Eesti üks tuntumaid muusikuid, dirigent Eri Klas suri 26. veebruaril 76-aastasena raske haiguse tagajärjel.
7. juunil 1939 Tallinnas sündinud Eri Klas oli üks tuntumaid Eesti muusikuid maailmas. Ta on juhatanud enam kui sada sümfooniaorkestrit neljakümnelt maalt, Islandist Austraaliani, Jaapanist USAni, sh Berliini ja Müncheni filharmoonikuid, Pariisi Opéra SO-d, Londoni BBC SO-d, Haagi Residentie-Orkest’i Euroopas, nimekaid USA orkestreid nagu Cleveland Orchestra, Chicago SO, Bostoni SO, Los Angelese FO, Detroidi SO, San Francisco SO ja Washington National Symphony Orchestra, Tokyo SO-d ning nimekaid Austraalia orkestreid nagu Sydney, Adelaide’i, Brisbane’i ja Melbourne’i SO-d.
Eri Klas oli Estonia teatriga seotud alates 1965. aastast, dirigendina, kunstilise juhina ja peadirigendina aastail 1975–1994, aastast 1994 audirigendina ja aastast 2004 ühtlasi Rahvusooperi nõukogu esimehena. Estonias on ta juhatanud üle viiekümne ooperi. Aastail 1985–1990 oli ta Stockholmi Kuningliku Ooperi peadirigent, aastast 1990 Soome Rahvusooperi külalisdirigent, 1991–1996 Ǻrhusi Sümfooniaorkestri peadirigent, aastast 1996 Hollandi Raadio Sümfooniaorkestri peadirigent, aastast 2003 sama orkestri peakülalisdirigent ja alates 1998. aastast Tampere Filharmoonia kunstiline juht.
Alates 2002. aastast oli Eri Klas Tallinna Filharmoonia ning alates 2005. aastat omaasutatud Birgitta festivali kunstiline juht.
Eri Klas oli Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees fondi asutamisest saadik.
Muusika ümbritses Eri Klasi varaseimast lapsepõlvest peale (ta sündis muusikute perekonnas, tema ema oli pianist ja muusikapedagoog Anna Klas) ja saatis teda läbi kogu elu. 26. veebruar 2016 kirjutatakse ajalukku päevana, mil see muusika katkes. Eri Klas oli end juba oma eluajal ajalukku jäädvustanud suurima Eesti muusikuna läbi aegade.
Muusikalises mõttes võib Eri Klasi ristiisaks pidada legendaarset viiulivirtuoosi David Oistrahhi. Vähemalt Klas ise on tagantjärele meenutanud, et just Oistrahh oli see, kes soovitas tal viiulimängu asemel hakata tegelema koorijuhtimisega.
Ilmselt tundis toona üks suur meister ära teise omasuguse juba selle varajases eas. Ning nagu me kõik nüüd teame, meister ei eksinud.
Täismahus artiklit loe edasi siit.
