greeting the children that were present.
* Ilmar Mikiver writes about birth and death of ideas. With Paul Johnson receiving the Presidential Freedom Medal, the well-known writer’s work, especially in terms of Russia and Europe, is discussed. Among topics in the field, the rise of Stalinism is discussed. Rather than offering the worker’s paradise, slavery was offered.
* Vello Helk writes about political Christmas. It is not uncommon for politicians to send out Christmas cards. It is a way to gain or maintain popularity. But Mr. Helk takes exception with Minister of Economic Affairs Edgar Savi-saar’s card for this year. He points out that last year the card showed a photo of Mr. Savisaar in a Santa suit. But this year, he is shown posing with Estonian olympians Andrus Veerpalu and Kristina Shmigun. While the Center party has stated that they did not endorse the card, they also claim that the Estonian Olympic committee is aware of the card and approves the reproduction of the picture. But should a politician be allowed to politicize Estonian national sports, so in essence the olympians are for the Center party and not for Estonia? The winner, he says, is Christmas, which remains despite attempts by those who now exploit it for political gains to earlier remove the holiday.
* The committee of the Estonian Riigikogu (parliament) in charge of the Estonia ferry investigation have made the recommendation that the investigation and search for those lost should continue. The article appears at the bottom of page 3.
* The Art and Culture page announces a planned Baltic cruise in combination with classes on traditional Estonian knitting. The tour and classes will be led by Merike Saarniit.
* The Los Angeles seniors gathered to celebrate Christmas with a grand meal, singing, and musical performances. The hall was decorated festively from the previously held Estonian School Christmas party.
Kelam: EU Must Make Clear to Russia the Importance of Human Rights
ER – Tunne Kelam, representative of the European People’s Party-European Democrats faction in the European Parliament, said the European Union (EU) must make clear to Russia that it does not see human rights as a second-rate value.
Speaking at a plenary session, Kelam drew attention to the fact that Russia had not reacted to the European Parliament’s recent resolutions pertaining to Russia.
“Raising of issues sensitive for Russia is no longer enough in the present situation — we need answers concerning substance and real changes,” Kelam said.
“Only changes in the form of positive reforms can become a new source of trust in continuing our strategic partnership with Russia,” Kelam said.
Kelam called on the MEPs to more actively stand for the European Union’s basic principle, that of solidarity.
“The European Union much too often regards Russia’s relations with the member countries as being bilateral. Our message to Moscow must be clear and unambiguous — if it puts pressure on one member country Russia will have to bear in mind that it will immediately become a problem for the whole of Europe,” Kelam said.
“Russia cares for its relations with the European Union and its image as a global partner not less than the European Union. As a result the European Union must make President Putin work in order to prove by means of concrete acts that Russia can be a normal, sensible and trustworthy partner,” Kelam said.
A resolution pertaining to relations between Russia and the EU will be put to vote at this year’s last full assembly of the European Parliament in December.
Laaneots says Russia is still biggest threat
VES – In an interview with the Estonian daily Eesti Päevaleht, Major General Ants Laaneots says that Russia remains the Baltic nation’s biggest security threat.
“Mildly put, we have an unfriendly nation as a neighbor,” Laaneots said in the interview. “And relations with Russia are truly the biggest security concern.”
Maj. Gen. Laaneots gave three ways to lessen the concern: participate more in NATO-led missions; work to increase Estonia’s defences, especially against environmental disasters, terrorism, and military threats; and to ensure that Estonia has the infrastructure in place to accomodate NATO troops if necessary.
Russian Defence Minister Sergei Ivanov expressed surprise at Laaneots’ remarks, according to mosnews.com, and urged the Estonian military chief “to turn his attention to the glorification of fascism that is taking place in Latvia and Estonia” as well as the situation of their Russian-speaking minorities.
Fascist glorification is a hot topic in Moscow after Latvian veterans of the German army continue to commemorate their deeds. The monument erected by Estonian veterans several years ago also continues to cause distress in Moscow, since the soldier is shown wearing a German uniform.
Estonian Capital Guest of Honour of Brussels Christmas Market
ER – The Estonian capital city of Tallinn is participating as a guest of honour in the annual Christmas Market of Brussels.
The traditional Brussels Christmas Market opened on Dec 1 with a festive procession. Tallinn is this year taking part in the event as guest of honour, with stalls selling products characteristic of the city and distributing information about Tallinn and Estonia as a whole.
Great interest in the Tallinn display on Place St. Catherine was evident already on the first day of the market.
Mayor Jüri Ratas, who attended the opening ceremony, said he is very pleased with Tallinn having been invited to the market as a guest of honour.
“We are represented here in a worthy manner, our representation has an excellently arranged display and many messages to the world. Tallinn’s display at the Brussels Christmas Market earned praise also from Brussels Mayor Freddy Thielemans,” Ratas said.
The Christmas Market offers an excellent opportunity to promote Tallinn and all of Estonia as a travel destination and tout the city in its bid for Cultural Capital of Europe 2011, the mayor observed.
The stalls of Tallinn on St. Catherine square were designed by the head designer of the Tallinn Linnateater, Iir Hermeliin.
The Brussels Christmas Market is open until the end of the month.
Ants Laaneots was appointed the Commander of the Defence Forces
The Riigikogu passed with 77 votes in favour by secret ballot the Resolution On the Appointment of Ants Laaneots to Office of the Commander of the Defence Forces (1033 OE), submitted by the President of the Republic. 2 members of the Riigikogu voted against the Resolution and 3 members of the Riigikogu abstained.
On the motion of the Constitutional Committee as leading committee the second reading of the Bill on Amendments to the State Public Servants Official Titles and Salary Scale Act (1018 SE), initiated by the Government of the Republic, was concluded. The purpose of the Bill is to bring the State Public Servants Official Titles and Salary Scale Act in conformity with the Foreign Service Act, enforced on 1 January 2007, pursuant to which the salary scales of diplomatic posts and in the meaning of the Foreign Service Act corresponding to offices of administrative employees will be henceforth regulated. The Bill was sent to the third reading.
The Riigikogu Press Service
Defence Minister, New Army Commander Pledge Cooperation
ER – The newly appointed commander of the Estonian defence forces, Maj. Gen. Ants Laaneots, and Defence Minister Jürgen Ligi are confident that there will be good cooperation between the civilian control and military aspects of the defence.
Speaking at a press conference, Ligi said that with the appointment of Laaneots the basis was created for a substantial improvement in the relationship between the Defence Ministry and the General Staff.
Laaneots said that from the point of view of national defence, a standoff between the Defence Ministry and the General Staff is not permissible.
An in-depth discussion is needed as regards the functions of the two institutions, as now many of the functions overlap, he said.
Laaneots said he agrees with the opinion that military competence is definitely needed in the Defence Ministry and people with political competence are needed in the General Staff.
Ligi said Laaneots did not oppose the idea that the General Staff and the Defence Ministry could be merged some time in the future.
– In the News –
Estonian Centre Party Rating Falling – According to an Emor poll the popularity of the Centre Party among electors continued to fall in November, while the Reform Party has consolidated its leading position. The Centre Party had 17 percent of supporters among the electors in November; in October the rating of the party was 19 percent and in September 20 percent. The Reform Party, which passed Centre’s rating in October, was supported by a stable 20 percent of those interviewed in November.
Ambassador Invites Russian Church Head to Visit Estonia – The leader of the Russian Orthodox Church, Patriarch Alexius II, met with Estonia’s Ambassador Marina Kaljurand, who gave the Russian church head an invitation to visit Estonia. “I handed to His Holiness an invitation to visit Estonia in the near future, along with the president’s wish to meet with the church head,” Kaljurand said after the conversation that took place at Alexius’s residence.
The ambassador expressed hope that the head of the Russian Orthodox Church will find the “time and opportunity” to visit his native country.
|
