Sain hiljuti ühelt Eesti lugejalt vihase e-kirja, mis sõimas mind silmakirjalikuks, kuna elan Ameerikas ja olen abiellunud ameeriklasega. Eestis polevat minutaolisi inimesi vaja.
Kiri oli reageering minu arvamusloole “Vägevam eesti keel” – mul polevat õigust eesti keele teemal sõna võtta, kuna elan ingliskeelses riigis.
Ometi olen kõrgharidusega eesti filoloog, kirjutanud mituteist eestikeelset raamatut ja kaitsnud doktoritöö eesti keeles eesti kirjandusest.
Kirjutan mitu aastat regulaarselt eestikeelseid arvamusartikleid väliseesti lehtedele, mis ilmuvad kuues riigis, teen seda tööd tasuta, et alal hoida välismaal ilmuvat eestikeelset ajakirjandust.
Abikaasaga saan samuti suheldud ka eesti keeles. Kui ma poleks saanud varem mitmeid tänulikke lugejakirju USAst, Rootsist, Austraaliast, Saksamaalt ja Kanadast, oleksin ehk sellest erandlikust Eesti-kirjast isegi solvunud, ent nüüd andis see hea põhjuse arutleda vihakõne olemuse ja kriminaliseerimise üle.
Poolanonüümse kirja autor söandas alla kirjutada vaid oma oletatava eesnime või varjunime Heikki, varjudes [email protected] nimelise emaili aadressi taha. Mõtlesin, kas see on nüüd siis kurikuulus vihakiri ehk vihakõne, mida Euroopa Liit survestab Eestit kriminaliseerima? Uurides lähemalt vihakõne juriidilisi definitsioone, tundus esialgu, et antud juhul pole tegu vihakõnega, sest kirja kirjutaja ei ähvardanud ju mind otseselt vägivallaga.
Samas sisuliselt kvalifitseerub see lugejakiri samasse klassi rassistliku loosungiga “kui on must, näita ust”, sest kuulutab ju kõik “minutaolised” välismaalastega abiellunud eestlased Eestile mittevajalikuks. Kas see on juba selge grupikuuluvuse alusel diskrimineerimine, mis peaks käima kriminaliseeriva paragrahvi alla? Kas pelk väide, et “minutaoline” inimene on Eestile mittevajalik, on diskrimineeriv? Tahtlikult solvav jah, kui võtaksin vaevaks solvuda, aga diskrimineeriv kriminaalses tähenduses ilmselt mitte, kui kirjale ei järgne minu kui Eesti kodaniku Eestisse mitte laskmine või Eestist väljasaatmine, töölt vallandamine vms vaid selle alusel, et olen abielus välismaalasega. Kirja autori piiratus või rumalus pole ometi väärt kriminaalkaristust.
Kes otsustab, millised inimesed on Eestis vajalikud ja millised mitte? Kust võtab üks inimene õiguse otsustada teise inimese vajalikkuse üle? Üleüldse ja Eestis eriti? Kas ühelgi inimesel on õigust otsustada teise inimese vajalikkuse üle siin ilmas? Kas vabas maailmas pole igaühel põhimõtteline õigus otsustada, kus ta elab, mis keeles räägib ja kirjutab, armastab ja abiellub? Kuhu jääb liikumisvabadus kui euroopalik väärtus ja üks inimese põhiõigusi?
Samal ajal sain ise süüdistuse vihakõnes. Nimelt keeldus üks eestikeelne veebivärav, mis muidu on regulaarselt avaldanud mu igakuiseid arvamusartikleid, üles panemast artiklit USA ja Eesti presidendivalimistest, kus kirjeldasin võrdlevalt valimisteeelset olukorda kummaski riigis. Keeldumise põhjuseks tõi toimetaja ootamatult vihakõne, ehkki artikkel oli pigem olukorda kirjeldav kui kritiseeriv. Milles väljendus väidetav vihakõne, toimetaja ei täpsustanud. Kas mind on alusetult tsenseeritud? Või olen süüdi vihakõnes, kui refereerisin artiklis paljude vabariiklaste vastakaid tundeid ühe pretsedenditu presidendikandidaadi suhtes USAs või teavitasin ühe kriminaaluurimise all oleva võimaliku presidendikandidaadi langevast populaarsusest Eestis? Kas minu „vihakõne“ avaldamises on nüüd süüdi kõik need väljaanded, kes mainitud artikli „Kuidas valime presidenti?“ ära avaldasid: Vaba Eesti Sõna USAs, Eesti Elu Kanadas, Postimees Eestis, Eesti Päevaleht Stockholmis, Eesti Rada Saksamaal, Meie Kodu Austraalias?
Vihkamise, vaenu ja diskrimineerimise õhutamine on Eesti karistusõiguses juba praegu sätestatud: seadus ütleb, et peab olema objektiivne süüteo koosseis – peab reaalselt olema tekkinud oht. Samuti kõlab Eesti põhiseaduse § 12: “Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.” Kas abiellumine välismaalasega ja välismaale elama asumine käib „muude asjaolude“ alla, tekib küsimus? Kas artikli algul viidatud vihane kiri on põhiseadust silmas pidades siiski vihakiri kui keelepõhine diskrimineerimine?
Ka Soomes pole vihakõnet eraldi kriminaliseeritud. Soome suursaatkonna pressinõunik Hannele Valkeniemi võrdles hiljuti vihakõne probleemi Eestis ja Soomes ning leidis, et Eestis “Vihakõne oli räigem kui Soomes, isegi poliitilisel areenil esitati selgelt rassistlikke sõnavõtte. Eestlaste arutelus on märgata ka Nõukogude Liidu okupatsiooni tekitatud traumasid. Võõras on alati vaenlane, kirjutati tabavalt ühes kolumnis.” (Viha levib valede kaudu nii Soomes kui Eestis, Müürileht 23.03.2016).
Kas tõesti on just eestlasele iga võõras alati vaenlane? Vastupidi, uuringud näitavad eestlaste enamuse sallivuse kasvu ja valmidust vajadusel tõelisi sõjapõgenikke aidata. Küsitav on ka see, kas põgeniketeemaline arutelu on meil räigem ning rassistlikum kui Soomes või mõnes teises Euroopa Liidu riigis, kus paremäärmuslikud parteid kasutavad tihti märksa äärmuslikumaid sõnu, pilte, videoid jm meetodeid oma seisukohtade levitamisel? Kus on võrdlevad analüüsid ja uuringud, millel taoline mutuväide põhineb? (Soome kõnekeeles on levinud väljend “musta tuntuu ehk mutu” – mulle tundub).
Palju küsimusi, vähe selgeid vastuseid. Piir selle vahel, kus lõpeb sõnavabaduse kaitse alla käiv kriitika ja kus algab kriminaliseeritav vihakõne on tihti ähmane, ebaselge ja vaieldav, see sõltub alati kontekstist ja igast juhtumist eraldi, kinnitavad ühest suust juristid, nii Eesti õiguskantsler Ülle Madise kui ka endine kohtunik Rait Maruste, kes on sel teemal kirjutanud mitu selgitavat artiklit: “Meil on kahetsusväärselt need kaks mõistet – vihane kõne ja vihakõne – selgete piirideta ja läbisegi kasutusel. Ka rahvusvahelistest õigustekstidest ei leia üldtunnustatud definitsioone. Nii on mõistetav ka asjakohastes akadeemilistes ning populaarsete kirjatöödes suur arvamuste paljusus. Osundatud segadus paistab selgelt välja ka Justiitsministeeriumi ettevalmistatud eelnõu tekstis, mis sellisel kujul ei peaks seaduseks saama.” (Rait Maruste, Postimees 30.03.2016).
Eesti justiitsministeerium on tegelenud vihakõne teemaga alates 2009. aastast, justiitsminister Urmas Reinsalu kinnitab, et Euroopast on tulnud meile pidevalt ettekirjutused, et Eesti peaks karmistama selles valdkonnas karistusi, aga me ei ole kiirustanud seda tegema. Jagan nii õiguskantsleri kui justiitsministri arvamust, et see on olnud mõistlik hoiak, sest vihakõne kriminaliseerimisega võime probleeme hoopis võimendada kui vähendada. Pigem peaksime paremini järgima oma põhiseadust.
Sirje Kiin