Kaarel Nurmsalu
Eesti spordi praegused tähed autorallimees Ott Tänak ja trikisuusataja Kelly Sildaru sihte seades ning neid realiseerides tagasihoidlikud ei ole. Muidugi per aspera ehk läbi raskuste, aga ikka ad astra ehk tähtede poole. Nii peabki. Suudaks sellest eeskuju võtta ka Eesti murdmaasuusatajad, kes 23. veebruaril Soomes Lahtis järjekordseid Põhja suusaalade (murdmaa, kahevõistlus, suusahüpped) maailmameistrivõistlusi alustavad. Lahti, muide, oli just see koht, kus Andrus Veerpalu 2001. aastal oma esimese MM-kulla võitis.
Nüüd on paraku seis selline, et murdmaasuusatajailt võib MM-il mõnda isegi teise kümne lõppu jäävat kohta loota vaid parandamatu optimist. Maailma karikasarjas on paar Eesti meest korra kolmekümne parima sekka mahtunud (edukam on olnud Kanada eestlane Len Väljas), aga vaid sel põhjusel, et Koreas nii palju osalejaid oligi. Ja viimase piisa karikasse valas hiljutine MK-etapp Otepääl, kus kodupubliku ees olid 43. kohaga parimad Marko Kilp sprindis ning Aivar Rehemaa 15 km klassikadistantsil. Naiste võistluses edestas eestlannasid isegi ainus Togo suusataja. Muide, Togo asub Aafrikas.
Lootus surevat viimasena ja seepärast ärgem omadele kriipsu peale tõmbame. Lahtis võib mõni eestlane siiski üllatada. Näiteks neljaaastase pausi järel suusahüppemäele naasnud Kaarel Nurmsalu, kes sai MK-sarjas kaks korda 30. koha ja oli hiljuti Koreas esimese hüppevooru järel koguni 12. Või siis noor kahevõistleja Kristjan Ilves, kes sai hooaja hakul mitmel MK-etapil kohti 25.-30. vahel. Kui tal hüpe ideaalselt õnnestub, võib Kristjan suusarajal hagijaid üsna pikalt enda kannul hoida ja mitte mööda lasta. Päris lootusetu pole ka suusasprinterite väljavaade, veerandfinaali ehk 30 sekka võiks keegi ideaaljuhul mahtuda. Ja kui Aivar Rehemaa oli 2013. aasta MM-il eestlaste lemmikdistantsil 15 km klassikas seitsmes, siis miks ei võiks see taas juhtuda? Seega – seis pole rõõmustav, aga elagem siiski omadele pöialt hoides kaasa.
Eestis paraku on lumega kehvad lood, seda lugugi kirjutades ladiseb akna taga külm vihm. Aga ees on Eesti talispordi üks igatalvine maiuspala Tartu suusamaraton. Olin kunagi nende 10 000 seas, kes seal 60 kilomeetrit sõitma läks ja mul läheb silm tänaseni märjaks, kui selle spordipeo tunnusmuusikat kuulen. Hinges on see suur suusasõit, mida tänavu üritatakse (kui vihm päris hulluks ei lähe) ersatsina ehk kunstlumeringil lühemalt keerutades siiski ära teha, aga nii mul kui paljudel. Ning seepärast jälgime hoolega, mis saab klubi Tartu Maraton novaatorlikust ideest katta tulevikus kogu suusamaratoni 60 km pikk rada kunstlumega. Maksma läheks see tehnika (lumekahurid, veejuhtmed, elektriühendused, rajatehnika jne) 10-15 miljonit eurot, aga siis oleks vaja vaid paar tõsiste külmakraadidega ööd ja päeva, et suusarada lubaks rahval nii maratonipäeval kui läbi talve kevadeni lustida. Midagi niisugust ei olevat maailmas kusagil tehtud, Itaalias vist üks poole lühem kunstlumering on, aga miks ei võiks Eesti esimene ja eesrindlik olla? Suurelt tuleb mõelda.
Suurelt mõtlemise head eeskujud on Ott Tänak ja Kelly Sildaru. Tänak sõidab nüüd MM-il autorallit M-Spordi meeskonnas koos neljakordse maailmameistri prantslase Sebastien Ogieriga ning nagu öeldakse, ei karda keda kuraditki. Esimesel MM-etapil Monte Carlos oli Ott Ogieri ja soomlase Jari-Matti Latvala järel kolmas, viimati Rootsi talirallil aga Latvala järel ja Ogieri ees teine. M-Spordi boss Malcolm Wilson igatahes hõiskas, et tiimi uus Ford Fiesta on maailmatasemel ja ka piloodid Ogier ning Tänak võimelised kõigil MM-rallidel poodiumikohti võtma. Järgmine MM-ralli on märtsis Mehhikos, kust Tänakul on küll mullusest aastast auto järve uputamise mälestus, aga selge on, et kibe saarlane on muutunud külmaverelisemaks ja kogenumaks ning on maailma tippu kuuluv autosportlane. Tehniliste ja inimlike viperuste eest pole autorallis kaitstud mitte keegi, aga Tänak on kindlasti võimeline astuma oma suure toetaja Marko Märtini (võitis kuni 2005. aastani, mil kaardilugeja Michael Parki hukkumise järel päevapealt sõitmise lõpetas, viis MM-rallit ja 101 kiiruskatset, oli korra kokkuvõttes MM-i pronksimees) saabastesse.
Kelly Sildaru on USA-s Aspenis X-mängudel freestyle-sõidus kulla ja Big Air hüpetes hõbeda teenimise järel kenasti Tallinnas koolis käinud. Vahepeal lennutati ta Monte Carlosse, kus Kelly kõndis Laureuse spordiauhindade galal ehk spordiOscarite jagamise õhtul punasel vaibal koos Usain Bolti ja teiste ässadega. Ekstreemspordi kategoorias nomineeritud Kellyl jäi auhind küll saamata, aga vaid paar päeva hiljem koges ta kodus poolehoidjate sooja armastust. Nimelt korraldati Otepää suusatamise MK-etapi ajal Väikesel Munamäel Eesti freestyle-suusatamise meistrivõistlused. Publik ummistas autodega kõik ümberkaudsed põllud ja ei pidanud pettuma, sest Kelly Sildaru trikkidele ei saanud ka ükski Eesti mees lähedale. Nüüd on põnev oodata, mis saab ideest küsida juba sel kevadel Tallinna Vabaduse väljakule üks Big Air hüpete maailma karikasarja etapp. Selleks oleks vaja lund, torni ja kopsakat eelarvet, aga ilmselt tuleks kohale maailma selle spordiala eliit ja Kelly populaarsust arvestades oleks publiku huvi tohutu. Suurelt mõtlemise kiitus seega siia loo lõppu.
Enn Hallik