Minust on saamas maakas, nagu Eestis öeldakse. Mind see ei sega, aga mu naist ja tema peret küll. Suvel olin ma paar päeva Tallinnas, kui helistas Heli poeg Uku Suviste. Ta pidi meie maja ees Narva maanteel autoga peatuma vaid korraks, et võtta peale mõned vajalikud asjad. Siis poleks pidanud otsima parkimiskohta ja kiire oli tal ka. Ta palus, et ma tuleksin alla ja tooksin need ära. Muidugi olin ma nõus ja läksin, nagu ma olin, hommikumantlis ja paljajalu, liftiga kolmandalt korruselt alla Narva maanteele. Uku hakkas mind nähes naerma ja ei saanudki enam pidama. Mina mõtlesin, et lähen ju ainult korraks, ega ma ei hakka siis sellepärast end riidesse panema! Mulle ei tulnud hetkekski pähe, et inimesed võivad mind imelikuks pidada, kui mind sellisena näevad. Ega ma pole ka kunagi elus enne sellele tähelepanu pööranud, mismoodi mind kõrvalt nähakse.
Mu naine peab vajalikuks jälgida, mis ma endale selga panen, kui Tallinna tulen. Ega ma autoga sinna enam ei sõida, ikka bussiga, nagu olen varem kirjutanud. Bussipilet on vastuvõetava hinnaga ja Tallinnas ei pea selle eest üldse maksma. Heli on pannud minu jaoks meie maatalus riidekappi Calvin Kleini teksapüksid ja võtnud minult lubaduse, et ma tulen pealinna ainult nendega. Enne bussi peale minekut ta helistab ja küsib, et kindel olla, ega ma neid ei ole unustanud jalga panna.
Siis on probleem minu jalanõudega. Mul on komme kanda ühtesid ja samu kingi, kuni nad mul jalga ära lagunevad. Ma pole kunagi pööranud riietusele suuremat tähelepanu. Kui ma maalides kaotan aja- ja kohataju, kasutan ma oma püksisäärt pintsli puhastamiseks. See on halb komme, millega olen nii mõnegi hea riideeseme ära rikkunud. Ma ei saa sinna midagi parata, sest parim aeg kunsti tehes ongi see, kui sa midagi muud oma ümbruskonnas tähele ei pane. Eks me Heliga peame selle koos üle elama.
Kui mul veel Lada oli, siis sõitsin sellega küll Tallinna ja parkisin meie kortermaja ette. Mulle meeldis mu auto, kuna ta oli nii vana, et kellelgi ei tulnud pähe seda või selle seest varastada. Ka polnud võimalik temaga kiirust ületada, sest temaga ei saanudki kiirust ületada, ka mitte Tartu–Tallinna kiirteel. Kui mu Lada lõplikult üles ütles, leidis Heli ühe kasutatud Audi müügikuulutuse. Ega meil maal pole mõtetki uue autoga sõita, sest enamasti on meil kruusateed. Suuresti meeldis mulle ka auto hind – 750 eurot. Ta oli Ladaga üheealine, aga nägi välja palju-palju uuem.
Paistab, et maal sõidavad kõik vanade Audidega. Nad ei roosteta ja mootorid paistavad olevat ka lollikindlad. Heligi kasutab seda autot vahel, kui läheb marjule või seenele. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi istunud Lada rooli. Millegipärast ei taha ka tema meie Audiga Tallinna sõita, vaid eelistab bussi.
Nüüd ootavad meid ees mitmed jõulupeod ja ma pean valmistuma Tallinna sõiduks. Heli juba helistas ja hoiatas mind, et ma pean minema Võrru juuksurisse. Ma ei jõudnud ära imestada, miks, aga sain vastuseks pika põhjenduse selle kohta, kuidas ma hakkan juba välja nägema nagu metsjeesus. Muidugi on mul endast märksa romantilisem ettekujutus. Ma näen ennast ikkagi kunstnikuna … Ma tuletasin talle meelde, et vanasti lõikas ta ise mu juukseid, miks ei võiks ta seda jälle teha, kui ma Tallinnas olen? See mõte talle ei meeldinud. Ma kahtlustan, et ta ei taha, et ma bussi pealt tulen maha metsmehena, eriti, kui tema mind seal ootab. Aga mina mõtlen, et hea, et mul on peas paks parukas! Vähemasti on mul juuksed!
Selline ma kord olen ja sinna ei ole midagi parata.
Viido Polikarpus