|
Idaranniku Eesti Küla Simman
Esineb “Kandali” Tallinnast. Fotod: Anu Oinas
Kevade tulekut kuulutab igal aastal erksate värvide ja linnulaulu simman. Sel aastal lisandus kevadise looduse simmanile Balti rahvatantsijate rõõmupidu – Ida Ranniku Eesti Küla Simman ehk IREKS. Üritus leidis aset Virginia osariigi Herndoni linna ühes ilusas kirikusaalis, kuhu kogunes nii palju pidulisi, et istekohtadest ähvardas puudu jääda. Seda hubasem ja lõbusam oli pidu.
Esikus oli müügil eesti- ja skandinaavia-ainelisi käsitöid (Reet Kaseoru “Birch Grove” vahendusel). Saali astudes tervitasid külastajaid rahvapillide orkestri “Baltic String Band” helid. Laudadel ootasid suupisted ja baaris müüdi korralikus valikus eesti, läti ja leedu õlut. Õhtusööki kiitsid kõik külalised, samuti nägusat kavaraamatut, millesse olid lisatud toetajate tervitused ja õnnesoovid.
Programmi alustas hoogne “Kandali” rahvatantsurühm Tallinnast. Tantsude vahel tutvustati põgusalt eesti rahvatantsu ajalugu ja räägiti selle rollist meie üritustel. “Kandali” on teatavasti esinenud mitmel pool Eestis, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Sellegi etteaste puhul nakatasid tantsijad kogu vaatajaskonna oma hoo, rõõmu ja energiaga.
Baltimore Eesti Kooli noorte rühmad koosnesid koolinoortest 3-16 aastani. Vanemad koolinoored esinesid enesekindlalt ja oskuslikult. Nooremas rühmas aga kõige noorem tantsija, 3-aastane Lukas Jester ei paistnud küll oma esinemiskohustusega eriti rahul olevat, aga tegi truuilt kõik tantsusammud kaasa, ise vaatajaskonda altkulmu põrnitsedes. Seda vahvam oli rühma esinemine.
Läti rahvatantsurühm “Vasingtonas Namejs” imponeeris oma eriliselt keeruliste tantsusammudega. Suurearvuline rühm tantsis mitu tantsu, mida oli õpitud eelseisval tantsuvõistlusel esitamiseks.
Mängis ka balti keelpillide orkester. Ed Hopf esines kahe eesti kandleviisiga. Naljanumbrina laulis Baltimore Eesti Laulumees Ado Valge koos saatjatega “Mind kutsuti pulma”.
Pärast vaheaega esinesid leedulaste laulu- ja tantsugrupi “Jore” kolm liiget leedu rahvamängude ja –lauludega. Eriti huvitavad olid nende esitatud iidsed, komplekssed polüfoonilised laulud.
Siis tutvustasid Leedu rahvatantsijad “Malunas” publikule oma tantse. Meeste puukingatantsu “klõp-klõp-klõp” jäi kuulajaskonnale kindlasti terveks õhtuks kõrvu kajama.
Viimasena astus tantsu-põrandale simmani pererahvas, Washingtoni rahvatantsurühm “Pillerkaar”. Esimene tants oli rühma tunnusmeloodiale “Vigala reinlender”. Washingtoni rühmal on ulatuslik repertuaar, millele on lisatud ka austerlaste “Ländler”, mida nad sel õhtul esitasid. Laila Oinas ja Talvar Tali esinesid toreda miimikaga “flirtimise” tantsu, mis publikule eriti meeldis.
Virginia lätlaste rahvatantsurühm “Vasingtonas Namejs”esinemas.
Nii hoogsate ettekannete järel tahtis publik juba kaasa lüüa. “Pillerkaare” ja “Kandali” juhatusel tehti ühiselt ringmänge ja rahvatantse. “Perekonnavalssi” ja “Oige ja vasembaga” said peaaegu kõik hakkama. Aga ka “Tuljaku” ajal ei vähenenud rahvamurd tantsupõrandal märgatavalt. Ka keerulisemate sammude kaasategemiseks jätkus igast rahvusest tantsijatel julgust.
Programmi lõppedes kutsuti ette esinenud gruppide juhid: Eesti Rahvatantsu-seltsi “Kandali” USA rühma juht Jüri Lepp, Baltimore Eesti Kooli noorte rühma juht Lea Kiik, läti rahvatantsurühma “Vasingtonas Namejs” juht Alberts Ozols, leedu rahvamuusika ansambli “Jore” juht Vaida Meizys, leedu rahvatantsijate “Malunas” juht Rytis Grybaskas ja eesti rahvatantsurühma “Pillerkaar” juht Anu Oinas. Neile ja ka pillimeestele jagati lilli. Eriline tänu kuulus IREKSi innukale eest-vedajale, kelleks on “Pillerkaare” rühma juht Anu Oinas. Marika Pedak-Kari tänas kõikide nimel selle hea mõtte algatajat ja avaldas soovi, et selline üritus korduks.
Kuuldavasti jätkus pidu ka peosaali lähedases hotellis, kuhu kogunesid eesti ja läti päritolu noored ja laulsid kumbki oma keeles laule kuni varajaste hommikutundideni.
Ka järgmisel päeval kogunes tantsuhuvilisi Priit ja Rima Vesilinnu kodusse Virginia Occoquani jõe kallastel. Metsade vahel kostis rahvapilliorkesti muusikat. Külalised sõid ja jõid, käisid paadiga sõitmas ja kogunesid maja ette platsile taas kanda keerutama.
Simmani külaliste hulgast oli kuulda arvamust, et samasugust üritust võiks korraldada ehk kahe aasta pärast. Esimene IREKS oli lõbus ja hästi korraldatud. Pileteid müüdi oodatust palju rohkem, rahvast tuli kohale ka kaugemalt, tuju oli hea ja tantsida oleks võinud rohkemgi.
Kevadine simman läks igati hästi korda. Eks okstel laulvad kevadlinnud võisid isegi kadedust tunda eesti, läti ja leedu rahvariiete erksate värvide ja rahvatantsuviiside kaasakiskuvate helide pärast!
Tiina Ets
“PEA SUU, BALTLANE!”
Ilmar Mikiver
Olen siinsel veerul juba väitnud, et elame läbi nädalaid, kus välkvõte maailmapoliitikast on radikaalselt muutumas, Euroopas peaaegu tundmatuseni. Pöörangud, mida oli oodata, ongi nüüd toimunud. USA parim liitlane Euroopas, Inglise peaminister Tony Blair, on ametist tagasi astunud. Prantslased on rahvahääletusega saatnud pensionile oma kaua-aegse Ameerika-vastase presidendi, Jacques Chiraci, ja sellega lõpevad ka ekspresidendi kindral Charles de Gaulle’i poolt rajatud Viienda Vabariigi hiilgepäevad.
Mis võiks pakkuda meile siiramat kahjurõõmu kui teadmine, et mees, kes ütles Balti riikidele praktiliselt “pidage lõuad!”, on nüüd läinud – Ronald Reagani sõnutsi – “ajaloo tuhahunnikule”. See oli Chirac.
Ida-Euroopa riikide ühinemine Euroopa Liiduga a. 2004 ja nende toetus USA-le Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) täiskogus vihastas Prantsuse presidenti sedavõrd, et ta pärast (kui õigesti mäletan) Leedu esindaja sõnavõttu otse käratas:
“See ei ole mitte vastutusrikas käitumine. See ei ole hästi-kasvatatud käitumine. Nad lasksid mööda hea juhuse suu pidada”. Ilmsesti eeldas Chirac, et Balti riigid toetavad Prantsusmaa Ameerika-vastast poliitikat nagu kariloomad ega võta sõna Iraagi sõja hukkamõistmiseks, ning kasutas samas juhust, et mustata eestlasi, lätlasi ja leedulasi mingite harimatute metsatagustena.
On raske kujutella õelamaid diplomaatilisi faux pas’sid kui need, mida Chirac on sihilikult toime pannud Lääne ühise kaitsepoliitika killustamiseks ja eriti Ameerika välispoliitika nurjamiseks. Olgu näiteks kasvõi Chiraci mullune 74. aasta „sünnipäevapidu“ Riias, kuhu ta oli järgnevalt NATO tippkonverentsile kutsunud küll Saksa liidukantsleri Angela Merkeli, Vene presidendi Vladimir Putini jt., kuid mitte president Bushi ega isegi mitte Läti riigipead Vaira Vike-Freibergat, kes pidanuks toimima tseremoonia-meistrina. Kutsutud eesotas kantsler Merkeliga ütlesid aga viisakalt ära ja pidu jäi pidamata.
Chirac võis aga tunda patoloogilist heameelt sellest, et ta vaid nädalat-paar varem, hoolimata Venemaal toimuvaist inimõiguste rikkumistest, oli dekoreerinud Putinit Prantsusmaa kõrgeima riikliku aumärgi, Legion d’honneur’i ordeniga, mida omavad vaid vähesed mitte-prantslased (Eisenhower, Churchill).
Kuid, nagu öeldud, Euroopa pale on nüüd muutumas ja seda mitte üksnes Jacques Chiraci väljumise, vaid veel enam ehk uue presidendi Nicolas Sarkozy sisenemise tõttu. Nagu Saksamaal Angela Merkel, nii nüüd ka Prantsusmaal on Nicolas Sarkozy julgelt ja avalikult lubanud hakata süvendama positiivset koostööd Ameerikaga – lubadus, mida Chirac iial ei andnud.
Kuid samas toimub Euroopa grupifotos potentsiaalselt vastupidine muutus: Inglismaal asendub peaminister Tony Blair Gordon Browniga, kelle osakaal nii Ameerika liitlasena kui ka Euroopa Liidu (EL-i) toetajana on praegu veel suure küsimärgi all. Millise rolli võtab Gordon Browni Inglismaa Euroopa jätkuva integreerimise küsimuses – kas Euroliidu mõõduka tugevdamise teel nagu lubab Sarkozy või süveneva koostöö tähe all Ameerikaga nagu tegi Tony Blair. Brüsseli ajalehe Journali toimetaja Paul Belien on veendunud, et EL-i tulevik oleneb Prantsusmaast, kirjutades Washington Timesis:
„Prantsusmaa pakub Euroopale parimat lootust tulevikuks. On tekkinud täiesti uus situatsioon mandril, kus Euroopa lootust on traditsiooniliselt alati kehastanud Suurbritannia. Kuid Britannias on Blairi ajastu praktiliselt lõppenud. Uus valitsus tõenäoliselt väldib kõike, mis vähegi meenutab kuulsat Margaret Thatcherit (nagu Blairi oma)“ (WT, 9. mai.)
Wall Street Journal seevastu on veendunud, et Euroopa ei saa läbi ilma tugeva Inglismaata. Juhtkirjanik ütleb:
„Tugev Suurbritannia on elulise tähtsusega nii Euroopale kui Ameerikale… Britannia on vaimselt ikkagi lähedasem Ühendriikidele kui Angela Merkeli Saksamaa või Sarkozy Prantsusmaa. Euroopa Liit on tugevam siis, kui Inglismaa käsi on ta roolirattal“ (WSJ, 10. mai.)
Nüüd on Euroopa juhtkonna kõrgeimal tasandil asendunud või asendumas kolm tähtsaimat ametikandjat: Saksamaa liidu-kantsler, Prantsusmaa president ja Inglismaa peaminister. Olen kindel, et ükski neist ei alanduks meile ütlema: „Pea suu, baltlane!“
Pronksmees kolis Tõnismäelt surnuaeda
Vello Helk 12.05.2007
Jüripäev on eesti rahvakalendris kevadiste põllutööde ja karjatamise algus, samuti taluteenijate ja rentnike kohavahetamise päev. Sel aastal öeldi paar päeva pärast seda üles Tõnismäel N. Liitu 60 aastat truult teeninud pronksmees Aljosha ja saadeti pensionile sõjaväekalmistule. Tegelikult oleks teda tulnud ümber paigutada juba riigi omanikuvahetusel 1991. aastal. Kuna aga ei tahetud haavata neid seltsimehi, kellega ta oli koos võidelnud, vodkat pruukinud ja ka Eesti ”fashiste” elimineerinud, jäeti ta tookord kohale. Loodeti, et temast nagu ka ta külastajatest aja jooksul saab hooldekodu patsient, et tema tegusid katab dementsuse loor. Nagunii paistis ta juba kahetsevat oma minevikku.
See lootus ei läinud täide, sest endise süsteemi truu sulasena loodi temast uue põlvkonna jaoks veteranide väljasuremisel mineviku sümbol, mis just polnud kasuks taasvabanenud Eesti arengule. Nii ei saanud mööda tema teisaldamisest, kuigi selle vastu olid endise peremehe esindajad, kellel aga enam pole otsustamisõigust. Kui ähvardused ei aidanud, tegid nad kevadist karjalaske päeva. Ei leppinud aga kepslemisega, vaid hakkasid rüüstama ning lõhkuma, mis vist peaks tähistama pensionile saadetud pronkssulase austamist?
Politoloog Raul Valgiste arvates on Venemaa kõrgetasemeline ja ääretult valuline reaktsioon Tõnismäel pronksmehe teisaldamisele esmajoones tingitud hirmust kaotada vabastaja aupaiste. Ausamba teisaldamisele Tallinnas võivad järgneda samalaadsed tegevused teistes riikides ning mis kõige hullem – ajaloosündmuste ümberhindamine. Eesti poolt vaadatuna on vaid kaks võimalust: kas paluda monumendi teisaldamise pärast vabandust ning nõustuda Nõukogude Liidu vabastajarolliga või jääda kindlaks meie riigi okupeerimisele ning selgitada kogu maailmale Teise maailmasõja tagamaid. Muud võimalust Venemaa käivitatud propagandarünnak Eestile ei anna.
Nimelt ei olnudki Nõukogude Liit Teises maailmasõjas pelgalt süütu ohver, vaid agressor, kes valmistus kogu Euroopat vallutama. Vabastaja autoriteedis kahtlejaid nimetatakse aga automaatselt fashistideks, arvestamata asjaoluga, et mõlema poole tegevust saab hukka mõista (Postimees 04.05.).
Muidu oleks Euroopa üldiselt piirdunudki avaldusega, et see on Eesti siseasi, aga Venemaa ei osanud olukorda oma kasuks pöörata, rahuliku meeleavalduse ja nördimuse asemel hakati märatsema, saadeti duuma delegatsioon Eesti valitsuse tagasiastumist nõudma, rünnati suursaadikut ja ähvardati lammutada saatkond. Sellega saavutati Euroopa riikide toetus Eestile – omad vitsad peksavad. „See ei kuulu rahvusvaheliste “lauakommete” hulka, et polii-tikud nõuavad teises riigis demokraatliku valitsuse tagasiastumist,” ütles Soome peaminister Vanhanen. Aga demokraatia mängimisega kaasnev anonüümsus annabki võimaluse venekeelse kogukonna ühel osal riigi vastu väljaastumisi korraldada, eriti kasvava noorsoo abil.
Nagu ütleb Moskva Carnegie keskuse politoloog Andrei Rjabov: ”Sest kui riik, mis rõhutab oma kuuluvust Euroopa tsivilisatsiooni, hakkab kasutama meetodeid araabia tänavaarsenalist ja üritab seejuures veel mõjutada partnerite sisepoliitikat (aga just selline hinnang anti paljudes Euroopa pealinnades ja Euroopa Komisjonis – meeldib see meile või mitte – Venemaa Eesti-positsioonile), siis selle riigiga hakatakse varem või hiljem viisakas vormis ja kindlalt kontakte vähendama.” (Eesti Päevaleht 05.05.).
Eestlased mõistavad küll venelaste kannatusi, ei suuda aga taibata, kuidas nende kannatuste allikas tänase päevani nende heatahtlikku suhtumist ja kohati lausa tänulikkust pälvib. Rääkimist eestlaste kannatustest tõlgendatakse solvamisena. Nende ”tõde” peab jääma kestma ja teisel poolel ei tohigi olla sõnaõigust. Ei suudeta leppida faktiga, et venelased pole enam valitsev rahvus. N. Liidu lagunemise ja Eesti vabanemisega purunes ka müüt Eesti ”vabatahtlikust” liitumisest 1940. aastal ja ”vabastamisest” 1944. aastal. Sellega kaotati näiline võit, mida aga ei taha möönda Putin, ta ei lepi impeeriumi varinguga. See haavab ka venelaste tundeid, millega peab kogu maailm arvestama. Neile on aga lubatud teiste rahvaste tunnetele süli-tada, koguni ähvardada, rüüstada ja märatseda.
Eesti Vabariigi pealinna südames oli punasõdur võõrvõimu, stalinistlike kuritegude ja vägivalla sümbol, surnuaial aga ainult leinav sõdur, endise süsteemi pensionile saadetud truu sulane. Langenud süsteemi poolt püstitatud võidu sümbolist on saanud kaotajate hauatähis, mille olemust ei suuda varjata ega katta lilled. Veelahe ei lähe ka mitte venelaste ja eestlaste, vaid okupantide mentaliteediga venelaste ja nende eestlastest käsilaste ning Eesti riikliku iseseisvuse kaitsjate vahel.
VOX POPULI VOX DEI
“Rahva hääl on jumala hääl”, ütlesid vanad roomlased. Kui see on tõsi, siis elame praegu ühes ajavahemikus, kus erakordne arv rahvaid võib kuulda oma jumala läkitust. Prantsusmaal nõuab see drastilist pööret majanduspoliitikas suurema turuvabaduse suunas ning Ameerika-sõbralikumat välispoliitikat. Uus president, parempoolne Nicolas Sarkozy on lubanud mõlemad ellu viia ning rahvas andis talle selleks ka mandaadi 53-protsendilise häälte-enamusega sotsialistliku kandidaadi Segolene Royali 47 protsendi vastu.
On märkimisväärne, et Prantsusmaal on tekkinud Saksamaaga analoogiline olukord, kus kristlik-demokraatlik kantsler Angela Merkel mõned aastad tagasi kukutas sot-siaaldemokraadi, Gerhard Schröderi Ameerika-vaenuliku valitsuse. Nüüd on kaks keskse tähtsusega Mandri-Euroopa suurriiki otsekui käsikäes teinud täispöörde oma välispoliitikas, mis võib vaid positiivselt mõjuda Lääne koostööle võitluses terrorismi vastu.
Inglismaal tuli kohalike volikogude valimisel esimest korda poole sajandi kestel üllatusvõitjaks Shoti Rahvuslik Partei (SNP), kuigi vaid ühehäälelise enamusega Shotimaa Rahvusassamblees. See võib aga tähendada uut sammu edasi Shotimaa iseseisvaks kuulutamise suunas ja Briti võimul oleva Labour Party positsiooni nõrgenemist järgmistel parlamendivali-mistel. Võib aga oodata ka brittide teravamat kriitikat Iraagi sõjas osalemise pihta.
Eurooplased ise ei ole praegusest olukorrast eriti vaimustatud. See väljendub eelkõige nende skeptilises suhtumises Euroopa Liitu, mis pühitses äsja oma poolsajandi juubelit. Washington Postis kommenteerib seda lehe Euroopa-küsimuste ekspert Anne Applebaum:
“Üks hiljutine ülemandriline arvamusküsitlus sedastas, et 56% eurooplastest ei usu, et Euroopa Liit esindab tavalisi kodanikke. Kuid halvem veel oli üks teine ringküsitlus, mille kohaselt 44% eurooplastest suuremates liikmes-riikides usub, et elu on muutunud halvemaks nende Liiduga ühinemisest saadik, ja ainult 25% usub, et elu on muutunud paremaks” (WP, 27. märts.)
Sõltumatult sellest, kuidas konsolideeruvad uued võimu-piirid Lääne-Euroopas, on Ida-Euroopa ja eriti Eesti pälvinud lääne meedia tähelepanu selle taandarengu tõttu, mis on toimumas Vladimir Putini Venemaal – mitte Venemaa “rahva hääle” sunnil, vaid tänu Tõnismäelt välja küüditatud “Pronksmehele”. Washington Posti toimetaja Fred Hyatt kirjeldab oma usutlust Eesti Presidendi Toomas Hendrik Ilvesega ja refereerib Ilvese sõnu vene respekti- ja auahnuse teemal, kirjutades:
“Vene juhid kaebavad ebaloomulikult palju selle üle, et nendele ei osutata küllaldaselt respekti, aga mida rohkem nad lämmatavad demokraatiat omal maal, seda vähem on teistel põhjust neile respekti näidata ja seda enam osutub respekt, mida nad soovivad, ainult “respektiks nõukogude moodi”. Ilves defineerib sedasorti ‘respekti’ järgmiselt:
“Venelastele respekt ei tulene mitte saavutustest, vaid hirmust – see moodustas Nõuk. Liidus “respekti”. Seevastu nt. Saksamaale osutatakse tohutul määral respekti – mitte seeparäst, et saksa rahval oleks hirm (oma valitsejate ees), vaid kuna Saksamaa on üks õitsev ja teovõimas maa”.
Venemaa on Putini valitsusajal otsekui spetsialiserunud oma naaber-riikide kimbutamisele, nen-dib Posti kolumnist ja tsiteerib president Ilvese sõnu:
“Näib, et Venemaa ei suuda taluda ainsatki demokraatiat oma piiri-riikides. Ta on kõiki neid taga kiusanud” – peale Eesti veel Gruusiat, Ukrainat, Lätit, Leedut, isegi Soomet. Fred Hyatt lõpetab usutluse viitega telefonikõnele Ilvesega:
“(Eesti president) kõlas väsinuna pärast nädala-pikkust (pronksmehe) kriisi, kuid siiski lootusrikkana, et pinged alanevad, eriti nüüd, kus Eesti on saanud Läänelt toetust, kaasa arvatud president Bushi kutse Ilvesele külastada Valget Maja juunis” (WP, 7. mai.)
Ilmar Mikiver
CCCP – forever või ei iialgi?
Andrus Ansip, peaminister
Pinged pronkssõduri ümber on vaibumas. Aeg-ajalt küsitakse: kas seda kõike oli vaja? Jutud integratsioonist hakkavad inimesi tüütama, teated Venemaa varjatud majandussanktsioonidest muudavad ärevaks. Ilus kevad rikuti ära.
Loomulikult vapustas toimunu ka mind. Seetõttu olen endaltki küsinud, kas saanuks kuidagi teisiti. Kuid hoolimata materiaalsetest ja hingelistest kahjudest, mida Eesti ühiskonnal on tulnud kanda, olen aina rohkem veendunud: kuju teisaldamine oli ainus võimalus säilitada meie riigi väärikust ja pikemas perspektiivis riiki ennast. Küllap mõistavad seda millalgi ka need inimesed, kes näilise kodurahu huvides oleksid lükanud probleemi lahendamise tulevikku.
Kuni ühel hetkel oleksime avastanud, et on juba lootusetult hilja. Pronkssõduri asemel pidanuksime siis tegelema veelgi rängemate probleemidega, mis poleks meie kodurahust midagi alles jätnud.
Ei olnud mingeid illusioone, et 9. mai tähistamine Tõnismäel möödunuks rõõmsameelselt karmoshkahelide saatel. Ulatuslikeks provokatsioonideks valmistusid nii eesti kui vene äärmuslased, valmistus ka Moskva. Tuletagem meelde, et Kreml alustas massiivset Eesti-vastast kampaaniat mitte 26. aprillil, vaid rohkem kui pool aastat varem. Oma seisukohti esitati ähvardustena. Tuletagem ka meelde, et Tallinna linnavalitsus oli juba andnud loa Jüri Liimi seltskonnale korraldada 9. mail Tõnismäel oma üritus. Naiivne oli lootus, et kui valitsus enne 9. maid poleks sekkunud, siis hiljem võinuksid eestlased ja venelased pidulikus üksmeeles pronkskuju uude kohta toimetada. Mitte selleks ei loodud Notshnoi Dozori.
Õnneks ei saa me kunagi teada, milliseid ohvreid 9. mai kaasa toonuks, kui valitsus poleks initsiatiivi enda kätte võtnud.
Ja siiski ei ole meie suurim probleem vandaalid. Mõnesaja kriminaalse taustaga inimesega tegelevad õiguskaitseorganid. Lootust kasvatada neid inimesi ümber Eesti riigile lojaalseteks kodanikeks pole palju, kuid see lootus on siiski olemas. Aga nüüd me vähemalt teame, kes ja kus on need inimesed. Me suudame Eesti riiki paremini kaitsta.
Meie probleemiks on suurem elanike grupp, keda me ei ole piisavalt mõistnud. Oleme lihtsameelselt uskunud, et kuuludes Euroopa Liitu ja NATOsse, pole meil enam mingit ohtu minevikust. Me ei märganud või ei tahtnud märgata, et Venemaa järsult muutunud poliitika võib muuta ka Eestis elavate inimeste meelsust. Neile endilegi märkamatult.
Paar viimast aastat on Vene meedia sihikindlalt võimendanud Kremli poliitikat, mis rajaneb endise totalitaarriigi väärtuste ja sümboolika ausse tõstmisel. Tagasi on toodud nii NSV Liidu hümn kui sirpi ja vasarat kandev punalipp.
Kui Eesti taastas oma iseseisvuse, tunnistas ka Venemaa Molotovi-Ribbentropi pakti olemasolu. Praegu seda eitatakse, olnut ei analüüsita ega kahetseta. Ajalugu on jälle lukus. Kus on meie presidendi ametikett, ülikooli varad? Kuhu on maetud Eesti ohvitserid?
Kuni 26. aprillini ei võtnud Venemaa meie riiki tõsiselt. Arvati, et niikuinii anname nende nõudmistele järele. Venemaal on ju õigus meid vallutada või vabastada. Kuidas kunagi. Ettekäändeks sobib nii Orzel, Metallisti põhjalaskmine kui pronksist sõdur. Mis iganes.
Nüüd, pärast Euroopa Liidu, NATO ja Eesti riigi resoluutset käitumist on olukord kardinaalselt muutunud. Professor Rein Taagepera sõnadega: «Venemaa pole enam tõsiselt võetav /…/ Võib-olla muutub nüüd parlamentaarne Eesti Vabariik tõsiselt võetavamaks ka meile endile.»
Me ei taha Venemaaga tüli norida. Tahame häid, heanaaberlikke suhteid. Heade suhete eelduseks on aga see, et Moskva peab lõpuks ometi leppima Eesti (niisamuti teiste naaberriikide) iseseisvusega. Viimased aastad on kinnitanud Moskva mõtlemist risti vastupidises suunas. Ometi poleks mõned aastad tagasi osanud ette kujutada, et ka Tallinna tänavail marsitakse jälle loosungitega «CCCP forever!».
Viis aastat tagasi tundis vaid väike osa venelastest huvi pronkssõduri vastu. Paari aastaga muutus see kuju väidetavalt kogu siinse vene kogukonna identiteedi olulisimaks osaks. Usun, et see on liialdus. Ometi pean tunnistama, et olin alahinnanud pronkssõduri tähtsust ja tähendust vene inimese jaoks.
Teisalt olin ülehinnanud tuhandete eestimaalaste ühtekuuluvustunnet Eesti riigiga.
Paljud inimesed järeldasid riigi pehmusest, et seda riiki polegi. Alles nüüd avastasid nad oma üllatuseks, et see riik on vägagi nähtav ja tuntav.
Nüüd peab igaüks ennast määratlema ning endale aru andma, millise riigiga ta tahab kokku kuuluda. Kokkukuuluvus ei tule kingitusena, selle nimel tuleb pingutada.
Neil päevil räägivad ja kirjutavad nii eestlased kui venelased ilmselt avameelsemalt kui kunagi varem, kuidas koos edasi elada. Aruteludes on kohati liigseid emotsioone, teravust, rahvuslikku egoismi.
Küllap olen ka mina mõnegi üleliigse sõna välja öelnud, mida praegu kahetsen. Ometi olen veendunud, et praegu mõistavad eestlased venelasi märksa enam kui enne 26. aprilli, ja loodetavasti ka vastupidi. Tasapisi juurdub mõistmine, et ei ole õigust nimetada venelasi, kes praegu Eestis elavad, okupantideks, niisama ülekohtune on eestlasi pidada fashistideks. Alles üksteist paremini tundes vähenevad vastastikused kahtlustused ja süveneb usaldus.
Iga päevaga kasvab nende venelaste hulk, kes mõistavad, et pronkssõduri viimisega sõjaväekalmistule ei tahtnud va-litsus solvata vene elanike tundeid. Meie soov oli peatada Eesti järkjärguline langemine Venemaa kontrolli alla, nagu seda näeb ette sovetiseerimise plaan, mille üheks vahendiks oli valitud pronkssõdur. Isegi kui paljudele siinsetele venelastele tähendab pronkssõdur tõesti üksnes austust langenud sõjameestele ja ei midagi enamat, ei saa eitada, et just Tõnismäe mälestusmärk oli muudetud Eesti riigi vastase vaenu õhutamise paigaks.
Otsuse pronkssõdur teisaldada langetas ka riigikogu. See ei olnud kaugeltki ühe poliitiku ega ühe erakonna soolo. Kuid arusaadavalt kannavad toimunu eest vastutust valitsus ja eelkõige peaminister.
Jah, juba aasta tagasi vastasin ajakirjanike küsimusele selgelt – võib-olla liigagi selgelt –, et pronkssõdur tuleks teisaldada. Ometi ei jõudnud mälestussamba temaatika Reformierakonna valimiskampaania ühtegi dokumenti. See ei olnud meie valimiskampaania osa. See oli probleem, mille eest ükski vastutustundlik poliitik lihtsalt ei saanud ära joosta. Ehkki mõistan, et absoluutset konsensust ei saavutata sellistes küsimustes kunagi. Eriti otsides vastuseid küsimustele «kuidas» ja «kunas».
Jah, aasta tagasi pidasin mõeldamatuks, et pronkssõdur tuleb teisaldada ööpimeduses või aovalguses. Aga aasta tagasi ei kujutanud ma ka ette, millise öise rüüstamise peab Tallinn üle elama.
Ma kahetsen, et me ei suutnud hoida ära vägivalda. Kuid kindlasti pole sel-les süüdi politseinikud. Nende vaprus väärib tunnustust, ja kahtlemata paneb valitsuse uuesti mõtlema selle üle, kuidas politsei tööd ka paremini tunnustada ja tasustada. Võib-olla alles kunagi hiljem mõistame, et needsamad eesti ja vene rahvusest politseinikud olid tegelikult meie uuema aja vabadusvõitlejad. See, mis 1991. aastal tuli kätte vaid sõnadega, tuli nüüd välja võidelda – õigus olla vaba ja väärikas riik.
Olen kindel, et Eesti riigi tõsiseltvõetavus toob meile kaugemale mõeldes ka majanduslikku kasu. Ainult natuke kannatust – kõike head ei saa korraga.
Kodu Kauniks! Fotostuudio Los Angelese Eesti Majas
Tagareas seisavad: Kaie Pallo, Aivar Kokamägi, Kadi Dugan, Hedi Truus, Erika Lepiku, Kiino Villand, Leila McLaughlin, Mall Arusalu. Esireas: Kadri Kanepi, Robert Anderson, Reet Rand.
Foto: Kiino Villand
Alati kui külalisi ootame, võtame oma kodus ajatolmu….
Peagi on meie Los Angelese eesti perele oodata palju külalisi. 2007.a. augustis toimuvad Los Angeleses Lääneranniku Eesti Päevad (LEP). Tahame oma külalistele näidata, et eesti vaim ja meel ei ole ka siin linnas kadunud. Los Angelese Eesti Maja tegutseb aktiivsemalt kui kunagi varem.
Seepärast oleme ellu kutsunud projekti “Kodu Kauniks!” Selle projekti raames tahame anda oma Los Angelese eesti kodule värske välimuse. Tahame, et meie ise ja meie külalised tunneksid end meie kodus hästi!
Projekti “Kodu Kauniks!” eesmärgiks on vabatahtlikkuse alusel koguda raha ja materiaalseid vahendeid Los Angelese Eesti Maja remondiks.
Laupäeval, 5 mail 2007, oli Los Angelese Eesti Maja täis staare. Staarina võisid end tunda kõik, kes ei pidanud paljuks tulla toetama Los Angelese Eesti Maja remondiks käima pandud tuluüritust Kodu Kauniks!
Kodu Kauniks! fotostuudio avas uksed juba varahommikul. Kokku oli tulnud terve meeskond professionaale. Värskelt maailmakuulsa make-up kooli Make-up Designory’s (MUD) lõpetanud Kadi Dugan tõi pintsli ja värvipaleti abiga välja meie kõigi kaunimad näojooned. Nicole Vann, kes töötab prestiizikas Beverly Hills’ juuksurisalongis, andis kõigi soengutele õige joone, teda abistamas Erika Lepiku ja Hedi Truus. Hetked jäädvustas igaveseks fotograaf Kiino Villand, kes on tuntud eeskätt oma fotode kaudu Academy autasudega tunnustatud filmi, muusika ja kultuuri suurkujudest. Lavatagusteks jõududeks tehnotiimis olid Kadri Kanepi ja Aivar Kokamägi. Et kere vahepeal heledaks ei läheks, selle eest hoolitsesid Eesti Köögi usinad kokad ja abilised Leila McLaughlin, Kaie Pallo ja Mall Arusalu. Viimane on koos Robert Andersoniga üksiti ka Kodu Kauniks! projekti juht. Paula Riivald võttis kaamerasilma kõik lavatagused hetked. Kogu üritust hoidis koos fotostuudio idee autor Reet Rand.
Rahvast tuli aga juurde ja juurde. Tuldi üksi, koos peredega, vastsündinud beebidega ning isegi selleks puhuks üles löödud lemmikloomadega. Kaamerasilma eest käisid läbi kõik. Vahepeal sai keha kinnitada Eesti Köögi hõrgutistega ning töö jätkus….. kuni hetkeni, mil maja muutus kottpimedaks. Ei, need ei olnud ülekoormatud korgid, ei olnud ka planeeritud voolukatkestus. See oli puu, mis oli kukkunud elektrijuhtmetele just täpselt Eesti Maja ees. Selleks, et avarii ohutult likvideerida, võeti kogu ümbruskonnas ära elekter kolmeks tunniks. Mida teha? Kuid ega eestlane niisama alla ei anna. Käsikaudu kombates koliti kogu stuudio üle õue ning fotosessioon jätkus. Selleks ajaks oli päike juba mahedamaid varje heitmas, mis fotodele erilise joone andis.
Kodu Kauniks! remondifondi lisandus sellest päevast lahkete annetajate abiga $2114. Remondifondi annetas oma kogu aasta tulud ka Eesti Köök. Kõigile osalejatele jäid mälestuseks staarifotod ning tunne, et oleme suutnud midagi oma ühise eesti kodu jaoks ära teha. Kõigil neil, kel ei olnud võimalik Fotostuudios osaleda, kuid soovivad Los Angelese eesti maja remondiks oma panuse anda, saavad seda teha saates annetused: Estonian Society of Los Angeles nimele. Märgusõna: Kodu Kauniks!
Fotostuudio üritusest võib lugeda LA eestlaste kodulehelt www.eesti.us
Reet Rand
Los Angelese eestlane
Valgetähe orden Virve Vaherile
Ülal: Virve Vaher näitab talle omistatud Valgetähe 5. klassi ordenit.
All: Emadepäeva aukülaline oli president Toomas H. Ilvese ema pr. Irene Ilves (ees keskel). Tagareas seisavad vasakult: Krista Tammaru Uudna, Miralda Tarikas, Aime Andra, Virve Vaher, Ene Restsinski ja Kiki Michelson Holland. Fotod: Silvia Vaher
5. mail peeti NY Eesti Majas emadepäeva, kus pidu juhatasid lapsed – Liisa ja Kirsi Balazc ning Heili Truumees – ning kokkutulnud emad said kooki ja kohvi nautida.
Lapsed lugesid emadele luuletusi ja kinkisid lilli. Eriti suure lillekimbu sai peo aukülaline, Vabariigi Presidendi ema Irene Ilves.
Emadepäeva programmi kuulus ka Virve Vaheri tunnustamine: EV peakonsul Peeter Restsinski andis Virve Vaherile üle Vabariigi Presidendi poolt määratud Valgetähe viienda klassi ordeni – “Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest”, nagu oli kirjas ordeni kaaskirjas.
VES
NELIPÜHATERVITUS 2007
Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib,
on Jumala lapsed.
Rooma 8:14
Nelipüha on Kristuse Kiriku sünnipäev ja Püha Vaimu püha. Õnnitlen kõiki kaasmaalasi Kiriku sünnipäeval ja palvetan teie kõikide pärast.
Püha Vaimu väljavalamisega sai alguse Kirik. Kiriku tekke ja kujunemise üle on kirjutatud palju tarku raamatuid. Nimetatud on erinevaid tegureid, mis kõik on avaldanud oma mõju. On püütud leida põhjendusi, miks ajalugu kujunes selliselt, et ühtsena Nelipühal asutatud Kirik on tänaseks jagunenud tuhandeteks kildudeks. Me usume, et kirik ei ole sündinud inimühiskonnas toimunud protsesside tulemusena, vaid Püha Vaimu läbi. Kirik ei ole maine organisatsioon, ehkki ta tegutseb ja on nähtav maailmas ühe suurima struktuurina. Kiriku olemus ei ole kergesti mõistetav ei koguduse liikmetele ega ka väljaspool seisjatele. On neid, kes osutavad sellele, et Kirik on ilmalikustunud. Teised heidavad Kirikule ette, et ta on liiga kaugel tänapäeva moodsast maailmast. Seejuures kiputakse unustama, et kui Kirik ei seisaks Jumala seatud alusel, oleks ta juba ammu ajaloo prügikastis. Kirik ei oleks üle elanud esimeste sajandite taga-kiusamisi Rooma riigis, keskaja laastavaid sõdu ja katku, ei oleks ta vastu pannud renessansi ning uusaja õpetuste tuultele ega möödunud sajandi totalitaarsetele ideoloogiatele ja võitlevale ateismile. Et Kirik on seisnud ja seisab, tuleneb sellest, et tema lähe ja jõud on Jumalas. Kui ka ajad on olnud rasked, on Püha Vaim leidnud siiski tee ja kiriku varemetest üles ehitanud.
Püha Vaim ei ole valatud ainult Kiriku organisatsioonilisse vormi, Kirik on usklike kogu, ”sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.” Kirik on Vaimu kandja ja meie oleme oksad Issanda Viinapuus. Ma tean, et on inimesi, kes tulevad kirikusse kui külla, ehkki nad loevad ennast kristlaseks, ei oska nad tunda ennast Jumala lapsena ja taeva kodakondsena. Nii nagu kivid moodustavad hoone, moodustavad kristlased Kiriku. Iga inimene on tähtis, iga inimene on vajalik, iga inimene on kordumatu. Üksnes ühendatuina oleme Kirik. Selleks jõuks, mis väga erinevad ja omanäolised inimesed, rahvused ja rassid ühte liidab ja vihkamise lõpetab, on Jumala Püha Vaim. Tänane Eesti vajab eriliselt Nelipüha sõnumit, armastust ja ühtekuuluvust. Palvetagem püha üleilmse kristliku kiriku, meie kodumaa kõikide kirikute ja usuühingute ning oma vaimuliku Ema Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja peapiiskopi eest. Armastagem oma 90. sünnipäeva pühitsevat Eesti rahvakirikut, armastagem oma isamaad, armastagem oma Jumalat.
Palveosaduses
Tiit Salumäe
Praost
E.E.L.K. Baltimore ja Washingtoni Markuse ning Seabrooki koguduse õpetaja
Eestist sai OECD liikmekandidaat
Välisministeeriumi pressitalitus teatas 16. mail, et Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) esitas Eestile liitumiskutse.
AFP teatel kutsus OECD liitumiskõnelustele ka Venemaa, Tshiili, Iisraeli ja Sloveenia ning kaalub sama võimalust Brasiilia, Hiina, India, Indoneesia ja Lõuna-Aafrika Vabariigi suhtes.
Laienemisnimekirja pääsemiseks oli vaja kõigi OECD liikmete toetust.
OECD liikmestaatuse kriteeriumid on avatud turumajandus, demokraatlik pluralism ja inimõiguste austamine. Organisatsiooni eesmärk on aidata kaasa maailmamajanduse arengule, samuti ka liikmes- ja mitte-liikmesriikide majandusarengule ning maailmakaubanduse laienemisele.
Organisatsiooni kuulub praegu 30 riiki.
VES/BNS
Euroopa vähemusrahvuste föderaalliit peab Eestis kongressi
Tallinnas algas neljapäeval, 17. mail Euroopa vähemusrahvuste föderaalliidu 52. kongress.
Esimest korda kogunes Euroopa vanim ja suurim vähemusrahvusi esindav Euroopa organisatsioon kunagise Nõukogude Liidu territooriumil.
Kongressile on registreerunud 120 delegaati 23 Euroopa riigist, teatasid korraldajad.
Ürituse ajal valitakse liidu uus juhatus ja president, kinnitatakse eelmise aasta aruanded, võetakse vastu uus eelarve ja tegevuskava ning mitu Euroopa vähemusrahvuste olukorda puudutavat resolutsiooni.
Kongressi raames toimuvad ümarlauad, mis on pühendatud rahvusvähemuste emakeelse haridusvõimaluse problemaatikale, samuti on kõne all vähemusrahvuste noorte problemaatika ja Euroopa keelelis-kultuurilise mitmekülgsuse probleemid ning vähemusrahvuse definitsiooni määratlemise temaatika.
Võimalik, et kongressil tõuseb esile ka Eesti pronkssõduri küsimus.
VES/BNS
Jaapani keisripaar külastab Eestit
24. ja 25. mail on Eestis ametlikul visiidil Jaapani keiser ja keisrinna, kes külastavad oma Euroopa ringsõidu ajal ka Rootsit, Lätit, Leedut ja Suurbritanniat.
Keiser Akihito (70) ja keisrinna Michiko saabuvad Eestisse neljapäeval, 24. mail, teatas välisministeerium. Samal päeval kohtub keiser Akihito Kadriorus president Toomas Hendrik Ilvesega, seejärel annavad president ning Evelin Ilves Jaapani keisri ja keisrinna auks ametliku lõunasöögi.
Pärastlõunal külastavad keisripaar ja president koos abikaasaga Tallinna lauluväljakul toimuvat vabaõhukontserti “Rõõm laulust”.
Õhtul tervitavad keiser ja keisrinna Tallinna raekojas Jaapani-Eesti suhete edendajaid.
Inimestel palutakse koguneda lauluväljakul toimuvale kontserdile kella 13-15. Samuti saab keisripaari näha kell 18.30 Raekoja platsil.
Keiser ja keisrinna lahkuvad Eestist reedel, 25. mail.
VES/BNS
Pärnu ettevõtjad IMEX-messil Frankfurtis
Pärnu Victoria hotelli omanikud Riina ja Enn Rand. Autori foto
IMEX – “Incorporating Meeting for incentive travel, meetings and events” on rahvusvaheline globaalne näitus ettevõtjatele, kes organiseerivad messe, konverentse ja kokkutulekuid. Selle aasta üritus korraldati Maini äärses Frankfurtis viiendat korda. Messile saabus 150 riigist 3 400 firmat, kes esitlesid oma teenuseid 7 500 külastajale.
Messi sai külastada tasuta, soovijad pidid ennast kas eelnevalt või kohapeal registreerima. Need, kes panid õigeaegselt kirja, said mitmeid soodustusi. Kellel huvi, võib kogu aasta jooksul tutvuda messi veebilehel www.imex-frankfurt.de nn virtuaalse näitusega.
Ala proffidele tegid ürituse huvitavaks tasuta pakutud ettekanded erinevatel teemadel nagu “Perfektsed käitumisvormid on ühiskonna liiklusreeglid”. Erinevate maade 14 poliitikut võtsid osa ürituse poliitilisest foorumist, kus võis ennast kurssi viia selleks, et osata mõjutada kodumaal selle majandusharu poliitilisi otsuseid. Üheks osavõtjaks oli Ungari turismiminister dr. Zoltan Somogyi, kes kommenteeris järgmiselt: „Messipäevad rikastasid minu teadmisi, sest nüüd sain aru kui suur mõju on konverentsidel turismi arengule.”
IMEX-tiimi juhivad sellised professionaalid nagu Ray Bloom ja Paul Flacket, nemad garanteerivad ka ürituse kõrge kvaliteedi. Selle aasta messil võeti keskseks punktiks juhtida kongresse ja näitusi organiseerivate firmade tähelepanu keskkonnakaitsele. Peapreemia võitis Kanada GLOBE-fond.
Eesti oli esindatud ainult Tallinna ja Tartuga
Eesti stendil olid konverentside ja turismiteenuste pakkujad Tallinnast ja Tartust. Pärnu ei olnud esindatud, kuigi linn on viimastel aastatel saanud valusalt tunda külastajate puudust.
Kuigi poliitikud on alarmisignaale juba märganud ja hiljuti on alustatud debattidega selle üle, kuidas muuta kuurortlinna sügisel ja talvel atraktiivsemaks, siis võtab aega, enne kui uued ideed idanema hakkavad.
Tallinna Konverentsibüroo juhtiv spetsialist Meeli Jaaksoo nentis: “Kui rääkida Pärnust, siis võib öelda, et sealne turismi eelarve koosneb põhiliselt ettevõtjate ja projektide rahadest, Linnavalitsuse osalus on minimaalne. Seetõttu ei olnud Frankfurtis ka Eesti suvepealinn esindatud.” Jaaksoo jätkas: “Kogemuste põhjal võin ma öelda, et esmane turundus peaks ikka tulema kas riigi või kohaliku linnavalitsuse poolt, sest eeskätt tutvustatakse ju ikkagi ka neid. Seetõttu on tähtis, et kohalik omavalitsus toetaks aktiivselt oma linna ja rajooni ettevõtjaid, sest riik ja linn peavad kandma hoolt infrastruktuuri arengu eest. Kui nad seda ei tee, ei ole turismil kahjuks võimalik kiirelt edasi areneda.”
Pärnu ettevõtjad tutvusid IMEX-iga
Pärnu ettevõtjad, Victoria hotelli omanikud Riina ja Enn Rand olid saabunud messile koos müügijuhi Kadi Elmestega. Nende eesmärgiks oli mitte ainult sõlmida uusi, vaid ka süvendada vanu kontakte. Potentsiaalsetele klientidele ja edasimüüjatele, samuti meediaesindajatele jagati usinalt Pärnu Konverentsibüroo materjale.
Kuidas jäädi rahule, soovisin ma teada peale kolme pikka tööpäeva. Kadi Elmeste tõmbas positiivse bilansi: “Messil osalemine oli igati kasulik. Me tutvustasime Pärnut kui uut ja huvitavat sihtkohta ja vahetasime kontakte. Pärnu tugevuseks konverentside korraldamise paigana peeti uut ja väheavastatud sihtkohta, mistõttu olen kindel, et Eestisse saab meelitada ka neid väliskliente, kes on eelnevalt üritusi korraldanud ainult Tallinnas.”
“Muidugi,” lisas Victoria müügijuht, “on ka probleeme, eriti Pärnu kaugus rahvusvahelisest lennujaamast, sest reeglina ei ole konverentsidel osalejad nõus sõitma kaugemale kui 100 km. Kuid kuna huvi Baltikumi vastu on suur, siis võib koostöös pakkuda kohtumiste lõpetuseks hinge-tõmbamisvõimalust just Pärnus. Need, kes on meil juba korraldanud konverentse, kiitsid linna kompaktsust ja head teenindust, kuid tõid jällegi miinusena esile eripärase vaba-aja tegevuse puudumise.”
Riina ja Enn Rand lisasid, et tegelikkuses on oma-näolised tooted Pärnus olemas, kuid potentsiaalsel kliendil puudub hea ülevaade pakutavatest teenustest. Seetõttu peaks Pärnus olema esmaseks ülesandeks vabaaja tegevuste kaardistamine. “Kindlasti tasub edaspidi kaaluda ka Pärnu osalemist rahvusvahelistel konverentsimessidel, mis suurendaks meie linna tuntust ja aitaks hajutada Eesti turismi Tallinna-kesksust,” nentisid Rannad.
Aino Siebert
Veokid pääsevad taas üle Narva silla Venemaalt Eestisse
Alates ööst vastu 17. maid pääsevad veokid taas üle Narva silla Venemaalt Eestisse. Liiklus Narva sillal oli Venemaa poolt häiritud rohkem kui ööpäeva.
Neljapäeva, 17. mai hommikuks oli Venemaalt üle piiri Eestisse tulnud 36 veokit, neist 21 kaubaga, teatas BNS-ile maksu- ja tolliameti pressiesindaja.
Eestist väljuval suunal käib liiklus tavapäraselt, Venemaale läks ööpäeva jooksul 113 veokit. Platsil ootab piiriületust 50 veokit.
Majandusministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter ütles, et Venemaalt tulnud faksi kohaselt on Venemaa maanteeagentuuri Rosavtodor piirangud kehtestanud käskkirja täitmine peatatud Eesti ja Venemaa ekspertide kohtumiseni Narva silla teemal. Ta lisas, et kohtumise aeg on määramata, kuid Venemaa soovis seda juba sel nädalal.
Kolmapäeval, 16. mail, keelustas Venemaa üle 13-tonnise täismassiga veokite pääsu Jaanilinnast Narva sillale. Eesti piirivalve pressiesindaja teatel hakkas Venemaa transpordiministri määrusest johtuv piirang kehtima juba teisipäeval, 15. mail kell 21.41 ja puudutas Venemaalt Eestisse saabuvaid veokeid. Eesti pole piiranguid seadnud.
Venemaa põhjendas piiranguid silla ohtliku olukorraga.
Eesti maanteeamet teatas 16. mail, et piirangud pole tehniliselt põhjendatud.
Amet märkis, et 1962. aastal valminud sild oli viimati kapitaalremondis 1995. aastal ning 2005. aastal teostatud uuringu järgi võib sillal kuni 2008. aastaks plaanitud remondini sõita või seista üks kuni 41 tonni kaaluv sõiduk või autorong.
VES/BNS
Eesti inimesed ei karda eestlaste ja venelaste suhete halvenemist
BNS-i tellimusel Faktum & Ariko korraldatud küsitluse kohaselt on küsitletute hinnang eestlaste ja venelaste edasistele suhetele Eestis pärast aprillisündmusi suhteliselt optimistlik.
39 protsenti vastanuist arvas, et toimunu ei mõjuta eestlaste ja venelaste suhteid Eestis ning need jäävad samasuguseks nagu varem. Ligikaudu viiendik ehk 19 protsenti oli arvamusel, et suhted koguni paranevad.
Negatiivselt oli meelestatud 29 protsenti vastanuist, kes arvasid, et eestlaste ja venelaste suhted tulevikus pigem halvenevad.
Eesti emakeelega vastajate seas leidis 36 protsenti, et kahe kogukonna suhted jäävad samaks, suhete paranenemist prognoosis viiendik küsitletuist. Suhete halvenemisse uskus 30 protsenti eestikeelseist vastajaist.
49 protsenti vene emakeelega küsitletutest leidis, et suhted jäävad samaks, suhete paranemisse uskus 12 ning nende halvenemist ennustas 25 protsenti.
Mõne muu emakeelega küsitletutest pidas suhete halvenemist võimalikuks 33 ja paranemist 42 protsenti.
Seega olid eesti emakeelega vastajad mõnevõrra pessimistlikumad.
Eesti kodakondsusega inimestest uskus suhete halvenemisse 31, muu riigi kodakondsusega küsitletuist 21 ja kodakondsuseta uuritutuist vaid viis protsenti. Viiendik viimase kategooria küsitletuist ei öelnud oma hinnangut.
Pigem kartsid suhete halvenemist Lõuna-Eestist pärit küsitletud, neist uskus seda 44 protsenti. Samas oli Lõuna-Eestis ka suurim ehk 26 protsenti nende osatähtsus, kes uskusid suhete paranemist.
Samasuguste suhete püsimisse või nende paranemisse uskus 51 protsenti 18-34- ja 56 protsenti üle 54-aastastest. 35-54-aastaste seas arvas nii 64 protsenti.
BNS-i tellimusel küsitles Faktum & Ariko mai keskel 400 inimest üle riigi.
BNS
Neeme Järvi 70. juubel
Dirigent Neeme Järvi 2000. aastal Foto: vm.ee
Järgneval kuul, 7. juunil, pühitseb meie meisterdirigent Neeme Järvi oma 70. sünnipäeva. On meeldiv teada, et seda tähistatakse mitmes maailma osas kontsertide ja vastuvõttudega. New Jersey Symphony Orchestra (NJSO), kus Järvi on muusikadirektoriks, korraldab piduliku vastuvõtu mai keskel. Kuu lõpus toimub Tallinnas kontsert Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga (ERSO). Kohale sõidab kogu Järvi pere – Neeme, Liilia, Paavo, Kristjan ja Maarika. Kava esimeses osas dirigeerib Paavo Sibeliuse muusikat, Kristjan esitab taani helilooja Carl Nielseni loomingut ja flötistist Maarika mängib orkestri saatel muu hulgas Veljo Tormise laulu “Kolm oli mul kaunist sõna”. Kava teist poolt täidab F. Liszti suurejooneline “Fausti” sümfoonia (1857), mida juhatab Neeme Järvi ise. Selle ettekandes osalevad ka Riiklik Akadeemiline Meeskoor (RAM) ja vokaalsolist. Tegeliku sünnipäeva paiku dirigeerib N. Järvi Residentie orkestrit Metz’is, Prantsusmaal ja Haagis, Hollandis. Ettekandele tuleb A. Bruckneri 8. sümfoonia. Järvi on ka selle orkestri muusikadirektor. Kui vaadata kaugemale, siis suuremate ettevõtetena on kavas Berliini Filharmoonia juhatamine septembris ja kontsert oktoobris Bayerische Rundfunk orkestriga.
Ümmarguse juubeli puhul on väärt heita pilku Neeme Järvi eluteele. Ta sündis aastal 1937 Nõmmel, perekonna teise pojana. Juba mõni aasta hiljem varjutas lapsepõlve Eesti kokkuvarisemine, sõda ja punane okupatsioon. Kuidagi elati üle nood masendavad päevad, ehkki Punaarmeesse mobiliseeritud isa peaaegu hukkus Soome lahes kui nende transportlaev sakslaste poolt 1941 suvel uputati.
Järjekindlad muusikaõpingud algasid Neemel 9-aastaselt Tallinna Muusikakoolis, alul löökpillide alal, kuid peagi üldmuusikalise õppekavaga. Olgu vahele öeldud, et Neeme esimeseks muusikaliseks tegevuseks enne seda oli ekspertlik ksülofonimäng. Tänu sellele oskusele sai Neeme aastal 1954 oma esimese välismaareisi – koos noorte kontsert-brigaadiga Soome.
Erakordne võimalus avanes aastal 1955. Neeme oma sõnadel: “…sain Leningradi Konservatooriumi dirigeerimisklassi sisse ega tea siiamaani, kellele või millele ma selle eest tänu võlgnen.” See on kuulus kool, tsaariajal nimega Peterburi konservatoorium, kus õppisid ka paljud eesti vanemad muusikud. Nõukogude ajal hoiti õppeasutust endiselt kõrgel tasemel.
Juba õpingute ajal avanes Järvile võimalus juhatada Leningradis väiksemaid ja suuremaid orkestreid. Kui ta aastal 1960 konservatooriumi lõpetas, olid dirigeerimise alal omandatud laialdased kogemused. Tallinnasse naastes sai Järvist Eesti Raadio Kammer-orkestri kaasasutaja ning 1963 määrati ta Eesti Raadio Sümfooniaorkestri (praegune ERSO) ja “Estonia” teatri peadirigendiks. Järgnesid aastad pingerikast tööd muusika-põllul – kontserdid nii Eestis kui Venemaal, kaasa arvatud osalemine laulupidudel. Kellel on säilinud nõukogudeaegsed koguteosed laulupidudest, leiavad nendest ka Järvi nime ja pildi.
Perekondlikuks suursündmuseks oli abielu Liiliaga aastal 1961, kellega Neeme tutvus konservatooriumi-päevil. Liiliast sai sädelev ja armastav abikaasa, kes Neemet on läbi aastakümnete igakülgselt toetanud. Elu-kutselisel alal oli üheks verstapostiks Tshaikovski ooperi “Jevgeni Onegini” juhatamine Metropolitan Ooperis New Yorgis 1979. Aasta hiljem õnnestus Järvidel lõplikult ümber asuda USA-sse. Sõideti vastu üsna tundmatule tulevikule, sest ega siingi lilleväljad kohe ei oodanud. Ajaga läks elu siiski ülespoole. 1982 kutsuti N. Järvi Rootsi, Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigendiks. 1984 lisandus sellele Royal Scottish National Orchestra juhatamine. 1990 algas pikaajaline, viljakas töö Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektorina. Aastal 2005 valiti Järvi NJSO muusikadirektori kohale, kus ta tegutseb tänini.
Dirigendi töö piirdub harva vaid ühe ansambliga. Tavaliselt ollakse mitmes orkestris muusikadirektoriks ja külalisdirigendina käiakse pidevalt ühelt mandrilt teisele. Järvi pole siin erand.
Seepärast – jätkugu paljudeks aastateks tervist ja jõudu!
Raul Pettai
Tähtpäevi eesti skautluses
Skautlus 100, Eesti skautlus 95 ja välis-Eesti skautlus 60
Kanada skautluse kombeks on oma liikmete tunnustamisi esitada vastavalt tunnustuse tasemele. Kui on tegemist skautluse kõrgeima tunnustusega “Hõbe Hunt”, siis kõrgeimaks ehk sisuliselt riiklik teavitamine toimub Ottawas (Kanada pealinnas). Skm. Egbert Rungele anti üle talle annetatud Hõbe Hunt veebruari lõpus parlamendi hoone trooni saalis (Senate Chamber). Pildil vasakult Kanada riigi esindaja Keskkonna minister John Baird, skm. Egbert Runge ja Scouts Canada peaskaut (Chief Commissioner) Glen Armstrong. Taga spiikeri tool ning riigi troon. Skm. Egbert Rungele annetatud on kuues eestlastele annetatud Hõbe Hunt.
Foto: Scouts Canada
Tänavu tähistavad skaudid oma 100. tegevusaastat ning eesti skaudid oma 95. tegevusaastat. Kolonel Baden Powell-i poolt Inglismaal algatatud noorte liikumine esimesest skautlaagrist Brownsea saarel on kasvanud kogu maailma hõlmavaks noorte organisatsiooniks 28 miljonilise liikmeskonnaga. See on olnud pidev kasv, kuid samas ka järjekindel tegevuse kohandamine oma keskkonnaga.
Skautluse suurjuubeliks toimub Inglismaal Jamboree – ülemaailmne skautlaager, kuhu oodatakse 20 000 osavõtjat. Tung nii laagrisse kui külastamisteks on suur ja selle tõttu on nii osavõtt kui külastused piiratud. Esimest korda saab Jamboreed külastada ainult varem lunastatud külastuskaardiga, milliseid antakse välja piiratud arvul.
Kuid käesoleval aastal tähistab ka eesti skautlus oma 95. aastapäeva. Esimene skautüksus alustas tegevust Pärnus 1912 aastal. Eesti skautluse isaks on Anton Õunapuu, kes juba 1911. aastal kirjutas ajalehes skautlusest. Vabadus-sõja alguses oli Anton Õunapuu üheks Kalevlaste Maleva organiseerijaks ja juhiks ning paljud skaut-juhid ja skaudid liitusid selle üksusega – kokku 50 skauti osalesid Vabadus-sõjas, neist langesid 9. Anton Õunapuu sai sõjas surma Petserimaal, 2. aprillil, 1919.
Skautlus sai uut hoogu peale iseseisvumist ning 1920. aastal võttis 10-liikmeline esindus osa esimesest Inglismaal toimuvast Jamboreest. Sellele järgneval konverentsil loodi skautide ülemaailmne organisatsioon, mille asutajaliikmeks olid ka eesti skaudid.
Skautlus Eestis hoogustus 30-datel aastatel ning enne kommunistide vägivaldset sulgemist oli Eesti Skautide Maleva ridades ligi 6000 skauti.
Eesti skaudid taasorganiseerusid põgenikena Rootsis oktoobris 1944 ja Saksamaal mais 1945. Huvitav on märkida, et Saksamaal taasorganiseerunud eesti skautlust juhtisid viimane Eestis tegutsenud peaskaut skm. N. Kann ja Peastaabi liige skm. Herbert Michelson. Tänu ennesõjaaegsetele suhetele, taastunnustati Eesti Skautide Malev 1946. aastal ning Eestit esindati 1947. aasta Jamboreel Prantsusmaal. Kahjuks peale Jamboreed toimunud skautide maailmakonverents tühistas Eesti Skautide Maleva ja teiste põgenike tunnustuse. Seega tähistame tänavu 60. aastat kui kaotasime Maailmaorganisatsiooni tunnustuse välis-Eesti skautlusele. Taas-organiseeriti alguses kui Eesti Skaudid Paguluses, mis hiljem võttis omale nimeks Eesti Skautide Liit.
Skautlus Eestis on taastunnustatud skautide maailmaorganisatsiooni poolt. Skautluse juubelit tähistati Eesti Skautide Ühingu korraldusel Tallinnas skautliku konverentsiga. Ettekannete osas oli ülevaateid nii skautlikust kasvatusmeetodist, skautluse ajaloost kui välis-Eesti skautlusest. Tänaseks päevaks on Eestis kõik skaudid liitunud Eesti Skautide Ühinguga, moodustades umbes 1000 liikmelise maleva. Väljaspool Eestit tegutsevad veel umbes 420 eesti skauti Kanadas, USA-s ja Rootsis.
Eesti Post andis skautlusejuubelite – 100 ja 95 – tähistuseks välja eri eesti skaudi margi. See oli meeldiv samm, mis kindlasti tõstab huvi Eesti suhtes nii 28 000 000 skaudi kui margikogujate peredes.
Jaan Lepp, skm.
Eesti Post lasi käibele postmargi
“EUROPA – 100 aastat skautlust”
“Europa – 100 aastat skautlust” postmargi on kujundanud Jaan Saar ja trükiarv 170 000.
Foto: AS Eesti Post
3. mail ilmunud EUROPA sarja kuuluva 20.50 EEK nominaaliga postmargi teema on 100 aastat skautlust. “Postmarkide nominaalväärtus määratakse postkontorite reaalse vajaduse järgi ning kõnealuse postmargi hind vastab tähitud lihtkirja tariifile Euroopasse saatmisel,” kinnitas Eesti Postmargi juhataja Laidar Laos.
EUROPA postmargi ajalugu
1949. aastal tekkis Euroopa Nõukogus idee ühiste postmarkide väljaandmiseks, et sümboliseerida Euroopa ühtsust ja selle riikide ühtseid huve. 15. septembril 1956 ilmusidki kuues riigis (Belgias, Hollandis, Itaalias, Luksemburgis, Prantsusmaal ja Lääne-Saksamaal) ühtse kujutusega margid pealkirjaga „EUROPA“. Alates 1974. aastast valib Euroopa Postiliit igal aastal teema, mille tulemusena erinevate riikide markide kujutus on nüüd erinev. Margid on hinnatud kogumisobjekt filatelistide seas.
Eesti Post
In Memoriam
õp. emer. Karl Laantee
Karl Laantee 1985. a.
Foto: erakogu
Pühapäeval, 13. mail 2007 lahkus meie seast jäädavalt Karl Laantee, polii-tikateadlane, usu- ja raadiomees, kelle hääl sai Eestis tuntuks välisraadio laineilt. Laantee oli ainus Ameerika Hääle (VoA) Eesti Osakonda juhatanud mees, kel oli USA diplomaatilise teenistuse kogemus.
Karl Laantee (*2 X 1927 Elvas) tuli ilmale Tartumaal Mäe-Tigase talu peremehe Osvald Laantee peres ning siit ja Treffneri gümnaasiumist sai kaasa hädatarviliku pagasi oma vara-iseseisvale eluteele. Juuniküüditamise eest peitis Laantee pere end talulähedases metsas. Varjuti kolm nädalat, kuni Suvesõja käigus metsavennad vabastasid Elva punaväe ja hävituspataljoni terrori alt. Sõja lõpus lahkus 16-aastane poiss Eestist. Vanemad ja vennad-õed jäid koju. Karl kuulus lennuväe abiteenistusse, kelle read eemaldusid suvel-sügisel 1944 punaväe survel Läti kaudu Saksamaale.
Tal õnnestus õppida mitmes kõrgkoolis Saksamaal, Rootsis, USA-s, ka Ühendriikide Foreign Service Institute’is, samuti praktiseerida Ühendriikide Info-agentuuris (USIA). Peale hea emakeele valdas ta inglise, hispaania, rootsi, saksa ja vene keelt. Septembris 1949 asus Laantee Luterliku Maailmaliidu stipendiaadina USA-sse. Õpieast peale oli temast tuge välisvõitlustööle. Nii andis ta panuse vaba Eesti heaks juba tudengina, lüües kaasa väga laia haardega Vaba Euroopa programmis. Aastail 1952-53 oli Laantee osa-ajaga National Committee for Free Europe’i uurimis-osakonnas New Yorgis, töö-ülesandeks oli Eestis ilmuva ajakirjanduse eritlemine. Ühe poolaasta oli ta samas organisatsioonis ka 1950. aastate lõpul, toetades siis Eesti vaimset vabadust mitmesuguse kirjanduse siia saatmisega. Aastast 1955 on Laantee olnud kirikuõpetaja USA-s, Argentiinas, Rootsis, Peruus, Uruguais ja Kanadas ning lõpuks ka Eestis. Peruu pealinnas töötas Karl Laantee USA Luteri-kiriku esindaja ning kohaliku oikumeenilise instituudi juhatajana.
Vaheldusrikkal tööteel tõuseb eredalt esile Laantee tegevus ringhäälingus. Aeg-ajalt ulatus ta hääl Eestini tänu usulistele ja muudele sõnavõttudele, algul Madriidist Eesti Vabaduse Hääle, hiljem VoA kaudu. Muu hulgas on ta 1970. aastate hakul kõnelenud VoA-s oma tööst Peruus ja sinna saabunud välisabist, mille programme Karl Laante vahendas koos-töös siinse USA saatkonnaga.
Tema karjääri vaheldusrikkus oli taotluslik ja tulenes Laantee veendest mitte jääda ühelegi kohale pikemalt kui neli aastat. Ometi tuli kauem peatuda VoA-s. President Ronald Reagani ametiaeg ja Külma sõja viimased lahingud pakkusid Karl Laanteele selleks piisavalt põneva proovile-paneku võimaluse. Temast sai 2. detsembril 1979 USA ametliku välisraadio toimetusjuht. Saavutusi VoA eesti saadete juhina on tunnustanud kümmekond aastat hiljem Tartu ülikooli ajaloolased Eesti kroonikas (“Eesti ajalugu” Tallinn, 1994), kus jaanuar 1980 on tähistatud Laantee tööd kiitva tõdemusega: “Ameerika Hääle eestikeelsetes saadetes suureneb Eesti ajaloole ning kaasaegsele vastupanuliikumisele pühendatud esinemiste hulk.” Karl Laantee lahkus VoA-st 8. aprillil 1988.
Sama aasta suvest algas taas kirikutöö. Pärast 5-aastast teenistust Põhja-Ameerikas naasis ta juunis 1993 Tartusse ja jätkas vaimulikutööd Eestiski. Ühtlasi õpetas Laantee Tartu ülikoolis homileetikat ja rahvusvahelist poliitikat. Ent viimaselgi ajal, Parkinsoni tõve kiuste, lõi Karl Laantee kaasa poliitika- ja usuelus, jagades oma mõtteid niihästi ajakirjanduses kui loengute ja sõnavõttudega.
LISAKS:
Karl Laantee ärasaatmine toimub Tartu Peetri kirikus 21. mail kl 12.00 ja ta maetakse Otepää kalmistule, kuhu on maetud ka tema abikaasa.
PEREKONDLIKUST TAUSTAST
Karl Laantee isa Osvald Laantee tehti pärast sõda kulakuks (n-ö külakurnajaks) ja saadeti 1949 Siberisse. Arhiivis säilinud nn Eesti NSV nukuvalitsuse dokumentide järgi oli “Aastal 1949 … eriasumisele väljasaadetud ainult LAANTEE, Osvald Karli p, kuna ülejäänud perekonnaliikmed hoidsid end väljasaatmisest kõrvale ning jäid elama Eesti NSV-sse…” Järgneb 7-liikmelise perekonna [abikaasa ja pereema Hildegard (1903), lapsed Rein (1940), Eha (1938), Helvi (1936), Arnold (1929) ja Karl (1927)] talundi ning talu kulaklikuks tunnistamise põhjuste kirjeldus.
Neist materjalidest nähtub, et kuni 1944. aastani oli “Mäe-Tigase” talu omanik Laantee, Osvald. Saksa okupatsiooni ajal kuulus Laantee, Osvald “Omakaitsesse”, mobiliseeriti 1944. aastal saksa armeesse, kus teenis vangivõtuni Nõukogude vägede poolt 1945. aastal. Pärast sõjavangilaagrist vabastamist naasis pere juurde. Aasta 1944 sügisel Laantee, Osvaldi puudumise tõttu pandi “Mäe-Tigase” talu Laantee, Hildegardi nimele.
-Samas arhiivis võime lugeda Karl Laantee ema kohta: “Laantee, Hildegardi majapidamises oli 45,54ha maad, sellest 42,9ha künnimaad. Sakslaste käsilase perekonnana vähendati maareformi järel maaeraldust 7ha-ni, kus küntav oli 5,5ha. Majapidamises kasutati süstemaatiliselt palgatööjõudu. Aastatel 1942-1943 kasutati sovetlike sõjavangide tööjõudu.”
Holger Kaljulaid
* The Front Page reports from the East Coast Estonian Village Festival, held in Herndon, Virginia. The event drew a large standing-room only crowd, as well as Estonian, Latvian, and Lithuanian folk-dance troupes. These also included the Kandali troupe from Tallinn, who started the night off right. Audience members finished the official part of the program by participating in some folk dances as well. The night was spent by many of the young people singing traditional songs at the local bar.
* The second photo on the front page shows Los Angeles Estonians who participated in the “Beautiful Home” photo-shoot at the Estonian House. People came to the House to have their portaits taken, as well as enjoy warm food. Some came with families, while others even brought beloved pets. Even a sudden power-outage only stalled the festivities for a while, as the cameras were moved outdoors to finish the shots.
* Ilmar Mikiver writes about the future of Europe, now that Jacques Chirac has left office in favour of decidedly more America-friendly Nicolas Sarkozy. Adding to that the decision by Tony Blair to leave the Prime Ministers office, and a new era may dawn in Europe. England’s outlook is a questionmark, but at least the friendlier outlook of France, and Germany’s Angela Merkel.
* Vello Helk discusses the moving of the Bronze Soldier to a cemetary. The situation, in many ways, has started people thinking about the validity of Russia’s claims of being liberators, as well as turning world opinion against them. This is especially evident in the statements from Western leaders who decried Russian delegates “demanding” that Estonia’s government resign – something that a foreign power has no business doing.
* Neeme Järvi is celebrating his 70th birthday, and a series of jubilee concerts are planned. Mid-May has seen the celebration take place at his new home in Newark, NJ, at the New Jersey Symphony Orchestra. He will also go to Tallinn for a special concert in June, where his musically-talented children are expected to perform as well. A short history of Maestro Järvi’s interesting musical career is given.
* Mothers’ Day was celebra-ted at the Estonian House in New York, and saw the participation of both young and old. One of the highlights was the attendance of Estonian President Ilves’ mother Irene Ilves. Among the varied and interesting program, Virve Vaher was also awarded the Order of the White Cross by the Estonian government.
* Estonian scouting celebrates its 95th birthday this year, while scouting celebrates its centennial. An article, appearing on page 7, discusses some of the history of Estonian scouting, A special postage-stamp, commemorating both birthdays, was released by the Estonian Post.
Foreign Ministry summons Russian Ambassador
On Wednesday, 16 May, the Foreign Ministry summoned the Ambassador of the Russian Federation Nikolai Uspenski in connection with the blockade by Russia of cargo vehicles crossing the Estonian-Russian border in Narva.
The Ambassador’s attention was drawn to the fact that the Russian side has to abide by the intergovernmental agreement between Estonia and the Russian Federation on border crossings points on Estonian-Russian state border. The agreement says that the other side must be informed of traffic restrictions or the suspension of traffic at least 90 days in advance.
According to Estonian Foreign Minister Urmas Paet, the border bridge is the property of the City of Narva and no works that could block traffic have been planned in the near future. “Russia must abide by bilateral treaties and generally accepted norms of conduct,” Paet emphasized. “Unilateral steps that impede traffic on the border bridge are unacceptable,” he added.
Russia has not notified Estonia of any restrictions. Ambassador Uspenski claimed that he did not possess any official information regarding restrictions concerning the border crossing in Narva.
The Ambassador’s attention was also drawn to the statement attributed to Vladimir Chizhov by the Russian news agency Ria Novosti. According to Ria Novosti, the Russian Ambassador to the European Union, Mr. Chizhov said at a news conference on Tuesday that Estonia was grossly violating the Vienna Convention on Consular Relations and had prevented the Russian Consul from meeting the Russian citizens detained during the mass riots in Tallinn. Uspenski affirmed that was not the case and consular co-operation between the Russian Embassy, the Consular Department of the Foreign Ministry and Estonian law enforcement agencies was good.
PRESS SPOKESMAN’S OFFICE
President Ilves: the police managed splendidly
May 11 — “You managed your work splendidly, restored order, and I and the Estonian nation are thankful to you for this,” President Toomas Hendrik Ilves said yesterday on a visit to the inter-agency operational headquarters at the Northern Police Prefecture, which is assigned with keeping public order in Tallinn.
“We survived a serious crisis. This is the first time in the last 16 years that we witnessed an attempt to destabilize and cripple the Estonian state,” President Ilves said, characterizing the unrest in Tallinn and East-Virumaa at the end of April and the tension that remained at the beginning of May.
The operational headquarters that has been operating for sixteen days and nights in a row includes representatives of various governmental forces and local governments.
“You, more than anyone else, are currently on the front line of maintaining Estonian security,” President Ilves said addressing the officials working at the operational headquarters. “Also, please forward my thanks to your family members.”
Director of the operational headquarters, Tarmo Miilits, introduced the headquarters’ activities and internal work allocation to the Head of State.
“It would be wrong to think that, now that the crisis is abating, we can feel complacent and indifferent disregard about our future, because those who wish to cripple the Estonian state have not disappeared,” said President Ilves.
Office of the President
Synagogue opens in Tallinn
VES – Estonia’s first synagogue since World War II opened in Tallinn, helping the Estonian Jewish community begin again after decades of not having a spiritual home.
Estonia’s small Jewish community was wiped out in the Holocaust, and Chief Rabbi Shmuel Kot says the building is the best answer to “fascism, communism and Nazism” Reuters reported.
Estonian President Toomas Hendrik Ilves and Israeli Vice Premier Shimon Peres cut the red ribbon in Tallinn after which the Torah scrolls were brought inside amid music and dancing.
The last synagogue in Tallinn was destroyed by Soviet air raids in 1944 as the Nazis fled the Red Army’s advance.
About 5,000 Jews lived in Estonia before the war. They enjoyed complete cultural autonomy, declared by the government in 1926. This was one of the first declarations in Europe.
Thousands of Jews fled to Russia as the Nazis invaded. Those who remained, estimated at about 1,000 people, were sent to concentration camps.
Those who survived the Nazi holocaust suffered under the Russians, as many were deported along with thousands of other Estonians. This effectively ended Jewish cultural autonomy in Estonia.
Today, Estonia’s Jewish community numbers about 3,000 people.
Until now Estonian Jews have used a makeshift prayer room in a building next to the new synagogue, Reuters reported.
Rabbi Kot sees the synagogue as a sign of survival and tolerance. “The communists tried to kill Jewish life and the Nazis wanted to kill Jewish bodies,” the rabbi said.
President of the Republic at the opening of the Jewish Synagogue
Dear members of the Jewish community of Estonia!
Dear Shimon Peres, Deputy Prime Minister of Israel, and Rabbi Yona Metzger, Chief Rabbi of Israel!
Dear friends!
The Bible tells us how Moses delivered the children of Israel through the Red Sea, back to their promised land. In the same way, figuratively speaking – through turbulent seas – we, Estonian and Jews, have come to our own country.
We do not ask for a lighter burden, but for broader shoulders – thus goes a Jewish saying.
Among alien corn or under foreign powers, we both – Estonians and Jews – have hung on to our language, our culture, our customs, in order to shape them finally into a country of our own.
Estonia has been a good and safe home for the Jewish people
The Republic of Estonia was the first country where the Jewish people created cultural autonomy, and in gratitude, they entered the Republic of Estonia into the Golden Book of the Jewish National Fund. In 1940, before the cultural autonomy was liquidated by the Soviet occupation, over 30 different Jewish organisations were active here – all of those were closed down by the occupying power.
The occupations were a grievous and tragic experience for both our nations. The victims of those hard times shall never be forgotten.
And today, we can see once more that in free Estonia, the Jewish people are firmly keeping their traditions alive. The synagogue, which is opening today, is another confirmation of this. It will, in a way, replace the synagogue in Maakri Street that was burned by the Soviet bombs in the final year of the Nazi occupation. In the course of the same bombing also one of Estonia’s national symbols – the Estonia Theatre – was burned down.
I assure you that the Estonian Jewish community has always been a good and creative contributor to Estonian statehood.
Congratulations and my best wishes to you on the occasion of the opening of this beautiful new synagogue!
Shalom vehhag sam´eahh!
|
