|
“KANDALI” Lakewoodis
Ferdinand Rikka laulab oma tervituse Imbi Tallermaale. Fotod: Ülle Saluri
Üllatuseks leidsime Lakewoodi Eesti Maja pulbitsevana ühel kolmapäevasel õhtul, mil seda kohalikku Eesti Maja olid tulnud külastama “Kandali” rahvatantsijad elukohtadega mitmel pool Eestis, enamus aga Tallinnast.
Rahvatantsu grupi esindaja Jüri Lepp oli koos Lakewoodi Eesti Ühinguga, eesotsas oma abiesimehe Priit Parminguga, tulnud esinema selle rannalinna (Lakewood asub umbes 10 miili ehk 15 km kaugusel ookeani kuulsatest liivarandadest) eestlaskonnale.
Kokkutulnud katsusid tervitada Eestist saabunud külalisi Priit Vebeli marsilauluga “Kalevite kants”, mis kukkus välja väga haledalt. Oli klaveri-saade, olid eeslauljad, kuid kumbki ei kuulnud üksteist ja nii tuli plaanitud tervituslaulust välja humoorikalt koomiline etteaste.
Siis astus “Kandali” koosseisust ette Ülla Veerg, kes tutvustas seda juba 30 aastat koos tantsinud rühma, mille koosseisus tantsib üle 800 tantsija. Ühendriikidesse saabus neist ainult 13: Jüri Lepp, Ülle Volt, Ivo Volt, Imbi Tallermaa, Peeter Sepp, Ulla Veerg, Ivo Veerg, Jüri Maisa, Anu Tullino, Anu Hillep, Artur Ainsaar, Raivo Midt ja Jaak Takk. Esinemisreis Ühendriikides oli viinud grupi kaugele lõunasse kuni Key West’ini Floridas. Rõõmsalt kutsus Ülla Veerg publikut kaasa elama rahvatantsijate “simmanile”.
Kava oli kaheosaline. Esimeses osas olid teada-tuntud tantsud: Pidu hakkab, Emajõgi, Ingliskaad ja kalamies, Õige ja vasemba, Külavalss, Külapolka, Lille-küla polka, Kääri käised (millesse ka publik kaasa tõmmati), Kadrel ja Ruhnu suit. Teises osas: siinsete rahvatantsijate poolt palju tantsitud “Reinlender”, väga rahulik naistetants “Targa-rehealune”, naljakalt esitatud “Kosjatants”, kahe mehe “Härjatants”, Simmanipolka, Kosjalugu, Jüri Mari, Mulgi polka ja muidugi “Tuljak”. Kõik tantsud esitati suurepäraselt. Naised lendasid õhku kergelt kui udusuled, meeste sammud kerged ja sulavad. Ilus ja ülendav õhtu.
Jüri Lepp edastas “Kandali” tänu Priit Parmingule ja Lakewoodi Eesti Ühingu tänu vahendas esimees Tõnu Vanderer, andes grupile ka hiljuti väljaantud suurepärase Lakewoodi eesti ühiskonna ajaloo raamatu. Ferdinand Rikka andis laulu saatel punased roosid Ülle Voltile ja Peep Saluri jagas kõikidele LEÜ juubeliaasta rinnamärgid ning t-särgid.
Ilus õhtu jätkus vesteldes ja köögi ning baari ande nautides.
Airi Vaga
Lakewoodi publik tantsib kaasa “Kandali” rahvatantsijatega. Foto: Ülle Saluri
Riias ja Vilniuses toimusid meeleavaldused Eesti toetuseks ja Balti keti meenutuseks
Inimesed Vilniuse kesklinnas Eestile toetust avaldamas. Pildil näha olevad õhupallid on Eesti lipuvärvides. Foto: Sloleht
8. mail toimusid rahvarohked meeleavaldused Eesti toetuseks nii Läti kui Leedu pealinnades.
Riias kogunes vanalinnas toomkiriku esisele platsile ligi tuhat inimest. Vihmasest ilmast hoolimata võtsid inimesed kätest kinni ja moodustasid väljaku ümber mitu ringi, kirjutab Postimees. Enamiku kohale tulnutest moodustasid noored inimesed, samuti oli näha seimi saadikuid ja Läti iseseisvuse poolt hääletanud endise ülemnõukogu liikmeid. Inimestel olid kaasas Läti, Eesti ja Leedu lipud.
Vilniuses kogunes Katedraali väljakule üle 2000 leedulase, kelle seas oli ka rühm poliitikuid ja meelelahutustegelasi, nende seas seimi esimees Viktoras Muntianas ja peaminister Gediminas Kirkilas. Kui katedraali kirikukellad lõid keskpäevatundi, võtsid väljakule kogunenud inimesed kätest kinni ja skandeerisid „Eesti!”, teatas BNS. Väljakul lehvisid Eesti, Läti ja Leedu lipud, inimesed hoidsid käes plakateid „Oleme koos Eestiga!” ja „Me pole Nashi!”.
Meeleavalduste eesmärk oli kunagise Balti keti sümboolne kordamine, et avaldada sellega toetust Eesti elanikele.
VES/Postimees/Sloleht
9. mai möödus Eestis väga rahulikult
Lilledega kaetud metalltara endise mälestusmärgi platsil Tallinnas Tõnismäel.
Foto: Postimees
Erinevatest ennustustest ja hoiatustest hoolimata oli 9. mai Eestis rahulik ja äärmiselt lillerohke. Oma uues kodus – Sõjaväekalmistul – uppus pronkssõdur õhtuks lillemerre, päeva jooksul käis monumendi juurest läbi tuhandeid inimesi, peamiselt venekeelseid. Inimesed olid rahulikud ja vaiksed, keegi ei lärmanud ega hõiganud loosungeid, asetati lilli ja küünlaid, vahepeal lauldi vene laule.
8. mail toimus pronkssõduri juures valitsuse ja välisdelegatsioonide mälestusaktsioon, kus Venemaa ei osalenud, nemad tõid pärja Pronkssõdurile järgmisel päeval.
Tõnismäel oli õhtuks suurem osa varem pronkssõdurit piiranud aiast kaetud punaste nelkidega, mida nii noored kui vanemad inimesed päev läbi sinna kinnitasid. Paarkümmend korda valvanud politseinikku ei lasknud kordagi tekkida suuremal rahvamassil, vaid tegelesid põhiliselt liikluse korraldamisega. Tõnismäe haljasalal, kus veel kaks nädalat tagasi seisis kurikuulus monument, toimetasid keskpäeval rahulikult haljastustöölised. Nad istutasid platsile euroopa värvides sini-kollaseid võõrasemasid, mida peaks platsile kokku saama tervelt 70 000.
Kõige rohkem kogunes rahvast korraga mälestusürituseks hoopiski Narvas, kus keskpäevaks oli Narva Peetri platsil üle kahe tuhande inimese. Rahu-meelne rahvahulk liikus sealt rongkäigus edasi Punaarmee sõdurite mälestusmärgi juurde, mille jalamile asetati lilli ja pärgi.
Ka Tartusse saabus mitu bussitäit pensionäre ja Teise maailmasõja veterane, kes soovisid Raadi pargis paiknevale langenute mälestusmärgile viia lilli ja rahumeelselt tähistada võidupäeva. Kokku käis 9. mai lõuna paiku Raadi pargist läbi üle 500 inimese.
VES/EPL/Postimees
“BORIS VABASTAJA, PUHKA RAHUS”
Ilmar Mikiver
Nende sõnadega pealkirjastab Washington Posti konservatiivne kolumnist Charles Krauthammer oma järelehüüde Venemaa esimesele ja seni ainsale demokraatlikult valitud presidendile. Nagu Hitleri juhtumilgi kolmveerand sajandit tagasi on Jeltsini elu ja töö meile meenutuseks, et demokraatlikud valimised ise-endast veel ei taga demokraatiat.
Sest demokraatia on Venemaal läbi kukkunud, hoolimata Jeltsini 1990. aastate reformidest, mis olid suurelt osalt tehtud ta ameerika nõustajate soovitusel. Mida pidanuks Jeltsin teisiti tegema? Vene praegu juhtiv dissident, male eks-maailmameister Garry Kasparov paljastab Wall Street Journalis ammutava tühiku Jeltsini “toimikus”, kirjutades:
“Võib-olla tähtsam kõigest, mida Jeltsin tegi, oli midagi, mis ta võimule tulles tegemata jättis. Jeltsin keeldus tegemast, mida ta vastased kindlasti oleksid teinud – nimelt oma vastased likvideerinud. Esimest korda Venemaa ajaloos ei elimineerinud uus valitseja oma võimu kindlustamiseks oma alistatud vaenlasi”. Seeasemel tegi ta midagi, mis mõjus vägagi võõrastavalt vene rahvale, kes ootas tõenäoliselt selliseid uuendusi nagu neid oli teinud Hiinas Deng Hsiao Ping.
Kui Deng oli andnud Hiina rahvale turuvabaduse ning soodustanud eraettevõtlust ja väiketööstust, siis Jeltsin püüdis järsu shokiteraapiaga ellu viia lääne suurkapitalismi. Oma ameerika nõustajate mõjul – eesotsas Harvardi guru, “neokonservatiivse” Jeffrey Sachsiga – hakkas ta riigivarasid, st. praktiliselt kõiki Nõuk. Liidu omandeid, üle kandma erakätesse. Hooveri Instituudi teadur ja vene maffia ekspert David Satter iseloomustab selle tulemust Wall Street Journalis järgmiselt:
“Kõik raha oli mustaturu operaatorite ja gangsterite kätes. Kriminaalsed tüübid said altkäemaksudega ametivõimudelt endi kätesse kõik riigi omandid… Kui venelastelt küsida, kuidas seletada praeguse presidendi Vladimir Putini populaarsust, tõstavad nad eranditult esile Jeltsini aastate kaootilist olukorda ja korruptsiooni – neid ühe kergeuskliku “demokraadi” hea tahte kavatsetamatuid järelmeid, millistest kõige saatuslikum oli, et ta ei suutnud oma reformide läbiviimiseks kaasa haarata vene rahva toetust.
“Boriss Vabastaja” meenutab mulle Saksa aega veel ühes suhtes. Ühel päeval, vist a. 1943, saabus “Postimehe” toimetusse, kus noorema toimetajana töötasin, pakk plakateid läikpaberil kaunis värvitrükis. Need olid mõeldud ülespanemiseks ametiasutustes või ettevõtteis, kujutasid Hitlerit ja kandsid vaid kahesõnalist teksti “Hitler der Retter” – “Hitler Päästja”. See kõlab ju nagu Adolf Õnnistegija või ka Krauthammeri “Boriss Vabastaja”.
Kuid nagu teame, iga võrdlus lonkab. Ja hoolimata sellest, et nii Jeltsin kui Hitler tulid võimule rahvahääletusega, on nende pärandid tohutult erinevad. Las seletab seda ameerika kolumnist ise oma artikli lõpul:
“Jeltsin”, kirjutab Krauthammer, “ei ole mitte esimene suur-revolutsionäär, kelle katse ehitada midagi uut luhtus. Kuid on väärt meelde jätta, mida ta siiski saavutas. Ta kukutas mitte üksnes ühe partei, ühe riigi-korra ja ühe impeeriumi, vaid ka ühe idee. Kommunismi idee hingitseb tänapäeval edasi ainult veel Põhja-Korea hullumeelses kuningriigis, Fidel Castro isiklike satraapide koteriis ja selliste poliitiliste imbetsiilide pea-ajus nagu Venezuela president Hugo Chavez, kes võib püsida oma “sotsialismi” troonil ainult nii kaua, kui tal on müüa 65-dollarilist naftat” (WP, 27. aprill.)
Jah, Jeltsin kukutas kõik need ajaloolised valed ja vabastas seega kogu Ida-Euroopa, kaasa arvatud Eesti, Läti ja Leedu.
Kuid ühte ta ei suutnud vabastada.
Vene rahvast.
Hävituspataljonid pärast sõda
Vello Helk 27.04.2007
Eestis on käesoleval aastal ilmunud juba kaks teost, mis käsitlevad hävituspataljonide tegevust pärast sõda. Esiteks Tiit Noormetsa ja Valdur Ohmanni dokumentide kogumik ”Hävitajad. Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944-1954” ja teiseks Pearu Kuuse uurimistöö ”Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega. Banditismivastase Võitluse Osakond aastail 1944-1947”. Neid on ka üsna hästi tutvustatud Eesti ajakirjanduses (Postimees 10.02: Alo Lõhmus: Hävituspataljonid külvasid pärast sõda Eestis õudu; 17.03.: Kuriteod määriti metsavendade kaela).
Saksa-N. Liidu sõja alguses 1941. aastal loodud hävituspataljonid tegutsesid olulise osana Nõukogude relvastatud jõududest ja repressiivaparaadist. Koos Saksa vägede väljatõrjumisega 1944. a taasloodi ka hävituspataljonid. Need saadeti laiali 1954. a lõpuks, kui seoses relvastatud vastupanu-liikumise hävitamisega kadus nende praktiline vajadus.
Sõjajärgsed hävituspataljonid on aga nagu ajaloomälust kustunud. Nende eksistentsi on viimases Eesti ajaloo üldkäsitluses mainitud ainult seoses 1949. aasta suurküüditamisega. Põhjuseks on nende kuuluvus julgeolekuministeeriumi koosseisu, mis tingis materjali salastamise.
Dokumentide kogumik rajaneb põhiliselt EK(b)P ja Eesti NSV julgeolekuorganite materjalidele. Esimene teostas üldist juhendamist ja tegevuse kontrolli, teise administratiiv- ja operatiivalluvuses olid hävituspataljonid. Nende endi arhiivi Eestis ei ole, pole teada ka selle saatus ning säilinud on ainult üksikud juhuslikud dokumendid. Just seepärast on väga oluline, et 50-leheküljelises sissejuhatuses antakse korralik ülevaade struktuurist, juhtkonnast ja tegevusest.
Nimetus “hävituspataljon” meenutas rahva teadvuses 1941. a mõrvu ja hävitustöid. Jaanuaris 1946 kehtestas EK(b)P KK sekretär Nikolai Karotamm, kes oli ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem, nimetuse: ”Rahvakaitse”. Selle sildivahetusega ei kaasnenud muudatusi hävituspataljonide organisatsioonis, ülesannetes ega tegevuses. Augustist 1949 hakkasid need üksused kandma nime ”bandiitide hävitajate pataljonid”. Kogumiku koostajad eelistavad nimetada nende liikmeid kui ”hävitajaid”, nii nagu nad ennast ise nimetasid.
1945. a kevadel alustasid metsavennad üle kogu Eesti aktiivset võitlust, mille käigus selgus, et hävituspataljonidest pole neile vastast. Neid oli ka liiga vähe, et kogu Eesti ala katta – suurim arv jäi alla 7000. Vabatahtlike hävitajate võitlustahe oli madal ja suur osa suhtus teenistusse passiivselt. Olukorra parandamiseks otsustati kasutada alalises teenistuses olevaid palgasõdureid.
Kõige üldisemas mõttes oli hävitajate üles-andeks valvata, julgestada ja toetada relvajõul kõiki Nõukogude võimu ettevõtmisi, käske ja korraldusi, mida elanikkond võis saboteerida, neist kõrvale hoida või ka otseselt vastu hakata. Üheks suuremaks probleemiks oli sundida talupidajaid täitma töökohustusi, moodsa teoorjusega võrreldud metsa-, turba- ja teetöid, millest kõrvalehoidmine ei olnud mitte mingis mõttes vastupanuliikumine, vaid lihtsalt võimetus ülejõukäivaid riiklikke kohustusi täita. Hävitajate ülesandeks oli inimesed nende tööde teostamiseks relva jõul kokku ajada, neid valvata ja tööle sundida, kusjuures nad ise olid töökohustustest vabastatud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti taludes, külades ja valdades ei toimunud tollal mitte ühtegi sunnipoliitika elluviimise abinõud, mille juures või kõrval ei seisnud relvastatud hävitajat.
Dokumentidest saame informatsiooni peamiselt juhtkonna kohta, samuti reeglite rikkujate tegudest ja karistustest. On rohkelt kurtmisi, kui viljatud ja käpardlikud on hävitajate ette võetud operatsioonid. Seejuures on kõik vist ainult jäämäe veepealne osa. See pole ka imestusväärt, sest kaasa läks peamiselt eesti küla põhjakiht, kes lootis sellega endale midagi krahmata.
Evald Loosaar kirjutab oma mälestustes, et enamik neid ”rahvakaitsjaid” olid ”omakasupüüdlikud röövlid, bandiidid ja muu selline jõhker pugejalik inimrämps, kes sülitasid Lenini ja kommunismi ideedele. Neile oli tähtis, et nad said võimu, mis võimaldas neil röövida ja hirmutada inimesi Siberiga ning karmide Nõukogude seadustega.”
Hävituspataljonide võitlejaile mõjus kommunistliku propaganda kõrval siiski distsiplineerivalt hirm metsavendade kättemaksu eest. Oli ka üksikuid metsavendade aitajaid. Metsavendade eksimused ei ole ka võrreldavad punase terroriga, metsatalude röövimise ja põletamisega ning nende perede terroriseerimisega, kel keegi metsas paos oli.
Riigikogu kuulutas otsusega 18. juunist 2002 ”Okupatsioonirezhiimi kuritegudest Eestis” hävitus- ja rahvakaitsepataljonid kuritegelikeks. Sellest hoolimata pole seni käivitatud ühtegi süüasja. Erilist immuunsust naudib keskstaabi liige Arnold Meri.
Hävitajate järglased
Vello Helk 05.05.2007
Eelmistes kommentaarides oli juttu hävituspataljonidest, mis tegutsesid 1941.aastal ja kutsuti taas ellu Eesti taasvallutamisel 1944. aastal. Kuna nimetus “hävituspataljon” meenutas rahva teadvuses 1941. aasta mõrvu ja hävitustöid, anti neile nimetus: ”Rahvakaitse”. Ise nimetasid nad ennast kui ”hävitajaid”. Koos vastupanu likvideerimisega saadeti nad laiali 1954. aastal.
Eesti taasvabanemisel õnnestus säilitada üsna tugev ENSV järjepidevus, mis ei ohustanud eriti selle süsteemi esindajaid. Katkes aga otsene alluvus Moskvale, jäid peamiselt isiklikud kontaktid, eriti vahepealsete kolonistide esindajate kaudu. Uue eestlaste põlvkonna pealekasv hakkas seda kaudset alluvust ohustama. Nii oli jälle vaja mingit sümbolit Venemaa ajaloolise ülemvõimu jaoks, selleks sobis väga hästi Tõnismäe pronksmees, mille juures ”Suure Isamaasõja” veteranid paar korda aastas kogunesid, meenutamaks oma kaotatud võite. Sellega lepiti aastaid, püüti koguni anda monumendile uus tähendus. Seda ignoreerisid aga Eesti iseseisvuse vastased venelased, kes püüdsid jäädvustada pronksmeest Tallinna ”vabastamise” ja N. Liidu võidu sümbolina, seega pussnoana pikaaegsest võõrvõimude vägivallast vabanenud eesti rahva südames. Selle kaitseks asutati isegi ühendus ”Notshnoi Dozor” (Öine Vahtkond, vt VES nr. 5, 01.02.), mis oma tegevuse kohaselt on eestivaenulik venelaste shovinismi rühmitus. Selle tegelik pale selgus seoses pronksmehe teisaldamisega, kus nende eestvedamisel alustati katset Tallinna taasvallutamiseks. Nii on nad mitte ainult tookordsete ”vabastajate”, vaid ka nende tööd jätkanud hävitajate järglased. Nende ülesandeks oli ka nõukogude objektide valvamine. Selle kõrvalt käidi aga ka külaelanikke röövimas ja ei peljatud valvatavate objektide kraami kaasa viimast. Samuti on ka tänased vabatahtlike vähesuse tõttu sunnitud värbama palgalisi abilisi. Seekord on aga keskstaap Moskvas, kus Putin ei rahusta oma ”kaasmaalasi”, pigem ässitab neid veelgi rohkem üles.
Tallinna filiaali esindab linnapea Savisaar, kes nähtavasti loeb seda normaalseks, et lärmavad vene jõugud skandeerivad “Rossija“, lehvitades vene ja nõukogudeaegseid lippe – ka mõnitavad politseid ja ei taha korrale alluda. Selmet linnapeana rahvast rahustada, valas veel õli tulle. Selmet valitsusega koostööd teha, puges peitu ja võttis vandaalitsejate poolt sõna. Eelistab koostöölepet Putiniga, tahab venelaste toetusel võimule tulla, mis normaalsel demokraatlikul viisil on korduvalt ebaõnnestunud. Nõudis valitsuse tagasiastumist ja kui sama tegi Moskva, siis hoiab see tema arvates Ansipit pukis – enda panust ei märkagi. Tema teisaldamine on partei ja valijate teha. Seda valmistab ta nagunii ette. Ta kritiseeris välisministri pöördumist Euroliidu poole Eesti Moskva saatkonna ründamise pärast, andes mõista, et on tegemist Eesti siseasjaga. Pole oma alateadvuses jõudnud kaugemale ENSV Ministrite Nõukogu esimehe arusaamast, mille kohaselt ENSV-l ja N. Liidul olid ühised siseasjad. Samal ajal mõistis Riigikogu Keskerakonna fraktsioon pärast pikka viivitamist hukka saatkonna ründamise, aga selles seoses pole juttu erakonna esimehe hoiakust.
Eestlased on aga ise nende ergutamiseks kaasa aidanud. Nagu ütles kord kommentaator ”Nahaparkal”: ”Kuni sellised inimesed, kes enesealanduseks pidevalt sobivaid ettekäändeid otsivad, meil mingite arvamus-liidritena esinevad ja märgatav osa rahvuskaaslastest neid seejuures toetab, pole meil lootustki vaimselt vabaks saada […] Kui lepime sellega, et stalinlik terror oligi eestlaste jaoks vabadus, siis laskem käia! Tasuks aga siiski mõelda, mida ütleksid need sajad tuhanded eestlased, kes selle terrori käigus oma elu, oma vabaduse või oma vara kaotasid, inimväärikusest rääkimata.” Leidub ju mõistlikke venelasi, kellel on häbi oma kaasmaalaste käitumise üle, aga ka need on viha märklauaks. Peaksid esinema avalikumalt, kaasa aitama korra säilitamiseks.
Prantsuse filosoof André Glucksmann küsib: kas on vajalik meenutada, et Putin oma kõnes duumale aprillis 2005 paljastas oma arusaama ajaloost: ”me peame tunnustama, et N. Liidu varing oli aastasajandi suurim geopoliitiline katastroof”. Tema jaoks pole Hiroshima, Auschwitz, kaks maailmasõda ja tuhanded hukkunud Gulagi laagrites selle nimetuse väärilised. See on Venemaa imperialismi sümptomaatiline avaldus. Aga ega Putin ei unusta, et Eesti kuulub NATOsse ja ELi.
Tema jutu eesmärgiks on Eesti (ka eestlaste) lõhestamine ning endale meelepärase valitsuse kehtestamine. Meenutagem vaid, milliseid ähvardusi tuli Moskvast Eesti NATOsse astumise eel. Venemaa on oma agressiivsust viimati nii selgelt deklareerinud, et sellest on aru saanud välismaa meedia, kuigi selle reageering võtab aega ja on tihti ettevaatlik. Eestis on võtnud sõna president, aga missuguse vaikimispõõsa taga on peidus Arnold Rüütel oma nõuandjate staabiga?
Põllumeeste Kogu avaldus
Põllumeeste Kogu on nördinud ja mures Tallinnas ja mõnedes Kirde-Eesti linnades hiljuti toimunud sündmuste ning Eesti Vabariigis tervikuna kujunenud olukorra pärast.
Eestivaenulikud elemendid, saades julgustust Eesti riigivõimuorganite saamatusest avaliku korra kaitsmisel ning õhutust piiri tagant, on aastast aastasse muutunud üha jultunumaks ja agressiivsemaks. Nii-nimetatud integratsioon ei ole andnud soovitud tulemust, kunagised jutud rahvusriigi taastamisest ja demokraatliku õigusriigi ülesehitamisest on jäänud üksnes sõnakõlksuks. Vene koolides töötavad ikka veel ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad, kes mürgitavad noorte teadvust kommunistliku ideoloogia ja suurvene shovinismiga. Holokaustile ja natsismi muudele kuritegudele pööratakse kõrgendatud tähelepanu, samal ajal kui kommunismi kuritegudest minnakse mööda vaikides.
Riigikeele positsioon on endistviisi ebakindel. Eesti Vabariigi kodakondsust ja elamislubasid on kergekäeliselt jagatud isikutele, kes pole riigile ei lojaalsed ega soovigi Eesti ühiskonda integreeruda.
Eesti riigi välispoliitika on olnud orjalik ja ebakompetentne (osa Eesti Vabariigi seadusliku territooriumi kinkimine vaenulikult meelestatud naaberriigile, salliv suhtumine Eesti Vabariigi siseasjadesse jõhkralt sekkuvatesse välisriigi diplomaatidesse jm.). Ajaloost pole midagi õpitud (Vabadussõda 1918-1920, 1. detsember 1924, sündmused Eestis 1939-1940 jm.), isamaaline kasvatus ja kodanike kaitsetahe on sama hästi kui välja suretatud. Jõustruktuurid (politsei, kohus) ei täida oma funktsioone vajalikul tasemel (sümboolsed karistused kurjategijatele, inimsusevastastes kuritegudes osalenute karistamatus jne.) Fashismist on saanud otsekui moesõna, samal ajal kui kommunismist, kollaboratsionismist, nõukogude võimust, hävituspataljonidest, KGB-st, GULAG-ist jne. ei räägita peaaegu üldse.
Venemaal on avalikult teoksil stalinismi restauratsioon. Hüsteerilise, “lähisvälismaa” ja kogu Ida-Euroopa vastu suunatud laimukampaania eesmärgiks on õõnestada nende riikide iseseisvust ning samal ajal juhtida vene rahva tähelepanu kõrvale omaenda riigis lahendamist vajavatest probleemidest.
Me peame kirjeldatud olukorda lubamatuks ja Eesti Vabariigile häbistavaks. Ei saa leppida salliva suhtumisega Eesti Vabariigis takistamatult ja karistamatult tegutsevatesse Eesti-vastastesse organisatsioonidesse (Notshnoi Dozor, nn. antifashistid jt.), samuti nende liidritesse (V. Lebedev, D. Klenski, A. Meri jt.).
Põllumeeste Kogu ei nõustu peaminister A. Ansipi 5. mail s. a. Tartus avalikult väljaöeldud seisukohaga: “Kõik inimesed on meile vajalikud.”
Meie seisukoht on teistsugune: mitte kõik siiasaabunud pole ilmtingimata vajalikud. Eestivastasusega silma paistnud marumuulased tuleb välja selgitada ning Eesti Vabariigi edasise julgeoleku huvides kogu rangusega karistada (kaasa arvatud Eesti Vabariigi kodakondsuse või elamisloa tühistamine, riigist väljasaatmine, eluaegne Eesti Vabariiki sisse-sõidu keelustamine).
Tuleb lõpetada sentimentaalne enesehaletsemine ning selle asemel anda vääriline vastulöök alusetutele süüdistustele, nagu diskrimineeritaks Eestis nn. venekeelset elanikkonda.
Nõuame eesti rahva kaitsetahte tugevdamist ja isamaalise kasvatuse väärtustamist. Võimulolijate poliitilise turismi asemel tuleb arendada igakülgset koostööd Eestile sõbralike riikidega. Diletantide ja profaanide võimuleupitamise asemel tuleb Eesti riigile kasuks, kui teda edaspidi valitseksid ausad, eestimeelsed, vajaliku kvalifikatsiooni ja kutsesobivusega inimesed.
Seda kõike on vaja selleks, et Eesti Vabariigis ei korduks 1924. ja 1940. aasta sündmused.
Tartus, 7. mail 2007
Põllumeeste Kogu juhatus
Kontakt: Mart Niklus
e-mail: [email protected]
tel: +372 7422590
Keerulised ajad
Eesti Raudtee juht Kaido Simmermann teatas, et venelased on transiiti läbi Eesti kõvasti vähendanud. Selle pärast pole vaja eriti muretseda, sest Eesti tulu Vene transiidist pole kuigi suur. Põhjuseks asjaolu, et Savisaare majandusministriks oleku ajal said venelased vaba pääsu läbi Eesti territooriumi raudteed pidi niikuinii. Sel põhjusel polnud inglastel võimalik saada piisavat kasumit Eesti raudteest. Ma ei usu, et venelaste boikott eriti kaua kestab, sest Vene nafta on väga kehva kvaliteediga ja enne turule viimist tuleb see viia spetsiaalsetesse puhastusjaamadesse filtreerimiseks. Venelaste kütuse hind on madal ja neil ei tasu ära uute transiidivõimaluste otsimine.
Eelmisel nädalal viisid vene koolide õpetajad lapsi Toompeale piketeerima ja karjuma Eesti-vastaseid loosungeid. Olles ise möödunud sajandi 60ndate aastate produkt, kellele pole niisugune demonstreerimine võõras, pean ma kinnitama, et me siiski peame õppima minevikust. Vene õpetajate probleem pole mitte selles, et neil on erinev arusaam, vaid et nad täiesti teadlikult viisid lapsed kooli kaitsva tiiva alt ohutsooni.
Kui ühe ajalehe reporter küsis minult, kas minu meelest on eestlased teinud piisavalt palju, et venelasi siia integreerida, siis vastasin talle, et eestlased on teinud isegi rohkem kui küll, et nüüd on vene kogukonnal aeg Eestis näidata oma toetust Eestile, maale, kus nad elavad.
Meie, väliseestlased, olema elanud väljaspool kodumaad aastakümneid ja teame, mis tähendab elada kuskil külalisena ja kuidas võõra ühiskonnaga kohaneda. Seda kõike põhjusel, et me pole kunagi kedagi ähvardanud ja nii meie keelt, kultuuri kui kombeid respekteeriti. Kui keegi meie seast millegi heaga silma paistis, siis rõõmustasid kõik kaasmaalased, ja kui keegi tegi pahandust, tegi ta häbi meile kõigile.
Siinkohal tahaksin korrata Voltaire´i mõtet – ma ei pea nõustuma sinu arvamusega, aga ma kaitsen sinu õigust oma arvamust avaldada. Niisugune ongi demokraatia põhimõte ja meie, eestlased, oleme Eestis enamuses. Eks siin peitub ka meie noortele peredele eesmärk – teha rohkem lapsi.
Pronkssõduriga juhtunu sunnib mind pöörduma korraks ajalukku.
Need 12 sõdurit, kes olid Tõnismäele maetud, polnud mingid kangelased, vaid nad olid marodöörid, kes jõudsid Tallinna enne, kui Vene väed, ja hakkasid röövima viinavabrikut. Rüüstamise ajal lasti nad lihtsalt maha. Nii et siin pole juttugi “vabastajatest”, nagu venelased neid nimetavad, Tallinnas ei olnud ju rindejoontki.
Pronkssõduri kuju valmistati sarnaselt nagu tuhanded kujud kogu Nõukogude Liidus, aga sellele ei pandud mingit tähist. Kommunistlik partei soovis 1970ndatel aastatel kuju teisaldada veelgi positiivsema võidusümboli vastu. Kogu maailmale taheti näidata, kuidas võideti Hitler peaaegu nagu möödaminnnes, aga meie pronksmees ei suutnud seda mõtet väljendada, ta seisis oma kohal liiga passiivselt ja kurvalt. Tallinnas oli just raisatud tohutul hulgal paekivi, et ehitada valmis Maarjamäe monument, sellest ehitusmaterjalist jäid ilma mitmed vajalikud ehitused nagu koolimajad, haiglad jt. Ja nüüd tahab Moskva uut paekivist monstrumit kesklinna! Tookord saadi Moskvale aru pähe panna ja selgitada, et pronkssõdur tähistabki “kommunismi võitu fashismi üle”.
Aga ega tõde ei lähe ju tegelikult kellelegi korda. Kõige selle eesmärk, mis praegu Eestis toimub, on see, et meid mingisse jamasse tõmmata ja siis tulevad kas Savisaar või Vene sõjavägi meid “päästma”. Õnneks oleme me NATO ja EL-i kaitsvate vihmavarjude all ja õiglus pääseb võidule.
Aga Eesti suursaadikule Moskvas, Marina Kaljurannale peaks andma medali vapruse eest, samuti kogu tema meeskonnale autojuhtidest kuni diplomaatideni välja.
Viimastel päevadel juhtunu kinnitab veel kord mu arvamust, et Venemaa on parim sõber, kes Eestil saab olla – veel kord olime Venemaa sunnil end näidanud kogu maailmale, kui tubli riik väike Eesti on ja kui ülbe ning julm võib olla Venemaa ise.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Baltic Gala Cruise
Esireas: Toomas Moor Eesti Suursaatkonnast Washingtonis (keskel) annab peakonsul Peeter Restsinskile (vasakul) üle auaadressi. Paremal õhtu perenaine EACCI president Krista Altok-Tassa.
Foto: Jüri Tassa
Rahvatantsuansambel “Kandali” esines 4. mail EACCI korraldatud Gala Cruise’il laeva peal.
Reedel, 4. mail tähistas The Estonian American Chamber of Commerce & Industry (EACCI) peakonsul Peeter Restsinski ärasaatmist ja oma 5. aastapäeva suurepärase laevasõiduga ümber Manhattani lõunatipu. Õhtu kaaskäendajateks olid EV Peakonsulaat New Yorgis, the Estonian American Amateur Athletes, Inc., ja the Greater New York Chamber of Commerce.
Ilm oli ilus ja selge, kuigi mitte just laevalael olemiseks küllalt soe. Kui laev väljus, siirduti laeva allkorrusele, mis oma peaaegu klaasseintega jättis avara mulje ja pakkus külalistele kenasti kaetud lauadade äärest toreda vaate õhtutulestikus Manhattanile ja Vabadussambale. Sharmantne EACCI president Krista Altok Tassa tervitas Eesti Vabariigi peakonsulit, külalisi, kaaskäendajaid organisatsioone ja nende esindajaid. Ta edastas tunnustust juhtorganisatsiooni Finnair esindajale Mikko Turtiainen’ile ja tänu said ka teised organisatsioonid nagu BalticShop.com, Change Group, Esoteric Systems, Esto Graphics, Kalev, Saaga Vodka, Tuccini, jt. Teadustamisi aitas läbi viia Greater New York Chamber of Commerce esindaja Mark Jaffe. Krista Tassa mainis, et eriline tänu Eestist rahvatantsurühma “Kandali” esinemise ja osavõtu võimaldamise eest kuulub Eesti Peakonsulaadile New Yorgis. Lühikese sõnavõtuga esines peakonsul Peeter Restsinski. Krista Tassa koos Toomas Mooriga Eesti saatkonnast Washington D.C. edastas peakonsulile auaadressi ja tänu toreda koostöö eest koos lilledega abikaasale.
Eriti huvipaeluvaks osutus külalistele Kandali rühma esinemine; rahvariided autentsed, tantsud hoogsad, hästi viimistletud ja esitatud. Kuigi madala lae tõttu oli karta meestel vahel kübarate kaotust või hüpetel pea lakke löömist, laabus kõik suurepäraselt. Tantsijad ise jäid õhtuga ülimalt rahule, leides, et pisut õõtsuval põrandal tantsimine oli omaette tore kogemus. Vahepeal tunnustati ka Madagaskari esindajaid ja järgnes maitsev õhtusöök ning muusikat ja lõbusaid tantsijaid jätkus küllaldaselt kuni laev jälle kai äärde jõudis.
Aime Andra
Edukas ja õnnistatud E.E.L.K. USA I praostkonna sinod Lakewoodis, NJ
Mitmed palved Eesti eest saadeti Issanda juurde
USA Esimese Praostkonna sinodi koosolek Lakewoodi Pühavaimu kirikus. Kõneleb praost Tiit Salumäe. Lauataga paremalt: praost Thomas Vaga, abipraost Jüri Pallo, protokollija Irene Verder ja ees vasakul Lakewoodi Pühavaimu koguduse endine esimees Harry Must, kes oli üks kiriku ehitaja ning taustal oleva altarimaali kinkija koos Leo Hausiga. Harry Must esindas koos Juhan Simonsoniga E.EL.K. Lakewoodi Pühavaimu kogudust sinodil. Foto: Hannes Aasa
Hästi korda läinud E.E.L.K. USA I praostkonna ja Lakewoodi Püha-vaimu koguduse korraldatud sinod toimus 28. ja 29. aprillil Lakewoodis, New Jersey osariigis, Ühendriikides.
Sinodist võttis osa kuus vaimulikku lisaks koguduste ametlikele esindajatele. USA I praostkonda kuuluvad 14 kogudust, millistest üks, E.E.L.K. Philadelphia kogudus, on oma tegevuse lõpetanud ja Chicago Pauluse kogudus lõpetamas.
Õpetaja Thomas Vaga on USA I praostkonna praost ja abipraostiks on Eestist Ühendriikidesse jäädavalt kolinud, E.E.L.K. Los Angelese koguduse õpetaja Jüri Pallo. Eestis hästi tuntud EELK vaimulik, praost, konsistooriumi assessor Tiit Salumäe teenib hetkel kolme E.E.L.K. kogudust siin USA idarannikul: Baltimore Markuse, Washingtoni Markuse ja Seabrooki kogudusi. Kanadast oli kohal Kanada praost Hannes Aasa, kellele praost Thomas Vaga andis hiljuti õndsusse kutsutud õpetaja Rein Neggo kuldristi kõikide kohal viibinud vaimulike osavõtul ja õnnistusel. Sinodile oli saabunud Eestist aastasel külaskäigul Torontos viibiv õpetaja Marek Roots. USA vaimulikest võttis osa ka praostkonna vikaarõpetaja Markus Vaga, praost Thomas Vaga vanem poeg.
Sinod avati palvusega, milles eriti paluti Issanda ligiolekut Eestile, Eesti valitsusele, peaministrile, riigikogule ja presidendile ning kogu rahvale. Paluti tarkust valitsejatele ja Issanda kaitset maale ja rahvale. Mure Eesti eest oli sinodi kestel valitsevaks teemaks, kuigi sõnadega töötati ametlike asjade juures. See ajendaski sinodist osavõtnuid koostama toetuskirja Eesti Vabariigi Valitsusele ja peaministrile, mille sisu avaldati eelmise VES-i veergudel. Kiri saadeti Eestisse faksiga ja on praegu asja-osalistel käes.
Koguduste esindajate sõnavõttudest selgus, et liikmeskonnalt suurim kogudus on Los Angeleses toimiv eesti Luteri usu kogudus oma 146-lise liikmeskonnaga. Sellele järgneb Lakewoodi Püha-vaimu kogudus, kus liikmemaksu tasunud liikmeid on 116. Baltimore Markuse koguduses on liikmemaksu tasunud liikmeid 84, NY Pauluse koguduses 71, Bergen County koguduses 59, Washingtoni Markuse koguduses 50, Buffalo Pauluse koguduses 43, Lõuna-Florida ja Portlandi kogudustes 33, Philadephia koguduses 32 ja teistes veelgi vähem, kuid majanduslik seis on nii kogudustes kui ka praostkonnas rahuldav.
Praost märkis, et kõige suuremaks probleemiks on ajapuudus, sest mitmed õpetajad teenivad mitmeid kogudusi. Huvitava punktina tõi praost ette tõiga, et praegustest Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus teenivatest väliseestlastest vaimulikest pole kellelgi enam Tartu Ülikooli teoloogilise teaduskonna haridust. Nad on siin välismaal treenitud ja ülikooli lõpetanuil oleks olnud suurepärased võimalused teenida asukohamaa kogudusi asukohamaa keeles, kuid nad on teinud otsuse pühendada end eesti koguduste teenimisele välismaal.
Huvitava ettekandega Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku 90-aastasest ajaloost eesti rahvakirikuna pidas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku assessor, praost Tiit Salumäe, mida kuulama tulid ka mõned kohaliku koguduse liikmed. Ettekanne oli huvitav ja ettekande teemal jätkati küsimuste esitamist ja vastuste jagamist veel kaua pärast ettekande lõpetamist.
Ettekannetega esinesid veel “Praktilise usuteaduse kollookviumi Eestis välja töötatud uuendustest” õpetaja Marek Roots ja õhtu lõpetas praost Hannes Aasa uute vaimulike laulude tutvustamise ja laulmisega.
Sinodile järgnenud pühapäevasel jumalateenistusel teenisid kõik kuus vaimulikku. Meeli köitva jutlusega toitis kogudust praost Tiit Salumäe, jagati armulauda ja tunti kristlikku ühtmeelt koos.
Airi Vaga
USA Esimese praostkonna sinodist osavõtjaid. Ees paremalt: Irene Verder, praost Tiit Salumäe, abipraost Jüri Pallo, praost Thomas Vaga, Harry Must (ees), Erik Must, Hilda Must, Airi Vaga, õpetaja Marek Roots. Tagareas vasakult: Anne Ise, Carmen Täht, Juhan Simonson, Heino Nurmberg, Endel Reinpõld, Mati Kõiva, Aksel Lehtmäe, Fred Ise, õpetaja Markus Vaga, praost Hannes Aasa. Foto: Hannes Aasa
Europarlament: üks kõigi, kõik ühe eest
Euroopa Parlament võttis oma 10. mai istungil vastu Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumist käsitleva resolutsiooni, milles kutsus üles Eestile solidaarsust avaldama ning noomis Venemaa käitumist.
Parlamendi resolutsioonis tuuakse ära Eesti saatkonna töö peatamine, rünnakud diplomaatide vastu ja Eesti lipu põletamine. Resolutsioon kutsub üles olema solidaarne Eestiga ning Venemaad austama Viini konventsiooni.
Resolutsiooni üheks algatajaks oli Tunne Kelam, kes kuulub Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni, vahendas Euroopa Parlamendi pressiteenistus.
“Eile (9. mail) kõikide fraktsioonijuhtide nõudmisel toimunud Eesti ja Venemaa suhteid arutaval erakorralisel debatil oli selgelt näha toetus Eestile,” ütles Kelam. „Palju kordi kõlas musketäride loosung – üks kõigi, kõik ühe eest. Täna vastuvõetud resolutsiooni õnnestus sisse viia minu parandusettepanek, mis käsitleb Venemaa hiljutisi vaenulikke aktsioone Eesti vastu.”
Euroopa Parlament kutsub üles demonstreerima Eestile tingimusteta solidaarsust kontekstis viimaste sündmustega Tallinnas. “Samuti kutsume Venemaad üles täielikult respekteerima iga ELi liikmesriigi suveräänsust ning täitma Viini Konventsiooni, kaitstes välisdiplomaate ja tagades saatkondade töö normaalse toimimise,” lisas Kelam.
“Kolmapäevane (9. mai) Venemaa teemaline arutelu tähendas sisuliselt Kremlile kollase kaardi näitamist. Tuleb anda selge signaal, et kui Venemaa tahab saada Maailmakaubandusorganisatsiooni liikmeks, tuleb tal eelnevalt hakata järgima rahvusvaheliselt tunnustatud häid tavasid, ” nentis Kelam.
Euroopa Parlamendi president Hans-Gert Pöttering tegi kohe osaistungijärgu alguses avalduse Eesti toetuseks. Ta meenutas, et 9. mai on vastuoluline kuupäev, sest mõnede rahvaste jaoks ei tähenda see mitte ainult sõja lõppemist, vaid uue türannia algust.
ERP-ED fraktsiooni esimees Joseph Daul avaldas debatil Eestile toetust ning pidas Moskva suhtumist lubamatuks. “Venemaa poolt on tegemist Euroopa Liidu liikmesriigi suveräänsuse rikkumisega. Kuid Venemaa ei pea arvama, et sellise suhtumisega õnnestub meid lahutada.”
“Täna oleme kõik eestlased, ” sõnas Daul.
Tunne Kelam pooldab ka 18. mail Samaaras kavandatud EL-Vene tippkohtumise ärajätmist. “Antud tingimustes olen seisukohal, et Samaaras kavandatud ELi-Vene tippkohtumine tuleb ära jätta. See oleks konkreetne signaal, et ELi-Vene edasised suhted ei allu rutiinile, vaid on seotud tingimuslikkusega – Venemaa normaalse käitumisega,” lausus Kelam.
VES/europarlament
Kadri Liik: Moskva käsi oli rahutustes märgatav
Rahvusvahelise Kaitse-uuringute Keskuse direktor Kadri Liik ütles, et Moskva kätt võib Tallinna rahutustes märgata küll.
„Ent ei saa öelda, et see oleks rahutuste ainus põhjus, asjal on kindlasti ka kohalikud juured olemas.” täpsustas Liik.
Liigi sõnul on Eestil siin elavate venelastega väga selged kommunikatsiooniprobleemid. „Oleks silmakirjalik ajada neid Moskva kaela. Samas, Moskva on meie probleeme ära kasutanud, ning teinud kõik, et konflikti eskaleerida,” viitas Liik.
Liigi sõnul ei saa väita, nagu oleks Moskva sekkumine pronkssõduri ümber toimuvasse üheselt määranud sündmuste käigu, kuid see näitab, et Moskval on tahtmist ja huvi Eesti probleeme endi huvides ära kasutada. „Oluline on seda teada ja edaspidi neile vähem võimalusi anda, nii et järgmine katse ei tuleks neil välja mitte paremini kui see, vaid halvemini.”
Uuring „Moskva käsi Tallinna rahutustes” ei olnud Liigi sõnul Kaitseuuringute Keskuselt otseselt tellitud. „Ent me tajusime, et sellise ülevaate järele on vajadus, et sellel võiks olla turgu; ning me otsustasime, et oleks kasulik võtta ühte paberisse kokku kõik, mida me teame,” tõdes Liik.
Uuringu ajendiks sai olukorra mõistmise muutumine: „Alguses näis, et vandaalitsemise juured on väga kohalikud. Siis hakkas aga selguma, et organisaatoritega oli kohtunud saatkond, ilmsiks tulid küberrünnakud, teatati Venemaa-poolsest majandussurvest Eestile. Liikumise Nashi tegevus oli selgelt Vene võimude poolt vähemalt sallitud, kui mitte soositud. Moskva roll muutus niisiis ilmsemaks,” selgitas Liik.
Liik rõhutas, et tegemist pole teadusliku uuringuga, kuna see on kokku pandud kiiruga ning paljude asjade kohta oli Kaitseuuringute Keskusel liiga vähe informatsiooni. Liik tõi näiteks info, mis baseerub Vene eriteenistuste rollil Eesti rahutustes. „Mis puudutab aga Vene meedia tegevust, siis selle kohta on materjali jällegi väga palju, nii et põhjalik teaduslik analüüs võtaks aega kuid.”
Põhjalik analüüs eeldab näiteks kõigi Venemaal pronkssõduri temaatika kohta olnud tele-ja raadiosaadete kuulamist, analüüsimist, mida ja kui palju räägiti ning milliseid sõnu kasutati, tõi Liik näite.
Liigi sõnul pandi analüüs kokku avalike allikate põhjal, kuid intervjuusid erinevate ametnikega tegid Kaitseuuringute Keskuse töötajad ka ise.
Uuringu täistekst on kättesaadav internetis aadressil
http://www.epl.ee/arvamus/385293
VES/EPL
Wall Street Journal: Eesti ja Karu
USA ajaleht Wall Street Journal leiab tänases juhtkirjas, et eestlased on venelaste suhtes niigi helded, et pronkssõduri üldse kuhugi pealinna alles jätavad.
Venelased mässasid sel nädalavahetusel Tallinnas ja teistes Eesti linnades ja jätsid endast maha purustatud kauplusevitriinid, tosinad vigastatud ja ühe surnu, kirjutab Wall Street Journal (WSJ) tänases juhtkirjas, mis kannab pealkirja “Eesti ja Karu”. Mässajad väitsid, et nende vimm tuleb sellest, et pronkssõdur kesklinnast ära viidi. Tegelik inspiratsioon tuli aga Moskvast.
Eesti valitsus viib pronkssõduri ja selle alla maetud pealinna kalmistule. Eestlased on niigi helded, et nad need üldse alles hoiavad – Prantsusmaal ei ole natsiokupatsiooni mälestusmärki, leiab WSJ.
Iseseisvumisest saati ei ole ükski endise NL vabariik suutnud karu niiviisi ärritada nagu see järjekindel Balti hiireke oma 1,3 miljoni elanikuga, kelle seas on veel 300 000 venelast. Moskva on aastaid Eestit ja Lätit süüdistanud venelaste inimõiguste rikkumises. Need riigid aga kinnitavad – ja mitte alusetult -, et venelased ei viitsi kodakondsuse saamiseks keelt ära õppida.
Monumendimürgel andis Moskva külma sõja nostalgikutele ettekäände uuesti lärmi lööma hakata. Kreml hoiatas “tõsiste tagajärgede” eest ja parlament nõudis Eestiga diplomaatiliste suhete katkestamist.
Sellistest stseenidest hoolimata pole paljud Baltikumi venelased sugugi pettunud, et Külm sõda läbi sai ja nemad sattusid seejärel õitsvatesse ja vabadesse ühiskondadesse, mis nüüd hiljuti EL-ga ühinesid. Nende rahvuskaaslased idapool piire ei ole nii õnnelikud. Ja enamusel Eesti ja Läti venelastest on kodakondsus.
Tallinna märul näitas, et Kreml suudab siiani Baltikumis segadust külvata, kuid õnneks ei pea väike Eesti nüüd NATO liikmena erinevalt 1940. aastast enam oma elu pärast kartma, lõpetab WSJ oma juhtkirja.
EPL vahendusel
Algus eelmises VES’s
Ülevaade väliseesti ajalehtede olukorrast 2007.a. alguses
Kust andmed pärinevad (töömeetodi kirjeldus) : kontakteerusin kuue toimetusega ja küsisin põhilisi küsimusi. Mulle tuldi vastu, mu küsimustele vastati lahkelt. Saadud informatsiooni alusel sündis järgmine koondportree eestikeelsete ajalehtede hetkeseisust väljaspool kodumaad.
Väljaannete ilmumissagedus: kolm suuremat väliseesti ajalehte ilmuvad korra nädalas. Need on Eesti Elu (Toronto), Vaba Eesti Sõna (New York) ja Eesti Päevaleht (Stockholm). Teistel on erinev ilmumistempo ja nad sattuvad selle tõttu inimeste lugemislaudadele harvemini. Saksamaa eestlaste leht Eesti Rada (kõikidest pisim) ilmub näiteks kuus korda aastas.
Välismaal ilmuvate suuremate eestikeelsete üldteemaliste (kogukondlike) inverteeritud püramiid riikide järgi, vastavalt tellijate arvule, alates suurimast
Kanada
Rootsi
USA
Austraalia
Inglismaa
Saksamaa
Toimetused: pagulaspäritolu toimetajaid on pidevalt vähemaks jäänud. Vaid Inglismaal, Austraalias, Rootsis on peatoimetaja endiselt sellest grupist, mis läks maapakku 1944. aastal. Rootsi Eesti Päevalehe puhul on näiteks Ülo Ignatsi näol tegemist maapaos sündinud inimesega. Enamasti on need isikud kas pensionil või pensionile jäämas. Noorimatest „pagulaps-toimetajatest“ on üks neljakümnendates ja teine viiekümnendates eluaastates. Praktiliselt kõikides kunagistes pagulaslehtedes avaldatakse palju uudiseid ja materjale kodumaalt, seega tundub, et pärast Eesti taasiseseisvumist lakkasid diasporaa lehed olemast puhtal kujul pagulaskondade ajalehed.
Üldine trend on, et n.ö. „uue laine“ eestlased hakkasid mõne aasta eest asendama endisi pagulaspäritolu toimetajaid. Just eriti viimaste aasta vältel on kõnesolevate ajalehtede toimetamine läinud arvestaval määral n.ö. uustulnukate kätte. Osal on varasem ajakirjanduslik kogemus, osadel mitte. See on nii praktiliselt kõikjal maailmas. Stockholmi Eesti Päevalehe juures on näiteks mitu naist, kes on tulnud Eestist uuemal ajal, ja kaks pagulaste järeltulijat Ülo Ignatsi ja Rein Liivi näol. Liiv juhib ajalehe talitust. Eestist uuemal ajal Rootsi elama asunud Eesti Päevalehe töötajatest (Katrin Käärik, Pille Rihvk ja Kristel Sarrik) on ainult üks täie kohaga. Kanadas ja USA-s ilmuvad nädalalehed suurelt osalt tänu sellele, et vastutuse on enese peale võtnud uuema aja väljarändajad – Torontos Elle Puusaag ja New Yorgis Kärt Ulman. Ka Austraalias on ajalehel Meie Kodu Eestist tulnud abiline. Saksamaa eestaste lehte Eesti Rada lausa toimetatakse osaliselt ja trükitakse Eestis.
Suuremate lehtede tellijate statistikat – a. 2007 algus
Eesti Elu (Toronto): 2 500
Eesti Päevaleht (Stockholm): Aastal 2005 oli 2 000, 2 aastaga langenud 1 830 peale
Vaba Eesti Sõna (New York): tiraazh 1500, 1491 tellijat.
Väiksemate lehtede tellijate arvud:
Meie Kodu (Darlinghurst, Austraalia) 600, Eesti Hääl (London) 300, Eesti Rada (Saksamaa) ca. 250.
Lugejaskonnad: lugejaid on mõistagi rohkem kui tellijaid. Osa lehenumbritest saadetakse organisatsioonidele, raamatukogudele ja teistele ajalehtedele. Ühe toimetuse esindaja arvas, et neil olla 3-4 lugejat iga tellimuse kohta, aga on see realistlik? Päris alguses, kui pagulaspered olid suuremad ja lapsed valdasid eesti keelt, võis see nii olla. Realistlikum, minu arust, oleks ehk 1,7 lugejat tellimuse kohta, aga see on täiesti tunnetuslikult välja mõeldud arv, nii et seda ei maksa puhta kullana võtta.
Eestikeelseid lehti lugevate endiste pagulaste „loendus“: kui lüüa kokku ülaltoodud arvud, jõuame järgmise statistikani välja: väliseesti ajalehtede tellijaid on kokku rohkem kui 7 000, ja lugejaid 12 000 – 25 000, olenevalt millise koefitsiendiga tellijate arvu korrutada – kas 1,7 või 3,5 inimest igas leibkonnas. Arvestage sellega, et osa lehtede numbreid saadetakse asutustele, ja et lugejate hulgas on ka uuemate väljarännu lainete esindajaid.
Väliseesti ajalehtede tüüpilised lugejad ei ole kuigi noored. Sotsioloogilisi näitajaid. Tellijad on reeglina üpris kõrges eas. Eesti Päevaleht Rootsis omab täpseid andmeid. Stockholmis ilmuva ajalehe lugeja keskmine vanus on 75 aastat. Viidi nimelt läbi uurimus, kus kontrolliti 900 inimese andmeid. Teisiti öeldes, tüüpiline väliseesti ajalehe tellija on sündinud Eesti ajal, vahemikus umbes 1925-1935. Inglismaal arvati, et sealne tüüpiline lugeja on 70.- 80. aastane. Mõned on 60. aastased. Torontost vastati: „Meie keskmise lugeja vanus ületab kuutkümmet aastat.“
Aga kas on ka nooremaid lugejaid, ja kas „uue laine“ liikmed loevad samuti neid eestiaegsete inimeste väljaandeid? Eesti Päevaleht Stockholmis arvab, et temal on 150-200 „pagulapsest“ lugejat, seega kümnendik tellijaist. Tüüpiline selline lugeja on keskealine. Austraaliast öeldi, et emigratsiooni uue laine lugejaid on päris vähe. Ometi võiks olla rohkem lugejaid Eestist hiljuti väljarännanud inimeste hulgas, kui väljaanded vastaksid nende nõuetele ja ilmuksid moel, mis neile loomulik on, mis tähendaks ilmselt vajadust luua uusi võrguväljaandeid või siis teha olemasolevad atraktiivsemateks. Kanada keskorganisatsiooni EKN andmeil olevat Kanada eestlaste absoluutarv tõusnud viimase 15. a. jooksul, mitte kahanenud! Paljud uued inimesed – enamasti noored – tulevad raha teenima. Uustulnukate arv, kes loevad Eesti Elu Kanadas olevat näiteks tagasihoidlik. Mine millisesse riiki tahes – seal ei lävita eriti palju varasemate sinna elama asunud eestlastega, kuigi on märke siit ja sealt, et see tasapisi muutuda võib. Suuremast omavahelisest suhtlemisest Stockholmis kirjutas hiljuti Ülo Ignats Rootsi eesti lehes. Ka NY Eesti Kultuuripäevadel oli näha, et „uue laine“ liikmed suhtlevad nüüd kuidagi otsesemalt 1944 a. Eestist lahkunute ja pagulaskonna järeltulijatega.
Kanadas on nii, et ajalehest saadetakse mitmed eksemplarid kohalikku kooli, kus lapsed selle lugemise ja materjalide arutamisega tegelevad. Tuleb nentida seal-juures, et ka Eesti Algkool Stockholmis on elujõuline. Või kui tutvuda Saksamaa eestlaste koduleheküljega, on näha, et Münchenis käib koos eesti laste mängugrupp. Võib see nii olla, et vajadus uuendatud eestikeelse kirjasõna järele võõrsil eksisteerib, aga seda vajadust on vaid osaliselt täidetud?
Majanduslikud eeldused jätkamiseks. See, kuidas keegi suudab asukohamaade „keskajalehtede“ jätkuvat kirjastamist rahastada paistab erinevat asukohariigist asukohariiki. Jääb mulje, et näiteks Eesti Elu seotus Tartu Kolledziga Torontos annab sellele lehele suhteliselt head väljavaated jätkamiseks. Eesti Päevalehe juures Rootsis eksisteerivad aga segased ajad: kas riik jätkab lehe doteerimist, ja kuidas suhtub asjasse Euroopa Liit? Riikliku dotatsiooni tulevik, millega Rootsis elavad eestlased harjunud on, on selgusetu ja seal arutatakse palju, kas leht peab äkki paari-kolme aasta pärast tegevuse hoopis lõpetama? Eesti Hääle toimetaja Aili Eistrat Londonis ütles: „Puudujäägiga töötame, väga raskes olukorras“.
“Ajakohane” Meeskoori kontsert 20. mail
Tahest tahtmata kasvavad kokku maailma aktuaalsed asjaolud olenematult varem kavatsetust. Tallinna südames asuva “Pronsksõduri” ümberpaigutamine on tekitanud ootamatult suuri lainetusi globaalses poliitilises meres. (Editor’s note: Venemaa teatas 2. mail nafta sisseveorongide tegevuse katkestamisest Eestisse –Financial Times ). Selle tagajärjel tungib värskelt eestlaste teadvusse ajalooline tõde: väikese eesti rahva ja riigi olemasolu pole iialgi võimalik jäävalt rahvasteraamatusse kirjutada – eriti kui me ise selle garanteerimisel valvelolekust nõrkeme.
Juba enne talvekuude lõppu oli New Yorgi Eesti Meeskoor otsustanud valida enda tulevase kevadkontserdi teemaks “Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Kooril tekkis tunnetus sel aastal kava koostamisel panna erilist rõhku isamaalikkusele. Miks valis Meeskoor – nüüd – rahvuslikku trummi taguda, pole õieti seletatav. Kuid, arvestades läinud nädalate sündmusi Tallinnas ja Moskvas, tundub tehtud otsus lausa “saatuslik”, äärmiselt ajakohane.
Veelgi – kui tõmbub rasketel aegadel rahvas ühte – ühineb “solistina” kontserdil Meeskoori sõsarkoor – New Yorgi Eesti Naiskoor, maestro Andrejs Jansonsi juhtimisel. (See koostöö oli ka ettenähtud enne, kui Vanalinna rüüstati).
Lisaks lauludele, mida mõlemad koorid iseseisvalt ette kannavad (Mandre, Vinter, Hermann, Valgre jpt.) ühinevad koorid kontserdi lõpul segakooriks, esitades Juhan Aaviku “Hoia Jumal Eestit”, Peep Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” ning 1988. a. “laulva revolutsiooni hümni” Alo Mattiiseni “Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Ühisuses on jõud.
Programmi rikastavad veel New Yorgi Eesti Teatri jõud Aime Andra päevakohase luulega ning Meeskoori bariton Urmas Kärner. Ühendkoori juhatab NYEM’i kauaaegne juht maestro Erik Veski, saatjaks klaverikunstnik Katrin Veski.
Kontsert toimub pühap. 20. mail, New Yorgi Eesti Majas algusega kell 4 p.l. Sissepääs on $10 (alla 17. a. tasuta), kaasaarvatud kohvilaud. Samas on avatud Eesti Maja baar.
Kõik kaasmaalased – eriti praegusel hetkel – on kontserdile teretulnud. “Eestlane olen, ja eestlaseks jään !”
Urmas Kärner
* The Front Page reports from Lakewood, NJ, where people gathered, somewhat unusually, on a Wednesday evening to enjoy a folk dance performance. The Kandali troupe was on hand to entertain the guests. The troupe, coming all the way from Estonia, was greeted with “Kalevite Kants,” which, according to the writer, suffered from timing problems (the singers could not hear the piano and vice-versa), and thus the end result was almost comical. Nevertheless, once the dancers took the center stage, the top-quality show was enjoyed by all.
* The second item on the page reports on the show of support in Riga and Vilnius, as residents of Estonia’s Baltic neighbors joined together to defend Estonian action against continued Russian agitation. Memories of the Baltic Chain, where masses formed a human chain across the three Baltic countries to support independence, were brought to mind.
* Ilmar Mikiver writes a eulogy, of sorts, to Boris Yeltsin. Called “Boris the Liberator,” after the Washington Post article by Charles Krauthammer, the article discusses the pros and cons of Mr. Yeltsin’s time in office. Mr. Mikiver refers to him as the first and only democratically elected leader of Russia. While Mr. Yeltsin may have tried to do good, his radical and sudden privatization of Russia’s vast state monopoly helped to give rise to the powerful oligarchies and mafia-run organizations. He ended not only a party, state, and imperium, but an idea. Now, only rogue states such as North Korea and Cuba, and extremists like Venezuela’s Hugo Chavez hold on to the absolute Communist notion.
* Vello Helk gives an historical overview of the “Destruction battalions” after the war in Estonia. With Estonian Soviet-era archives being open, information about the destructive actions and terror have come to light. Although the Estonian government in 2002 condemned the crimes of the occupying regime, no individual has been brought up on charges.
* The Art and Culture page continues an article on the state of Estonian newspapers abroad. In general, the circulation of these papers is sadly going down.
Joint statement of the President, Speaker of the Parliament and Prime Minister of the Republic of Estonia
8 May 2007 — The battles of World War II in Europe ceased sixty-two years ago. Although guns were silenced, it seemed that some countries would never again be reconciled. The two world wars that left Europe exhausted and insecure, together with the former hostility, seemed to be too much for generous forgiveness and restoration of confident relations.
Yet countries reconciled and forgave, which is why Europe Day on 9 May is also the day of reconciliation. The European Union, a member of which Estonia is, was born to avoid any further violence between European countries and Europeans and to establish a solid foundation for the welfare, stability and peaceful future of all countries and their citizens.
Today in Estonia we have a reason to repeat: all of us who live in this country continue to be Europeans. Dignified. Free. Caring for and respecting each other and our country.
The anniversary of the end of World War II makes all of us think about a victory over a certain totalitarian regime. The pain and horrors of war did not care about nationality. Everyone who was thrown into the turmoil of war suffered. We mourn all the people that we lost in war.
For many, the end of World War II means the victory of freedom over tyranny, and for many it means that one violent regime was replaced with another.
History is not learned and taught in the streets. Estonia knows how valuable a free and democratic society is; here everyone can celebrate their victories and commemorate their lost ones. However, a precondition for that is dignity towards oneself and others.
We believe in the wisdom and rationality of Estonian citizens and their desire to protect their country.
We have a common future. Our people in Estonia. Estonia in Europe.
President of the Republic Toomas Hendrik Ilves
Speaker of the Riigikogu Ene Ergma
Prime Minister Andrus Ansip
President Ilves: we can agree upon a common future
May 2, 2007
Dear fellow countrymen!
On this spring day, I wish to be very straightforward with you.
For me, the past week has been a source of disappointment. I am disappointed that there are people in Estonia who have no respect or esteem for their fellow citizens, or for the state and the society they live in. Nor is my disappointment relieved by the understanding that all in all, such people are very few and their activities mostly a result of provocation or instigation.
We must truthfully admit that the aim of the hate-mongers was foul – they wished that Estonians and Russians should not get along. Yet the hate-mongers are bound to be disappointed, because we shall not be drawn into discord. This is the best way to show that we are above those who manipulate us. I know that our country is rich in both wise Estonians as well as wise Russians, and I know also that neither of them are as stupid as to be affected by toothless hate-mongers.
A few days ago, I found a webpage with several snapshots of Tallinn, set up by a young woman called Maria, under an extremely relevant heading – ”We are Russians, but our homeland is Estonia”. Thank you, Maria!
An honest look will tell us that most of our Russian-speaking compatriots have been on Estonia’s side during the troubled nights and days of the past week. You were with all of us, on the side of order and public safety, and I thank you for that. Let us not be misled by looters who acted in the shadow of the night – they would have taken their opportunity to steal sooner or later. They will be handled efficiently by our police and our courts.
The last few days are a lesson to everyone who loves Estonia. As Estonians, we must understand that people who came here in the Soviet time and live now in the Republic of Estonia, as well as their children and grandchildren, are our fellow countrymen. I invite my fellow Estonians to see this very clearly. Also, I invite all my fellow countrymen to see Estonia as their country.
The truth is simple: all of us, who live in Estonia, will go on living here. Despite last week. Together. Side by side.
Other nationalities living in Estonia must understand and admit that Estonians have their own, very painful, historical experience of life under three consecutive occupying powers in the last century. We must all be able to see and understand the tragedies of others. If we are able to do that, I am firmly convinced that we are also able to agree upon our common future.
Dear fellow countrymen,
I invite you to be unwavering, dignified and amicable. If you feel that you are not always able to understand each other, then talk to each other. In this communication we need no go-betweens whose ulterior motive is to instigate quarrel between us. The Estonian state speaks to everyone, except rioters and fomenters whom we leave to the police and judges.
Let us give a new meaning to the beautiful word ”nashi”, which today is unfortunately used by Kremlin propaganda for spreading false information and hostility. All those who think of Estonia as their country are our ”nashi”.
It is to you I turn, saying – learn Estonian, be successful, be happy! And the state will help you. The state has a duty to you, just as you have a duty to the state.
The story of the “bronze soldier” has come to an end. The statue and the remains of the fallen soldiers will find a dignified resting place in the cemetery. And now it is time to put a stop to making use of the memory of war victims for political or other untoward gains.
Estonia is a free and democratic country. The decisions of the Estonian government can always be criticised or disputed in legal ways. Yet as President, I promise that also in the future, all attempts of illegal action against the Republic of Estonia shall be repelled without hesitation. Estonia is a self-respecting country and any attacks against it – now or in the future – shall not be tolerated.
Finally, I turn to Russia, Estonia’s neighbour, with a clear message – try to remain civilised! It is not customary in Europe to demand the resignation of the democratically elected government of another sovereign country. It is not customary in Europe to use computers belonging to public institutions for cyber-attacks against another country’s public institutions. In Europe, as well as in the rest of the civilised world, it is not considered possible to violate the Vienna Convention when an embassy of a small enough country is concerned.
It is customary in Europe that differences, which do now and then occur between states, are solved by diplomats and politicians, not on the streets or by computer attacks. Those are the ways of other countries, somewhere else, not in Europe.
8 May: Memorial Day for the victims of World War II
By its resolution of 22 November 2004, the United Nations General Assembly declared 8 and 9 May as a time of remembrance and reconciliation, and invited Member States, United Nations bodies, non-governmental organizations and individuals to observe annually either one or both of those days in an appropriate manner, to pay tribute to all those who lost their lives in the Second World War. Estonia also supported this resolution.
The Republic of Estonia did not participate in World War II as an independent state. The secret pre-war agreement (the Molotov-Ribbentropp Pact) signed between fascist Germany and communist Russia resulted in the annexation of Estonia and the other Baltic States by the Red Army as well as the forced incorporation of the Baltic States into the Soviet Union. From 1941-1944, Estonia was the field for battles between Germany and the Soviet Union. The occupation regimes changed several times. Estonian citizens were forced to participate in war activities by the two occupying regimes, Germany and the Soviet Union.
In serious violation of the international law of war, Estonian soldiers were conscripted to fight in the forces of both occupiers.
Thus, we can say that World War II began for Estonia in 1940 with the occupation by the Red Army and the end of the war came in 1991 with the restoration of Estonian independence followed by the withdrawal of the last foreign military troops from Estonia in 1994. Western countries including the United States, the United Kingdom and France never recognised the occupation of the Republic of Estonia.
In Europe and the United States, 8 May is celebrated as the end of World War II in Europe. In Estonia, 8 May will be celebrated as a day of remembrance for those who fell in World War II as well as for the victims of the repressions and crimes committed by the occupiers.
Estonia and World War II – Facts
The Estonian Government declared its complete neutrality at the beginning of World War II.
The Soviet Union occupied Estonia in 1940. The aggression was based on the secret pre-war agreement (the Molotov-Ribbentropp Pact) signed between the Soviet Union and Germany. The pact distributed European countries between the two occupiers. Allied Hitler and Stalin divided up half of Europe.
Read the rest at VES online…
After the occupation of Estonia, World War II battles made their way back to Estonia in June 1941 with former allies Germany and the Soviet Union fighting each other. During these battles from July-October 1941, Estonia became completely occupied by Hitler’s German forces.
Using the political situation, as German forces were withdrawing and Soviet forces had not yet reoccupied the country, acting Estonian President Jüri Uluots, operating underground, appointed a new government led by Otto Tief on 18 September 1944. This was a heroic attempt at restoring Estonian independence, which was not recognised by Germany or by the Soviet Union who was reoccupying Estonia.
In 1944, the Soviet Union reoccupied Estonia, but not without an attempt being made at restoring Estonian independence. The vacuum created by one occupying force leaving and the other arriving gave the opportunity to raise the Estonian tricolour and make a restoration attempt.
The second Soviet occupation ended in 1991 with the restoration of Estonian independence and the last foreign military forces left Estonia in 1994.
Estonian citizens in foreign military forces
Violating international law, the Soviet Union forced Estonian soldiers including conscripts to serve in the occupying military forces. At the same time, practically the entire officer corps was murdered. During the war with Germany, more than 33 000 Estonian citizens were “mobilised” to other parts of the Soviet Union, where the majority were placed into work camps serving in the prison camp system. At least one-third died in the first year of imprisonment due to starvation, disease and strenuous work requirements. In 1942, the Red Army 8th Rifle Corps was formed consisting of the survivors and other Estonians who had lived in the Soviet Union prior to World War II.
Until 1943, no Estonian citizens had been mobilised into the occupying German military forces. This was based on Nazi ideology (since Estonians were not considered to be “pure” Aryans, they were not trustworthy). Using the anger that had grown among Estonians, because of the repressions and sufferings caused by the Soviet occupants, a small amount of volunteers were recruited. These men served to a limited extent on the war front or were responsible for protecting the rear.
When the situation on the eastern front became critical for the Germans, several forced recruitments and mobilisations took place throughout the Estonia territory from 1943-1944. The mobilised Estonians were not taken into the German National Army, the Wehrmacht, but were rather mobilised into security and attack units including Waffen SS units. The mobilisation of citizens of occupied territories is prohibited by the international law of war. Thus, the Germans attempted to hide this by presenting the mobilised men as volunteers in military auxiliary services (allowed by the international law of war) or as volunteers in the Estonian Legion. However, what occurred was clearly the mobilisation of an occupied territory’s citizens into foreign military forces. All together, up to 70 000 Estonian citizens were mobilised on Estonian territory into various units.
In the beginning of 1944, Estonia’s underground National Committee and its constitutional Prime Minister acting as President Jüri Uluots called upon Estonians not to avoid the mobilisation irrespective of the fact that the mobilisation was in violation of international law. They saw that with German weapons they could create a National Army and by that prevent a new Soviet occupation and restore Estonia’s independence. Despite Germany’s refusal to recognise the restoration of Estonia’s independence, there was hope that by not fighting the mobilisation a new occupation could be avoided – it was not doubted that Germany would lose the war. Estonian patriots were convinced that the organisation of post-war Europe would be based on the principles of the 1941 Atlantic Charter*
From 1943-1944, approximately 3 400 Estonians escaped to Finland and joined the Finnish Army to avoid the German mobilisation. Half of them returned to Estonia in 1944 to support with arms the Estonian attempt to restore independence.
After reoccupying Estonia in the autumn of 1944, the Soviet forces continued the mobilisation of Estonian citizens.
Over 100 000 Estonian citizens, representing close to 10% of the population, were mobilised by the two occupants during World War II. The Stalin regime did not recognise any of the principles of the Atlantic Charter. The occupation continued after World War II and was accompanied by genocide. In 1949, tens of thousands of Estonians were deported from their homes to Siberia.
The forced enlistment of Estonians into the military forces of the occupying regime continued until Estonia’s restoration of independence in 1991.
Estonian casualties of World War II
The Estonian population in October 1939 was 1 130 000 people.
At the end of 1945, approximately 900 000 people lived in Estonia. Thus, Estonia had lost one-fifth of its pre-war population.
In addition to which, several traditional Estonian national minorities had either left or had been destroyed – Germans, Swedes and Jews.
Approximately 80 000 Estonians from the pre-war population had escaped or emigrated and did not return to Estonia (including approximately 7 000 ethnic Swedes). In addition to this, approximately 20 000, so-called Baltic Germans, settled in Germany.
In 1941, the Soviet regime deported 400 Jews to Siberia (10% of the Jewish community in Estonia). From 1941-1944, 1 000 Jews living in Estonia were killed by the German occupiers, practically all who had not been able to escape from Estonia. The Nazi regime also killed citizens of other countries in their concentration camps in Estonia, primarily Jews.
From 1940-1945 at the least 70 000-75 000 Estonians died as victims of the occupations and World War II representing 6-7% of Estonia’s pre-war population. Largely as a result of World War II, the population of ethnic Estonians has still not reached its pre-war levels.
The Estonian state and its people were one of the first victims of World War II. Estonia’s fate – the violent annihilation of its independence – was decided by the same deal (the Molotov-Ribbentropp Pact) with which fascist Germany drew confidence and courage to trigger World War II by attacking Poland. Having lost their independence, the citizens of Estonia also became the victims of aggression by foreign powers. Estonian citizens were forced to fight in the armies of the occupying countries. Estonian soldiers were not able to fight in their own country’s uniforms, for their own country, for the freedom of their people.
As a democratic country, Estonia does not consider to be criminals those who were forcefully enlisted to fight for the occupation regimes nor see the need for them to be punished. This position was used by Western democracies following World War II, for example, fighting on the German side did not prevent the obtaining of residence permits or citizenship in these countries. Exceptions were those who committed crimes against humanity by participating in the repressions carried out by the occupying powers. With regret, it must be noted that some people, for various reasons, accepted the ideologies of the totalitarian regimes and participated in the violence. The majority of the people condemned this kind of behaviour remaining true to their state and democratic ideals.
The Estonian soldiers who lost the right to make their own decisions and choices were victims just like all other Estonian citizens who suffered because of this war.
Belonging to those who had lost the most due to World War II, the Estonian people shared its solidarity and support with all countries and peoples, who were fighting for their independence and sovereignty. Many were victorious 60 years ago, but some were not. As a result of World War II, Estonia lost its independence and experienced great losses of its people. Thus, Estonia will celebrate 8 May as the end of World War II in Europe, but primarily as a day of remembrance for the victims and the fallen. This day did not bring freedom to Estonia.
|
