|
Eestlased võitsid 2 Grammy’t
 
Vasakul helilooja Arvo Pärt, kelle plaat “Da Pacem” Paul Hillier’i juhatusel ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori esitusel võitis koorimuusika Grammy.
Paremal dirigent Paavo Järvi, kes koos arranzheerija Michael Bishop’i ja Cincinnati Sümfooniaorkestriga võitsid klassikalise muusika töötluse Grammy.
Dirigent Paul Hillier ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor võitsid 11. veebruaril Los Angeleses toimunud 49. Grammy muusikaauhindade jagamisel auhinna parima kooriettekande kategoorias Arvo Pärdi autoriplaadiga “Da Pacem”.
Plaat salvestati plaadifirma Harmonia Mundi poolt Talinnas Niguliste kiriku 2005. aasta sügisel. Aasta hiljem ilmunud plaadil on salvestatud nii helilooja uuemad kui varem valminud vaimulikud kooriteosed – “Da pacem Domine”, “Salve Regina”, “Zwei slawische Psalmen” (Psalm 117, Psalm 131), “Magnificat”, “An den Wassern zu Babel”, “Dopo la vittoria”, “Nunc dimittis” ja “Littlemore Tractus”.
“Da Pacem” on Eesti Filharmoonia Kammerkoori kaheksas plaat, mis on kandideerinud Grammy’le.
Teine “eesti” Grammy läks Paavo Järvile ja tema juhatatud Cincinnati Sümfooniaorkestrile klassika töötluse eest plaadil “Elgar: Enigma Variations; Britten: the Young Person’s Guide to the Orchestra, Four Sea Interludes”. See on Paavi Järvil juba teine Eestile võidetud Grammy – 2004. aastal pälvis kõrge tunnustuse Sibeliuse kantaatide salvestis, esitajaiks ERSO, Ellerhein ja Riiklik Akadeemiline Meeskoor.
Maailma suurimal muusikaturul Ühendriikides välja antav plaadiauhind on maailma tunnustatumaid ja mainekamaid, millega ei kaasne rahalist auhinda. Kuigi meedia tähelepanu kuulub põhiliselt popmuusika kategooriatele, on juba grammy kandidaadiks saamine väga suur au, millega kaasneb kogu maailma tähelepanu.
Filharmoonia Koori direktor Anneli Unt rõhutas intervjuus Postimehele, et statuudi kohaselt on see ikkagi päevakangelase Paul Hillieri auhind. Ometi sõltus väga palju pillist, millel dirigent mängis – Eesti koorist. Selles küsimuses ei saa neid kahte lahutada. Eestlased laulsid eestlase muusikat, inglane juhatas, ameeriklased andsid välja plaadi ja tegid sellele reklaami.
See oli kõigi võit.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigent Paul Hillier, kelle leping kooriga lõpeb varsti. Foto: Postimees
Neljandat korda Grammy’le kandideerinud Paul Hillier ise ütles, et ta ei lootnud võitu, seega oli see väga meeldiv üllatus. “Tegelikult kuulub see auhind kõigile, kes kaasa lõid – koorile, heliloojale, organistile, koormeistrile, koori asutajale Tõnu Kaljustele, asjaajajatele, salvestuse produtsendile ja heliinsenerile, plaadifirmale ja isegi pühale Nikolausele, sest salvestus toimus Niguliste kirikus”, lisas dirigent.
Hillieri leping kooriga lõpeb pea, jäänud on veel kolm kontserti Eesti kirikutes, kus koor laulab Bachi “Matteuse passiooni”.
Tulevi salvestus töös
Mullu novembris salvestas Eesti Filharmoonia kammerkoor Harmonia Mundile ka Toivo Tulevi autoriplaadi, mis peaks ilmuma tänavu. Mais minnakse kontserte andma Suurbritanniasse, kus on kavas ka Kreegi reekviem. Koos Orlando Consortiga lindistatakse ka briti nüüdishelilooja Tarik O’Regani teoseid.
Järgmise Harmonia Mundi salvestusprojekti tarvis koos Paul Hillieriga on aga varutud koori tööplaani aeg 2008. aasta jaanuaris. Anneli Undi sõnul tuleb sellest mõtteline järg “Baltic Voicese” projektile. Uue salvestuse tööpealkirjaks on “Romantic Baltic Voices” ja see sisaldab Balti mere äärsete vanema põlve heliloojate muusikat.
Valitsus eraldas neljapäeval, 15. veebruaril reservist 1,2 miljonit krooni helilooja Arvo Pärdi, dirigent Paul Hillieri ja Eesti Filharmoonia kammerkoori premeerimiseks Grammy muusikaauhinna saamise eest.
500 375 krooni saab Eesti Filharmoonia kammerkoori kollektiiv, 200 000 krooni dirigent Paul Hillier ja 200 000 krooni helilooja Arvo Pärt, teatas valitsuse pressiesindaja.
VES/BNS/Postimees
Lääneranniku Eesti Päevad kutsuvad
Pildil: Los Angelese eesti teater teeb proove Arvo Mägi näidendiga “Kihlus”
Pildil vasakult: Reet Rand, Eeve Sork, Jüri Tint Foto: Paula Riivald
Los Angelese eesti tantsurühm “Kivikasukad”. Pildil osa tantsurühmast.
Fotod:: Paula Riivald
Reede õhtul, samal ajal kui Ameerika idakallas end unele sätib ja kogu Eestimaa juba ammu teist külge pöörab, on Los Angelese Eesti Majas kõik alles alguses. Kõik EST märgiga autod on kiirteede rägastikus võtnud suuna Los Angelese kesklinna poole, kuhu iga reede õhtul kogunevad eestlased ning nende sõbrad. Nii on see olnud juba üle viiekümne aasta. Sel aastal on reedeõhtustel sõitudel aga eriline tähtsus ja tähendus. 9.-12. augustil 2007 toimuvad Lääneranniku Eesti Päevad (LEP) Los Angeleses, kus tahame oma külalistele anda endast parima ja pakkuda kõigile suurepärase kultuurielamuse. Ettevalmistused algasid juba eelmise aastanumbri sees ning jätkuvad täie hooga kuni suursuguse finaalini augustis.
LEP juhatuse esimees Jüri Tint.
Miks on seekordne eestlaste kogunemine USA läänerannikul eriline?
Iga LEP on eriline, kuna seda juhendab alati uus meeskond uute ideedega. Võtame õppust eelmistest, parandame asju, mis ei ole õnnestunud ja laename sealt, kus on olnud hea kordaminek. Eelseisva LEP-i kava saab olema sisutihe ja põnev. Eesti silmapaistvate ajaloolastega lahkame kahe-päevasel sümpoosiumil Eesti lähiajalugu. Alberta eesti pioneeride järeltulijad, kes eesti keelt enam ei räägi, kuid vaimus edasi eestlased on, esitavad ettekande oma sugukondade käekäigust sajanditagusest Eestist väljarändamisest peale. Ka on loeng eurooplaste geneetikast ja lingvistikast, kus eestlaste koht nendes valdkondades saab määratletud. Lõpetades ei tohi mööda minna LEP-I ankruüritustest, milleks on laulupidu ja rahvatantsupidu ning rahvamuusikute esinemised. Mõlemile saabub tõhus abivägi Eestist. Rahvatantsu esinemine saab olema eriline juba koha tõttu, kus see toimub: vabas õhus kõrgpilvelõhkujate vahel ja varjus asuvas nägusas amfiteatris, kuhu on juurdepääs ka ameerika publikule. Eelpoolmainitud programm ainuüksi peaks andma tõuke LEP-ist osavõtuks ka neile, kes on oma osavõtus veel kõhkleval seisukohal.
Kella poole kaheksaks koguneb Eesti Maja saali Los Angelese segakoor. Kõik laulu-hääled, kes oma tee läbi suurlinna liikluse peale pikka töönädalat Eesti Majja on leidnud, võtavad saalis istet. Nagu vanadel headel aegadel. Lauluhääli on mitu rida. Koori kuldkõridele on lisandunud mitu uut ja värsket lauluhäält.
Los Angelese eesti segakoor.
LEP laulupeokomisjoni juht Kaie Pallo.
Kui suur saab olema LEP-il esinev ühendkoor?
Laulupidu saab olema Lääneranniku Eesti Päevade üks suuremaid üritusi. Sellele on oodata lauljad nii USA läänerannikult, Eestist kui ka üksiklauljaid üle kogu Ameerika. Teada on endast andnud Portland, Vancouver, Calgary, San Francisco ja muidugi kohalik LA segakoor, kes on külalisi oodates eriti põnevil ja õpib sügisest juba laulupeo kava. Lisaks on Portlandist tulemas kaks ameerika noortekoori, kes laulavad eesti keeles ja teevad seda suure entusiasmiga. Laulupidu saab olema kaheosaline. Esimeses pooles lisaks rahvuslikele lauludele esinevad ka külaliskoorid eraldi. Peo teises pooles esinevad ühendkoorid tuntud viisidega eesti klassika varasalvest. Laulupeo audirigent on Taavo Virkhaus. Helisegu ikka laul meie südames!
Kellel täna sünnipäev on? Kellegil alati. “Sind tervitan, sa mu hällilaps….” Kook kõhtu ja kohv peale. Shampusega hambaaugud puhtaks. Ja õhtu jätkub rahvatantsuga. Kell on juba kümne tuuri, kuid rahvatantsu rahvas sellest ei heitu. Parem, vasak, üks-kaks-kolm…
LEP tantsupeo ja rahvamuusikute esinemise komisjoni juht Eeve Sork.
Rahvatantsijate esinemine on viidud Los Angese pilvelõhkujate vahele. Kui kaugele saab see kostma?
Kindlasti kaugele, sest meile tuleb külalisesinejaid sõna otseses mõttes igast ilma-kaarest: Portlandist, Vancouverist, Seattlest, Chicagost ning muidugi ka kodu-Eestist. Teeme mõtetes ringi ümber Eestimaa ning otsime vastust küsimustele: kes me oleme? kust me tuleme? ning kuhu me läheme? Ootame kontserti uudistama ka kohalikku Los Angelese publikut. Amfiteatri omapärane asetus annab meile võimaluse etenduseks, mis saab kostma tõesti kaugele.
Keskööks saavad proovid läbi. Nii mõnigi ei tihka veel linna liiklusesse tagasi minna. Kungla saalist leian tassi kohvi tagant Eesti Seltsi esinaise ja LEP juhatuse esimehe asetäitja Mall Arusalu.
Los Angelese eesti teater – Arvo Mägi “Kihlus”
Pildil näitlejad: Eeve Sork, Aivar Kokamägi, Jüri Tint (taga) ja Leila McLaughlin.
Kuhu on Los Angelese eestlaskond teel? Mis saab Los Angelese Eesti Majast?
Minu nägemus siinse eestlaskonna edasisest eksistentsist on eelkõige hoida meie rahvuslikke traditsioone siin teisel pool maakera, kaugel kodumaast. Püüda hoida seltsitegevuse raames töös laulukoor ja rahvatantsurühm. Laul ja tants on ju ikka meie rahvuse esimene uhkus olnud. Võimaluste piires hoida elu sees siinsel Eesti Majal, et meil endil ja meie külalistel oleks Eesti Maja näol üks kena ja kodune koht, mille uksed on alati kõigile avatud. Selle sama mõttega saigi ellu kutsutud projekt “Kodu Kauniks”, mille raames meie oma rahva toetusel saaksime värskendada oma nõnda nimetatud “teist kodu”.
Eesti Maja ei ole asustatud mitte ainult reedeti. Pühapäeva pärastlõunatel tehakse Eesti Majas teatrit ja seda sõna otseses mõttes. Lääneranniku Eesti Päevade külalisteni tuuakse Arvo Mägi etendus “Kihlus”. Hiljuti loendati teatritrupi neljakümnes proov. LA Eesti Teater on autasustatud mitmete märkimisväärsete autasudega.
Astra Shore, Los Angelese Eesti Teatri lavastaja.
Kuidas olete suutnud viia teatri sellisele professionaalsele tasemele?
Me ei ole professionaalid, küll aga püüdleme professionaalse taseme poole.
Et viia hobi korras koos käivaid näitlejaid sellise tasemeni, olen loonud näiteproovides perekondliku atmosfääri. Meile on selle suure töö juures olulised distsipliin, austus enese ja teiste vastu, puhkus ja lõbu.
Proovin meie vähese harjutusaja jooksul, mis on vaid üks kord nädalas, esile tuua võimalikult palju õppejooni, mida näitlejad saavad oma igapäevaste harjutuste ning õppetundidega ise edasi arendada. Õpetan neid nägema, läbi mõtlema ja juhtima oma emotsioone ja käitumismalle, leiutama meis enestes peidus olevaid talente, mis annavad meile loomingu- ja eneseväljendamisvabadust.
“Kihlus” saab lavaküpseks augustis toimuvateks Lääneranniku Eesti Päevadeks. Olete oodatud!
Talve selgroog on juba ammu murtud. Varsti saavad ka kõik Valentinipäeva südamed ja Munadepühade jänesed poelettidelt pühitud, et anda ruumi suurele suvele. Los Angeles ootab kõiki eestlasi ja sõpru 9.-12. augustil 2007 toimuvatele Lääneranniku Eesti Päevadele, mille motoks on: “Eesti, mu südame sünnimaa!”
Oleme väikesed, kuid teeme suuri asju!
Infot Lääneranniku Eesti Päevade kohta:
www.lep2007.com
Reet Rand
LEP pressiesindaja
AMEERIKA HÄÄL 2.
Ameerika Hääl ei ole enam see, mis ta kunagi oli. Ka balti osakondi ei ole enam kaks aastat. Ei ole ka teisi euroopa keeli ja kavatsusel on isegi kärpida inglise keelt. See on minu arvates vale ja juba praegu annab tunda eurooplaste teadmatus Ameerika arvamustest ja poliitikast.
Ameerika Hääl (AH) oli infoagentuuri (USIA – U.S. Information Agency) alluvuses kuni 1999. aastani. Ma ei hakka siin eelnevat ajalugu loetlema, see läheks liiga pikaks ja keeruliseks.
Annan siin sõna tublile kolleegile, kadunud Eesti osakonna juhatajale Voldemar Veedamile, kes kirjutas kord pikema artikli AH-st.
„Ameerika Hääl on USA valitsuse globaalse ulatusega raadio-alane teabe-teenindus, edastades päevauudiseid ja informeerides maailma Ameerika valitsuse tegevusest ja seisukohtadest, püüdes seekõrval anda ka pilti ameeriklaste elust, siinse maa majanduslikust olukorrast, kultuurialastest sündmustest ja saavutustest teaduse ja tehnika vallas.“
AH harta Volli tõlkes:
„AH teenindab oma kuulajaid pidevalt usaldatava ja autoriteetse uudiste allikana. AH poolt lähetatud päevauudised on täpsed, objektiivsed ja kõikehaaravad.
„AH esindab kogu Ameerikat, mitte mõnda üksikut Ameerika ühiskonna segmenti ja seepärast projitseerib märkimisväärset Ameerika mõttemaailmast ja institutsioonidest tasakaalustatud ja üldhaarava pildi.
„AH esitab Ühendriikide poliitilisi samme ja sihtmärke selgelt ja efektiivselt ja edastab ka nende ümber tõstatunud vastutustundelisi arvamusavaldusi ja debatti.“
Harta üle on olnud eriti eesti pagulasajastu lehtedes palju poleemikat, esitades peamiselt arvamusi, üheltpoolt, et „sovjettidele ei anta küllalt pihta“ ja teisalt, et Eestit ja välis-Eestit puudutavaid materjale tuleks suurendada. Kuid harta on harta, kongressis seadusena vastu võetud ja allkirjastatud president Fordi poolt 1976. Kuigi AH tegeles ka „pihta-andmisega,“ välis-Eesti teadetega ja uudistega Eestist, olid need siiski peamiselt Vaba Euroopa Raadio pärusmaa. Ma teadsin täpselt, mida VERi Euroopa keelteosakonnad edastasid, kuna me vahetasime sisuregistreid ja tihti konsulteerisime omavahel. Oli küllalt materjale, mida AH ei saanud edastada, kuid VER sai. Omavahel ei olnud meil kunagi mingeid arusaamatusi. Muidugi peab aru saama, et AH tegevuses oli tihti muudatusi.
Eesti osakond asutati New Yorgis 1951 ja esimene saade läks eetrisse juunis. Osakonna komplekteering toimus läbi Eesti Peakonsulaadi, NY Eesti Haridusseltsi ja New Yorgi linna tööameti. Eeskirju otseselt saadete jaoks ei olnud, nii näiteks Jaan Kitzberg ja Harald Parrest vestlesid kommunistliku Eesti teemal üsna irooniliselt. Kui aga jutud lagunevatest nõukogude saabastest kuulajatele eriti ei istunud, sest inimestel polnud muud osta, siis muudeti saated rohkem organiseerituks. Pooletunnine saade pidi sisaldama kümme minutit uudiseid, viis minutit kommentaare ja ülejäänud mingil eriteemal, nagu majandus, poliitika, tehnika, sport, välis-Eesti kroonika jne. Veerandtunnine varahommikune saade peamiselt uudiseid.
Läbi aastakümnete toonitati uudiste tähtsust. Osakonnad said uudisteosakonnalt regionaalselt kohandatud uudised ja need tuli osakondadel ilma muutmata tõlkida. Esimesed kolm uudist tuli samas järjekorras eetrisse panna. Kui osakond soovis muuta, siis pidi helistama uudisteosakonna Euroopa peatoimetajale.
On väidetud, et välisministeeriumil (State Department) oli „kõva“ kontroll AH sisu üle. See on absoluutselt vale. Tegelikult oli minul kui Euroopa uudiste peatoimetajal ja hiljem kui Euroopa osakonna asejuhatajal sisu kohta rohkem ütelda. Kuid ka see oli konsultatsioonis osakondade juhatajatega. Mingit lausvõimu ei olnud. Muidugi probleemid tekkisid, kui osakondade juhatajad tegid midagi kontroversiaalset omapead.
Ainuke VMi kontroll oli nn. juhtkirjade üle. Need olid tavaliselt 2-3 minutit mingil välispoliitilisel teemal ja neid „ümbritses“ vastav muusika kui ka väide, et need on USA valitsuse vaated. See oli kõik.
Oli muidugi palju juhtumeid, kus vastav presidendi meeskond püüdis AH sisu kontrollida. Tavaliselt tekitasid need suure skandaali. Osalesin ise mitmes. Kõige hullemad probleemid oli president Kennedy ajal. Neil aegadel ei olnud meil nn. „tulemüüri.“
Üks näide, millest olen varem mujal kirjutanud:
Telefon. „Siin uudisteosakond, Ederma, toimetaja.“
„Tore. Siin Roger Hilsman State Departmentist. Valitsus on edastanud teate, mille alusel dikteerin teile järgmise uudise.“
„Teie dikteerite uudise?“ Toimetaja on jahmunud. Tekib tunne, et parema meelega pidanuks nautima toda viimast augusti pühapäevaõhtut kusagil mujal.
„Just nii. Ma dikteerin, sest tahan kindel olla, et te selle täpselt inglise ja vietnami keeltes Ameerika Hääle uudistesse panete. Alustan: Kõrged ameerika ametnikud…“
„Vabandage, kui kõrged?“
„Kõige kõrgemad.. Edasi: … süüdistavad Lõuna-Vietnami politseid massilises munkade ja õpilaste arreteerimislaines..“
„Vabandage, president Kennedy on Hyannisportis ja asepresident Johnson vist Soomes. Rusk mängib golfi Georgias. Teie olete siis kõige kõrgem instants?“
„See on katmata telefoniliin… Nüüd edasi: .. Ameerika kõrgemad ametnikud väidavad, et kindralid ei ole arreteerimistes ja protestide mahasurumises süüdi…“
Vietnami politsei allus president Diemi vennale. Nii andis see „uudis“ märku kindralitele, et Ameerika valitsus „pole vastu kui president Diem kukutatakse kindralite poolt.“
Mul ei olnud kedagi, kellega konsulteerida või luba küsida. Ka mitte AH ja USIA direktoritega. Kõne tuli, nagu hiljem teada sain, otse Kennedy käsul. Kirjutasin uudise, ainult mõne stiilse muudatusega. (Seda võib ka lugeda Margaret Higginsi raamatus „Our Vietnam Nightmare.“) Uudis anti edasi inglise ja vietnami keeltes.
See tekitas väga suure kõmu mitte üksi Saigonis vaid mujal. Järgmisel päeval pärisid maailma pressireporterid aru välisministeeriumi pressiesindajalt. Tema vastus:
„Kas tõesti? Mina ei tea sellest midagi. See oli igatahes viga, mis tehtud AH uudistetoimetuses…“
Infoagentuuri direktor Edward R. Murrow sai väga pahaseks ja marssis Valgesse Majja, kus nõudis Kennedylt, et VM teeb õiendi. Paar päeva hiljem see ka tehti, kuid putshiluba oli kindralitele edastatud!
Kuu hiljem tapeti president Diem ja tema vend. Saatuse tahtel, kolm nädalat hiljem tapeti president, kes oli otsuses vastutav.
Kaks aastat tagasi, kui keegi soris Kennedy dokumentides, leidis ta Kennedy enda märkuse, et kahetses oma otsust!
Mulle on aga siiani jäänud kont kurku, et osalesin ühe presidendi tapmises!
Postskriptum:
Hiljuti ilmus raamat „Triumph Forsaken, The Vietnam War 1954-1965,“ autoriks Mark Moyar, Cambridge ajaloo-doktor, kes on praegu professoriks Marine Corps University’s, Quanticos, Virginias. Raamatu teine osa ilmub hiljem. Moyari arvates oli Kennedy administratsiooni putsh Lõuna Vietnami president Diemi vastu ja tema ja ta venna mõrvamine kindralite poolt Vietnami sõja suurim viga ja pöördepunkt. Ho Chi Minh oli selle peale ütelnud: „mul on raske uskuda, et ameeriklased nii lollid on!“
Vello Ederma
Veel pea peale pööratud faktidest
Vello Helk 10.02.2007
Aeg läheb edasi, aga mõttekäik jääb tihti samaks. 20 aastat tagasi külastas NLKP Keskkomitee peasekretär Gorbatshov Eestit. Tema kolmepäevase paraadvisiidi peamine sõnum rahvale oli tõdemus, et Eesti NSV elab teiste liiduvabariikide arvel. Just fosforiidisõja puhkemise eel tekitas see väide suurt pahameelt. Kuigi külastus on vajunud ajaloo hõlma alla, elab see sõnum mitmes versioonis veel edasi mitte ainult venemeelsetes, vaid ka ENSV-nostalgikute võrgukommentaarides.
Eesti taasvabanemise eel tegid sellesuunalist selgitustööd pagulasorganisatsioonid, organiseerides manifestatsioone ja demonstratsioone, mis ei jätnud avaldamata mõju rahvusvahelisele avalikkusele. Eriti tugevalt Rootsis, kuhu oli põgenenud suurem osa ja kus olid paremad ning otsesemad kontaktivõimalused. See äratas aga viha tollaste võimukandjate hulgas, kes tugevdasid oma propagandat pagulaste vastu, iseloomustades neid vahel mitte ainult kui reetureid, vaid ka kui röövleid, kes olid põgenenud varastatud kullakottidega.
Ligi 16 aastat pärast Eesti taasvabanemist on sellised väited taandunud tagaplaanile. Aja kulgedes on vist hädaohtlikumad paguluses sündinud eestlased? Pannakse väliseestlastele, nagu näiteks ka Eesti uuele presidendile, süüks, et nad ei ole sündinud Eestis. Ei ole tähele pannud, et see kehtiks ka nende kohta, kes on sündinud väljaspool Eestit idas – mujal N. Liidus.
Tean ise oma kogemuste taustal, kui raske oli mõnele taanlasele selgeks teha, miks me ei soovinud elada selle ebainimliku süsteemi all, sest selle käitumist on raske mõista vabaduses sündinud ja üles kasvanud inimestel. Kuigi siin oli teatud kogemusi Saksa okupatsiooni ajast, oldi siiski skeptilised, tuli jutustada ettevaatlikult, aeg-ajalt täiendades, sest muidu võis see mõjuda liialdusena. Kibestunult konstateeriti aga demokraatlikus heaoluriigis Rootsis, et kui räägiti küüditamisest, siis küsiti mõnikord: miks te ei kutsunud politseid?
Selle küsimuse erinevaid versioone on esinenud võrgukommentaarides. Viimati kasutas seda Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi teadur Tiit Riismaa. Ta kirjutab oma artiklis „Eesti astub uude poliitilisse ajajärku“ (Eesti Päevaleht 25.01.2007) muuseas:
„Kommunismiga on nii, et mida kaugemale minevikku vajub, seda paremaks läheb. Kõige parem tundub see neile, kes sellest midagi ei tea. Kommunismikuriteod ei aegu vaid paberil. Inimeste mälus need ikkagi aeguvad. Kui aastakümned tagasi räägiti väliseesti inimestele küüditamistest, laiutanud memmekesed käsi ja imestanud, miks inimesed nii suurte sigaduste peale politseid ei kutsunud. Nüüd võib samu küsimusi kuulda juba meie endi keskel kasvanud noorte eestlaste suust.“
Tema arvates on demokraatlikule riigile omane opositsiooni ja koalitsiooni vaheline poliitiline võitlus asendunud koalitsiooni osapoolte omavahelise poliitilise diskussiooniga. Kommenteerijad pole sellega nõus. Põhiprobleem on siiski selles, et püütakse üksteist moonutatud infoga mõjutada. Ei tohiks ka unustada, kust tuleb enamik Eestis praegu võimul olevatest inimestest. Kas võib miljonid mõttetult hävitatud inimesed ära unustada ja kümned hävitatud rahvad maha vaikida?
Üks kommentaator lisab: ”Kas ei ole üsna vähe asju, mida ei saaks risti vastupidiseks pöörata? Naabersõnad ja nende seostus võib pöörata öeldu pahupidi, ümbritsevatele esemetele saab anda pöördtähenduse.”
Tiit Riismaa kasutab mõistet „väliseesti“, mida reeglina on tarvitatud Läände pagenute kohta. Väljendit „väliseesti inimesed“ saab aga mõista kaksipidi. Arvatavasti mõtleb ta väljaspool Eestit elavatele teistele rahvustele, kuna seda ei saa öelda pagulaste kohta. Nemad teadsid ja teavad veel suurepäraselt, kust nad tulid ja millest nad pääsesid. Nii on siin nähtavasti tegemist ebaõnnestunud väljendusviisiga.
Palju fakte nagu ei tohikski diskuteerida, sest on poliitiliselt ebakorrektne neile tähelepanu juhtida. Seepärast omistatakse neile, kes toovad esile ebameeldivaid fakte, tihti pahatahtlikku eesmärki. Suurel osal lasub veel mentaalse okupatsiooni lummus. Samal ajal on nooremal põlvel raske aru saada vanemate kannatustest – tean seda enda noorpõlve kogemuste põhjal, kuigi tookord oli koolis isamaaline ajalooõpetus.
Nagu ütleb Imbi Paju: isegi ajaloolaste seas ei tajuta, mida tähendas okupatsioon, sest õigust pole olnud. See pole pelgalt ajalooraamat, sest ajalugu ei pea olema vaid ajaloolaste ja poliitikute käes. See on kodaniku raamat, kes loeb ajaloolisi tekste ja mõtleb inimeste peale. Just see, mis tunded inimesi valdasid ja missugust mõju avaldas Nõukogude okupatsioon meie mentaliteedile, on jäänud lahti rääkimata (Postimees 29.12.2006). Selle tulemuseks on ka jätkuv faktide väärtõlgendus.
Ameerika unistus
Oma maja ja oma auto. Loomulikult ka selleks piisav sissetulek. See on kokkuvõtlikult American Dream. Oli aeg kus see jäigi suuremale osale elanikkonnale unistuseks, oli ka aeg kus unistus massiliselt täide läks. Tänapäeval usub ameeriklane, et unistuse realiseerimine on ikka võimalik. Kasvõi tänu lahkesti pakutavale krediidile.
Igale kodanikule õigus töökohale, elamisväärsele palgale, korralikule kodule, tervishoiule, haridusele, puhkepalgale. Niisugune oli president Franklin Delano Roosevelt’i nägemus õiglasest Ameerikast. Selle sotsialistliku visiooni hüüdnimi oli “The Second Bill of Rights.” Kaugemale see asi ei arenenud. Presidendi autoritaarsus ning sissetuleku ümberjagamise idee tekitas Kongressis piisavalt vastupanu. Küll aga muutis USA arengut üpris kaugeleulatuvalt Servicemen’s Readjustment Act of 1944, tuntud kui G.I. Bill of Rights. Selle tagajärjed olid ootamatud. Ajalooliselt võrreldav oli Homestead Act (1862), mille alusel jagati vabalt maad võimaldamaks USA läänealade asustamist.
Opositsioon oli tugev, põhimõtteline. Et valitsus massiivselt jagab ja määrab ei saanud head tähendada. Kardeti panganduse ja ehitustegevuse destabiliseerimist. Massile kättesaadav kinnisvara võis ju olla viletsasti ehitatud, mis peatselt muutuks räpaseks aguliks. Arvati, et töölisklassil, kuhu kuulus enamik veterane, oleks mõistlikum eluaset üürida ja jätta keerulised majandamise mured kinnisvara investeerijate hooleks. Kardeti ka Esimese Maailmasõja taustal majanduslikku tagasilööki, mis jätnuks paljakäsi majaomanikeks saanud veteranid töötuks ja maksuvõimetuks.
Ameerika ei saanud kiidelda veteranide kohtlemisega. Jänni jäeti Revolutsiooni sõja veteranid, Kodusõja veteranid ja Maailmasõja veteranid. Nende olukord Suure Depressiooni taustal kujunes meeleheitlikuks, isegi mässuliseks. Euroopas muutusid demobiliseeritud sõjaväelased vastuvõtlikuks äärmuslikele maailmavaadetele. Kui USAs Teiseks Maailmasõjaks mobiliseeritute arv tõusis 16 miljonile, kolm korda suuremaks kui Maailmasõja aegne sõjavägi, siis tunnetasid poliitikud et nii suurt osa elanikkonnast ei saa hätta jätta ilma riigi ja ühiskonna stabiilsust ohustamata. Üle noatera kehtestatud seadus andis ennekuulmatud eelised generatsioonile, keda tänapäeval ülistatakse kui “the greatest.” Seaduse autorid olid vanemast generatsioonist, kes mäletasid 1920ndate ekstsesse ja 1930ndate viletsust.
Teise maailmasõja veteranidele anti õigus ülikooli haridusele Nad võisid riigi kulul õppida igas koolis, mis neid kvalifikatsioonile vastavalt immatrikuleerisid. Veel enam, nad said ka äraelamist võimaldavat toetus. Mõte, et eliidile mõeldud haridus muutub massiliselt kättesaadavaks ei mahtunud paljudele pähe. Ka mitte tolleagsetele Harvardi ja Chicago ülikoolide presidentidele. Nende arvates sobinuks veteranidele ainult tööstus-ja kutsekoolid. Pooled veteranid, peagu 8 miljonit, kasutasid kõrghariduse ja elukutselise väljaõppe võimalusi.Veelgi revolutsioonilisem oli veteranidele määratud soodustused majade ostuks. Polnud tarvis mahamaksu ning hüpoteegi interessimäär oli ainult 4 protsenti. Enne Teist Maailmasõda oli mahamaksuks tarvis 50 protsenti ostuhinnast ning ostulaen oli võrdlemisi lühiajaline. Nii kõrgharidus kui ka kinnisvara polnud läbilõike ameeriklasele tollal kättesaadavad.
Veteranidest, kes kasutasid vaba kõrghariduse võimalust, kerkis esile 14 Nobeli laureaati, kolm Ülemkohtu kohtunikku, kolm presidenti, tosin senaatorit, kaks tosinat Pulitzeri auhinna võitjat, 238 000 õpetajat, 91 000 teadlast, 67 000 arsti, 450 000 inseneri, 22 000 hambaarsti, 17 000 ajakirjanikku, üle miljoni teisi professionaale nagu advokaadid, halastajaõed, piloodid, kunstnikud, kirjanikud, näitlejad jne. Kongressi majanduskomittee analüüsis tulemusi majanduslikust küljest aastal 1988. Inflatsiooni arvestades maksis Teise Maailmasõja veteranide haridusprogramm $52 biljonit. Nende sissetulek osutus $260 biljonit kõrgemaks kui nendel, kes selles programmis ei osalenud. Ja nad maksid $93 biljonit rohkem tulumaksu. Niisis iga haridusse investeeritud dollar tasus end seitsmekordselt. Veelgi olulisem oli nende veteranide panus Ameerika tehnilisele, majanduslikule ja kultuurilisele arengule 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel.
Poliitikud, kes veteranidena hariduse said, kiidavad seda programmi. Näiteks senaator Robert Dole, tuntud kui fiskaalne konservatiiv, tunnustab, et “G.I. Bill’ita” polnuks tal mingit karjääri. “It was a pretty good little law, maybe we need something like it again,” arvab Dole.
Veteranidele ülimalt soodsate tingimustega võimaldatud hüpoteegilaenud tähendasid valitsuse poolt varanduse ülekannet veteranidele. Seadus võimaldas neil kapitali omandada ilma kapitali investeeringuta, st ilma mahamaksuta. Föderaalvalitsus garanteeris laenud ning muutis kardinaalselt laenutingimused. Ameerikas levinud arusaam, et majaomanikest koosnev elanikkond on põhiliselt konservatiivne aitas G.I. Bill’i kodulaenu korraldusele leida toetust ka Kongressi parempoolsetelt. Edaspidiste sotsialistlikke meetmete levi tõkkeks sobis väga hästi tohutu suur annus sotsialismi. Aja jooksul andis see soovitud tulemuse. Eeslinnaelanikud muutusid konservatiivsemaks ning vaatasid üha skeptilisemalt valitsuse osalusele ühiskondlike probleemide lahendamisel. President Reagani humoorikas märkus, et kõige hirmuäratavam lause on “I’m from the Government and I’ m here to help” leidis piisavalt poolehoidjaid. Isegi veteranid, kes said “vaba” hariduse ning võimaluse osta maja mahamaksuta, odavamalt kui korteri üür, ei tajunud, et see oli valitsuse toetus—maksumaksjate kulul—mida paljud nendest põhimõtteliselt vihkasid.
Eramuehitus arenes tohutu kiirusega. Kui 1944.a. ehitati üks maja tuhande elaniku kohta, siis 1950 ehitati 12 maja tuhande kohta, rekordiline 2 miljon elamut. Kolmveerand uutest majadest kerkis täiesti uutesse asulatesse. Veteran William Levitt, kes nägi mereväe ehituspataljonis kuidas rakendada jooksva lindi süsteemi ning standard detaile, oli esimene kes tabas suure ärivõimaluse. Vajadus majutada miljoneid veterane, pluss ülisoodsad laenutingimused, koos masstoodangu meetoditega andis võimaluse muutuda tagasihoidlikust ehitajast hoopis suurettevõtjaks, olla “developer”. Ehitati mitte ainult kvartali tasemel, püstitati ka uusi linnu. Ehitustegevus arendas nõudlust mitmel rindel, ehitusmaterjalid, autod, kodumasinad, teedeehitus, jne. Üldise majandusbuumi vaibumist vältis nõudluse tõus, millele aitas kaasa nii külm sõda kui ka tulised sõjad. Majanduslikust vaatevinklist oli Teisele Maailmasõjale järgnev veerandsajand Ameerika „kuldne” ajastu.
Olgugi, et G.I. Bill oli massiivne ühiskondliku heaolu programm, mis toimis hästi ja tasus end mitmekordselt, ei usu paljud poliitikud et taoline programm korduks. Laialt levinud arvamus on, et G.I. Bill sai teoks tänu ainulaadsele olukorrale: tagapõhjaks sügav ülemaailmne majanduskriis, millele järgnes Teine Maailmasõda, mis tõi kaasa Ameerika majanduses suure tõusu ajal kui teised suurriigid oma ressursid ammendasid.
Ago Ambre
LUGEJA KIRJUTAB:
Veel üks fakt
Nagu nähtub härra Olev Oleski kirjutisest “Müüdid ja faktid” (VES nr. 6, 8 veebr.), on talle ilmselt teadmata, et aprillis-mais l957. aastal Washingtonis viibides kohtus August Rei rahandusministri (Secretary of the Treasury) George M. Humphreyga, millest ilmus teade kohalikus ajalehes “The Evening Star”. On tõenäoline, et see oli “Humphrey”, kellega Rei kohtus hr. Oleski mälestusel ja mitte tema poolt asepresidendiks tituleeritud senaator Hubert H. Humphrey.
12. veebruaril 2007.a.
Lugupidavalt,
Väino J. Riismandel,
eruhalduskohtunik
Moslemid ja meie
Oma kabinetis istudes on mu raadio alati internetis Vermonti raadiojaama peal. Siis ma tunnen, nagu oleksin kontaktis oma tütrega, kes elab sealkandis. Paa päeva tagasi teatas Vermonti raadio, et mõlemad selle aasta Super Bowli treenerid on sügavalt religioossed ja kasutavad seda võistlust, et propageerida oma usku.
BBC uudistes nägin ma aga, kuidas moslemid loodavad ehitada maailma suurima moshee väljaspool Lähis-Ida – Inglismaale.
Mäletan, kuidas paar aastat tagasi arutati Eestis selle üle, kui palju peab riik toetama moshee ehitamist meie islami õdedele ja vendadele. Islami ja juudi usus on sealiha kasutamine keelatud, sest kõrbekuumuses tekib sealihas parasiituss, mis võib hävitada kõik sööjad. Et kindlustada keelust kinnipidamist, sai sellest jumala käsk, millest üle-astumine oleks suur patt. See hirm sealiha ees ongi ehk eestlaste ainus lootus, mis ei lase suurtel moslemihulkadel üle meie piiri tulla… Britid külvasid moslemite hulgas hirmu teatega, et nad olid oma kuulid määrinud kokku searasvaga. McDonald’s nägi suurt vaeva, enne kui ta suutis moslemeid veenda, et nad pole kasutanud searasva hamburgerite ega kartulikrõpsude valmistamisel.
Tuhanded moslemid on läinud läänemaailma, paludes seal varjupaika tapmiste ja piinamiste eest kodus. Kuid üsna kiiresti on nad õppinud ära, kuidas oma uue kodumaa seadusi ära kasutada, neist on saanud aktiivsed rahvusvähemuse esindajad, kes nõuavad oma õigusi kui kodanikud. Nad teevad seda legaalselt.
Rootsi, vana demokraatiamaa, kannatab tõsiselt immigrantide sissevoolu pärast. Kunagi enne pole Rootsis olnud töötute arv 10% elanikkonnast, samal ajal vajab enamik sellest 10 %-st sotsiaalabi. Töötute arv aga kasvab veelgi. Kartes saada külge rassisti märki, kardavad poliitikud selles küsimuses midagi radikaalset ette võtta.
CNN-i naisreporterid kannavad peakatteid, kui nad Lähis-Idast reportaazhe teevad. Nad on ettevaatlikud, et mitte anda põhjust ükskõik millisteks rünnakuteks nende vastu, on nad ju võõral territooriumil. Kui oled Roomas, siis käitu nagu roomlased. Oleks tore, kui ka vastupidine kehtiks – kui oled siin, käitu meie seaduste järgi…
Briti moslemist DJ on lasknud välja laulu, milles ta jutlustab niinimetatud räpase pommi (dirty bomb) valmistamisest. Räpane pomm on selline pomm, mis lõhkemisel levitab keemilist, bioloogilist või radioloogilist saastet. Kui lääne reporter talt küsis, kas tema ei karda, et see laul julgustab noori moslemist enesetaputerroriste terrori-aktidele, viitas ta Ameerika Rambo-filmidele, kus sarjatakse islamimaailma. Reporter oleks pidanud küsima, kas Ameerika DJ võiks teha video Iraanist, kus jutlustatakse kristlust ja samal ajal ülistatakse sealset elustiili.
Miks ei võiks me oma ekstremistidest vendadele vabas maailmas ütelda, et kui teile ei meeldi meie elustiil, kombed ja usk, siis minge tagasi sinna, kust te tulite? Kui teile ei meeldi meie kodumaa, minge siis tagasi oma koju! Kahjuks ei saa me seda teha, sest siis oleksime me samasugused, kui on nemad. Kui me aga midagi ette ei võta, siis on lõpuks nende ülekaal nii suur, et meist saavad nemad…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Vera Tombak – 100
 New Yorgis tähistas oma Manhattani kodus 100-dat sünnipäeva “isamaa tütar” Vera Tombak ümbritsetud armsatest sugulastest, sõpradest ja kaasõdedest korporatsioon Filiae Patriae’st, mille liige ta on olnud alates 1927. aastast.
Vera sündis 12. veebruaril 1907 a. Virumaal, Porkuni vallas, Võhmatu küla Jürivahe talus Anna ja Juhan Tombaki kolmanda ja noorima lapsena, õeks Gerda ja vennaks August. Ta vanemad olid talupidajad. Vera alustas kooliteed Assamallas, aga, kool olles kodust kaugel, pandi ta peatselt kooli Rakverre, kus õde Gerda juba õppis. Mõlemad õed lõpetasid Rakvere Ühisgümnaasiumi, Vera a. 1926. Aastal 1927 järgnes Vera õele Tartu ülikooli, kus alul õppis agronoomiat, kuid peatselt astus filosoofia teaduskonda, et õppida eesti keelt. Õppimine kulges vaheldumisi töötades, kuni 1931.aastani. Kui õde ülikooli lõpetas, asusid mõlemad õed elama Tallinna, kus Vera töötas Eesti Punasele Ristile läbi okupatsiooniaastate, kuni aastal 1944 osutus vajalikuks põgenemine läände.
Tallinnast lahkuti vähem kui päev enne selle taasokupeerimist venelaste poolt. Ei olnud enam võimalik lahkuda mereteed pidi, tuli teele asuda jalgsi ja koos sadade või isegi rohkemate kaasmaalastega. Läbiti Haapsalu, kus samuti sadam oli juba õhku lastud ja nii mindi Rohuküla sadama kaudu Hiiumaale, sealt edasi Saaremaale ja lõpuks Roomassare sadamast Saksamaale. Saksmaal oli suunaks tuttava asupaik Öberammergau lähistel olev Ettingen. Sõja lõppedes viis tee Augsburg-Haunstetteni põgenikelaagrisse, kust a. 1949 emigreeruti USA-sse. Sihtkohaks ja elukohaks sai New Yorgi linn, kus Vera (peale lühiajalist lapsehoidjaks olemist) sai töökoha kindlustusfirmas, töötades seal puhkepalgale minekuni.
Ülal: mag. Aire Salmre toob õnnitlusi Lex. Ave. koguduse poolt. Keskel William Salmre.
All: Vera Tombak oma pere keskel. Fotod: Aire ja William Salmre kogust
New Yorgis ühines ta esimesel võimalusel koos õega Korp. Filiae Patriae Ühendriikide Koondisega ja on olnud selle lugupeetud liige tänaseni, olles praegu Koondise vanim liige. Koos kaasõdedega pühitses ta 2. a. eest New Yorgi Eesti Majas korporatsiooni 85. aastapäeva.
Vera on endiselt vilgas rõõmsameelne ja särasilmne ning hoolitseb tänaseni pea iseseisvalt oma majapidamise eest. Juubeli puhul olid teda õnnitlema ja tähelepanu ja armastusega ümbritsema tulnud Kanadast vennapoeg, vennapoja tütar, jurist Ene Palmer-Tombak ning vennapoja poeg prof. Mihkel Tombak perekondadega. Ene see oligi, kes selle ilusa tähistamise korraldas. Nii Ene kui teine vennapoja tütar, Mari-Ann Tammark-Tombak kuuluvad nagu Vera ja kadunud õde Gerda “isamaa tütarde“ ringi.
Õnne olid soovimas ka head sõbrad-naabrid ja Korp! Filiae Patriae kaasõed traditsiooniliste valge-punaste rooside ja kingitusega. Korporatsiooni nimel tervitas allakirjutanu nii eesti kui inglise keeles. Vil! Aire Salmre abikaasaga tervitas lilledega koguduse nimel, lugedes ette praost Udo Tari läkituse ja õnnesoovid. Lauldi mitmekordselt “ta elagu”. Oli palju, palju lillli ja südamlikke sõnu. Juubilarile laulma tulnud Metropolitani ooperi sopran Anya Fidelia laulis aariaid kolmest ooperist. Järgnes traditsiooniline kohvilaud kauni tordi ja kringliga küünalde särades.
Soovime armsale isamaa tütrele veelkord palju õnne kõigi kaasõdede poolt ja jatkuvalt ilusaid päevi.
Heljo Laev
Tervitus Eesti Vabariigi 89. aastapäevaks!
Armsad Eesti rahvuskaaslased kõikjal:
Lakewoodi Eesti Ühing tervitab kõiki eestlasi 89. Eesti Vabariigi aastapäeval, mis on märkimisväärselt ainulaadne, kuna uus Eesti Vabariigi president on sündinud, kasvatatud ja koolitatud Vabas Maailmas ning on teadlik maailma olukordadest.
Mäletame aegu, kus meie kõikide globaalne välisvõitluse siht ja eesmärk oli pühendatud Eesti taasvabastamiseks. Kuigi Eesti riik ja rahvas on vabanenud orjapõlvest ja on saanud enesemääramise õiguse, ei ole meie välisvõitlus lõppenud, vaid jääb püsima uue sihi ja eesmärgi – Eesti Vabariigi iseseisvuse ja vabaduse säilitamise kindlustamiseks.
Selleks soovime kõikidele eestlastele ja eesti organisatsioonidele vankumatut tahet, jõudu ja edu jätkuvaks võitluseks ning Eesti Vabariigi presidendile ja valitsusele soovime rahvuslikku julgust ja sihikindlust vabariigi juhtimisel!
Parimat soovidega
Tõnu Vanderer
LEÜ esimees
Eesti mets Ameerika korstnasse?
Satelliidipiltide andmetele tuginedes võiks Eesti praeguseks metsasuseks lugeda 47%. Pildil põlismets Nigula rabasaarel. Foto: internet
Lahtiste silmadega kõndides võib sageli üllatavate leidude otsa sattuda. Viimase aja avastus, mida nii mõnedki teised eestlased tähele pannud, on Eesti päritoluga kaminapuu müügil meie kohalikes kaubanduskettides. Kenasti pakitud ja kutsuva sildiga “From Real Estonian Forest” kasehalgusid võib leida näiteks New York City Union Square’l asuvas Whole Foods supermarketi riiulitel. Nähes neid puid asendus esialgne meeldiv üllatustunne kiiresti ärevusega – kas nüüdseks on Eesti metsaäri jõudnud niikaugele, et müüme seda ainsamat rikkust otse teiste riikide korstnasse?
Edasiselt asja uurides ilmnes, et kaminapuidu ekspordi taga on New Jersey’s asuv firma Estonian Forest, kes sellega on tegelenud juba paar aastat. Lisaks kaminapuule müüvad nad ka muid puidutooteid, ostes neid kokku Eesti puiduoksjonitelt läbi Eesti puidufirma. Tänu neile on Eesti kaminapuu saadav rohkem kui sajas Idaranniku poes.
Tänase päeva seisuga on ligikaudu pool Eestist metsa all ja koguseliselt on metsa juurdekasv suurem kui maha raiutakse. Kahjuks on erametsades tasakaal rikutud, st raieküpset metsa on vähe ja juurde kasvab esi-algu suuresti vaid võsa, kuid see olukord on olnud nii juba Esimesest Vabariigist saadik. Seevastu riigimetsad, mis moodustab tervelt poole Eesti metsast, on heas korras.
Läbi aegade on Eesti üks väljaveo artikleid olnud puit. Ärimeeste sõnul on Eesti puidusektoris konkurents väga suur ja hinnad isegi kõrgemad kui Skandinaaviamaades. Need ajad, kui metsad müüdi maha võileivahinnaga, on möödas. Seetõttu otsitakse lahendusi, kuidas puitu maksimaalselt väärtustada – palk, mida viidi välja 10-15 aastat tagasi, on asendunud maksimaalselt töödeldud puiduga, mille eest makstakse ka märgatavalt rohkem.
Eelpoolmainitud kamina-puudeks lähevad vaid puidujäägid ja ebakvaliteetne puu. Ka siinkohal on suurt arengut märgata – varem läks selline materjal vaid hakkepuiduks.
Kaminapuudeks piiri taha või ka kodumaale müümine annab sellele olulise lisaväärtuse, ja seda mitte ainult materiaalses mõttes. On ju seegi viis tutvustada Eestit teistele riikidele.
Merike Pärtel
Eestil on uus riiklik tähtpäev – vastupanuvõitluse päev
Riigikogus võeti neljapäeval, 15. veebruaril 63 poolthäälega vastu seadus, mille järgi hakatakse 22. septembrit tähistama vastupanuvõitluse päevana.
Seaduse vastu hääletas kaheksa riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi.
Seaduseelnõu algatasid Res Publica ja Isamaaliidu fraktsioon.
Keskerakond, Rahvaliit ja Reformierakond soovisid algselt 22. septembri kuulutamist okupatsioonikannatuste mälestuspäevaks, kuna nende hinnangul sobinuks 1944. aasta 22. septembri sündmused laiemalt sümboliseerima kannatusi, mida on toonud eesti rahvale kaasa sõltumata ajajärgust tema maa anastamine mis tahes võõrvallutajate poolt.
1944. aasta 22. septembril vallutas punaarmee Tallinna, kus pärast Saksa okupatsioonivägede lahkumist oli asunud tegutsema Otto Tiefi valitsus ja Pika Hermanni tornis lehvis sini-must-valge lipp.
2005. aasta oktoobris toetas valitsus ka Isamaaliidu ette-panekut, mille kohaselt tähistaks 22. september Otto Tiefi valitsuse mälestuspäeva, mis oleks ka leinapäev. Kuid riigikogus see eelnõu toetust ei leidnud.
BNS
Wiedemanni keeleauhinna saab tänavu Kristiina Ross
Valitsus otsustas tänavu anda Ferdinand Johann Wiedemanni nimelise 150.000 krooni suuruse keeleauhinna emakeelse piibli tõlkeloo uurijale ja tõlkijale Kristiina Rossile.
Kristiina Ross saab Wiedemanni nimelise keeleauhinna austust vääriva töö eest eesti keele grammatika, kirjakeele arengu ja emakeelse piibli tõlkeloo uurimisel, keele-teadustöö asjaliku juhtimise ning maailma kirjavara meisterlike tõlgete eest.
Riikliku Wiedemanni keeleauhinna saab igal aastal üks isik väljapaistvate teenete eest eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel. Auhind antakse üle vabariigi aastapäeval 24. veebruaril.
Wiedemanni keeleauhinna maksmiseks on raha ette nähtud haridus- ja teadusministeeriumi selle aasta eelarves.
Wiedemanni keeleauhinda hakkasid 1989. aastal välja andma kunagine Energia kolhoos, Wiedemanni Keeleauhinna Sihtasutus, Eesti Keele Sihtasutus ja Väike-Maarja vald. 2004. aastast rahastab Wiedemanni keeleauhinda riik.
Aastal 1989 sai Wiedemanni keeleauhinna Henn Saari, 1990 Hella Keem ja Erich Raiet, 1991 Pent Nurmekund, 1992 Rein Kull ja Valev Uibopuu, 1993 Rudolf Karelson ja Uno Liivaku, 1994 Nikolai Baturin ja Paul Saagpakk, 1995 Lennart Meri, 1996 Juhan Peegel, 1997 Eduard Leppik, 1998 Mari Must ja Huno Rätsep, 1999 Tiiu Erelt ja Uno Mereste, 2000 Ellen Uuspõld, 2001 Ülle Viks ja Eduard Vääri, 2002 Valdek Pall, 2003 Mati Hint ja Helju Vals, 2004 Viivi Maanso, 2005 Haldur Õim ja 2006 Heldur Niit.
Eelmisel aastal oli auhinna suurus 100 000 krooni, sellest aastast tõusis preemia suurus 150 000 kroonile. VES/BNS
Venemaa suhtumisest Eestisse
Intervjuu Venemaa-eksperdi Kadri Liigiga
AlgusVES-s #5
Kuna ükski Venemaa esindaja ei räägi konkreetselt kunagi, milliseid inimiõigusi rikutakse venelaste suhtes Eesti riigis. Siis ehk teie oskate selgitada Venemaa seisukohti selles küsimuses.
Venemaa ajab segamini inim- ja kodanikuõigused. Mõned Vene ametiisikud teevad seda teadlikult, paljud aga lihtsalt ei süvene, ei uuri välja, mis on üks, mis on teine.
Eesti venelaste inimõigused on täielikult tagatud. Kodanikuõigused aga laienevad ainult kodanikele – nagu, muide, igal pool, kaasa arvatud Venemaa ise.
Kui peaks ilmnema, et Litvinenko mõrvamise taga on Putini diktaat, siis mil moel võiksid reageerida Lääne riigid? Veelgi huvitavam – kuidas see mõjutaks meie riigile probleemseid küsimusi nagu piirileping, sõjahaudade seadus või toru Läänemere põhjas?
Et Litvinenko mõrvamise taga on mingil viisil Venemaa, see on Scotland Yardi ning Saksa politsei avalduste põhjal tänaseks üsna ilmne. Kas aga selle taga oli ka Putin isiklikult, seda ei saa me võibolla kunagi teada. Isiklikult ma muide kahtlen selles, ma arvan, et asi käis teisiti.
Lääneriigid suhtuvad Venemaasse kasvava umbusaldusega. Avalikus retoorikas jäädakse küll väga viisakaks, tegelikult aga ikkagi otsitakse võimalusi Venemaast vähem sõltuda, kuna ei teata, mida selliselt riigilt järgmisena oodata ja kuhu see kõik viib. Ent kuna kellelgi ei ole ka head vastust küsimusele, kuidas Venemaaga käituda, siis ma ei usu, et mingeid suuri muutusi niipea tuleks – sealhulgas ka meid huvitavates küsimustes. Jätkub senine dünaamika.
Kuidas saab Eesti Vabariik loovutada Petserimaa, kui seal elavate Eesti Vabariigi kodanike käest ei ole luba küsitud? (Rahvaküsitlusel 2005.a. mais nõudis 70% küsitletuist Petserimaad tagasi (Factum). Kas Eesti Vabariigi 93% -i vabaduse hind on loovutatud 7% -i territooriumist ja samuti üle 10 000 Eesti Vabariigi kodaniku, kes praegu elavad teiselpool kontrolljoont? See ei loo kodanikele turvatunnet, piirialadelt kolivad kõik inimesed kaugemale (linnasaksad ehk Tallinnat ikka ei loovuta), ja kui Venemaa jälle nõuab midagi, kas siis loovutame järgmise tüki Eestist, et vaba olla?
Eesti ei loovutanud Petserimaad, Stalin võttis selle meilt jõuga. Ent Eestil pole olnud ei jõudu ega muud vahendeid, et see tagasi saada. Ning paraku on tõsi, et Petserimaa tagasinõudmisest loobumine aitas NATO ja Euroopa Liidu liikmestaatuse läbi garanteerida ülejäänud Eestimaa julgeolekut, garanteerida sellisel määral, kui praeguses maailmas üldse võimalik on. Ma loodan, et NATO liikmestaatus ka vähendab Venemaa inspiratsiooni meile mingeid järgmisi maatükke endale nõuda. Ma ei ole ka märganud, et nad eriliselt hammast ihuks. Isegi igasugune jutt Narvale autonoomia nõudmisest on praeguseks kauge minevik. Moskva aktsepteerib Eesti territooriumi sellisena, nagu 2005. aasta mais alla kirjutatud piirileping selle määratleb, need on pigem mingid teised asjad Eesti puhul, mida Moskva jätkuvalt ei aktsepteeri.
Jälgides Venemaa aina kasvavat agressiivsust ja üleolevat suhtumist Eesti ja teiste väiksemate riikide suhtes, kas Teie arvates on olemas kasvõi teoreetiline võimalus, et Venemaa tungib Eestile kallale ning Euroopa ja USA vahivad suu ammuli pealt nagu 1939, pidades Eestit liialt tühiseks, et selle pärast sekkuda?
Ajalugu ei kordu kunagi täpselt. Ning praegu ei ole silmapiiril ka mingit uuemat versiooni toonasest asjade käigust.
Siiski, tulevikule mõeldes tasub Eestil tunda sügavat muret USA mõjuvõimu üleüldise vähenemise pärast. Just tugev ja oma väärtustes kindel läänemaailm on Eesti julgeoleku parim garantii. Kui lääs – ning USA selle paratamatu keskmena – nõrgenevad, siis läheb vältimatult raskeks ka Eestil, tulgu raskuste konkreetne kehastus siis Idast, Lähis-Idast või kust iganes.
Muide, juhin veel tähelepanu sellele, et erienvalt Venemaast, mis keeldub 1939. aastat üheselt hukka mõistmast, on USA andnud selgelt negatiivse hinnangu Jalta leppele ning poole Euroopa saatuse hooleks jätmisele.
Seoses Venemaa ägenenud Eesti-vastaste propagandarünnakutega, mis Teie arvate – kas oleks õige hetk Punaarmee inimsusevastased kuriteod (mis teadagi ei aegu), genotsiid mitmete rahvaste vastu enne ja peale II maailmasõda, viia rahvusvahelisse kohtusse? On ju Venemaa kuulutanud end NSVL õigusliku järjepidevuse kandjaks. Saaks ükskord minevikule joone alla tõmmata ja suhetes Venemaaga rahus edasi minna.
Ma ei tea, milline rahvusvaheline kohus peaks see olema, mis need teemad tänapäeval ette võtaks… Spetsiaalse tribunali loomiseks ilmselt ei ole kellelgi energiat, arvestades olukorda, mis praegu maailmas valitseb.
Ent jää tasapisi siiski murdub. Euroopa Nõukogu sai ju mõne aja eest hakkama kommunismi kuritegude hukka mõistmisega – see oli suur samm! Ka Lääne ajalooteadvus muutub, vana vasakpoolset NSV Liidu ülistamist kohtab üha vähem. See aga teebki Venemaad meiega praegu nii vihaseks – nad tajuvad, et muu maailm on üha rohkem meie poolel ning usub üha vähem nende nägemust, millesse nemad aga üha enam klammerduvad.
Millist ajalugu tänapäeva Venemaa kõrgkoolid õpetavad? Kas endiselt bolshevike moodi?
Ütlen ausalt, et ei tea. Päris bolshevike moodi vaevalt, aga eks neid ebameeldivaid variante ole rohkemgi. Usun, et pilt on kirju: näiteks Vene Humanitaarülikool, mida juhib ajaloolane Juri Afanasjev, teeb väga head tööd tõelise ajaloo õpetamisel, ent paljud koolid on ilmselt teistsugused. Kunagine hea lootus, et venemaalaste uus põlvkond ehk siis praegused ülikoolilõpetajad saavad paratamatult olema demokraatlikud ja läänesõbralikud, ei ole igatahes täitunud. Vastasel juhul ei saaks organsiatsioonid nagu Nashi, Molodaja Gvardija ja teised lihtsalt olemas olla.
Miks tehakse venelastele Eestis elu nii lihtsaks? Kas me ei peaks nende vabadusi natuke piirama? Varsti pole eestlasi enam ollagi. Ma ei vihka venelasi, aga miks nad elavad Eestis mugavamalt kui me ise?
Ma ei arva, et venelastel Eestis lihtne on – meil kõigil oli tegelikult raske kapitalistliku maailmakorraga adapteeruda ja nendel veel raskem kui eestlastel, sest eestikeeleoskuse puudumine ning – iseäranis kuuluvus töölisklassi – tegid selle veelgi raskemaks. Seega, ma arvan, et meie huvides on aidata venelastel Eesti ühiskonnas adapteeruda, toime tulla ja end hästi tunda. Siis on kõigil parem. Mul on hea meel, et asjad on sinnapoole ka teel.
On arvatud , et USA võimalik ebaõnnestumine Iraagis ja Afganistanis tähendaks selle riigi tuntavat tagasitõmbumist maailmapoliitikast , võimalikku radikaalse islami tõusu terves maailmas ning ka Venemaa üha jultunumat ja laiahaardelisemat tegutsemist, eriti oma vahetus ümbruses. Kommenteerige selle stsenaariumi võimalikkust.
Ülalpool vist juba vastasin – et USA ebaõnnestumine on asi, mis peaks meid äärmiselt murelikuks tegema. Julgen isegi öelda, et see on üks suurimatest, kui mitte suurim Eestit ähvardav julgeolekuoht üldse – vähemalt kui arvestada poliitilise loomuga ohte, jättes välja tehnogeensed katastroofid ja muu sellise.
Venemaal praktiliselt puudub vaba ajakirjandus, üksikud sõltumatud kanalid, mille osa meediturul on marginaalne, näit. Novaja Gazeta- mille üks osanikke on ka Gorbatshov – tegutsevad pideva võimude surve all. Ajakirjanike mõrvad Venemaal ei üllata enam kedagi. Putin oma autoritaarsuses on ümbritsenud end endiste nomenklatuuritegelaste ja KGB-töötajate müüriga. Kas on olemas mingeid märke, et Venemaa pöördub siiski tulevikus demokraatlikuma riigikorralduse suunas ja kes võiks olla Putini järglane? Millised oleksid Eesti võimalused toetada demokraatlikke arenguid Venemaal?
Kirjutasin juba eelnevalt – Venemaa muutub, kui muudab oma identiteeti. Eestil pole võimalust mõjutada muu, kui eeskujuga – olles naaber, kus tõeline demokraatia reaalselt toimib.
Aeg Luubis saates te ütlesite, et Tõnismäe monumendiga ei tasu võidelda just Eesti kodurahu huvides. Kas te selgitaksite lähemalt oma seisukohta?
Ma pidasin silmas seda, et Eesti venelastega peame me oma tegevusplaane koostades arvestama – erinevalt Moskvast, mille motiivid irratsionaalsed ja emotsionaalsed ning millel nii ehk teisiti ei ole õigust meie asjadesse sekkuda.
Eesti venelased aga on meie kaasmaalased. Nii palju kui mina neid tean, on nad mentaalselt sageli väga meie moodi: aeglased, seaduskuulekad, introvertsed, suitsidaalsedki… Nad elavad siin ja jäävad siia ning on meie huvides, et neil siin hea oleks.
Arvestamine aga ei tähenda ilmtingimata seda, et me pronkssõduri paigale jätame. Tegelikult, pigem arvan, et kui asjad juba niikaugele on läinud, nagu nad on, siis tuleks ta ikkagi ära viia. Ent äraviimine peab saadetud olema põhjalikust selgitustööst: me peame siiralt püüdme neile rääkida, mis see on, mis meid selle samba juures häirib ja solvab. Ning siis tuleks sammas viia mõnda alternatiivsesse kohta – Maarjamäe sobiks hästi – ning pühendada ta juba ametlikult sõjasurnute mälestusele, jättes ära meid solvava referentsi “vabastamisele”. Hea teostuse korral võiks selline lahendus olla kõigile vastuvõetav.
Kas Venemaa poolt vaadatuna või nende hinnangul on taasiseseisvunud Eestil olnud võimekaid välisministreid, kellega on võimalik pidada sisukat dialoogi? Kas oskate kedagi esile tuua? Minu teada pole mõned neist Venemaal käinudki, kui, siis kunagi pioneerilaagris.
Eesti välisministrite võimekuse indikaatoriks ei ole see, kas nad on Venemaal käinud või mida Venemaa neist arvab. (Pealegi nad on seal käinud, kõik neist.) Üksikute eranditega on meie välisministrid minu hinnangul olnud väga head ja võimekad, mõned neist – nagu Jüri Luik ja Toomas Hendrik Ilves – on välispoliitika korüfeedena ka rahvusvaheliselt väga hinnatud. Dialoog Venemaaga kiratseb ikkagi selle tõttu, et Venemaa ei taha realistlikel alustel seda pidada. Põhjusi olen püüdnud ülalpool selgitada.
Ilves jättis kohtunik Paap’i aumärgist ilma
President Toomas Hendrik Ilves muutis oma 7. veebruari otsust nr. 94 riiklike autasude andmisest, arvates kohtunik Jüri Paap’i välja Valgetähe IV klassi teenetemärgi saajate hulgast.
Vabadusvõitleja ja endine represseeritu Mart Niklus saatis president Toomas Hendrik Ilvesele avaliku kirja, kus palus selgitust, kes esitas teda represseerinud omaaegse Eesti NSV rahvakohtuniku Jüri Paabu Valgetähe IV klassi teenetemärgi saamiseks. Andmeid kohtunik Paabu tegevuse kohta tuleb järjest juurde.
President Ilves ütles oma avalduses: “Ma ei sea kahtluse alla kohtunik Jüri Paabi tunnustamist väärivaid teeneid Tallinna Ringkonnakohtu ühe looja, kaasaegse kohtusüsteemi arendaja ja pädeva kohtunikuna. Just neil põhjustel esitas Riigikohus Teenetemärkide Komiteele taotluse talle teenetemärgi andmiseks. Viimase nädala jooksul on riigipeale aga teatavaks saanud kohtunik Jüri Paabi tehtud otsused aastatel 1979-1980, millega põhjustati inimestele kannatusi nende rahvusliku või dissidentliku tegevuse eest.
Vabariigi President peab kahetsusväärseks, et see kõik polnud talle teada enne 7. veebruari otsuse tegemist.
“Me peame leppima ja andestama. Ent oma otsuses lähtun ma tõekspidamisest, mille järgi Eesti Vabariik ei saa oma teenetemärgiga tunnustada neid, kes osalesid okupatsiooniaastatel kaaskodanike poliitilises tagakiusamises,” ütles president Ilves.
VES/BNS
Mõtteid ühe üleskutse kohta
Lugesin huviga Merike Pärteli tänuväärset üleskutset (VES 18. jaanuar 2007) reageerida Kultuuripäevade foorumi teemale: “Väliseestlus – väljasuremisele määratud?”. Kuna ma Kultuuripäevadest kahjuks ei saa osa võtta, siis lubatagu mul siinkohal esitada omapoolsed mõtted sel väärtuslikul teemal.
Algame foorumi pealkirjast, et kas väliseestlus sureb välja või ei. Siin tuleb silmas pidada, et meil on kaks eri liiki väliseestlust. Vastus küsimusele oleneb kummast on juttu. Tavapärane väliseestlus koosneb lühemaks või pikemaks ajaks välismaale siirdunud inimestest, kes aga säilitavad sideme kodumaaga (sugulased, sõbrad, pidevad külastused, kavatsus lõpuks kodumaale naasta jne.). Selliseid välismail asuvaid kodanikke on igal riigil. Kuna see grupp on pidevalt uuenev, siis pole siin väljasuremist oodata. Eks tegutsesid ju enne 2. Maailmasõda elujõulised väliseestlaste grupid paljudel mandritel.
Teisiti on lugu pagulusest välja kasvanud välis-eestlusega. See kogukond tuli välismaale sunnitult ning ebanormaalsetes oludes, kannatades lisaks kodukaotuse trauma all. Kuna kodumaa polnud enam kättesaadav, loodi võõrsil aseaine – enesesse kapseldunud pagulas-ühiskond, kus restaureeriti igat laadi organisatsioonid ning tegevus, millega kodumaal oldi harjunud. See väliseestluse liik on olemuselt tagasivaatav ja tema allakäik algas juba aastate eest, kui aeg üha enam hõrendas seniste aktivistide ridu. Järgmine generatsioon (enamasti välismaal sündinud) võttis vahel küll võimekalt töö üle, kuid raskuseks kujunes drastiliselt langev eesti keele (eriti kirjakeele!) oskus nende hulgas. Ei suuda ju parimgi täienduskool asendada täisajalist koolitust kodumaa pinnal. Lisaks tulid kaod ümberrahvustumise näol. Kokkuvõttes niisiis: pagulusest pärinev väliseestlus on jah välja suremas. Parimal juhul moodustavad ta järeltulijad estofiilse liikumise, s.t. viljeldakse etnilist kultuuri, kuid asukohamaa keele abil.
Nüüd Merike Pärteli poolt ülesseatud punktid.
1. Eesti organisatsioonide tulevik. Püsivad üldisi vajadusi rahuldavad organisatsioonid, nagu eesti seltsid ja Eesti Majad (eeldades muidugi küllaldast arvu uustulnukaid antud asukohas). On nad ju eestluse saared võõral maal. Mõnda aega püsivad eesti kogudused suuremates keskustes, kuigi on mõtlemapanev mitme likvideerumine viimastel aastatel. Kas jätkuvad jumalateenistused inglise keeles nagu seda näeme paljudes saksa kogudustes?
Kaovad aga ettevõtted nagu eesti kirjastused, eestialalised poliitilised grupid (Vabadusvõitlejate ühingud, kesknõukogud jt.), akadeemilised organisatsioonid, teaduslikud ühingud jne., ühesõnaga kõik millel on kodumaal vastav baas olemas. Ülimalt säilivad nad siin sõprusringidena, mitte aga formaalsete organisatsioonidena.
2. Eesti Majade tulevik. Loodan südamest, et vähemalt suuremad nendest edasi püsivad, sest, nagu öeldud, on neil oluline üles-anne ühendada kodumaast eemal elavaid rahvuskaaslasi. Aga – tühi kott ei seisa püsti. Palju oleneb järgmiste põlvkondade majanduslikust ohvrimeelsusest. Tore on Eesti Majas istuda, kuid ta ülalpidamiseks on vaja kapitali.
3. Kodu- ja väliseestlased – kas kaks erinevat rahvust? Jah ja ei. Kuna inimene on aja ja ümbritseva ruumi produkt, siis on erinevused vältimatud. Mäletan kui ma Baltimore’is ESTO 76 ajal selgelt märkasin vahesid USA, Rootsi ja Kanada eestlaste vahel. “Tuljakut” lauldi-tantsiti sama vaimustusega, kuid ühiskondlikus arusaamas ning väärtuste mõõdupuus olid vahed olemas. Seega, etnilistes eesti põhimõistetes oleme küll samased, kuid vahepealsed ajad ning läbielamused on erinevaid eesti ühiskondi erinevalt vorminud. Märkame seda eriti nn. “pagulaseestlaste” ja “uustulnukate” vahekorras. Mitte, et üks on parem ja teine halvem, vaid et oleme erinevad.
4. Hoiakud kultuuri säilitamisel. Ma arvan, et kuni püsib elujõuline väliseestlus – s.t. assimileerunud, surnud või Eestisse tagasi-siirdunud inimeste asemele saabuvad uued – püsib nende hulgas võõrsil ka eesti kultuur. Muidugi pole oodata ESTO-de ja taoliste suurürituste renessanssi; neid pole vahest vajagi, sest Eesti on jälle vaba. Ka loominguline raskuspunkt, olgu ta kirjandus, kunst või muusika, on ammu naasnud Eestisse. Kaasatoodud eesti kultuuri viljelemine siia asunud eestlaste hulgas kindlasti jätkub.
5. Väliseesti kirjanduse/ajalehtede tulevik. Kahjuks tume, eriti kirjanduse alal. Ilmub ju Eestis praegu suurel hulgal igat laadi häid raamatuid. Puudulik keeleoskus pagulaskonna järeltulijate hulgas ei soodusta siinset loomingut.
Välismaiste eesti ajalehtede tulevik oleneb sellest kui palju nad uutele sisserändajatele huvi pakuvad, sest ajakirjandust senini majanduslikult toetanud pagulasaegne baas kahaneb kiirelt. On samuti sisulisi probleeme, sest väheneb ajakirjanduse jaoks vajaliku eesti sõnavara ning grammatika valdajate arv. Neid saab ainult uustulnukate hulgast. Nii seisame siin üleminekuaja ees.
Nii näen mina olukorda. Ühtlasi veelkord tunnustus Merika Pärtelile tema algatuse eest.
Raul Pettai
Kultuurfond austab Ain Kaalepit
Peakõnelejaks dr. Sirje Olesk Tartust
Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges korraldab 17. märtsil kell neli pärastlõunal New Yorgi Eesti Majas kirjandus-kultuurilise õhtupooliku, millega tähistatakse kirjanik Ain Kaalepi kaheksakümnendat sünnipäeva. Samas toimub Kultuurfondi kunstikogu üleandmine Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele.
Programmi peakõnelejaks on kutsutud Eesti Kirjandusmuuseumi vanemtaidur ning Ain Kaalepi kolleeg ja sõber dr. Sirje Olesk Tartust. Tallinnas asuvat Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust esindavad asutuse direktor dr. Jaan Undusk koos abikaasa, kunstnik Maarja Unduskiga ja UTKK muuseumiosakonna juhataja Eha Rand.
Taaralinnas sündinud Ain Kaalep kehastab nii meelsuse kui ka mõttemaailma poolest Tartu vaimu. Omandanud keskhariduse Treffneri gümnaasiumis ning alustanud õpinguid Tartu ülikoolis, sai temast 1943. aastal vabadusvõitleja ehk “soomepoiss” soome sõjaväe eesti rügemendis. Niisuguse kuriteo eest vangistati ta nõukogude ajastul KGB poolt ning visati välja ülikoolist. Ta lõpetas selle siiski kaugõppurina ning temast kujunes hinnatud luuletaja, näitekirjanik, kriitik, tõlkija ja kauaaegne Tartu teadusliku ajakirja “Akadeemia” peatoimetaja.
Dr. Sirje Olesk on luuleteooria ning eesti ja soome luule eriteadlane. Ta on uurinud Lydia Koidula ja Aino Kalda elu ning loomingut, toimetanud Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetust ning käsitlenud Ain Kaalepi tööd ja tegevust näiteks 2002. aastal ilmunud esseekogus “Tõdede vankuval müüril”.
Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges kutsub kõiki 17. märtsil kell 4 pl NY Eesti Majas toimuvale veini ja kerge õhtusöögiga kirjandus-kultuurilisele üritusele, et ka siinpool lompi tunda Emajõe hõngu ning maitsta emakeelset intellektuaalset iva.
Mardi Valgemäe
Eesti muusikute turnee Põhja-Ameerikas
“Üks sajand Eesti viiulimuusikat”
One Century of Estonian Violin Music
Urmas Vulp (viiul)
Heiki Mätlik (kitarr)
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Reedel, 23. veebruaril kell 3 pl Eesti Saatkonnas Washingtonis (kutsetega)
Laupäeval, 24. veebruaril kell 1 pl Community Church of New York 40 East 35th Street (Madison – Park Ave.)
Pühapäeval, 25. veebruaril kell 2 pl Chicago Eesti Majas 14700 Estonian Lane Deerfield IL 60015
Neljapäev 1. märtsil kell 7 pl Ottawa University Tabaret Hall, La Chapell
Laupäeval, 3. märtsil kell 4 pl Montreal McGilli University Redpath Hall
Pühapäeval, 4. märtsil kell 5 pl Toronto Estonian Baptist Church of Toronto 883 Broadview Ave
Loengud
Esmaspäeval, 19. vebruaril kell 3 pl Boston New England Conservatory www.linguitar.com/bostonguitarproject loeb Heiki Mätlik loengu “Balti kitarrimuusika “ balti heliloojate kitarrimuusikast ning Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia professor Urmas Vulp loengu “Eesti viiulimuusika”, mis sisaldab ülevaadet eesti heliloojate Eduard Tubina (1905-1982) ja Arvo Pärdi (s. 1935) loodud viiulimuusikast.
VES
* The Front Page reports on the two Grammies won by Estonians at the recent awards. Paul Hillier and the Estonian Philharmonic Chamber Choir won the best choral work Grammy for Arvo Pärt’s “Da Pacem.” Paavo Järvi and the Cincinnati Symphony won for best Engineered Classical recording with their release of “Elgar: Enigma Variations; Britten: the Young Person’s Guide to the Orchestra, Four Sea Interludes.” This is already Maestro Järvi’s second Grammy.
* The second item on the Front Page announces the upcoming West Coast Estonian Days, and welcomes people to attend. The Days will be held in Los Angeles from August 9-12.
* At editorial deadline for the English-language page, Mr. Ilmar Mikiver’s editorial was not available yet. We apologize if the article was published afterward and we are unable to give our readers a short overview.
* Vello Helk takes another look at the facts and how they have been turned on their heads. Even now, sixteen years after re-independence, the story that some people “abandoned” Estonia and fled with purses of gold continues. Never mind that people who fled did it for their lives. Even the concept of “outside Estonians” hints at the notion that people living abroad were a different kind of Estonian, who are there by choice. The West does not help much either, as Mr. Helk recounts a disturbing if not amusing ancetode. When he has told people in Sweden about the mass deportation of Estonians, they ask why, in light of such a crime, people did not call the police. Little is understood – some by ignorance, and others by choice.
* Russia-expert Kadri Liik’s interview, begun in VES #5 continues on page 3 of this issue. She gives insights into why Russia confuses human rights with citizenship rights in Estonia, and how Estonia can do the most by being a good neighbor who shows how a proper, free democracy works.
* Raul Pettai answers a challenge posed by Merike Pärtel, one of the organizers of the upcoming Estonian Culture Days in New York. He gives an answer to Ms. Pärtel’s question of whether the refugee/expatriate Estonian community is fated to die off. Mr. Pettai sees Estonian culture abroad continuing on, albeit in a different form as the population changes.
Estonia Backs Further Enlargement of NATO
ER – Estonian Prime Minister Andrus Ansip said Estonia is in favour of a strong NATO and backs the alliance’s further enlargement.
Meeting with foreign and defence ministers from the countries of the USAdriatic Charter and the US-Baltic Charter in Tallinn, the prime minister said that Estonia supports the integration of the entire Balkans region with Euro-Atlantic structures and considers it important to relay its accession and reform experience to politicians and officials alike.
Ansip stressed that an invitation to join NATO is not secured until it is issued and that the countries need to work hard to receive it. Estonia understands how important NATO membership is for countries of the Adriatic, as the prospect of membership serves as a strong stimulus to executing changes, the Prime Minister said.
The Estonian premier also thanked the United States for its strong support to new democracies in their NATO-related aspirations. Defence Secretary Ligi added that it was exciting for the Baltic States to observe the progress of defence reforms in the Western Balkans and that the process was reciprocal.
The defence ministers stated that Baltic defence cooperation was one of the key elements in Baltic States’ road to NATO and that the partners from the US-Adriatic Charter nations could benefit from the Baltic experience. They said that Adriatic and Baltic countries were taking seriously the commitment to contribute to the wider security as all the countries were making a visible contribution to the ongoing NATO operations in Afghanistan.
The ministers agreed that in order to make more beneficial contributions, the countries had to adapt their armed forces to better meet the challenges of hanging security environment. The ministers acknowledged that today’s security challenges demand more professional forces with more sophisticated equipment and technology at their use.
The meeting in Tallinn was attended by foreign and defence ministers and high-ranking officials of Albania, Bosnia and Herzegovina, Croatia, Lithuania, Latvia, Macedonia, Montenegro and Serbia, as well as the high-ranking official from the US State Department.
Estonian Army Commander Visited Iraq
ER – Commander of the Estonian defence forces Maj. Gen. Ants Laaneots was offered a first-hand overview of the plans of the allies during a meeting with the commander of the coalition forces, US Gen. George Casey. Laaneots observed that the biggest cause of headache for the allies was intensified violence between Shia and Sunni Muslims.
Laaneots also met with Italian Lt. Gen. Ernesto lbiano, deputy chief of the NATO training mission in Iraq. Albiano voiced recognition of Estonia’s contribution to the NATO mission and said he values very highly the Estonian officers because of their good knowledge of NATO staff procedures and command of English.
Laaneots also met with personnel of the Estonian infantry unit ESTPLA-14 at the Taji allied base.
Estonia takes part in the Iraq mission since June 2003. Right now Estonia has the 34-strong ESTPLA-14 and three staff officers serving in that country. In addition, two staff officers from Estonia are serving at the headquarters of the NATO training mission. ESTPLA-14 is part of the 1-7CAV battalion of the battle group of the 1st Brigade of the multinational Baghdad division.
Following his appointment in December 2006, the new commander of the Estonian defence forces has already visited Afghanistan, where Estonia has 129 of its defence forces personnel serving on a mission.
Estonia can be proud…because she won twice
The President of the Republic On the Anniversary of the
Tartu Peace Treaty, 2 February 2007 Estonia Concert Hall
PART II
Estonia has repented and apologized for those compatriots who committed crimes against humanity during the German occupation. The courts of re-independent Estonia have administered justice to those who murdered or deported civilians during the Soviet occupation or shot in the back resistance fighters who hid in the forests.
It is insulting when compatriots of President Yeltsin, who offered his apology in Hungary, now accuse Estonians of rewriting history in favor of the Nazis. This accusation is wrong and it is unfair to those who took up arms to protect the freedom won for our nation in the battles of the War of Independence. This insults all those who lost their homes, homeland, families health, and lives in the war unleashed by Germany and the Soviet Union.
Estonia is not rewriting its history. It is writing that which could not be written or even read during the years of occupation, and which the entire western world has known throughout this period.
The problem is rather that Russia’s own historiography continues to labor under Soviet fantasies that no one in the free world takes seriously. Although, they are believed by those who do not have the possibility to read anything else.
Therefore, we do not have to start “explaining Estonia’s history to the world”, as some suggest. The civilized world has known it all along, and in deed based its non-recognition policy on this knowledge.
At the same time, we need not overstate the importance of demonstrations and threats directed at Estonia, which come from our neighbor. Instead let us be concerned that more than 15 years after the restoration of independence, we remain critically lacking in academically examined facts regarding who did exactly what in occupied Estonia in the years 1945-1991.
We should not, therefore, be surprised that a large portion of the Estonian population has a poor or contrary understanding of our history. A thoroughly researched recent history, translated into various languages, is also a spiritual liberty or memorial monument that is waiting to be raised. It would help us all, including our Russian compatriots and those of other nationalities, to understand what actually took place.
The International Commission for the Research of Crimes Against Humanity established by President Meri has compiled and published its first voluminous compendium of over 1,300 pages, which describes events in Estonia in 1940-1945. A description of the second half of the 1940s is expected.
We may not, however, stop there. The whole Soviet occupation in its entirety must be examined. Including the times we may not please, when the blame may not rest only on the shoulders of the occupiers from abroad.
Collaborationism in Estonia is as little examined here as occupation has been in Russia. If we wish not to fall into the same trap of selective treatment history that we see to the East, we must make an honest and thorough examination of Estonian history up to August 1991.
Investigating history and understanding the past, my dear compatriots, is much more important and painstaking work than fighting with monuments. This is a job, moreover, that no one else will do for us.
Ladies and gentlemen — We speak of injustice, of how Estonia is charged with absurd accusations. Yet it is also unjust for Estonia’s politicians to yield to temptation to garner additional votes and use history as a club rather than a textbook.
Unfortunately, we have seen this too since last spring. Now we are arriving at a situation where Estonia itself is distributing ammunition to our critics to fire at us.
In the case of the so-called Bronze Soldier, a situation has developed, which Augustinus would have characterized when he spoke about history—it is all equally right because it is equally wrong.
In a situation, where many of the young people living in Estonia do not consider the Soviet Union to be an occupier but a liberator, our society is faced with a serious problem. The problem will not be solved simply by removing the Bronze Soldier, or leaving it in place.
Rather let us think about everything we have achieved with our victory 15 years ago. We do not have to worry about absurd and false accusations, about whether and how this will affect Estonia’s accession to the European Union or NATO. We are understood and we are firmly in the European Union and NATO.
We do not need to react to insults and idiocy. We can be above all this. We live in a free and democratic country, which we ourselves have created. Our history, with all its grandeur and its shameful stains, is open.
I call upon the Estonian public and politicians to rally their wisdom and dignity. Let us look toward the future, and see what is important for Estonia, Europe, and world,
We must not, however, forget the past, especially those men and women, to whom we owe our victory in the War of Independence, to whom we owe our country. Only our own failure to come to agreement has left those who fell for Estonian independence without worthy homage. There is still no Liberty Monument. Meaning we also have not been able to mark our victories for future generations.
Let us finally erect in a worthy place our Liberty Monument.
Today and on February 24th, let us light candles on the graves of those who fell in the War of Independence and at the monuments commemorating them. Let us hoist our national flag and rejoice.
After all, ultimately, we are the victors, in defiance of all our losses and tribulations.
END
|
