Viido, Heli, Inge ja Eva Tallinna Eesti Majas.
Heli helistas mulle ühel õhtul. Sain juba ta häälest aru, et on juhtunud midagi tõsist. Ma saan sellest alati aru. Tavaliselt algab ta nii: „Tere, Musi!“ Seekord ei mingit sissejuhatust, vaid kohe tuli küsimus: „Kas sa käisid täna Võrus?“
Mõtlesin pingsalt, kuidas ta võis seda teada? Vastasin siis, et käisin jah, ja miks ma ei oleks pidanud seda tegema?
„Kas sa võtsid arvelt raha välja?“
Nüüd läks mul nahavahe külmaks – ehk on keegi häkkinud minu kontosse?
„Jah, mul läks natuke raha vaja, aga mis siis on juhtunud?“
Siis tuli pikk paus ja seejärel sügav ohe. „Sa võtsid raha välja ühe panga kaardiga, aga teise panga automaadist! Kas sa ei tea, et see läks sulle maksma üks euro ja viiskümmend senti? Lihtsalt niisama, mitte millegi eest?“
Ja see oli siis põhjus?! Ma tean, et olin pannud Heli silmis toime suure kuriteo ja raiskasin raha. Tahtsin asja natukenegi heaks teha ja seletasin, et selles poes, kus ma käisin, oli see ainuke sularahaautomaat, teist lihtsalt ei olnud.
Ma oleksin pidanud sõitma autoga järgmisse poodi, et siis seal kasutada õiget sularahaautomaati ja hoida kokku üks euro viiskümmend senti! Kas aga bensiin poleks sama kalliks läinud? Heli ohkas jälle ja rääkis nagu lapsele, et ma pean enne, kui pangale peale maksan, kõvasti mõtlema, mida ma teen.
Lapsena tundus elu ikka lihtne küll. 1960ndate aastate lõpus pidi inimene minema otse panka, kui ta tahtis pangaga asja ajada või sealt oma raha kätte saada. Ameerikas olid pangad lahti kell 09.00–15.00. Arveldusarved teenisid protsente, kuna pank laenas inimeste käest teatud protsendi eest nende raha. 1957. aastal oli intress 3%, 1986. aastal 5,75%. Täna ei teeni hoiustajad isegi mitte ühte protsenti ja hüpoteegi protsent on umbes 4.
Aga ega elus miski ei muutu. Ikka on kõigil tunne, et raha on vähe, seepärast peab temasse austavalt suhtuma. Ma ei arva, et kõige kurja juur on raha, selleks on ikkagi raha puudus!
Kunagi oli mul komme käia toidupoes suure käruga ja kuhjata see ääreni täis, kujutledes, mida kõike võib mul nädala sees vaja minna. Mingit kava mul ei olnud. Siis käis Heli minuga kaasas ja ei öelnud sõnagi. Nüüd ma kujutan ette, et ta peaaegu et suri seesmiselt suurest ärevusest sellepärast, kuidas ma poes käies ostusid ja vajadusi läbi ei mõtelnud ega hindu ei võrrelnud. Aga Heli lapsed ootasid mind poest koju tulevat suure rõõmuga, sest mul oli alati midagi head nende jaoks ostetud. Nüüd on nad täiskasvanud ja ei hooli minu ostetud rämpstoidust.
Umbes kümme aastat tagasi hakkasin ma rahasse austavalt ja tõsiselt suhtuma. Olen Helilt õppinud palju positiivset selles, mis puudutab raha kokkuhoidu. Ma olen õppinud koostama ja mõtlema menüü peale, mitte ostma hesburgerist tofuburgereid. Ma käin poes läbimõeldult. Päev enne minekut annan sellest ka Helile teada. Tema lappab siis läbi kõik ta käes olevad reklaamid ja kataloogid ning juhatab mind, kuhu minna ja mida kuskilt osta. Ka kupongid on mul siis käepärast.
Raha kokkuhoidmine ei nõuagi suurt pingutust, väikesed sammud võivad teha imet. Lihtsalt sellise mõtteviisiga peab harjuma, see on väga lähedane mõtteviisile, et söö vähem ja liiguta end rohkem. Tulemuseks on palju vähem stressi, mis on heaks alguseks uuele aastale.
Viido Polikarpus