Niipea kui lugesin Vaba Eesti Sõnast, et Jaak Jurison on kirjutanud “The Last Train from Estonia”, tellisin raamatu. Olin koos oma vanematega sellel viimasel rongil, mis lahkus Mõisaküla jaamast 23. septembril 1944 kell kaheksa õhtul. Rongilt visati dünamiidi pakid raudtee rööbastele. Järgmine rong hävitas rööpad. Kusagil paigutati meid ilma akendeta kaubavagunisse ja viimaks lahtistele platvormvagunitele. Niimoodi jõudsime Posen’isse, kus oli meie esimene läbikäigulaager.
Pääsesime Mõisakülast viimasel momendil. Järgmisel ööl olid nõukogude armee väed kohal.
Jurisoni isa saatus oli traagiline, kuna ta lasti maha. Sama saatus oli minu ainsal onul Juhan Karist’el, ta arreteeriti ja lasti maha. Ta nähtavasti kavatses veokilt põgeneda, aga see ei õnnestunud. Tema kõdunenud laip leiti hiljem rukkipõllult. Laiba leidja lõikas tüki onu püksisäärest ja viis selle onu vanematele, kes tõendasid, et see oli nende poja püksisäärest. Kuigi onu matus toimus pärastlõunal Penuja surnuaias, on minu mällu jäänud, et matus toimus öösel.
Meie läksime Penujast 21. septembril hobusevankri ja lehmaga Mõisakülla, oma koju ning siis edasi lõuna poole. Lehm oli selleks, et väiksel Iri’l oleks värsket piima. Olin allergiline piimale, aga sel ajal puudus teadmine sellisest haigusest. Taarale tänu, et meie uuel kodumaal leidis arst lahenduse minu haigusele. Jõudsime Mõisakülla, kus ema kõneles meie söögituppa paigutatud Saksa ohvitseriga, kes ütles et Saksa väed lahkuvad Eestist kahe päeva pärast ja temal on võimalik lubada meile kolm kohta sellele VIIMASELE RONGILE ehk ” THE LAST TRAIN FROM ESTONIA”.
Seda siis tegime ja pakkisime kiiresti. Jooksime vanaema koju Uuel tänaval ja jätsime jumalaga tema maja värava juures. Tema elu tragöödia polnud veel lõpul. Samal öösel kui lahkusime Mõisakülast, pommitati linavabrikut ja selle katus süttis. Tuul viis sädemed vanaema maja katusele ning maja põles maha kuni vundamendini. Niisiis kaotas vanaema kodu ja oma tütre pere teadmatusse. Ta elas oma viimased aastad noorema tütre korteris.
Meie elasime peale Eestist põgenemist viis aastat Displaced Persons (DP) laagris, seni kuni leiti meile sponsorid Brewster’is, New Yorgi osariigis.
Mina käisin Eestis iga teine aasta. Nüüd käime igal aastal, aga mitte tänavu, kuna loodame purjetada oma maa Mississippi jõel.
Iri Karist Luts
