VES 09 – 7. märtsil, 2007

VABARIIGI AASTAPÄEV LONG ISLANDI

Long Islandil esines Vabariigi aastapäeva kõnega long Islandil üles kasvanud ERKÜ juhatuse liige prof. Eric Suuberg.
Foto: Sven Roosild

Loe edasi

VABARIIGI AASTAPÄEV BALTIMORES

Baltimore Eesti Kooli vanem rühm tantsib “Oige ja vasemba”
Foto: Peeter Kiik

Loe edasi

VABARIIGI AASTAPÄEV NEW YORGIS

NY Eesti Kooli lapsed aastapäeva aktusel. Esiplaanil vasakult Gustav Kütt, Oscar Kirk, Daniela Andrade. Foto: Sasha Kheyfets

Loe edasi

VABARIIGI AASTAPÄEV HOUSTONIS

Fotol vasakult Helen (Jurlau) Arnold, Van Arnold, Helgi Kaasik,
Hillar Kaasik, Arved Plaks, Hillar Anton, Tiina Priestman, Arvo Buck, Livia Wallace,
Hella Anton. Pildil puudub pildistaja Marilee Plaks
Foto: Arved Plaks

Houstoni eestlaste pere on mõnevõrra suurenenud, sest sisse on rännanud Eestist neid, kes kas siin on tööd leidnud või abiellunud Houstonlastega. Kahjuks on raske kõiki korraga kokku kutsuda, sest eriti noorematel on perekondlikke kohustusi, või kes on teatriga seotud, töötavad nädalalõpul. Siiski kogunes ligi tosina Eestis sündinuid ja abikaasasid 24.veebruaril Plakside kodus, et tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva. Härra Hillar Anton võttis sõna, tuletades meelde koosolijatele seda panust, mida rahvas tegi, et iseseisvust saavutada. Selle järgi tõsteti klaasid ja lauldi “ta elagu”.
Arved Plaks

VÕITLUS MERE PÄRAST

Ilmar Mikiver

Vähe on massiteabes, nii meil kui mujal, pühendatud tähelepanu ookeanide strateegilisele tähtsusele, võrreldes kuivamaa võitlustandritega. Peatähelepanu on juba aastaid koondunud terrorismi sigitavale Lähis-Idale – ajal, mil mitmes demokraatiale pürgivas Kaug-Ida riigis on toimunud rezhiimide üleminek (või vähemalt lähenemine) autokraatialt õigusriigi korrale. See areng hõlmab Jaapanit, Indiat, Hiinat, Indoneesiat, Filipiine jt, niisiis tõenäoliselt enamust meie planeedi elanikkonnast. Kuid olulisem on, et need riigid moodustavad otsustava jõu Vaikse ookeani ruumis; kus ekspertide ennustuste kohaselt rullub lahti meie sajandi suurim majanduslik buum.
Mängus on Ida-Aasia rahvaste sõltumatus ja nii majanduslik kui ka poliitiline vabadus. Teisisõnu: nende vabadus anda oma panus ja osaleda selle hiiglasliku majandusruumi õitsengus. Ehk nagu ütleb Georgetowni ülikooli professor, endine USA valitsuse julgeolekunõukogu direktor Michael Green – vabadus otsustada, kas Vaiksest ookeanist saab Hiina sisejärv või mitte.
Siinkohal ei ole ülearune meenutada, et see nn. „kollase hädaohu” kartus pärineb juba kolmekümnendaist aastaist. Euroopa suurriigid vaatasid tollal hirmuga, kuidas Jaapan oli asunud tõkestama oma piiratud pindalaga saarekeste ülerahvustumist – nimelt: oma rahvastiku eksportimise teel Vaikse ookeani teistele rannamaadele. Kümned tuhanded jaapanlased meelitati ümber asuma Ladina-Ameerika riikidesse (mida tunnistab muide veel tänapäeval paljude jaapani-nimedega kodanike osa nt. Peruu rahvastikus – president Fujimori, kirjanik Fukuyama et al.)
Teise maailmasõja ajaks oli Jaapan jõudnud koondada rea Vaikse ookeni rannikuriike oma nn. Kagu-Aasia Ühis-jõukuse piirkonnaks (st. oma impeeriumiks), kuid sõja kaotamisega varises see kokku koos „kollase hädaohuga“. Nüüd aga kardavad mõnedki Ida-Aasia riigid midagi analoogilist Hiina poolt. Michael Green loetleb Washington Postis rea arenguid, mis annavad tunnistust nende ranniku-riikide soovist kuuluda demokraatlike maade leeri ning hüljata Hiina kommunistlike „inimõiguste“ mudel. Green selgitab:
„Kuigi Hiina võib olla võtmepositsioonis selle piirkonna majandusliku dünaamika välja-arendamisel, on piirkonna juhtide poolt üha enam soositavaks, pika-ajalist edu tagavaks poliitiliseks eeskujuks Ühendriikide mudel“ (WP, 13. veebr.)
Teatavasti algatas Hiina kaks aastat tagasi omaenda „Kagu-Aasia tippkonverentsi“, kutsudes kokku valiku piirkonnariike. Jaanuaris toimus Filipiinidel, Cebu saarel, teine selline „tippkonverents”, aga alles pärast seda, kui Jaapani ja Singapuri – piirkonna kahe edukama demokraatia – nõudmisel kutsus Hiina osalema ka India, Austraalia ja Uus-Meremaa. Samal ajal sõlmisid Singapur ja Indoneesia USA-ga kahepoolsed lepped riigikaitse ning Vietnamiga usuvabaduse alal.
Need sammud viitavad niivõrd selgesti Ida-Aasia rahvastikus toimunud demokratiseerumise protsessile, et endine riikliku julgeoleku-nõukogu direktor Green kirjutab:
“Kui Kagu-Aasia Riikide Assotsiatsioon (ASEAN) a. 1967 loodi, olid kõigi viie asutaja-liikme presidendid kas autokraadid või diktaatorid. Nende tollane deviis oli “mitte sekkuda teise riigi siseasjusse”, mis tegelikult tähendas, et nad ei tunnistanud universaalseid inimõigusi. Nüüd on ASEAN-il kuusteist liikmesriiki ja „mittesekkumisest“ räägib ainult Hiina; kõik teised on liitunud inimõiguste ja turuvabaduse kaitseliiniga“. See areng on Ameerika suurim võit maailmapoliitikas, rõhutab Michael Green, lisades:
“See Aasia üleminek demokraatiale on Ameerika mõjuvõimu (soft power) suurimaks allikaks Aasias“ (WP, 13. veebr.)
Tuleb rõhutada, et see üleminek on olnud täiesti vabatahtlik, st. ilma Ameerika surveta, ning tohiks olla soodsaks eelduseks Vaikse ookeani elanikkonna kujunemisele demokraatlikuks rahvastepereks.

Pronksmehest vabariigi aastapäeva taustal

Vello Helk 25.02.2007

On huvitav paradoks, et just need, kes arvavad, et SS-mundri tähendust ei saavat muuta, on vastupidisel arvamisel pronksmehe mundri suhtes, kuigi selle kandjad on toonud eesti rahvale palju rohkem kannatusi. Tema munder ei saa igatahes esindada kõiki Teises maailmasõjas langenuid. Nagu ütles president Ilves intervjuus venekeelsele BBC-ile: “see monument solvab meid, kuna see on pühendatud massimõrvadele” (EPL Online 21.02), lisades, et Moskvat pani nördima eestlaste julgus ajalugu meelde tuletada. Ajani, mil Venemaa jätkab oma Nõukogude Liidu ajaloo ülistamist, jäävad riikide vahel püsima probleemid. Presidendil võib ka olla õigus selles, et põhiseadusega vastuolus oleva keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse riigikogus vastuvõtmise eesmärgiks oli häälte püüdmine parlamendivalimistel.
Pronksmehe kaitsjad katsuvad argumenteerida mitmel moel. Sellest vabanemine polevat lahendus, sest siis me käituksime samamoodi nagu kommunistid seda tegid vabadussõja monumentidega. See ju ei pea paika, sest kõne all pole hävitamine, vaid teisaldamine. Enam levinud arvamuseks on tähenduse muutmine, eriti selgitavate tekstide lisamine. See jälle ei aita, sest monumentide külastajad ei tule tekste lugema, vaid rajatud mälestusmärke vaatama ja hindama. Ükskõik milliseid silte külge panna, pronksmees jääb ikka N. Liidu ja selle järglase Venemaa võimu sümboliks. On ju püstitatud üleliidulise kampaania käigus, käsu korras rajati neid üle N. Liidu sadu. Kui Moskvas selleks käsk anti, ei tulnud seal Eesti laskurkorpuse mehed kellelegi meeldegi. Seda okupantide ja annekteerija rajatist ei saa ka kaitsta vaba Eesti põhiseadus. Või esindab ta neid sõjaväepensionäre, kelle Eestis viibimine legaliseeriti 1994. aasta juulilepetega? Ega see ei tähenda okupatsiooni õigustamist, veelgi vähem legaliseerimist?
Kuju tähenduse muutmise võimatusest kirjutab hästi Mihkel Mutt (Postimees 19.02.). Venemaa jätkab igal juhul Eesti tõrvamist, ka siis, kui kuju paika jääb. Vene imperialismi esindajad on muutnud selle oma shovinismi sümboliks, nii et ka parima tahtmise juures on võimatu muuta kuju tähendust nii, et see ka eestlastele korda läheks. Põhjenduseks ei tohiks olla kartus Venemaa ees.
Eestil on õigus taastada oma vahepeal kaotatud ajalugu ja kõike selle reaalsusest lähtudes mälestada. Seni pole ühelegi  järeleandmisele järgnenud vastusammu. Üks kommentaator tsiteerib oma ammustest ülikooliaegadest sõjalise kateedri juhatajat vene ohvitseri, et sinna, kus on astunud vene sõduri kalavinski, meie ei lahku kunagi ja kui lahkume, siis ajutiselt ja tuleme kindlasti tagasi.
Vaidluses ajaloo üle saavutas Eesti Moskva üle võidu juba 1991. aastal, kui maailma demokraatlike riikide enamus andis tunnustuse õigusliku järjepidevuse alusel, seega ka vastuse küsimusele, kes oli okupant ja kes ohver. Moskvale ei meeldinud see vastus toona ega meeldi ka nüüd. Kavalate propagandistidena saadavad seda kampaaniat süüdistused, nagu sooviksid hoopis eestlased ajalugu ümber kirjutada. Venelased tunnevad ja tahavad end näidata Eesti peremehena. Sammas on nende jaoks vaid vahendiks, millega eestlaste naiivsust kontrollida. Selle hoidmine Tõnismäel on nagu eestlaste masohhism. Lahtine haav, millele iga kuritahtlik möödakäija võib vabalt soola raputada.
Vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas president, et pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist toime pandud barbaarsused on jätnud eesti rahva hinge haava, mis pole tänaseni terveks saanud. Seetõttu on eriti tülgastav kogeda seda moraalset tühjust, mis lubab ühel riigil pidada N. Liidu võitu kuritegeliku natsi-Saksamaa üle oma võiduks, kuid samas vabastada end vastutusest paljude kümnete tuhandete eestlaste hukkamiste ja küüditamiste eest. Vastupidi. See riik isegi õigustab ja kaitseb neid, kes mõrvasid ja küüditasid. Ja mõnitab eestlasi, nimetades meid fashistideks. Nemad ei vajanud mingit seadust, et hävitada sõjas langenute kalmistuid ja meie Vabadussõja monumente. President palus veel kord meenutada Marcus Aureliuse ütlust: parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnaseks. Vaba demokraatlik Eesti, õigusriik, kus valitseb sõnavabadus ja põhiseadus pole sõnakõlks, ongi parim kättemaks Eesti raskete kannatuste eest.
Ei tohi unustada, et kuigi Marcus Aurelius oli stoitsist, pidas ta peaaegu kogu oma valitsemisaja  raskeid sõdu – ei alistunud vaenlastele. Nii ei tuleks pronksmeest selle rajaja võimu eeskujul kättemaksuks hävitada, vaid kuritegude mälestamiseks võimalikult kiiresti teisaldada. Presidendi eeskujul tsiteerin lõpuks Hando Runneli ”Kolm karu”:
Üks raius me seinasse augu
ja teine lõi sinna trellid,
kuid ikka on nemad õiged
ja pärani puhtad sellid!

Eesti Vabariigi 89. aastapäev Baltimores

Esineb Baltimore -Washingtoni Eesti Segakoor
Foto: Anne Sarapik

Laupäeval, 24. veebruaril 2007 tähistati Baltimore Eesti Majas Eesti Vabariigi 89. aastapäeva. Rahvarõivais Eesti Kooli õpilased tõid saali ette ameerika ja eesti rahvuslipud. Lauldi USA hümni, mida klaveril saatis Silvi Valge.
Palvuse luges EELK Baltimore Markuse Koguduse uus õpetaja praost Tiit Salumäe, kes tuletas kõigile meelde, et vabadus ei ole siht iseenesest, vaid protsess ning et selle protsessi edukaks jätkumiseks Eestis tuleb paluda Kõigevägevama abi. Palvusele järgnes Baltimore Eesti Seltsi ase-esimehe Juhan Änilase avasõna.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esinaine Marju Rink-Abel tõi ERKÜ nimel tervitusi. Ta ütles, et on julgustav vaadata, kuidas Baltimore Eesti Majas on arendatud ja ikka veel arendatakse eestlust ning toetatakse kõike, mis eestlusega seotud. Ta kirjeldas põgusalt ERKÜ tööd öeldes, et kuigi rõhuasetus on muutunud, ei ole muutunud sealjuures siht. Oht Eestile ei ole kadunud ja ERKÜ koos eestlaste organisatsioonidega jääb valvsaks ja jätkab tööd, et aidata Eestil igasugusest ohust pääseda.
Vabariigi aastapäeval on traditsiooniks sõjaveteranide austamine. Teadustaja luges ette Baltimores ja selle ümbruses elunevate II maailmasõja veteranide nimed: Leo Meigo, Lembit Roomets, Kalju Popp, Kaljo Roomets, Evart Sarapik, Heino Tuisk. Igale kohal-viibivale veteranile kinnitati rinda valge nelgiõis. Tiina Ets deklameeris Fred Ise luuletuse “Au olgu neile” ja Baltimore Eesti Kooli õpilaskoor laulis “Maa tuleb täita lastega”. Neid saatis kitarril John Jester. Järgnes ühislaul “Eesti lipp”
Ülal: Aktusekõneleja Sven Sakkov Foto: Tiia Vann
BE Kooli lastekoor laulab veteranide austamiseks. Foto: Anne Sarapik.
Baltimore Eesti Kooli rahvatantsijad (keda õpetab Lea Kiik) esinesid nelja tantsuga. Vanemate õpilaste rühm esitas “Kadrel”,“Oige ja vasemba” ja “Maru-polka”. Viimase ajal liitus nendega noorem rühm. Selle rühma mudilased tantsisid tõsiselt ja vahvalt, nagu lausa imestades, et rohke-arvuline publik neid pealt vaatab ja nende esinemist heatahtliku naeru ja aplausiga heaks kiidab. Rahvatantsurühmade esinemine lõppes “Paarisrongiga”.
Aktusekõne pidas Eesti Vabariigi Saatkonna nõunik kaitseküsimustes Sven Sakkov. Riigi sünnipäev on erakordselt eriline, ütles ta, kuna tähistame kontseptsiooni muutumist reaalsuseks. Ta mainis, et väljaspool Eestit hoiti eriti tugevasti kinni lootusest ja unistusest taasvabanenud Eestimaast ning säilitati tugev armastus mahajäänud kodumaa vastu. Pagulased lõid kohe varsti omale seltsid, ringid, ajalehed, koorid, koolid, teisisõnu – kõik vaba ühiskonna atribuudid, mida Nõukogude võim oli just esimesena asunud hävitama Eestis. Just need Eestit maha jätma sunnitud inimesed võivad olla eeskujuks ning õpetada, kuidas olla patrioot ja kuidas uhkust tunda oma isademaa üle, tõdes Sakkov. Möödunud aastal toimunud presidendivalimised Eestis tõestasid, et ei ole tegelikult mingit lõhet välis-Eesti ja kodu-Eesti kogukondade vahel, ütles ta. Huvitava faktina mainis kõneleja, et praeguste Riigikoguvalimistel osalemise võimalust kasutasid USAs 245 Eesti Vabariigi kodanikku. Ka President Toomas Hendrik Ilves oli oma Vabariigi Aastapäeva kõnes rõhutanud valimaskäimise olulisust: “Valimata jätmine on ka isiklik kaotus: kes jätab hääle andmata, jääb neljaks aastaks hääletuks, õiguseta arvustada oma riigi käekäiku.” Veel kutsus Sven Sakkov üles mõtlema nendele Eesti sõduritele, kes praegu teenivad Afganistaanis, Iraagis, Kosovos ja mujal sõjakolletes. Eesti sõdur on ja on alati olnud tubli ning peab seda olema edaspidigi, et täita Eesti Vabariigi julgeolekukontseptsioonis antud eesmärki: “Eesti kaitseb end igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu.”
Baltimore Eesti Laulumehed esinesid kahe lauluga: Roman Toi “Pea vastu” ja Rene Eespere “Ärkamisaeg”.  Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoor laulis Raivo Kõrgemäe “See väike maa” ja Rene Eespere “Kojutulek”. Tänu kooride juhatajale Mati Tammarule on Baltimore ühiskonna rahvuslikud koosviibimised ja ka jumalateenistused tihti kaunistatud ilusa eesti koorilauluga. Baltimore Eesti Maja esinaine Anne Sarapik lõpetas aktuse lõppsõnaga, milles meenutas koolilaste lauldud sõnu: “Maa tuleb täita lastega, maa omaenda lastega”. Ta tõdes rõõmuga, et USAs korraldatavad laagrid, rahvatantsupäevad, gaidide-skautide üksused, täienduskoolid ongi sisestanud “maa omaenda lastesse” eestluse vaimu ja teevad seda ka edaspidi. Aktus lõppes Eesti Hümni laulmise ja lippude välja-viimisega.
Meeldiv õhtu jätkus Kuld Lõvis sooja õhtusöögiga, mille valmistasid Eesti Seltsi väsimatud perenaised. Meeleolu- ja tantsumuusikat mängis akordeonil Mauno Kork.
Õhtu oli täis positiivseid mõtteid ja lootust tulevikuks. Seda kajastavad ka järgmised laused Eesti Vabariigi presidendi aastapäeva kõnest: “Väike rahvas peab kokku hoidma. Rõõmustama väikeste igapäevaste kordaminekute ja kangelastegude üle. Me peame üksteisele õlale patsutama, siiralt tunnustama, aga vajadusel ka rahulikult ütlema, kui midagi on viltu…
(M)eil on põhjust olla uhke ja õnnelik. Meie väike rahvakild Lääne Euroopa tsivilisatsiooni äärel on meile loomuomase kriitilise meele ja skepsise kiuste läbilöögivõimeline ja elujõuline.”
Tiina Ets

Vabariigi aastapäev New Yorgis

Eesti Vabariigi 89. sünnipäeva tähistati New Yorgis piduliku aktuse ja sellele järgneva lõunasöögiga NY Eesti Majas.
Community Church on ennegi olnud eesti ürituste toimumispaigaks, sest asub ta Eesti Maja lähedal, samas mahutab hulga rohkem inimesi. Ja meeldiv oli vaadata, et seekord tõesti oli suuremast ruumist kasu, sest kodumaa sünnipäeva oli tulnud tähistama kaugelt üle saja inimese.
Ameerika hümni laulmisega alanud ja eesti hümniga lõppenud kavva mahtus palju muusikat, nii kohalikku kui kaugelt Eestist toodud. Urmas Kärneri eestvedamisel kokku pandud kava teadustas Liina Sarapik.
Praost Uudo Tari pidas palvuse, mille kestel ta meenutas eestlaste vabadusvõitluse ajalugu, seda kuidas eesti talupoeg juba 14. sajandil Jüriöö ülestõusuga tõestas oma soovi iseseisvusele ja oma maa valitsemisele, mis – tõsi küll – reali-seerus küll alles sajandeid hiljem.
EV peakonsul New Yorgis Peeter Restsinski meenutas oma tervituses president Ilvese hiljutisi sõnu, et Eesti on alati jäänud võitjate poolele. Peakonsul rõhutas, et vabaduse säilitamine on sama oluline, kui selle kättevõitmine ehk Goethe sõnul on ainult see väärt elu või vabadust, kes selle nimel pidevalt vaeva näeb.

Ülal pildil: Esinevad Urmas Vulp (viiul) ja Heiki Mätlik (klassikaline kitarr. Foto: VES
All pildil: New Yorgi Eesti Kooli lapsed tantsisid rahvatantsu läbi terve kiriku. Foto: Sasha Kheyfets

Langenud vabadusvõitlejaid mälestati Aime Andra loetud Haava luuletusega“Palve Taevaisale oma rahva eest” ja kohaletulnud võitlejaid ja riiklike autasudega pärjatuid tänati pika aplausiga.
Kõrgetasemelised muusikud Heiki Mätlik (kitarr) ja Urmas Vulp (viiul) esitasid lühiversiooni kavast “100 aastat eesti viiulimuusikat”, millega nad erinevates Ameerika linnades kontserte annavad. Mõlemad on kogenud muusikud, Eesti Muusikaakadeemia professorid, kes on kontserte andnud paljudes maailma maades ning sisse mänginud hulga heliplaate.

Ülal pildil: Laulab NY Eesti Naiskoor.
All Pildil: ÜEKN esimees Jaak Juhansoo.
Fotod: Sashsa Kheyfets

Alustuseks kõlasid Heino Elleri kaunid igihaljad viiuli-viisid “Põhja viis”, “Hällilaul” ja “Muusikaline moment”, veidi hiljem ka väljaspool Eestit tuntud naishelilooja Ester Mägi “Kadents ja teema soome rahvalaulule “Yksi ruusu on kasvanud laaksossa””. Antud pala esitavad muusikud alati diplomaatilisele publikule, kuna seda soome rahvalaulu armastas eesti diplomaat Oskar Kallas laulda oma soomlannast naisele Aino Kallasele, kes kuulub kirjanduslukku nii soome kui eesti ajaloos. Muusikud lõpetasid oma äärmiselt nauditava ettekande eesti võib-olla et kõige kaunima viiulipalaga – Artur Lemba “Poeme d’Amour”.

Vaade Eesti Maja restorani. Foto: Sasha Kheyfets

Eesti Kooli laste esituses kõlasid “Sini-must-valgele” ja “Ma tahaksin kodus olla”, samuti tantsisid lapsed suurima kaasaelamisega rahvatantse. NY Eesti Naiskoor laulis Säbelmanni “Ellerheina” ning Naissoo “Mu kodu”. Koos NY Meeskooriga esitati Aaviku “Hoia, Jumal, Eestit”, mille ajal rahvas austuses püsti tõusis. Kooride kontserdi lõpetas Võrgu “Eesti Lipp”, mida laulsid laste-, nais- ja meeskoor ühiselt. Tänu koorijuhtidele Erik Veskile, Andrejs Jansonsile ja Karin Kärnerile ning rahvatantsujuhile Monica Truumehele suurepärase ettevalmistuse eest.
Aktuse peakõneleja oli Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees Jaak Juhansoo, kes oma kõnes keskendus peamiselt eestluse säilimisele. Ta andis kuulajatele ülevaate ÜEKN tegevusest, nii minevikus kui organisatsioooni ette kerkinud uutest ülesannetest tänapäeval. Ka tõi Jaak Juhansoo positiivse koostöö näiteks oma koduseltsi, Bostoni Eesti Seltsi, mis oma püsimajäämise on suutnud lahendada ning organisatsiooni uuele elule puhuda just kodumaalt saabunud noorte eestlaste värske abiga. Kõneleja märkis tunnustavalt ära eelseisvate NY Kultuuripäevade 2007 raames (29. märts – 1.aprill) toimuvat foorumit “Väliseestlus – kas väljasuremisele määratud?, mis keskendub just väliseestlaste kestmajäämise probleemidele. Hr. Juhansoo lubas kindlasti ise arutlema tulla ning soovitas ka teistel seda teha.
Rõõmsa ja heatujulise aktuse lõppsõna ütles NY Eesti Haridusseltsi juhataja dr. Toomas Sõrra, kes võrdles meie eestluse “mini” ühiskonda koduga, kus samuti elavad erinevad inimesed, käivad külalised, kellest mõned viibivad lühemat, mõned pikemat aega jne. Toomas Sõrra tänas kõiki osalisi ja kutsus kõiki Eesti Majja sünnipäeva edasi pidama.
Enamus inimestest seda ka tegi ning paar järgmist tundi oli New Yorgi Eesti Maja puupüsti inimesi täis, nautides koka Tuomas Kuusisto valmistatud pidusööki ning viites aega nii uute kui vanade sõpradega.
VES

Long Island pühitses Eesti Vabariigi 89. aastapäeva

Hanna-Liina Võsa. Autori fotod

Vaatamata külmale ja jäisele ilmale tuli Long Islandi eestlaskond kokku L.I. Eesti Kodusse Eesti Vabariigi 89. aastapäeva pidulikule aktusele, laupäeval, 17. veebruaril, 2007. Tänu meie majahoidjale Märt Lepikule ja LIEK kahele töökale mehele, Karl Wichmanle ja Valdur Pratkale, olid ka eelmise nädalalõpu külmaga lõhkenud küttetorud parandatud ja osalised võisid soojas saalis rõõmustada meie Vabariigi tähtpäeva üle.
Õpetaja Praost Uudo Tari tõi oma aktusepalvuses ette Moosese sõnad: “Issand ise käib su ees, Tema on sinuga, Tema ei lahku sinust ega jäta sind maha, ära karda, ega kohku,” ja ühendas selle piibli teksti eesti vanasõnaga “julge pealehakkamine on pool võitu.” Need tõed on olnud õpetuseks eestlastele läbi aegade võideldes oma iseseisvuse eest. Palvuses tänas ta Jumalat, et meie kodumaa on jälle kord vaba ja et saavutasime selle ilma verevalamiseta. Palvuse lõppedes palus õpetaja koosolijaid tõusta püsti, et kuulata solist Hanna-Liina Võsa poolt ettekantud mälestuslaulu “ Puhake paremad pojad.” Laulu saatel viidi sini-must-valgega kaunistatud pärg langenud Eesti sõdurite ausambale.
Aktuse kunstilise osa täitis eesti sopran Hanna-Liina Võsa, keda saatis NY Eesti Meeskoori juht Erik Veski. See oli haruldane võimalus Long Islandi eestlastel tutvuda noore lavatähega, kes viibis hiljuti USA-s ja hiljem Kaug-Ida ringreisil “Grease’i” lavastusega. Ta esitas kahes osas kuus päevakohast laulu. Nii mõnelgi kuulajal tulid pisarad silma, kuuldes selliseid laule nagu P. Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” või M. Körberi “Mu isamaa armas.”
Aktuse peakõnelejaks oli ERKÜ juhatuse liige prof. Eric Suuberg. Mees, kes ei vajanud tutvustamist L.I. eestlaskonnale, sest ta oli siin üles kasvanud. Enne kõne algust üllatas ta LIEK Majandavat Komiteed, andes üle ERKÜ poolt tõhusa rahalise toetuse L.I. Eesti Lastekodule NY osariigi poolt nõutava linna veevärgi sissepanekuks.
Prof. Suuberg käsitles oma kõnes küsimust “Kus on praegu Eesti piir?” Kõigepealt meenutas ta oma lapsepõlve ilusaid mälestusi L.I. Eesti Kodus veedetud aegadest. Tuletas meelde, et kui ta täpselt 20 aastat tagasi, siis juba täiskasvanuna, pidas Vabariigi aastapäeva kõnet; siis eksisteeris veel arvamine, et kui Eesti saab vabaks, läheme tagasi. Seda aga ei toimunud ja meie vahekord Eestiga on muutunud. Meie ei ole enam pagulased, vaid oleme hoopis uues seisuses. Ta tõi esile kahe teadlase kirjutist ümberrahvustamisest: üht, kes nägi ette täieliku assimileerumise võõra rahva kultuuriga, samal ajal teine piirdus vaid teise riigi kodaniku õiguste omandamisega. Vaadates, kuidas eestlased USAs käivad ikka koos oma tähtpäevi pühitsemas, on selge, et meie ei ole mitte ümberrahvustamise ohus esimese autori mõiste järgi. Veel soovitas teine autor, et teine generatsioon ei tohiks ka jätta hooletusse oma vanemate rahvust ja kodumaad. Teadvus sellest annab noortele moraalset tuge ja teeb nendest ka paremad USA kodanikud. Võttes vastu USA kodakondsuse, ei pea eestlane kaotama oma hinge. Kuna naturaliseeritud kodanikule pakub USA paremaid elamisvõimalusi, siis võlgneb see kodanik oma uuele maale truuduse ja kohusetunde, säilitades samal ajal siiski armastuse oma vanale kodumaale. See vaade oli kirja pandud ühe eestlase poolt 1939. aastal ajakirjas “Välis Eesti.” Prof. Suuberg leidis, et oma võla poolest vanale kodumaale oleme meie tänapäeval samas olukorras. Aga kuna nüüd on võimalus vaheldumisi veeta mõnda aega siin ja mõnda aega Eestis, hääletada Eesti valimistel, interneti kaudu lugeda Eesti ajalehti veel enne kui elanik Eestis selle postiga saab ja leidub veel palju muudki samasugust füüsiliste piiride kerget ületamist, siis tekib küsimus – kus õieti on Eesti piir? Tõepoolest, tänapäeval on see piir seal kus elab eestlane. See asjaolu aga ei luba, et me võime mugavaks minna. Eesti on saavutanud lühikese aja jooksul palju, aga tal on ees kahtlematult võitlusi, mis vajavad oma kaugel viibivate eestlaste abi. Meie vaenlane katsub ikka veel kasutada igat võimalust Eesti huvide vastu töötamiseks. Et Eesti on jälle vaba, ei tähenda seda, et siinne eestluse meel võib vaibuda.
Rahvas on vahete vahel küsinud, et kas Eesti Rahvuskomiteest Ühendriikides on ikka veel kasu? Sellele on kaks vastust. Niikaua, kui uudistes on lugeda meie ida-naabri valesid Eesti olukorra kohta, tuleb neile vastata. Seda teeb ERKÜ oma poliitilises osas. See on meie kohustus ja konkreetne viis, kuidas me saame Eesti riiki siin USA-s toetada. Teine vastus on aga see, et ERKÜ on Ameerika eestlaste peamine sideorganisatsioon. ERKÜ on end pühendanud selleks, et toetada abipalveid, nagu lastekodu oma siit, mis võimaldavad kasvatada eesti meelt ja kindlustada Eesti riigi tulevikku. “Kus on siis tänapäevane Eesti piir? Ma väidaksin, et piir on siin samas saalis, saalis kus on alati valitsenud Eesti meel…. Seda piiri leiab ka teistes seltsi- majades Ameerikas, kus pühitsetakse meie Vabariigi aastapäeva.”
Peale Lipu laulu laulmist, paluti koosviibijate ette kõikide vabadussõdade veteranid, kelle hulgast vanim veteran Harald Salumäe ütles: “ Tervist ja jõudu nüüd ja alati. Jumal olgu teiega. Palun astuge ette, et meie daamid saaksid teid austada sini-must-valge rinnamärgiga teie võitluste eest kodumaa kaitseks maailma kõige suurema vaenlase vastu.” Kohal oli 8 veterani: Arno Arrak, Rein Ebrus, Meinard Jõks, Voldemar Lundre, Harald Salumäe, õp. Uudo Tari, Kalle Vellenurme ja Feliks Vilbiks.
Lõppsõnas tänas Valdur Pratka, LI abiesimees, Eric Suubergi tema sügavamõttelise kõne eest, aktuse talendikat solisti Hanna-Liina Võsa ja ta saatjat Erik Veskit ning me truud hingekarjast õp. Uudo Tarit. Suurim tänu ka raske töö tegijatele: Asta Salumäele, Evi Wihmanile, Gary ja Sharon Lindemannile ja Helga Lindemannile, kes valmistasid meie pidulaua söögid, millest kõik koosviibijad olid kutsutud osa võtma.
Aktus lõppes Eesti hümniga.
Sven Roosild

Palm-Leis 75
kahekordne kolmveerandsaja juubel

Pilt kahest vennast Los Angelese Seenioride Klubi kokkutulekul 14. veebruaril.  Lembitut õnnitleb LA Eesti Maja esinaine Mall Arusalu, keskel Ahto. Foto: erakogu

Los Angeleses, Californias, tähistas 13. veebruaril 75. a. verstaposti Põhja-Ameerika eestlaste ühiskonnas, eriti endiste Geislingeni Eesti Gümnaasiumi põlvkonnas hästituntud Lembit Palm-Leis koos kaksikvenna Ahtoga. Nagu suurem osa GEG õpilastest alustasid Lembit ja Ahto Ameerikas töö kõrval ka õpinguid, mis alul viis neid Millikin University Decatur’is, siis University of Minnesotasse, sealt sõjaväkke, kus Lembit kaks aastat teenis armee salaluures. Ahto kapteni auastmes US Air Force ridades. Hiljem siirdus Lembit Michigani “Mining and Technology” kolledzisse, kus lõpetas mäe-inseneri kutsega. Kaksikvend Ahto lõpetas Minnesota ülikooli aeronautika erialal ja saavutas hiljem PhD University of Illinois, Champagne kui Aerospace insener. Ta tegeles arengu- ja uurimistöödega oma erialal ning töötas sel alal pikemat aega Kanada Ontario provintsi transpordi- ja siseministeeriumis. Lembitu mäe-inseneri tee kulges paljudes kaevandustes Appleachi mägedest Virginias, Haitisse ja Californiasse.
Lembitu huvialaks on alati olnud teater, millega ta alustas juba Geislingenis, osaledes näidendeis Meie küla poisid, Kihluspäevaks ja Kungla kangelased. Ülikoolis lõi Lembit kaasa Copper Country Players teatris. Ta on osalenud ka Los Angelesi Eesti Teatris, Chicago Eesti Maja teatris ning lavastanud kolm eesti näidendit. Lembit isegi õppis teatri-ala kaks semestrit Los Angelese ligiduses Cypress College’is. Ka filmimisega tutvus ta California Ülikoolis ja omandas tegelikke kogemusi kolmeteistkümnes filmis eratöölisena kaasalüües. Nende kogemuste põhjal kirjutas ja väntas ta kindral Einselni soovil 53-minutilise videofilmi “Meie poisid Eesti Kaitseväes”.
Eestluse, eriti GEG vaimu alalhoidmiseks on Lembit korraldanud Viie-oru-linna 1996 a.” Jahnhalle noh einmahl” kokkutuleku ja on aktiivselt osalenud ka arvukate teiste GEG kokkutulekute korraldamisel. Praegu on Lembit Los Angelese Seenioride Klubi esimees ja Ameerika Leegioni Baltic Post’i aktiivne liige. Koos GEG-lasest kooliõe Eha Leide Pukk’iga kasvatasid nad üles neli eesti keelt kõnelevat poega, kellest kahjuks üks on juba jäädavalt lahkunud.
Kaksikvend Ahto kolis 1971. aastal Torontosse, lõi kaasa Kanada eestlaste ühiskonnas, kuuludes Metsaülikooli juhatusse ja 1989 a. siirdus Eestisse, kus nõustas oma eriala teadmistega institutsioonide ja akadeemia kaudu ülesehitustöös ning alustas organisatsiooni “Eesti Demokraatlik Algatus”. Tal on kaks tütart.
Soovime kõigi GEG-laste ja sõprade poolt palju õnne, jõudu ja tervist juubilaridele eelolevateks aastateks.
GEG-laste nimel,
Aime Andra

Eesti Kaitseväe tunnustus Leelo Linaskile

Eesti Kaitseväe Teenetemärgi kavaler Leelo Linask on kolmanda põlve väliseestlane, pärit Connecticutist. Foto:erakogu

Kui esimene Eesti Kaitseväe juhataja, kindral Aleksander Einseln, hakkas looma kaitsejõude taasiseseisvunud Eestile, siis seisis ta küllaltki raske ülesande ees. Ümber kujundada saadaval olevaid jõude ja rajada staabid ja üksused, polnud sugugi kerge! Rasket tööd aitas alul kergendada kadunud Jyri Kork, kelle ülesandeks oli avalikkuse informeerimine ja sellega seonduv töö. Seda mitte lihtsat ülesannet jätkas Connecticutist pärit Leelo Linask vägagi edukalt, sageli saates nii kindral Einselni kui ka tema järeltulijat kindral Johannes Kerti ametisõitudel ning kaitsejõudude delegatsioone välismaal ja õppustel. Leelo tegi suurt tööd õpetades ohvitseridele avalikkusega suhtlemist ja selle vajadust ning tutvustas noore Eesti kaitsejõude Eesti rahvale ja ka laiemale maailmale.
Tunnustuseks ja tänutäheks autasustati Leelot Eesti Kaitseväe Teenete-märgiga, ning seda kinnitas Kaitseväe juhataja käskkiri nr. 65 (tol ajal kindralleitnant Johannes Kert) ja kaasnev diplom. Medali värvilindi kandmist täpsustab vastav statuut.
Kaitseväe teenetemärgi otstarve on kirjeldatud Eesti Kaitseväe teenetemärgi statuudis: „Teenetemärk on asutatud kaitseväe juhataja poolt Eesti rahvuslike kaitsejõudude ja Vabariigi 80. aastapäeva äramärkimiseks ning Eesti riigikaitse tugevdamisel osutatud teenete vääristamiseks. Teenetemärgi kavalerideks võivad olla Eest Vabariigi kodanikud – kaitseväelased ja tsiviilisikud, aga samuti ka välismaalased. Teenetemärk on tänuks abi eest, innustuseks püüdlustes ja autasuks saavutuste eest.”
Kuna perekondlikel põhjustel viibib Leelo jälle tagasi Ameerika Ühendriikides, siis toimus tunnustuse üleandmine Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel North Windhamis, Connecticutis, 17. veebruaril sel aastal. Tunnustus, mille andis ametlikult üle U.S. kolonel Ylo Anson, oli üllatuseks nii Leelole, tema pojale ja vanematele kui ka kahele Leelo onule, kes saalis parasjagu viibisid. Vabariigi aastapäeva aktusest osavõtjad omalt poolt lisasid tugeva aplausi.
Ylo Anson

President Ilvese aastapäevakõne

24. veebruaril 2007 Tartus

President Toomas Hendrik Ilves ja proua Evelin Ilves Tartu Vanemuise teatris enne vabariigi aastapäeva vastuvõtu algust.
Foto: EPL

Mu kallid kaasmaalased saalis, kodudes ja võõrsil, ekstsellentsid,austatavad daamid ja härrad.
Oleme kogunenud tähistama Eesti Vabariigi 89. sünnipäeva Tartusse, kus tänavu pühitseme ka Tartu Ülikooli 375. aastapäeva. Eesti kui riik käib käsikäes vaimlise ärkamisega; ülikooli olemas-olu ja vabariigi sündi ei saa käsitella eraldi. Esimene oli eelduseks teise sünnile. Ilma eesti haritlaskonnata oleks idee iseseisvast, demokraatlikust rahvusriigist jäänud nimetuks tungiks.
Eesti oligi kaua aega vaid idee. Idee, mis sündis selles linnas haritlaste, kirjanike ja üliõpilaste seas. Idee hakkas idanema organisatsioonides ja ühingutes, koori-, raamatukogu-, orkestri-, põllumeeste- ja karskusseltsides. Eesti Õpetatud Selts asutati siin Tartus 1838. aastal ning tema tegevusest sündis meie rahvuseepos. Aleksandrikooli liikumine sai hoo sisse, kui Tartu Ülikooli üliõpilane Jakob Hurt hakkas selle eestvedajaks, nagu ta oli eestvedajaks hiljem Eesti Kirjameeste Seltsile.
Siin Vanemuise Seltsis pidas Carl Robert Jakobson 1868. aastal oma esimese isamaakõne. Samuti toimus siin Tartus aasta hiljem esimene üldlaulupidu. Võib ilma liialdamata väita, et siin laulis maarahvas end eesti rahvuseks.
Siin Tartus sündis Eesti teater. Siin Tartus sündis ka meie sinimustvalge lipp. Alguses Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna, mille esimese kanga õmblesid Miina Härma, Emilie Beerman ja Paula Hermann.
Tartus, eeskätt ülikooli ümber, tärkama hakanud idee andis hajutet ning vaid oma mõisahärra omavoli ja suva all vaevlevale maarahvale arusaama, et ta ei pea võimule vaid alt üles vaatama, nagu mõned vist tänapäevalgi tahaksid; et maakeel on keel nagu iga teinegi, ühtlasi ka vastus pea 190 aastat tagasi Tartu üliõpilase esitet küsimusele:
Kas siis selle maa keel
Laulutuules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?
Tänapäeval nimetame sellist rahva seas vaimlise aluse ja struktuuri loonud, ja oma riigini viinud sidusust kodanikuühiskonnaks. Sedasama fenomeni täheldas prantslane Alexis de Tocqueville 19. sajandi Ameerikas, adudes, et kodanikuühiskond on eduka ja toimiva demokraatia aluseks. Eesti toonased valitsejad de Tocqueville‘i ei lugenud, kuid tundsid nemadki muret, et talupoegade, üliõpilaste ja haritlaste seltsid, nende vaidlusõhtud ja ajalehed lähevad liiale, kandes endas demokraatia vaimu.
Täna Eesti ajaloole tagasi vaadates näeme, et just sellessamas Tartu linnas rajati meie riikluse alusmüür. Just siin kirjutati 1920. aastal alla meie riigi sünnitunnistusele, Tartu rahulepingule, mis viis Eesti võrdsena teiste riikide sekka. Ja just see on kaalukas, kuigi mitte ainus põhjus, miks oleme praegu siin, Tartus.
Kord ideena alanu sai teoks, me riik sündis kodanikuühenduste – seltside, koguduste, laulukooride – rajatud vundamendile. Täpselt niisamuti oleks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis olnud mõeldamatu ilma muinsuskaitse seltsi, akadeemiliste organisatsioonide, kodanike komiteede ja rahvarinde tegevuseta 1980ndate aastate teisel poolel. See kõik on kodanikualgatus, mitte kellegi kingitu. Mitte ülaltpoolt antu, vaid me endi seast ja meie endi seest tõusnu.
Mu daamid ja härrad, hääd kaaskodanikud, me elame kultuuriruumis, milles eeldatakse, et otsustame meie ise ja mitte mingid ülikud. Nii on ka sätestet me põhiseaduses: kõrgeim võim on rahvas. Ja kuigi me usaldame igapäevaste otsuste tegemise oma volitet esindajaile Riigikogus ja valitsuses, on meil õigus anda iga nelja aasta tagant rahvaesindajate tegevusele oma hinnang. Kas nad tegid hästi, kas nad olid meie, kodanike, väärilised, või kuritarvitasid nad seda usaldust? Igaüks võib ise otsustada, igaüks võib anda oma hinnangu.
Ma panen teile südamele, et hinnata tuleb õigeid asju. Ma tahan, et valija teaks: ta saab selle, mida valib. Valitsemise tarkus ja keerukus on suurem mis tahes hüüdlausest või lubadusest. Valides hüüdlause, saab valija vastu poliitika, mis hakkab valitsemise asemel taas järgmisteks valimisteks raha koguma. Ma palun, valige targalt, valige nõudlikult, lubaduste asemel tegusid hinnates.
Kasutame siis võimalust, et teha demokraatlike valikutega endale riik, mis meile meeldib. Näitame, et meil ei ole ükskõik.
Tuleb tunnistada kahjuks, et lähenemine valimistele, mida oleme mõnede poliitikute puhul näinud, taastoodabki ükskõiksust. Jah, ka mind teeb murelikuks ja kurvaks, et valimisloosungid ja reklaamid pigem alahindavad kui informeerivad oma lihtsameelsete väidetega Eesti valijat. Kampaaniasse tiritud teemadel ja kujudel on üsna vähe pistmist nende tõsiste küsimustega, mille ees me rahva ja riigina seisame.
Meie esiisad läksid sõtta selle nimel, et saaks ise valida. Mittevalimine on seetõttu põlgus ja lugupidamatus mitte ainuüksi iseenda, oma sõprade ja pere vastu, vaid ka oma vanemate ja esiisade vastu. Valimata jätmine on ka isiklik kaotus: kes jätab hääle andmata, jääb neljaks aastaks hääletuks, õiguseta arvustada oma riigi käekäiku.
Mu daamid ja härrad, on veel üks sügavam põhjus, miks meil kõigil on vaja minna valima. Lugesin hiljuti ühe hooga läbi Eesti ühe parima essee selle kohta, mida 50 aastat okupatsiooni tähendab meie elus; essee, mis kuulub oma täpsuses sellele Parnassile kus juba ootavad ees Czeslaw Milosz, Milan Kundera ja Václav Havel. See on Enn Soosaare „Isa ja Aeg“, milles ta kirjutab:
„Viimaste aastate valimiseelistused tunnistavad ilmekalt, et väga paljud idaeurooplased peavad kaskikmoraali vohamist poliitikas ning majanduselus otsekui mingiks endastmõistetavuseks… (me) petame ennast, kui keeldume vabanemisjärgsetes nuriarengutes nägemast eelnenud aja järelmõju ning taaka. Need ideoloogilised manipulatsioonid, millega süvendati inimeste küünilisust ning vabastati nad moraalsest vastutusest, on jätnud püsiva jälje suure osa inimeste teadvusesse“.
Mida me sellest järeldame? Mina järeldan, et valimispäev on see aeg ja koht, kus igaüks meist võib anda oma hinnangu küünilisusele ja manipulatsioonidele.
Sestap küsigemgi pigem – millest me valimiskampaania ei räägi?
Mujal maailmas näevad Eesti majanduse hetkeseisu kohta ilmutatud analüüsid majanduse ülekuumenemise ohtu, jooksevkonto puudujääki ja sedagi, et meie majandus ei tooda piisavalt palju lisaväärtust. Osade erakondade valimisplatvormid ja loosungid jätavad paraku mulje, justkui Eesti kohta majandustsüklid ei kehti.
Ma mõistan inimlikku soovi rohkem kulutada, hästi või vähemalt paremini elada. Eriti pärast 15 aastat väldanud pingutamist ja kitsamaid olusid. Siiski ei tohi kulutamisel võtta riske, mis võiksid mustade või isegi hallide stsenaariumide korral kahjustada igaühe heaolu.
Majanduse üks põhitõdesid kutsub jõukamatel aegadel langetama otsuseid, mis aitavad kitsamates tingimustes hakkama saada. Kas meie rekordilisi kasumeid teenivad ettevõtjad ikka investeerivad piisaval määral innovaatilisse tootmisse, mis muu hulgas aitaks toime tulla aina suuremaks arengutakistuseks muutuva tööjõupuudusega?
Riigi tasandil võiksid head maksulaekumised viia poliitilise konsensuse ja kokkulepeteni suuremahuliste investeeringute osas. Kas ehitame turvalise neljarealise maantee põhjast lõunasse, silla Muhumaale, tuuleparkide võrgu looderannikule või panustame selle raha tervishoiusüsteemi kaasajastamisse – see kõik on valikute küsimus. Aga tehkem need valikud, sest paremat või odavamat aega selleks ei pruugi enam niipea tulla.
Tühi toob tüli majja, ütleb eesti rahvatarkus. Ma imestan, miks siis riigi kosunud tulud meie poliitikuid üksmeelsemaks ei tee?
Me näeme aasta-aastalt hoopis eelarve planeerimise protsessi, kus hooplemine ülelaekumistega käib justkui loogiliselt asja juurde. Ei varjatagi enam, et riigieelarvesse tekitatakse miljarditesse kroonidesse küündiv ülejääk ja koos sellega tõhus poliitiline relv Eesti igikestvas valimiskampaanias. Pole ju saladus, et meie lisaeelarvetest vaatab vastu pigem poliitiline eelistus kui ratsionaalne vajadus.
Mu daamid ja härrad,
lubage mul veidi põhjalikumalt peatuda nähtusel, mis jätkumise, aga veelgi halvem – süvenemise – korral, viib meid ummikusse ja stagnatsioonini. Ida-Euroopa ja siirderiikide edu ja ebaedu põhjuseid uurinud teadlased on veenvalt järeldanud, et riigihangete sõltuvus poliitikute suvast seiskab riigi arengu.
Me teame mõistet „ringkäendus“, kus poliitikud suunavad tellimusi firmadele, kes omakorda toetavad neid abistanud poliitikuid. Sellele fenomenile on hiljuti antud kujundlikumgi nimetus: semukapitalism.
Kui turukonkurentsi ja parimaid pakkumisi hakkavad asendama parteisuhted, siis toob see varem või hiljem kaasa krahhi. Õlitehas, maadevahetused, riigiasutuste rendilepingud, suvilatehingud, parkimise korraldamine ja koolimajade remont – kõik need märksõnad viitavad korruptsioonihõngule ja läbipaistmatule sahkerdamisele.
Võib ju küsida – aga mis siis?, kes sellest kaotab? Sellest kaotab maksumaksja raha kasutamise otstarbekus, ettevõtjate konkurents, aga üldisemalt iga Eesti elanik, ettevõtja, meie laste ja lastelaste võimalused tulevikus.
Kordan oma ametisseasumisel öeldut: ühe või teise grupi mis tahes suvaline ja varjatud eelistamine petab kodanikke, see rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet. See riivab kodanike usku õiglasse riiki. See saeb pikkamööda läbi õigusriigi kandvad talad.
Me näeme, kuidas noodsamad poliitikute ärisemud hakkavad end pidama väljavalituiks, „elu peremeesteks“, kellele seadused ja ühise elu reeglid ei näi kehtivat. Äärmisel juhul tuleb maksta pisike trahv, mis üleolevaid kommentaare jagades tasutakse.
Raha on eesti rahval aastasadade vältel olnud ikka pigem vähe kui palju. Ehk just siin peitubki see kurja juur, et suure rahaga ümberkäimine on harjumatu. Seda on ka alati naeruvääristatud, kui meenutame Eesti kirjandusklassikat.
Mõelgem siis Jaan Tõnissonile, kes ütles väga õigesti: „Meie rahva elus avalikuks tulnud puudusi ei suudeta mitte õiguse ega riigvõimu varal, vaid ainult kõlbluse mõju abil parandada.“
Hea Eesti rahvas!
Eesti Vabariigi sünd 89 aastat tagasi, meie oma riigiks vormitud ammune idee, päästis eesti rahva surmast. Kui me vaatame, kui armutult hukati 1930ndail tuhandeid Nõukogude Venemaal elanud eestlasi, siis võime vaid aimata oma rahva võimalikku saatust stalinlike repressioonide kõrgajal, kui me poleks olnud oma kodumaal. Me ju teame, mis juhtus noil aastatel seal meie soome-ugri hõimuvendadega. Näiteks ligi kahesaja tuhande ingerlasega, kellest Nõukogude Liidu lagunemise hetkeks oli järel vaid kümnendik.
Eestlasi päästis meie oma riik.
Eesti iseseisvuse esimesel perioodil hävitati Nõukogude Liidus enamik vene õigeusu kirikuid. Seevastu Petseri klooster, tänu sellele, et see asus tol ajal Eesti Vabariigi territooriumil, õitses ja on tänapäevalgi olemas. See on omamoodi monument iseseisvale ja demokraatlikule Eestile. Nagu ka meie Peipsi-äärsed vene vanausuliste külad.
Pärast meie annekteerimist ja okupeerimist Eestis toime pandud barbaarsused on jätnud eesti rahva hinge haava, mis pole tänaseni terveks saanud. Tartu Ülikooli sotsioloogide uuringud näitavad, et ligi 65 protsenti eestlastest kaotas okupatsioonide ajal vähemalt ühe lähisugulase. Kuuskümmend viis protsenti, see on kaks kolmandikku.
Seetõttu on eriti tülgastav kogeda seda moraalset tühjust, mis lubab ühel riigil pidada Nõukogude Liidu võitu kuritegeliku natsi-Saksamaa üle oma võiduks, kuid samas vabastada end vastutusest tuhandete ja tuhandete eestlaste hukkamiste ning kümnete ja kümnete tuhandete eestlaste küüditamiste ees. Vastupidi. See riik isegi õigustab ja kaitseb neid, kes mõrvasid ja küüditasid. Ja mõnitab eestlasi, nimetades meid fashistideks.
Need süüdistused tulevad sellest, et meil on ju demokraatlik riik!
Nagu tartlane, Siberisse saadet suur luuletaja Artur Alliksaar tõdes:
Käidi ja külvati varjude seemet,
sest valgus hakkas võrsuma
Jah, nemad ei vajanud mingit seadust, et hävitada sõjas langenute kalmistuid ja meie Vabadussõja monumente. Aga, kallid kaasmaalased, meenutagem veel kord Marcus Aureliuse ütlust: parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnaseks.
Vaba, demokraatlik Eesti, õigusriik, kus valitseb sõnavabadus ning kus põhiseadus pole sõnakõlks, ongi parim kättemaks Eesti raskete kannatuste eest. Meie oleme kõige meiega toime pandu kiuste ikka demokraadid. Me ei käitu ega räägi nagu sovjeedid.
Korrakem Oskar Looritsa poolt enam kui pool sajandit tagasi kirja pandu, tsiteerin: „Me ei süvene ajalukku ju mitte selleks, et minevikku ilutsevalt või haletsevalt takerduda, vaid hoopis selleks, et sealt inspiratsiooni ammutada maksimaalseks eneseteostuseks olevikus ja kindlasti ka tuleviku sihtide õigeaegseks haaranguks.“ Tsitaadi lõpp.
Euroopalikkus ja väärikus on meie vastus neile, kes peavad demokraatia mõistet kvalifitseerima määrsõnaga „juhitud“ või „suveräänne“. Riik, kus demokraatia on poolik, kus õigus sõltub kas rahast või suhetest võimuga, kardabki demokraatiat ja sõnavabadust oma piiridel. Hirm demokraatia ees muutubki nende välispoliitika mootoriks.
Ühtlasi tähendab see, et Eesti ei saa liikuda edasi, heites kartlikke pilke üle õla ja kujundades oma poliitilisi otsuseid mineviku ebaõiglusest lähtudes. Me peame end mõtteliselt lahti rebima sellest mõjusfäärist, kuhu kaks kuritegelikku re?iimi meid vastu meie tahtmist 1939. aastal määrasid.
Meil on alternatiiv – kohustus kindlustada ja kinnistada Eesti Euroopasse, Euroopa Liitu ja euroopaliku riigina käituda. See tähendab, et me ei käsitle enam Eesti edu Euroopa Liidust eraldi. Me oleme kõige Euroopa-meelsem Euroopa Liidu riik. Me teame hästi meile avanenud võimalusi.
Seetõttu soovitan ka valijatel küsida Riigikogusse pürgivatelt erakondadelt seletusi. Näiteks, miks me ei saa eurole üle minna? Kas tõesti tuleb euro alles siis, kui meie majandust tabab kriis?
Eesti valijad ootavad järgmiselt valitsuselt selget ja läbipaistvat lähenemist Euroopa Liidu küsimustele. Lapsik küsimus – mida küll Euroopa meist mõtleb seoses c ühe pronkskujuga? -, tuleb asendada palju tähtsama küsimusega: mida Eesti Euroopas teeb? Leidkem pigem sellele vastus.
Hea Eesti rahvas,
meil lasub kohustus Eesti riigi ideed, oma vanematelt saadud pärandust hoida ja edasi kanda. Meie tugevus peitub väärtushinnangutes, aadetes, isikuomadustes ja kõlbelistes hoiakutes. Nendeta oleme nõrgad. Nafta- ja kullamaardlaid või imerelvi meil ju pole.
Väike rahvas peab kokku hoidma. Rõõmustama väikeste igapäevaste kordaminekute ja kangelastegude üle. Me peame üksteisele õlale patsutama, siiralt tunnustama, aga vajadusel ka rahulikult ütlema, kui midagi on viltu.
Eesti Vabariik sündis tänu haritud eestlaste ühistele püüdlustele ja pingutustele. Täpselt samuti toetub ka Eesti edasine areng ja hea käekäik ennekõike korralikule haridusele. Just see panebki mind siit kõnepuldist pöörduma kogu rahva, kõigi lastevanemate ja õpilaste poole, et kutsuda teid kriitiliselt mõtlema Eesti haridussüsteemi tulevikule.
Meie kõrgkoolid valmistavad massiliselt ette spetsialiste aladel, mille mõttekus on vahel raskesti hoomatav. Täna ei mõjuta riigi edukust enam looduslike ressursside olemasolu või nende puudumine, odav või kallis tööjõud. Eesti riigi edu määrab reaalteaduste haridusega inimeste ja inseneride osakaal ühiskonnas.
Inimestest ei saa avastajaid, leiutajaid, teadlasi ega uurijaid, kui nad ei puutu kokku matemaatika, füüsika, keemia või bioloogiaga. Meie ühiskond ei ole nii suur ega rikas, et saaksime pakkuda oma noortele mugavaid valikuid ja kergema vastupanu teed. Et kui matemaatika või loodusteadus käib üle jõu, siis müüme talle kõrghariduse erialal, mis keerulisematel aegadel jätab noore inimese töö ja leivata.
Ühiskond, mis näeb kõrgkoolidiplomis väärtust iseeneses, mis keskendub müügikunstile ja ärijuhtimisele, ei jõua minu meelest kaugele. Eestit viivad konkurentsitihedas maailmamajanduses edasi need, kes suudavad luua uusi ravimeid, kirjutada arvutiprogramme, panustada uute energiakandjate väljatöötamisse. Meie edu peitub selles, et meil oleks palju teadlasi. Et meil oleks inimesi, kellel on tehniline haridus; et meil väärtustataks kutseoskusi, professionaalsust ja leidlikkust.
See on väljakutse, millega tegelemisest me ei pääse. Ja osa sellest tuleb vastu võtta Tartul, Eesti juhtival ülikooli- ja teaduslinnal, mis juba mõni aasta on koduks ka meie haridus- ja teadusministeeriumile.
Armas Eesti rahvas,
meil on põhjust olla uhke ja õnnelik. Meie väike rahvakild Lääne Euroopa tsivilisatsiooni äärel on meile loomuomase kriitilise meele ja skepsise kiuste läbilöögivõimeline ja elujõuline.
Äsjane Grammy auhind kinnitas ka rahvusvaheliselt meile endile juba ammu teada tõsiasju: maestro Arvo Pärt ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor on maailmakultuuri absoluutne tipp. Meie sportlaste mullused saavutused teevad kadedaks meist palju suuremaid rahvaid. Eestlased on loonud ülemaailmse internetitelefoni süsteemi Skype’i. Raamatukaupluste kohale ei tule enam uusi rõivapoode, vaid raamatupoed võtavad juurde lisapinda. Eesti noored filmimehed ja muusikud üllatavad uue, nutika ja originaalse loominguga.
Eestis sünnib üha rohkem lapsi. Me kodud ja külad muutuvad kaunimaks ja koolid hubasemaks. Sõitke Eestis ringi ja te näete. Mis veel, kui mitte see kõik tõestab, et oleme rahvana tublid. Usume tulevikku ja jääme kestma. Kõigi raskuste ja tagasilöökide kiuste.  
Täna on meie riigi sünnipäev. Ta on tõepoolest meie õnn ja rõõm, me armastame oma maad tingimusteta, nagu vanem armastab oma last. Me nuriseme ja kurjustame, sest me tegelikult muretseme ta käekäigu pärast. Me solvume südamepõhjani, kui keegi ütleb Eesti kohta halvasti või ülekohtuselt. Me võtame südamesse, kui selles kriitikas on terakegi tõtt.
Meil ei ole ükskõik. Meid juhib usk, et Eesti esiisade ja -emade looming, meie oma riik, kestab, areneb ja õitseb. Meis on vastutus ja õppimise tahe. Meis on vajadus oma arvamus kõlaval häälel välja öelda või kirja panna. Tehkem seda, näiteks eile välja kuulutatud üldrahvaliku esseevõistluse raamides.  
Oma kindla kohaga – läbi aastasadu kõige kindlama kohaga – Euroopas, Euroopa Liidus ja samamoodi Lääne põhiväärtusi kaitsvas NATO-s saame öelda, et meil pole vaenlast väljaspool, vähemalt mitte sellist, mida peaksime kartma. Kui Eestil on vaenlasi, siis me leiame neid meis endis: ükskõiksus, kalkus ligimise suhtes, upsakus, tõusiklikkus, kaaskodanikega mittearvestamine. Meie vaenlane on valetamine, korruptsioon ja ringkäendus. Eesti hea käekäigu vaenlane on vihkamine, teiste asjatu mahategemine, kadedus ja enesekeskus.
Need vaenlased aga on võidetavad, kui me hoiame ühte, oma isamaa ilu hoieldes.
Nagu nentis kord tartlane Hando Runnel:
Ilus on ikka isamaa pale/
kui sellelt pühkida kõik mis on vale.
Kuid Runnel küsis ka oma tollal põlu alla pandud kogus:
Valet me tunneme, tõesti kõik teame/
Ent kas just meie-need pühkima peame.
Nüüd, Eesti Vabariigis aastal 2007, võime taas ise otsustada. Valgus on tugevam kui vari. Pühitagu minema siis vale, mida tunneme. Võrsugu valgus, meie triumfipärg.
Kes siis veel seda teeb peale meie, kes me siin elame.
Hoiame neid tundeid ja seda usku. Hoiame Eesti ilu. Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti!

Eestlaste loodud viiking-muusikal “Thori vasar” esietendus Soomes

Stseen muusikali “Thori vasar” etendusest Soomes Turu Linnateatris.

Soomes Turu Linnateatris hiljuti esietendunud eestlaste Aivar Joonase ja Villu Kanguri muusikal ”Thori vasar” oli viikingite nime vääriliselt võimas.
Kuuldavasti esimene muistse põhjala rahva ainetel tehtud muusikal oli Turus sündmus omaette. Selle puhul korraldati viikingite laat, kus sai mekkida nende sööke-jooke, osta iidse rahva eeskujul tehtud käsitööd, kaeda lühietendusi ning lasta vibu ja ratsutada hobusega.
Mario Kivistiku jutul põhinev, Villu Kanguri kirjutatud libreto ja Aivar Joonase muusikaga “Thori vasar” pajatab viimaste viikingite elust. Noor sõjapealik Sigurd (Vallu Lukka) palub suure suguvõsa juhi Ragnvaldi (Seppo Ruohonen) tütre Gunlodi (Jonna Kosonen) kätt. Paraku haavab Ragnvald joobnuna Sigurdi au ning viikingiseadusest tuleneva õiguse järgi surmab Sigurd Ragnvaldi. Mõistagi keeldub tema tütar seejärel Sigurdile mehele minemast.
Lisaks peategelaste isiklikule traagikale ähvardab oht viikingeid tervikuna. Nimelt on teine suur viikingipealik Olof ristiusku pööranud ning tahab tule ja mõõgaga hõimuvelledki ristiusustada. Vallutusretkelt Ameerikast orjatarina kaasa toodud indiaanlanna Whatawha (Sari Ann) ja Sigurd lähevad allmaailma jumal Odini juurde paluma, et ta tooks maapealsesse maailma tagasi tasakaalu. Kaasas on neil Thori vasar Mjölnir, mis ei peaks aga olema sureliku käes.
Katariina Lahti lavastus on võimas möll, kus viikingid õõtsuvad vallutusretkelt naastes oma laevaga lainetel, poolnõid Whatawha käte alt lahvatavad loitsimise peale leegid ning allilma jumalad tuuakse lavale oma täies uhkuses ja veidruses. Aivar Joonase muusikast tunneb eurolauluhuviline ära nii “Tuulepuuhuulte luule”, “Verevenna” kui ka “Vee ja soola saaga”.
Mis kõige tähtsam: kõik osalised oskavad väga hästi laulda. Gunlodi rollis Jonna Kosonen on kõige rohkem tuntud Soome popkoosluse Nylon Beat järgi, Vallu Lukkale tõotab tema Sigurd, kellest aimub nii “Sõrmuste isanda” Aragorni kui ka piraatide kapteni Jacki jooni, kujuneda läbimurderolliks. Vallu Lukka ütles, et ta valmistus rolliks “Sõrmuste isandat” lugedes ning luges läbi ka ülevaatliku viikingite ajaloo raamatu, et ainest rohkem aimu saada.
Ragnvaldi/Odini kaksikosa kehastav Seppo Ruohonen on Euroopas tunnustatud ooperilaulja, kelle hääl pakub huvitavat vaheldust. Kõige ekstsentrilisema ja hoogsama rolli teeb aga õelat jumalat Lokivari esitav Kirsi Tarvainen.
Muusikali puudus aga on tema vorm, mis tingib kergekujulise esituse ning nii kiire tempo, et inimsuhted ei jõua õieti lahti hargneda ega viikingite tavad mõistetavaks saada. Helilooja Joonasel oli õigus, et tunduvalt jõulisemalt kõlaks tema muusika suurema orkestri esituses.
See kõik aga ei takistanud publikut eesriide langedes aina aplodeerimast ja aplodeerimast. Aivar Joonase ja Villu Kanguri seitsmeaastane töö on saanud võimsama teostuse, kui see Eestis vähemalt praegu võimalik oleks. Sellegipoolest oleks huvitav näha, millisena lavastataks “Thori vasar” pärast Soome vallutamist meie mail.
Kevadeks on “Thori Vasarale” juba väga palju pileteid välja müüdud ning tundub, et eestlaste viikingimuusikali ootab Soomes ees helge tulevik.
VES/EPL1

50 aastat kunsti teenimas

Arville Puström-Uus “Päikeseloojan”/“Sunset” 30” x 40” õli.

Eestlaste keskel USA-s ja nüüd ka ameerika kunsti-ringkondades hästituntud professionaalne maalikunstnik Arville Puström-Uus tähistab oma 50 aastast tegevusjuubelit iseseisva näitusega Morristowni Memorial Hospital Galeriis. Näitus on avatud 18. veebruarist kuni 31. märtsini.  Esitatud on tema loomingust 30-40 õlimaali: maastikud, lilled, vaikelud, meremaalid.
On vähe  eestlaste kodusid idarannikul, kus ei ole seintel Arville Puströmi maale ja tema loomingut võib leida igas ilmakaares. 50 aastase loomingu vältel on kunstnik esinenud mitmel sajal kunstinäitusel, algul isegi 30-40 näitusel aastas. Näitused on toimunud kunstiklubides, galeriides, raamatukogudes, suurtel välisnäitustel (milleks tuli soetada suur telk, vastavad paneelid ja seadeldised) suurtes parkides, kus esines 300 kunstnikku. Peale selle on A. Puström esinenud kõigil ESTO kunstinäitustel. Ta on esinenud näitustel oma loominguga Torontos, Stockholmis, Floridas, Marylandis, N.Carolinas, New Jerseys, New Yorgis, Philadelphias, Lakewoodis ja mujal. Neil näitustel on alati esitatud vähemalt 40-50 maali. Muidugi on enamus tema loomingust müüdud ameerika publikule, suurfirmadele, pankadele ja teistele asutustele. Kõige kaugemale on läinud kaks meremaali ühele kollektorile Austraalias. Mitemd kohalikud galeriid on tema maale vahendanud, nagu praegugi Dru Christ Galerii Spartas, NJ ja Art Bazaar Chesteris, NJ. Ka internetis on A. Puströmi maale leida.
Arville Puströmi maalid on impressionistlikud või traditsioonilised (realistlikud). Ta maalib kõike, mis temale meeldib. Oma reisidel ta sageli skitseerib või fotografeerib erilisi vaateid, kasutades neid motiiviks oma maalides. Tema lemmikaineks on meri, aga ka maastikud, linnavaated, lilled ja muud. Tema maale on züriide poolt auhinnatud mitmekümnel näitusel. Tema stuudio sein on kaetud auhindadega ja auaadressidega. Samuti on kunstnik saanud rahalisi auhindu, rosette ja muid tunnustusi. Huvitav on veel märkida, et kunstnik tunneb erilist huvi meremaalide vastu. Rockport, Mass. on meremaalijate keskus. Ta oli õppinud varem mere liikumise tehnikat ja Rockportis olles skitseeris tormide ajal mere fantastilist liikumist auto aknast.
Arville Puström-Uus sündis ja kasvas üles Tallinnas. Lõpetanud Lenderi gümnaasiumi, soovis minna Tallinna kunstikooli, aga vanemate survel astus Tartu Ülikooli arstiteadust õppima. Abiellus lapsepõlve sõbra Aksel Puströmiga, kes samuti õppis arstiteadust. Arville südamesooviks oli siiski kunsti õppida ja ta astus Pallase kunsti-kooli, olles seal kunstnik Nõmmiku, Kitse ja Starkopf-Ren õpilane. 1944. aastal sündis tütar Tiia ja sõjavankri veeredes idast tuli lahkuda kodumaalt, esialgu Saksamaale ja Austriasse, kus organiseeriti Inglise sõjaväe abiga väike eesti põgenikelaager lootuses peatselt tagasi kodumaale minna. Kui selgus, et põgenikel on võimalus tasuta edasiõpe Saksamaa ülikoolides, astus Arville Düsseldorfi kunstiakadeemiasse. Seal õppisid samal ajal ka eesti kunstnikud Karl Pehme ja Helmi Herman. Arville abikaasa Aksel jatkas oma õpinguid arstiteaduse alal.
1949. aastal tuli emigratsioon Ameerikasse, sest tagasiminek kodumaale osutus võimatuks seal valitseva okupatsiooni tõttu. Jõudnud New Yorki, pidid Arville ja Aksel mõlemad tööle asuma. Arville vabrikusse mudeleid värvima olles hiljem lambivabrikus lillemustrite disaineriks. Aksel töötas haiglas internshipi täitmisel. Kui Aksel sai koha doktorina NJ vaimuhaiglasse, mis tuli koos arsti elumajaga, võis Arville taas maalima hakata. Seal sündis ka poeg Lembit. Arville võttis vastu kunstiõpetaja koha episkopaalses erakoolis, kus õppis ka tütar Tiia.  Ta töötas kunstiõpetajana 19 aastat. Arville astus Morristowni Art Association’i liikmeks, olles seal näituste korraldaja ja zürii liige. Arville kuulub liikmena ka Morris County Art Association, Millburn Art Association ja American Professional League organisatsioonidesse ning Tortonto Eesti Kunstikeskusesse. Puströmite pere on olnud väga aktiivne eestluse tutvustamisel ja säilitamisel. Arville Puströmi kunstiloomingule võib julgesti öelda, et juubilar kuulub eesti kunstnike esirinda. Palju õnne eestlaskonna nimel juubeli puhul!

Victor Nigol

Fraternitas Estica: 100 aastat

Fraternitas Estica pere ülesastumise päeval 9. V 1907.a.

9. mail 2007 möödub 100 aastat Korp! Fraternitas Estica asutamisest, mida tähistab Fraternitas Estica pere igas ilmakaares. Suurejoonelised pidustused toimuvad Tartus, 10.-13. mail 2007, kuhu on oodata fratereid üle maailma.
Asutajaliige Raimond Thar kirjutas 50. aastapäeval korporatsiooni asutamise kohta järgmist: “Kuna tolleagses EÜS-is puudusid eeldused korporatiivse mõtte läbiviimiseks, otsustas osa liikmeid EÜS-ist lahkuda ja korporatsiooni asutamise algatuse oma kätte võtta. Korporatsiooni nimeks pandi Fraternitas Estica, määrati värvid sinine, roheline ja valge, valiti vapp ja lipukiri ja koostati põhikiri. Et kiirendada põhikirja kinnitamist ministeeriumis, sõitsid Laur ja Treuman isiklikult Peterburi. Peale nädalapikkust Peterburis viibimist jõudsid nad oma eesmärgile – põhikiri kinnitati.”
“Nüüd lõpetati viimased ülesastumise eeltööd, ja 26. aprillil 1907 kogunesid konvendi korterisse Tartus, Kitsal tänaval asutajad üliõpilased ja vilistlased: Laur, Treuman, Ploom, Stockholm, Lübeck, Grünthal, Kristis, Kask, Ruus, Prisko, Kurm, Jürman, Anni, Kirsel, Lääne, Neumann, Rosenthal, Paldrock, Kapp, Akel, Leesment, Hurt, Thar, Reiman, Bauer, Reinhold ja Sild. Laur, Treuman ja Ploom sõitsid ülikooli rektori juurde, et teda paluda korporatsiooni elluastumist sanktsioneerida. Akendelt, kuhu rebased oli valvele pandud, kosti äkki hüüe: Tulevad! Värvides!”
Peeti ära esimene konvent. Senior Laur andis ülevaate Korp! Fraternitas Estica tekkimise loost. Nüüd juba värvides, järgnesid vastastikused õnnesoovid ja peeti esimene vennastuspidu ja kommerss. Eesti Korporatsioon, seni kättesaamatu ideaal, oli saanud reaalseks tõsiasjaks ja Korporatsioon võis nüüd asuda oma üles-annetele, millest tähtsaim oli oma liikmete kasvatamine igakülgse korrektsuse ja vennaliku armastuse vaimus.”
Meie lipukiri, mille esitas auväärne dr. Jakob Hurt, väljendab seda lühidalt: Teos õiglane ja vahvas, ustav sulle Eesti rahvas. Lipukirja sihiks oli isamaaarmastuse avaldamine tegudega, mis on olnud vankumata aluseks globaalsele Fraternitas Estica perele juba sada aastat. Tagasi vaadates näeme, et Fraternitas Estical tuli läbi elada sõjad, revolutsioonid, okupatsioonid ja põgenemised, kuid vaatamata karmidele katsumustele ja vapustustele jäi ta kõikumatult püsima, jäädes truuks oma põhimõtetele, nimele ja lipukirjale.
Tugeva ja elujõulise intiim-organisatsioonina, Korp! Fraternitas Estica seisab centenniumi lävel, mida tähistatakse igas ilmakaares, kus leidub esticusi. Fraternitas Estica tähistab oma juubelit New Yorgis laupäeval 21. aprillil 2007. Pidulik ning traditsiooniline juubeli tähistamine toimub 10.-13. mail 2007. aastal Tartus, kuhu on oodata suurimat esticuste kogunemist Estica ajaloos, et tugevdada vennastust ja sõlmida uusi sõprussidemeid Eesti frateritega, vastu minnes järgmisele algavale centenniumile.
Vivat, Crescat, Floreat, Nostra Cara Fraternitas Estica in Aeternum!

Vil. Tõnu Vanderer,
esimees

* The Front Page presents a photo-album form a number of Estonian Independence Day celebrations held across the country. The cover focuses on New York, Baltimore, Long Island and Houston.
* Ilmar Mikiver discusses the battle for the seas. Our tendency is to see who is master of the land, especially in terms of the situation of the Middle East. But Mr. Mikiver argues that perhaps looking further East will yield a different kind of result. The Asia-Pacific countries have recently signed a coopration pact, and most of the countries in the region, though under authoritarian rule even recently are free-market democracies. With China joinin in, it may not be entirely inconceivable that the Chinese may go for a “sea grab,” But, as a word of relief, each of the countries that were once authoritarian are now part of the the family of democratic nations.
* Vello Helk looks at the Bronze Soldier from the perspective of Estonia’s Independence Day. As a free nation that regained its independence after 50 years, it has every right to celebrate its true Independence Day and not be forced to commemorate a day of occupation. As the statue stands, it commemorates the Russian overtaking. Many note that the Nazi uniform will always have deep meaning. But how many of these people will make the same statement about the Soviet uniform worn by the Bronze Soldier. The uniform he wears means much more suffering for the Estonian people.
* The thrid page begins the original Estonian-language speech that President Ilves delivered on Estonian Independence Day. The photo shows the President and First Lady arriving at the celebration.
* The Art and Culture page reports on the premiere of a new musical called “Thor’s Hammer,” written by an Estonian duo. The performance occurred in the Finnish town of Turku, and the area around the performance became almost like an old Viking market. The musical’s libretto is by Villu Kangur, and the music by Aivar Joonas.
* The second item on the page discusses a 50-year retrospective show of the paintings of Arville Puström-Uus, whose works will be exhibited at the Morristown Memorial Hospital gallery.

Estonia first in web voting

VES – Estonia became the first country in the world to allow its citizens to vote in a parliamentary election via the Internet, Reuters reported on Wednesday. About one in 30 Estonian voters took the opportunity to cast their ballots via the Web.
Between 26-28 February, voters were given the chance to use the internet to vote early ahead of polling day on 4. March. Over 30,000 people took the chance, out of the total 940,000 registered voters
“We are happy with this number. I personally would not have expected so many electronic voters,” Epp Maaten, deputy head of the national electoral commission told Reuters.
Web voting has been used before in Estonia, but only in limited local elections in 2005. Even then, 10,000 people took the opportunity to cast their votes using their computer.
To cast ballots via the Internet, voters must use their state-issued ID cards, as well as enter two passwords.
While the Reform and Center Parties are expected to do well in the upcoming election, any clear winner is still too early to predict.

Cold snap cancels parade

VES – For the first time since regaining its independence from the Soviet Union, Estonians did not celebrate their Independence Day with a parade. Despite the fact that few people would have looked forward to the opportunity of standing outside in -17 degree Celsius Tallinn (about 2° F), the decision was met with much surprise. The parade has been held in previous years in nearly the same conditions.
The Baltic Times reported that defence force commander Major General Ants Laaneots made the decision to cancel the parade in the interest of the troops, who would be unable to march in the cold conditions. Major General Laaneots had consulted President Ilves and Prime Minister Ansip before ordering the cancellation.
President Ilves also held the tradititional reception at the Vanemuine Theater in Tartu as opposed to Tallinn, where it is traditionally held.

Estonian Chamber Choir Wins Grammy

ER – The 49th annual Grammy award for best choral performance went to Da Pacem, a collection of works by the renowned Estonian composer Arvo Pärt recorded by the Estonian Philharmonic Chamber Choir. The chief conductor and artistic director of the choir since 2001 is Paul Hillier from Britain. In the category of best engineered classical album the award went to Michael Bishop for Enigma Variations by Edward Elgar and The Young Person’s Guide To The Orchestra, Four Sea Interludes by Benjamin Britten, both performed by the Cincinnati Symphony Orchestra under the baton of the Estonian-born Paavo Järvi.

“Let us cherish the beauty of Estonia”

President Ilves on the 89th Anniversary of the Republic of Estonia 24 February 2007, Vanemuine Theatre, Tartu

My dear fellow countrymen in this hall, at home and abroad,
Excellencies,
Dear ladies and gentlemen.
We have gathered here to celebrate the 89th anniversary of the Republic of Estonia in Tartu, where we this year also observe the 375th anniversary of Tartu University. Estonian statehood goes hand in hand with our intellectual awakening: the existence of the university and the birth of the republic cannot be considered separately. Without Estonian intellectuals, the idea of an independent, democratic nation state would never have grown beyond a nameless longing.
For a long time, Estonia was just an idea. An idea born in this city, among intellectuals, writers, and students. The idea began to strike root in organisations and societies: choir, library, orchestra, agricultural and temperance societies. The Learned Estonian Society was founded here in Tartu in 1838, and its activities resulted in the birth of our national epic. The Alexander Schools movement gathered momentum when Jakob Hurt, then a student at Tartu University, became Chairman – just as he became head of the Estonian Writers’ Society later on.
Here, at the Vanemuine Society, Carl Robert Jakobson held his First Fatherland Speech in 1868. Also the first all-Estonian song festival took place in Tartu a year later. Without exaggeration it can be said that it was here, in Tartu, that a generic rural peasantry sang themselves into the Estonian nation.
Estonian theatre was born here, in Tartu. As was our blue, black and white flag, originally as the banner of the Estonian Student Society, sewn by Miina Härma, Emilie Beerman and Paula Hermann.
The idea that started to bud here in Tartu, primarily around the university, gave a dispersed rural peasantry, smothered under the arbitrary dictate of the Baltic land gentry, an understanding that they need look up to no one – as some would prefer to do even today, it seems; and that their language was just like any other – an answer to the question posed by a Tartu student almost 190 years ago:
Can the language of this land,
by rising up to the sky
in the wind of song,
not search for an eternity for itself?

Today, the coherence that creates an intellectual foundation and structure among a people, and leads to the creation of a nation state, is called civic society. This phenomenon was noticed in the 19th century in the United States by the Frenchman Alexis de Tocqueville, who concluded that civic society formed the basis of a successful and functioning democracy. The 19th century rulers of Estonia did not read de Tocqueville, but they, too, were worried about the abundance of peasant, student, and intellectual societies, their discussion nights and newspapers, carriers of the spirit of democracy.
Looking back at Estonian history today, we see it was here, in Tartu, that the foundation of our statehood was laid. This is where the Tartu Peace Treaty – the birth certificate of our nation, making us an equal among other nations – was signed in 1920. And this too is a reason – though not the only reason – why we are here in Tartu today.
What began as an idea, became reality, our state was born on a foundation laid by civic organisations – societies, congregations, choirs. Just as the restoration of independence in 1991 would have been unthinkable without the Estonian Heritage Society, student societies and fraternities, Citizens’ Committees and the Popular Front in late 1980s. All these were civic initiative, not a gift from somewhere. Not something received from above, but something that rose from amongst us, and from witihin us.
Ladies and gentlemen, dear fellow citizens,
We live in a cultural space where we consider it a given that we take our own decisions, not follow orders from above. This is also stipulated in our constitution: the supreme power of the state is vested in the people. And although we trust our authorised representatives in the Riigikogu and the Government to take the day to day decisions of governance for us, it is our right, every four years, to judge the work of our elected representatives. How did they do, were they worthy of the trust, we, the citizens invested in them? Or did they abuse it? This is for each of us to decide, each of use can give his judgement.
I call upon you to judge by the right criteria. I want the voter to know: you get what you vote for. The wisdom and complexity of governing is greater than any slogans, any promises. Voting for a slogan, you will receive in exchance a policy not of governance, but of hoarding money for the next elections. I ask you: chose wisely, be demanding, weighing not promises but deeds.
Let us make use of democratic choice and create a country to our liking. Let us show we are not indifferent.
Yet let us admit that, unfortunately, the approach to the elections we have witnessed in the case of some politicians, reproduces indifference. Indeed, I too am troubled and saddened by the fact that our election campaign slogans and commercials, with their simple-minded claims, underestimate the voter rather than inform him. The issues and figures that have been dragged into the campaign have little in common with the serious questions that we face as a people and a country.
Our forefathers went to war to win the right to vote on their future. Not voting therefore shows contempt and disrespect not only for one’s self, one’s friends and family, but also to one’s parents and forefathers. Not voting is also a personal loss: he who does not vote shall be voiceless for four years, with no right to pass judgement on development of his country.

Ladies and gentlemen,
There is another, deeper reason, why we all need to go vote. Recently, I read in one sitting one of the best essays ever written on the impact of 50 years of foreign occupation on our lives: an essay, which in its precision belongs to the same Parnassus as the works of Czeslaw Milosz, Milan Kundera and Václav Havel. I speak of Enn Soosaar’s essay ”Father and Time”, in which he writes:
”The election preferences of the last few years show eloquently that many East Europeans consider the proliferation of double standards in politics and economy to be something self-evident … (we) deceive ourselves if we refuse to see that the failures following the restoration of our freedom result from the delayed impact and burden of the past. The ideological manipulations that deepened people’s cynicism and absolved them of moral responsibility, have left a permanent mark on the consciousness of a large number of people.”
What do we conclude from this? I conclude that election day is the time and the place where each of us render our own judgment of cynicism and manipulations.
Therefore, let us rather ask – what is it that our election campaigns do not speak of?
Elsewhere in the world, analyses of the current economic situation in Estonia speak of the danger of over-heating, the current account deficit, that our economy produces insufficient added value. The election platforms and slogans of some political parties rather give the impression that economic cycles do not apply for Estonia.
I understand the purely human desire to spend more, to be well off, or at least better off. Especially after 15 years of efforts and difficult circumstances. Nonetheless, in spending we should not take risks that could jeopardise everyone’s well-being were we to face some bleak or even grey scenario in the future.
One of the basic truths of economy calls for decisions in wealthier times that would help us to manage in leaner circumstances later on. Do our entrepreneurs invest a sufficient share of their record profits in innovation, which, among other things, would help us with our labour deficit, increasingly a stumbling block to our development?
On a national level, the rising tax revenues could bring about political consensus and agreement on large scale investments. Shall we build a safe, four-lane north-south motorway, a bridge to Muhumaa, a network of wind energy parks on the North-West coast, or shall we invest in the modernisation of the health care system – all this is a matter of choice. But let us make our choices, because a better or more opportune time for making these choices may not come in the foreseeable future.
Poverty brings discord at home, old Estonians said. I wonder why rising state revenues have produced no agreement among our politicians?
Instead, year to year, we see the process of budget planning, where bluster over surpluses seems to be a logical part of the procedure. No attempts are made to conceal the fact that a surplus of billions of kroons is planned into the budget, yielding an effective political weapon in Estonia’s everlasting election campaign. It is no secret that our supplementary budget reflects political preferences rather than rational needs.

Ladies and gentlemen,
Let me take a closer look at a phenomenon that if continued, or worse, aggravated – may lead us to a dead-end and stagnation. Researchers who have studied the reasons for success and failure and East European and transition states have convincingly concluded that allowing public procurements to be made on a political basis halts the development of a country.
We know the phrase ”kickback”, where politicians procure orders or tenders for companies that in turn support the politicians who have helped them. Lately, this phenomenon has been given an even more pertinent name: ”semukapitalism” (crony capitalism).
If market competition and best offers are replaced by party connections, a collapse is inevitable sooner or later. An oil refinery, landswaps, public institutions‘ leases, summer house deals, public parking arrangements, renovation of schoolhouses – all these keywords reek of corruption and untransparent machinations.
We could of course say – so what? Who suffers? ? It is the purposeful use of the taxpayer’s money that is lost, fair competition, but more generally, for all the inhabitants of Estonia, the opportunities of our children and grandchildren in the future.
I repeat what I said when assuming office: Arbitrary or disguised preference of one or another group deceives our citizens; it violates the contract between citizens and the state. It undermines citizens’ confidence in a just state. This would slowly but surely cut through the supporting pillars of the rule of law.
We can see how these same cronies of the politicians begin to think of themselves as ”the chosen ones”, as ”masters of life”, who stand above and beyond the law and rules of society. The worst that can befall them is a small fine which they pay, accompanied by arrogant comments.
Throughout the centuries, Estonians have had to count pennies rather than pounds. This may be the root of the problem, lack of experience handling large sums of money. And it has always been a subject of ridicule, if we think of the classical works of Estonian literature.
Let us therefore think of Jaan Tõnisson, who has said, most truthfully: ”The vices that are revealed in the life of our nation cannot be rectified by law or public authority, but only by the impact of virtue.”

Dear people of Estonia!
The birth of the Republic of Estonia 89 years ago, the long-cherished idea that was shaped into our country, rescued the Estonian nation from peril of death. Considering the merciless annihilation of Estonians who lived in the Soviet Russia in the 1930s, we may but imagine what the fate of our nation would have been at the high tide of the Stalinist repressions. We know what happened to our Finnish-Ugric brethren at that time. We know, for example, what happened to nearly two hundred thousand Ingrians, of whom only a tenth survived to witness the collapse of the Soviet Union.
We Estonians were saved by our state.
During the first period of Estonian independence, most of the Russian Orthodox churches in the Soviet Union were demolished. The Petseri Monastery, on the other hand, was situated in the territory of Estonia at the time, flourished and managed to see the present day. In a way, it is a monument to the independent and democratic Estonia. Just like the villages of Old Believers on the coast of Lake Peipsi.
The atrocities committed in Estonia after our annexation and occupation have left a wound in the Estonian soul, a wound that has not healed even today. The research of Tartu University sociologists indicates that almost 65 per cent of Estonians lost at least one near relative during the occupation period. Sixty-five per cent, two thirds.
Therefore, the moral void that allows a state to consider the Soviet Union’s victory over Nazi Germany its own, and yet to shrug off the responsibility for the execution of thousands of Estonians and the deportation of tens of thousands Estonians, is particularly abhorrent. And that state – to the contrary – justifies and defends the murderers and the deporters. And taunts Estonians, calling them fascists.
Those accusations proceed from the fact that we have a democratic state!

Another man from Tartu, Artur Alliksaar, another of our poets deported to Siberia, wrote:
Käidi ja külvati varjude seemet,
sest valgus hakkas võrsuma
They came and sowed the seeds of shadows
For light had begun to sprout
Indeed, they needed no law to demolish the cemeteries of fallen soldiers and our monuments of the War of Independence. But, my dear compatriots, let us again recall the advice of Marcus Aurelius: the best revenge is not to become like them.

A free, democratic Estonia, governed by the rule of law, where we enjoy freedom of speech and where the Constitution is not merely a meaningless fiction, is the best revenge for the grim tribulations of Estonia. We are democrats, in spite of all that has been done to us. We do not behave or speak like Soviets.
Let us recall Oskar Loorits’ words from more than half a century ago, I quote: ”We do not engaged in history to become entangled in glamorising or bewailing the past, but rather in order to draw inspiration to maximally realise our potential in the present and certainly also to achieve optimally our goals in the future.” End quote.
Our European outlook and dignity are our response to those who must qualify the the term ”democracy” with the qualifier ”managed” or ”sovereign”. A state where democracy is incomplete, where justice depends either on wealth or connections with the powers-that-be, perforce fears democracy and freedom of speech on its borders. Thus fear of democracy becomes the engine of foreign policy.
This means also that Estonia cannot move forward, while fearfully glancing over her shoulder, shaping her political decisionsproceeding from the injustices of the past. We must break free intellectually from that sphere of influence to which we were consigned against our will by two criminal regimes in 1939.
We have an alternative – our duty to secure and firmy root Estonia in Europe, in the European Union We must begin to act as a European nation. This means that we no longer view Estonia’s success separately from the success of the European Union. We are the most pro-European nation in the European Union. We know the the possibilities this affords us.
Therefore, I recommend voters ask the political parties running for office in the Riigikogu for explanations. For instance, why are we unable to adopt Euro? Are we to adopt Euro only after our economy has been caught in a crisis?
The Estonian voter expects the next government to have a clear and transparent approach to the issues of the European Union. The childish question – what will the European Union think of us in connection with a bronze statue? – must be replaced by a much more important question: what is Estonia doing in Europe? Let us rather find an answer to that.

Dear people of Estonia,
It is our duty to maintain and carry on the legacy of our parents: the idea of the Estonian state,. Our strength is in our values, in our ideals, in our character and our moral attitudes. Without those, we are powerless. We, after allhave no oil or gold resources, no super-weapons.
A small nation must keep together. And rejoice over our small, everday successes and heroic deeds. We must pat each each other on the back, praise honestly, but if necessary, also calmly point out what has gone awry. what.
The Republic of Estonia was born of the common aspirations and efforts of educated Estonians. So too, the continued development and well-being of Estonia is dependent above all on proper education. This is what leads me to turn toward the entire nation, to parents and pupils, to ask you to think critically about the future of the educational system of Estonia.
Our universities are producing a multitude of experts in fields whose utility is sometimes are hard to grasp. Today, the success of a country is no longer dependent on the existence or non-existence of natural resources, on cheap or expensive labour. The success of Estonia will be determined by the share of people specialising in the sciences and engineering in our society.
No one will make discoveries, become an inventor, a scientist or a researcher, if they have no contact with mathematics, physics, chemistry or biology. Our society is neither large nor rich enough to offer our youth an unchallenging education offering instead the path of least resistance. So that if mathematics and science are too much, then let’s give them higher education in a field that, if times become harder, would leave them without a job or sustenance.
A society that considers a university degree to be a value in itself, and concentrates on marketing and business management, will not, in my opinion go far. In the highly competitive world economy, Estonia will be propelled forward by people who are able to create new medicines, write computer programs or contribute to the creation of new sources of energy. Our success depends on having many scientists. We need people with a technical education, we must value vocational skills, professionalism and inventiveness.
This is a challenge from which their is no escape. And part of this challenge must be taken up by Tartu, Estonia’s leading university and science city, which for several years now has also been the home of our Ministry of Education and Research.

Dear people of Estonia,
We have reasons to be proud and happy. Our small nation, on the edge of the Western European civilisation, has despite our inherent critical-mindedness and scepticism retained its competitiveness and vigour.
The recent Grammy Award confirmed internationally what we have all known for a long time: maestro Arvo Pärt and the Estonian Philharmonic Chamber Choir represent the absolute top in music. The accomplishments of our athletes last year are the envy of much larger nations. Estonians are the creators of Skype, the Internet telephone system. Bookshops in Estonia are no longer replaced by fashion boutiques, but instead expand. Young Estonian film-makers surprise us with new, clever and original creations.
More and more children are born in Estonia. Our homes and villages are becoming more and more beautiful, schools more and more student-friendly. Travel around Estonia and you will see. If this does not prove that we are brave as a nation, what does? We believe in the future, and that we will endure. Despite all tribulations and setbacks.
Today is our country’s birthday. A country that indeed is our fortune and our joy – we love our country unconditionally, as a parent loves a child. We grumble and scold, because actually we worry about for our country’s well-being. We take offence, deeply, if someone says so much as a bad or unfair word about Estonia. We take the criticism to our hearts if there is even a grain of truth in it.
We are not indifferent. We are guided by our faith that this country, brought forth by our forefathers and –mothers, will persevere grow and flourish. We feel responsibility, and the will to learn. We feel obligation to speak out loud and clear, or through the written word. Let us do so, for example, as part of the national essay competition announced yesterday.
Having a secure place – the securest place we have ever had, throughout centuries – in Europe, in the European Union and in NATO, the safeguards of basic western values – we can say that we have no enemy beyond our borders, no enemy, at least, whom we need fear. If Estonia has enemies, they are to be found within us: indifference, callousness towards fellow human beings, arrogance, a parvenu mentality, lack of consideration of fellow citizens. Our enemies are mendacity, corruption and cronyism. Hatred, unwarranted slander, envy and egotism are the enemies of Estonia’s well-being.
These enemies can be overcome if we keep together, preserving the beauty of our country.

As another Tartu man, the poet Hando Runnel once said:
Ilus on ikka isamaa pale
kui sellelt pühkida kõik mis on vale.
Beautiful nonetheless is our fatherland’s face
If we wipe from it all the grime in its place

Yet Runnel asked, in his collection of poems that suddenly forbidden when it was due to appear:
Valet me tunneme, tõesti kõik teame
Ent kas just meie-need pühkima peame.
We all know the lies, to the point of weeping
But need it be we who must do the sweeping

Now, in the Republic of Estonia in 2007, we are again free to decide on our own. The Light is stronger than shadows. Let us then sweep away the lies we know. Let the light grow, and weave our triumphal wreath.
These tasks are for no one but us, who live here.
Let us retain these feelings, this faith. Let us cherish the beauty of Estonia. Happy birthday, dear Estonia!