Püüan alljärgnevalt anda ülevaate 8. novembril toimunud USA presidendivalimisest. Enne aga lühidalt protseduurist mille alusel see toimub. Vastandina Euroopas levinud parlamentaarsele riigikorrale, kus parlament on kõrgeim seadusandlik esinduskogu ja peaminister on valitsuse juhiks, on USA presidentaalne vabariik mille valitsuse eesotsas on president. USA president valitakse neljaks aastaks ja ta võib kandideerida vaid üheks neljaaastaseks lisaperioodiks. Parlamendi asemel toimib Kongress, mis jaotub Senatiks (100 liiget) ja Saadikutekojaks (435 liiget).
Teoreetiliselt valitakse USA president rahva poolt. Nii ta ka põhiliselt on, kuigi tegelikkus on keerulisem, sest föderatiivse vabariigina koosneb USA 50-st osariigist ja põhiseaduse järgi teeb lõpliku hääletuse nn. Electoral College – Valijatekogu – millel on 538 häält. See arv jaotub osariikide vahel vastavalt osariigi elanikearvule, näiteks New Jersey 14 häält, Texas 38, New York 29, California 55, Wyoming 3, jne.
Washingtonil, kui eraldiseisval pealinnal, on kolm häält. Siit tulebki arv 270 mida kandidaat peab Valimiskogus saama et võita: pool 538-st pluss 1. Kuna aga reegel on, et antud osariigis enamuse võitnud kandidaat saab Valijatekogus endale kõik osariigi hääled (erandiks on Maine ja Nebraska, mis jaotavad hääled kandidaatide vahel proportsionaalselt), siis võib erandjuhtudel saada presidendiks kandidaat kellel Valijatekogus on enamus, kuid kes üldhäälte poolest on vähemuses.
Seekordne valimisvõitlus USA-s oli erakordselt terav, peegeldades sügavamat ebakindlustunnet millega maadleb nii USA kui terve maailm. Vabariiklaste poolel sai ootamatult kandidaadiks suurärimees Donald Trump, demokraatide poolel endine välisminister ja omaaegse presidendi William Clintoni abikaasa Hillary Clinton. Ehkki mõlemal kandidaadil on positiivseid külgi ja arvestatavaid saavutusi, on nad olnud laiema valijaskonna hulgas ebapopulaarsed, tänu tagapõhjadele kus on tulnud ilmsiks rohkelt ebameeldivat, lisaks veel debattidel ilmnenud sõnadevalik ja käitumine. Nii pole üllatav, et usaldatavus puudus mõlemal kandidaadil. Väideti koguni, et Clinton võib õnne tänada, et ta vastaseks sai Trump. Oleks vabariiklased suutnud kandidaadiks seada mõnda auväärsemat isikut (näiteks Ohio osariigi kuberner John Kasich), poleks Clinton kaugele jõudnud. Ja nii juhtus, et kui tavaliselt tuli valida kahest võimalusest parem (olen osalenud 15 presidendivalimisel), siis sel korral tuli valida kahest halvast see vähem halb.
Mis aga juhtus 8. novembril, pööras mõndagi peapeale. Ootamatult osutus valituks Donald Trump, kusjuures suuremateks kaotajateks olid ajakirjanduse analüütikud ja poliitilised kommentaatorid. Nädalate viisi kinnitati, et kõikide küsitluste alusel on valimistest osavõtt madal ja et kindlasti võidab Hillary Clinton. Tegelikkuses oli osavõtt erakordselt suur ja lisaks võitis Trump sellised demokraatide kantsid nagu Pennsylvania, Ohio ja Wisconsin! Pole ime, et hetkel käib äge arutelu miks ja kuidas ettekuulutused ning analüüsid sedavõrd viltu läksid. On avaldatud isegi arvamist, et seistakse hoopis uue ajastu lävel, kus senini usaldusväärseks peetud andmebaasid ja analüüsimeetodid pole enam maksvad. Otsus on aga langenud ja sellega tuleb elada. On siiski ilmne, et mängus on suur polarisatsioon USA ühiskonnas.
Isiklikult arvan, et oluliseks teguriks siin on kogu maailma haarav, järjest kiirenev areng tehnoloogia, kommunikatsiooni ja globaalsuse aladel, millega inimesed alamas ja isegi keskklassis enam ei suuda sammu pidada. Nii annab tunda alateadlik ebakindlustunne ja soov taastada minevik, et „Ameerika oleks taas suur“ – Trumpi loosung.
Õnneks aga võib toetuda ameeriklaste demokraatlikule arusaamale, mis neid on 240 aastat kandnud, kaasa arvatud traumaatiline kodusõda 1861-65. Hoolimata äärmiselt teravast valimisvõitlusest aktsepteeritakse tulemusi ja minnakse edasi põhimõttel (nagu üks juhtkirjanik väljendas), et „Trump on nüüd mu president ja ma järgin teda. Ma ei pruugi temaga nõustuda, kuid ta on president.“ Mõnelgi maal oleks niisugusel korral läinud kas avalikuks mässuks või oleks teineteist sõimatud veel aastaid tagant järele, koostööst rääkimata.
Muidugi on palju lahtisi küsimusi kus Trumpi seisukohad, nii palju kui neid on teada, on murettekitavad – välissuhted, kaubalepingute tulevik, globaalse kliima probleem jpm. Tahaks aga loota, et siingi leitaks aktsepteeritavad kompromissid. On kerge lennutada fantastilisi loosungeid, kuid varem-hiljem seistakse realiteedi ees.
Raul Pettai
