Paar päeva tagasi nägin, kuidas kurepaar lendas meie taluaknast mööda. Nägin ja kuulsin ka, kuidas hanekari kaagutades üle lendas.
Päeva jooksul võib praegu kuulda mitmeid linde laulmas, aga ka teisi loodushääli, mida pika talve jooksul kuulda pole olnud.
Kõik see tähendab, et kevad on Eestis kohal!
Heli jõudis enne suurt reedet maale. Ilm oli sel ajal muutunud mahedaks, sooja oli 10 kraadi ringis ja meie aeg kulus enamasti koristamise ja kraamimise peale, ka õues, kus maapind oli juba sulanud.
Õunad, mis ma olin kuhjanud sügisel aias puude alla, aga ei olnud suutnud neid ära koristada, riisusin nüüd kokku nagu külmunud moosi.
Heli toimetas kasvuhoones, seal oli nii soe, et ta sai seal olla ainult suveriietes!
Naabrid, keda me ei olnud näinud sügisest saadik, tulid sel nädalavahetusel külla, et oma silmaga näha, mis oli talve üle elanud ja mis mitte. Villu Hera lõikas põõsaid ja puhastas puudealuseid, kogudes samal ajal küttepuid. Kevadtööd maal on väga pingelised ja palju tuleb ära teha, enne kui midagi hakkab talumaadel kasvama.
Katsusin olla oma naise vastu väga tähelepanelik ja mitte temaga vaielda, kuigi temale vastuhakkamine on juba mu loomuses. Olin vahepeal ostnud endale mõned uued rõivaesemed, mis minu meelest omavahel väga hästi sobisid ja enda arust nägin ma oma Hilfigeri saabastes ja vastavas särgis välja väga ameerikalik.
Kohe, kui Heli mind nendes riietes nägi, hüüatas ta: „Oh, minu väike Karlsson!“ See ei olnud nüüd küll see, kuidas mina end olin ette kujutanud – väike paks tegelane, propeller seljas.
Aga teades ja hinnates seda, et Heli on maal ainult nädalavahetusel, neelasin oma uhkuse alla ja kallistasin teda, siis aga läksin tuppa ja võtsin otsemaid oma teksasärgi seljast ning viskasin prügikasti. Olen nüüd absoluutselt veendunud, et ma pean hakkama kaalus alla võtma! Aga seda eesmärki ei ole sugugi kerge ellu viia, sest esimene asi, mida Heli küsib, kui ta maale jõuab, on: „Mida sa süüa tahad?“
Heli on suurepärane kokk ja arvestades seda, et ma elan peamiselt kringli ja šokolaadi peal, kui ma olen maal üksi (ja enamik mu naabreid teab seda ning varustab mind nendega pidevalt), siis ei saa ma Heli kokakunstile ei ütelda. Täna tegi ta suure koguse Pavlova kooki ehtsa vahukoorega! Siis lehttaigna kaneelisaiakesi ja magustoiduks olid searasvaga praetud kartulid.
Töötasime koos terve nädalavahetuse – vähemasti Heli töötas. Mina istusin vahepeal ka klaveri taha ja mängisin mõnda oma uut pala või ka mõnda vana, et Heli tähelepanu endale tõmmata, aga seda on alati olnud raske teha. Siis valisin ühe tuntud eesti laulu, et ehk Heli tuleb ja laulab koos minuga, aga tema tuli ja teatas: „Keegi ei saa seda sinuga laulda, kui sa mängid sellise tempoga!“
See märkus riivas mind tõesti ja ma hakkasin ennast kaitsma: „Igaühel on õigus interpreteerida muusikat nii, nagu ta tahab!“ Heli lõi lihtsalt käega ja pomises, et ma olevat lootusetu ja et tema on konservatooriumi lõpetanud, lisades lõpuks, et mina ei oska ju nootigi lugeda!
Vastandid tõmbuvad. Heli ja mina – me oleme väga erinevad, aga ilmselt seetõttu ongi meie abielu kestnud üle kahekümne aasta. Ja Helil on enamasti õigus. Ka seekord pean ma temaga nõustuma, et ma näen tõesti välja nagu Karlsson katuselt – mees oma parimais aastais!
Karlsson Polikarpus