Jaak Jürison: The Last Train From Estonia. Autori kirjastus, 2016. 212 lk.
Memuaare on eesti soost inimesed viimastel aastatel kirjutanud palju, mõistetavalt rohkem kui vast iial varem.
Vaevalt leidub inimest, kelle elusaatust Teise maailmasõja sündmused ja nende järelmäng poleks nii mõjuvalt puudutanud, et see ei vääriks kirjasõnas jäädvustamist.
Seda on mitmelt poolt õhutatud, seda on tehtud isiklikest seesmistest ajenditest tiivustatuna.
Jäädvustuste ajalooline väärtus ja kirjanduslik ehedus varieerub suuresti, sõltuvalt jutustaja mälust ja võimetest oma läbielamusi usutavalt ning veenvalt edasi anda.
Kõik kokku moodustavad meie rahva kollektiivse mälu, mille üksikosadest on mõni paremini välja kukkunud kui teine.
Kõne all oleva teose puhul oleks väär öelda, et see on hästi välja kukkunud.
See on sihilikult ja teadlikult hästi kirjutatud ning tõuseb seetõttu teiste samalaadsete hulgast mõjuvalt esile.
Nii mõjuvalt, et tahaks seda näha kohustusliku kirjandusena.
Täismahus artiklit loe edasi siit.
