Ajalehed nurisesid ametist lahkunud presidendi väidetava madala reitingu ehk kehva usaldustoetuse üle. President Ilvese ametisse astumisel võeti teda vastu ülikõrgete, ent ebarealistlike ootustega, mistõttu on üsna loomulik asjade käik, et toetus aja jooksul kahanes, kuna rahva seas paistab ikka veel elavat ootus, et president oleks mitte ainult autoritaarne rahva isa, vaid ka politseinik, tuletõrjuja, lasteaiakasvataja ning sotsiaalabi jagaja. Siiski vajus Ilvese usaldusväärsus teisel ametiperioodil madalamaks kui eelkäijate oma. Mis võisid olla ootuste ja tegelikkuse vahelise lõhe põhjused?
Esmalt peame silmas, et elame täiesti teistsugusel infoajastul kui kümme aastat tagasi, kus sotsiaalmeedia (Facebook, Twitter, Instagram jne) oli poliitika argipäevas olematu ning kus puudus üleilmne ööpäevaringne uudistetsükli karussell. Kas kujutleksime president Rüütlit hilisõhtul inglise keeles midagi vaimukat säutsumas laia maailma poliitikuile või president Meri osalemas rock-kontsertitel? Uue meedia aktiivne ja tõhus kasutus tõi president Ilvese poliitika elevandiluutornist alla meie kõigi käe- ja sõnaulatusse.
President tuli esmakordselt rahva keskele. Ta tuli raamatute ja plaatide esitlustele, näituste ja hoonete avamistele, mulgi päevadele ja paljudele konverentsidele. Aga ka maailma areenile, tehes suures pildis nähtavaks mitte ainult Ilvese enda värvika persooni, vaid ka terve Eesti. See oligi üks Ilvese presidendirolli peamisi eesmärke: teha Eesti suuremaks ja nähtavamaks, olla osa lahendusest, mitte olla probleemiks.
Vanamoodne nägemus presidendilossi kõrgel rõdul väärikalt lehvitavast rahva isast ei vasta kaasaja poliitika ning infoajastu vajadustele ega toimemehhanismidele. Sündmused toimuvad mitte nädalaid venivas aegrelees ega paberlehtede „tule eile meile“ tsüklis, vaid siin ja kohe onlines, mistap ka reageerida on vaja siin ja kohemaid. Muidugi juhtub välkreageerides rohkem vigu, kui juhtuks aastas vaid kaks korda nõunike poolt üliviimistletud kõnet pidades. Vigu juhtus ka Ilvesel, aga need ei kahanda tema üldist uudset rolli Eesti ja Euroopa poliitikas. Ilvese sihikindlust ja tulemuslikkust Eesti julgeoleku kindlustamisel on tunnustanud mitmed rahvusvahelised poliitikud ja ajakirjanikud.
Carl Bildt: „Oma ametiaastate jooksul on president Ilves teinud Eesti suuremaks ja palju olulisemaks maailma liidrite silmis, kes vastasel korral ei oleks vast huvitunud ei Eestist ega kogu meie regioonist. /—/ Väikesele riigile on kasulik, kui tal on suur president.“
Edward Lucas: „Ta ei ole mitte üksnes ainus riigipea, kes oskab arvutit parandada, ta on ka ainus riigipea, kes suudab rääkida mõistlikku juttu sel teemal, mida nimetame koondmõistega «küber». E-Eestil ei oleks saanud olla paremat e-saadikut. Ta on pea kõigist selle piirkonna poliitikutest väga erinev. Ta ei ole ei ülespuhutud ega ebalev, ei liiga ametlik, jäik ega kättesaamatu. Talle meeldivad uued asjad ja uued väljakutsed. Ta on soe ja tähelepanelik võõrustaja, nii Kadriorus kui ka oma armastatud talus. Ta suudab luua kiiresti usaldusliku vahekorra maailma liidritega, kas või näiteks George W. Bushiga võsalõikuritest rääkides.“
Välisminister Jürgen Ligi: „THI aega tuleks meenutada tema hoiakute, mitte kollaste pealkirjade omade järgi. Toe järgi demokraatlikule kontrollile riigikaitses esimesena. See võimaldas lõpetada süsteemis kodusõja ja seaduserikkumised, liikuma hakata informatsioonil ja ära liikuda inimestel, kehtestada regulatsioonid, mis poliitiliste intriigide tõttu puudusid. 2006. alustatu on taganud riigikaitses 10 aastat koostööd ja arengut.“
Tabava kujundi Ilvese rollist esitas kirjanik Justin Petrone (Eestis elav ameeriklane), kes arvas, et Ilvesest on juba kujunenud uus rahvaluule tegelane: „Ta oli mõlemat: minevik ja tulevik nagu kaks ühes, (noorte jaoks) rohkem nende moodi kui nende endi vanemad, uus poliitiline mütoloogia, mida iseloomustab kõige paremini mulgi kuues mees, kes istub metsas ning peab sotsiaalmeedias sõda, kaitsmaks oma armastatud emamaad.”
Muidugi leidus kohalikke mehi-naisi, kellele viinamarjad jäidki hapuks (Ene Ergma, Jaak Jõerüüt jt), kuid kultuurisõbralikumat-lugenumat-osalevamat, oma sagedase kohaloluga kultuurisündmusi väärtustavat presidenti kui Ilves on raske ette kujutada. Paradoksaalselt võis just presidendi (folgi) rahva hulka tulek ja tema rõhutatult argine olek (säutsumine, enekate tegemine, rokkimine, ohkamine, nätsu närimine, istumine-astumine) olla midagi, mis pani teda võõrastama puritaanlikumad inimesed, kes eelistanuks kontkõhus karmi rahvaisa. Vabailma noortele sobis ta hästi. Semutsemisel on oma hind: kui asi läheb tõsiseks, ei võeta sind enam suure autoriteedina.
Lõpuks aga peamine vastuolu presidendi ja meedia suhetes: igasugune suhtlemine on teatavasti kahepoolne akt. Eesti meedia aitas kogu presidendi institutsiooni usaldusväärsuse langemisele tublisti kaasa, kirjutades aastate kaupa pigem suurte pealkirjadega esileedi pisitoimetamistest, janunedes kollaseid uudiseid eraelust, samal ajal kui president Ilves pidas ajaloolisi poliitilisi kõnesid rahvusvahelistel foorumitel, mida Eesti meedia ei pannud kas üldse tähele või ei saanud mõhkugi aru nende kõnede ja tippkohtumiste tähendusest Eesti julgeolekule, mainele ja tulevikule. Mistap usalduse või pigem usaldamatuse hinne kolm miinus kuulub pigem Eesti meediale kui lahkuvale presidendile. Eesti meedia kodutöö jäi Ilvese rolli ja tähenduse suhtes suures osas tegemata. Näiteks kui ilmusid Ilvese sisukad raamatud „Suurem Eesti“ 2011 ja „Omal häälel“ 2012, mis sisaldasid visiooniga kõnesid ja usutlusi mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa ja maailmapoliitika arengute suhtes, mis pälvisid tähelepanu ning jätkuvat imetlust rahvusvahelises meedias, ei vaevunud Eesti ajakirjandus neid isegi mitte kõneväärseks pidama.
President Ilves ei salli rumalust ning harimatust ning näitas seda ka välja, solvudes ja solvates ajakirjanikke, kui need ei seisnud oma ameti kõrgusel. Veel sagedamini tegi seda Lennart Meri, aga see on nüüdseks paljudel meelest läinud. Et Ilvese ja meedia suhted polnud ideaalsed, selles on oma osa ka presidendikantselei avalike suhete pidajail või õigemini pidamatusel.
Pole siis ime, et äsja ametisse astunud uus president Kersti Kaljulaid, keda lähiringkonnad tunnevad kui kiiret ja head suhtlejat, on meediaga suhtlemisel olnud äärmiselt ettevaatlik ning napisõnaline. Loodame, et mõlemad osapooled (presidendi institutsioon ja meedia) on võimelised õppima nii omaenda kui teineteise vigadest ja alustavad puhta(ma)lt lehelt: eristades olulist ebaolulisest ning keskendudes sellele, mis tugevdab Eesti riiki, rahvast ja julgeolekut.
Sirje Kiin
