Autori foto
Ilm on Eestis muutlikuma meelega kui teismeline nooruk. Olin just võtnud välja oma suusad, kui ilm keeras taas kevadeks, nagu värsket lund poleks olnudki. Rohi kasvab, põlludki rohetavad ja ma ei kujuta ette, mida teevad just lautadesse talveks aetud lambad.
Küsisin meie kohalikult lambakasvatajalt Aivarilt, kas ta võiks nüüd lambad jälle väljale värske õhu kätte lasta, kuna lund enam ei ole. Ta vastas: „Kas sina tahaksid süüa salatit, mis on korra olnud külmutatud?“
Ma ei vastanud talle midagi, sest ma kartsin, et ta hakkab minust siis halvasti arvama, ja see on just see, mida ma ikka ja jälle teen – ma söön külmutatud herneid, porgandeid, peeti ja paljusid muid asju, mida ma olen ise kasvatanud, üles võtnud ja siis sügavkülma pannud, et talvel oleks hea ja omast käest võtta. Sügavkülmast on saanud minu suur abimees ja vajalik abinõu isiklikus majandamises. Ja keda ma peaksin selle eest tänama? Üht ameeriklast!
Clarence Birdseye sündis Brooklynis New Yorgis 9. detsembril 1886. Ta läks viieaastasele karusnahaekspeditsioonile Kanada polaaraladele. Arktikas ta nägi, et eskimod külmutavad talvel oma toitu, et see säiliks värskena. Ta oli vaimustatud sellest kiirest protsessist – jää, tuul ja külm, mis jäätasid kala ära hetkega. Birdseye märkas, et kui kala oli külmutatud kiiresti, säilitas ta oma värskuse kuni ülessulatamiseni. Kala pinnale jäid väikesed kristallid, aga rakud säilisid. Kasutades teaduslikku arutlemist, mõtles Birdseye, mis juhtuks, kui sama protsess viia läbi köögiviljade ja teiste toiduainetega. Nii avaldas ta oma leiutise nimega „Kiire külmutamise masin“. Neli aastat hiljem müüs ta oma firma General Seafood Corporation ära firmale General Foods, jäädes ise konsultandiks. Kui ta 7. oktoobril 1956 New Yorgis suri, oli tal umbes 300 patenti ja külmutatud toidu ärist oli saanud miljardiäri.
Mina muidugi ei osta palju külmutatud köögivilju või marju, sest ma kasvatan neid ise. Just eelmisel nädalal küsis mu naine, kas ma olen võtnud porgandid üles, kuna need olid ikka veel peenras. Olin nad täielikult unustanud, kuna porgandipeenar oli maasikate kõrval ja kui maasikatega olid asjad ühel pool, siis ma sellesse aianurka enam ei läinud. Võtsin labida ja ämbri ning lootsin päästa mõned porgandid, aga selle asemel sain ma tohutu saagi! Porgandid olid hiiglasuured võrreldes nendega, mis ma enne olin üles võtnud. Mulle polnud pähegi tulnud, et nad kasvavad peenras muudkui edasi, kuni neid üles ei võeta.
Mulle meenus, kuidas ma aastaid tagasi kartuleid võttes panin väiksed pabulad mulda tagasi, et nad suuremaks võiksid kasvada … kuni Heli nägi, millega ma hakkama olin saanud ja tegi sellele tegutsemisele kiire lõpu.
Aastatega olen saanud üha targemaks, mida on aias vaja teha ja millal. Tänu naabritele ja mu naise onupojale Tõnu Puurale on mul näiteks mitme aasta talvepuud olemas. Lõhkuda on neid veel vaja, aga sellega saan ise suurepäraselt hakkama.
Ma oskan õunapuid tagasi lõigata. Õunamahla pressime oma õuntest ja ei kuumuta seda, vaid paneme kaheliitristes kokakoolapudelites sügavkülma. Marjad ja köögiviljad panen plastikaatkottidesse ja säilitan samuti sügavkülmas.
Oli tore, kui mu naabrid veel lehma pidasid ja kui ma sain neilt värsket pastöriseerimata piima. Vabapidamisel kanade mune saan tänini.
Olen valmis talveks, kuigi tundub, et väljas on kevad!
Viido Polikarpus
