Martin Kuuskmann. Foto: Postimees
Ajaleht The New York Times nimetab tema pillimängu hämmastavaks ja rabavaks, ta kuulub ühe käe sõrmedel ülesloetavate maailma tippmängijate sekka, talle on kirjutatud 13 fagotikontserti, ta püüab teist korda Grammy’t, ja mis peamine, ta on eestlane, tema nimi on Martin Kuuskmann – nii algab Kirke Ert’i kirjutatud artikkel Postimehes.
Aasta lõpp tõi suurepärase uudise, et eesti muusikud on taas maineka muusikaauhinna nominendid. Fagotimängija Martin Kuuskmannil ei ole pärast 2007. aastat sinna maailma asja olnud, seetõttu peab ta seda saavutuseks ja suureks tunnustuseks.
«Saada kahest kaks – saada valituks viie sekka sadade plaatide, solistide ja teoste seast nii 2007. kui 2016. aastal, ja seda mõlemal korral minule kirjutatud fagotikontserdiga – on suur au. See ei tähenda aga kaugeltki, et ajaksin suled puhevile, vastupidi. See paneb mind rohkem mõtlema ja tööle, ma ei võta seda kaugeltki iseenesestmõistetavalt. See on kui õli tulle valamine, et võtta ette uusi põnevaid projekte,» rääkis Kuuskmann Postimehele.
Nominatsioon tuli parima nüüdismuusika teose (Best Contemporary Composition) kategoorias helilooja Christopher Theofanidise fagotikontserdi esituse eest koos Barry Jekowsky ja Northwest Sinfoniaga. See on osa Kuuskmanni viimasest sooloalbumist «Bassoon Concertos» (plaadifirma ERP).
«Nominatsioon ei ole otseselt minule, vaid teosele, mis on mulle mitu aastat tagasi kirjutatud ning mida olen üle maailma kordi mänginud. See tuli ära salvestada. Kuna kogu kontsert on keeruline, ei saanud see olla kontsertsalvestus,» räägib ta.
«Kontserdi loomise ajal 1996–1997 sai sinna minu palvel juurde lisatud noote ja tõstsime amplituudi pidevalt kõrgemale, mistõttu oli palju rohkem stratosfääris mängimist koos ringse hingamise teel teostatud ülipikkade ja tehniliselt hullumeelsete fraasidega. See kõik muutis kontserdi tehniliselt päris metsikuks. Nii et jah, füüsiline Grammy läheb heliloojale ja tema teosele, aga nii tagasihoidlikult öeldes kui võimalik – solistita ei oleks see teos olnud nii eripärane, enamgi veel, seda kontserti poleks lihtsalt olemas.»
Kuuskmann ütleb, et fagott on kameeleon, suur, aga paindlik pill, millega võimalik liikuda ühest tämbrist ja ühest stiilist teise. Üsna lähedane inimhäälele, millega saab mängelda ükskõik millises stiilis.
Muusiku peres sündinud Kuuskmann on suurema osa oma senisest elust elanud Ameerika Ühendriikides, kuhu ta sattus 19-aastaselt vahetusõpilasena Tallinna muusikakeskkoolist. Ühest kuust said aastad tänu toetavale ameerika perele. «Mul polnud toona õrna aimugi, kui palju nad selle jaoks tööd tegid. Mina Nõukogude Liidust tulnuna arvasin ju, et Ameerikas on kõik inimesed rikkad,» naerab Kuuskmann. «Nendeta ei oleks ma saanud edasi õppida. Minu vanemad, kes tegid Eestis head tööd, ei teeninud ikkagi nii palju raha, et oleksid saanud aidata elamiskuludega.»
Noormees astus viimasel vahetusõpilase nädalal San Jose riiklikku ülikooli, seejärel asus õppima juba Yale’i ülikooli ja Manhattan School of Music’isse.
«Esimesel kahel aastal mõtlesin korduvalt, et tulen Eestisse tagasi. Aga eks noor inimene harjub oludega. Yale’is ja seejärel Manhattanis õppides leidsin tööotsad ning teenisin oma raha. New Yorgis hakkas kõik vedu võtma. Hakkasin andma soolokontserte, tegin seal, k.a Broadway’l, kõvasti vabakutselisena tipporkestrites tööd, hakkasin õppejõuna tööle Mannes’is ja seejärel Manhattan School of Music’is, abiellusin ja äkki olingi ameeriklane. Ameerika on hea maa, selles pole mingit kahtlust,» räägib ta.
Kuuskmann õpetab praegu tulevasi fagotimängijaid Denveri ülikoolis, see on erakool, kus õpib 11 000 inimest, neist 300 muusikakoolis. Tema stuudios on kuus kohta, konkurents sinna tihe ja rahvusvaheline.
«Mind valiti siia eelkõige minu rahvusvahelise karjääri tõttu. Ma ei õpeta fagotimängijaid mängima ainult orkestris, vaid panen neid mõtlema ka soolokarjäärile. Kui sa tahad ainuüksi olla orkestrimuusik Ameerikas, võid minna ükskõik, millisesse kooli, läbida õppekava ja loota õnnele, et kunagi mängid nii hästi, et saad kätte orkestritöö. Läbi minu meetodika on õpilastel võimalik tööle konkureerida üle maailma,» selgitab ta oma õpetamismeetodit.
Grammy’de laureaadid selguvad 12. veebruaril.
