Autori foto
Käisin täna füsioterapeudi juures raviseansil haiglas. Paar aastat tagasi kukkusin ma suusatades selja peale, õigemini tagumikule. See oli valus kukkumine ja andis end mõnda aega tunda. Kuna valu ei lasknud mul enam jooksmas käia, siis läksin perearsti juurde. Kõndida saan ma ilma probleemideta, aga nagu ma jooksma hakkan, nii juhtub midagi mu vasaku jalaga ja ma kukun maha. Mõtlesin, et jalanärviga on midagi korrast ära, see mu arsti juurde viiski. Perearst saatis mu neuroloogi juurde, kes omakorda laskis mul teha jalast pildi ning määras siis nädalaks massaažid ja füsioteraapia.
Kindral Einseln ja American Military Liason Team’i MLT liikmed
Eesti kaitsevägi on teinud läbi suure arengu alates sellest, kui seda tuli juhtima kindral Aleksander Einseln. Kahjuks pean temast kirjutama minevikus, sest 16. märtsil 2017 lahkus ta meie hulgast. 1931. aastal Tallinnas sündinud kindral Einseln põgenes koos emaga Eestist 1944. aastal Saksamaale ja siirdus sealt 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse. 1951–1985 teenis ta Ühendriikide relvajõududes, võttis osa Korea ja Vietnami sõjast. 1993. aastal tuli ta tagasi Eestisse ja teenis kaitseväe juhatajana aastail 1993–1995.
Autoroolis olles tulvasid mu meeltesse mälestused päevadest, mil ma olin Eesti kaitseväe peastaabi teenistuses kindral Einselni kutsel.
Parajasti tuli raadiost sade, milles räägiti Leo Kunnase uuest ja haaravast dokumentaalromaanist “Sõda 2023”. Leoga olen sõber just neist aastatest alates. Ma mäletan, et sel ajal oli kõigil kiire, kõike oli vaja teha kohe. Üheks suureks probleemiks oli Eesti ohvitseridele selgeks teha, et nad peavad haarama initsiatiivi, võtma vastutuse ja mitte kartma võtta vastu otsuseid või teha vigu. Täna on meie sõdurid vaprad võitlejad mitmel pool maailmas, olgu see siis Afganistanis või Iraagis või isegi Aafrikas.
Kõik areneb, Eesti kaitsevägi on arenenud ja meie oleme arenenud ka ise. Me peame kõik enda eest hoolt kandma, kogu rahvas. Seda enam, et meid ei ole palju.
Tagasiteel sõitsin läbi Nursi. Minu vanavanaisa oli Nursi mõisas olnud õllepruulija. Nägin tee ääres kõndimas eesti sõdurit, mis ei olnud ebatavaline, sest siin lähedal asub harjutusväljak. Tahtsin juba auto kinni pidada ja küsida, kas ta tahab peale tulla, kui märkasin tee ääres kuulipildujapesa ja seejärel teisi sõdureid. Oli selge, et käimas olid õppused. Mõtlesin, et peatan auto kinni ja teen pilti, aga siis otsustasin, et ei taha jätta muljet, nagu ma oleksin siin turist.
Mina jalutan iga päev ligi kaks tundi ja olen seda juba mõnda aega teinud.
Kõndides on minuga kõik korras, aga kui ma istun või peatun hetkeks, siis on raske jälle käima hakata, sest sünkroonsus liigutustes on kadunud.
Füsioterapeudi juures vaadati mind korralikult üle ja uuriti, mida ma olen võimeline tegema. Need liigutused, mida mul kästi teha, tundusid nii lihtsad, et ma ei võtnud seda tööd tõsiselt. Seejärel saadeti mind massööri Anita Suurkivi juurde. Ta on minu Heli kooliõde. Tema mees aga on pottsepp, kes korra on käinud ka meil ahju parandamas.
Kui seanss oli läbi, panin riidesse ja läksin koju. Äkki ma märkasin, et mu kael ei olnud enam kange. Mul ei olnud enam seljaga probleemi.
Teisel päeval arsti juures olles lasti mul teha märksa keerulisemaid ülesandeid, kuna arst nägi, et ma olen nendeks nüüd võimeline.
Täna tunnen ma end kümme aastat nooremana. Olin arvanud, et olen oma ea kohta niigi parimas vormis, aga see oli pettekujutlus. Nüüd oskan vaid omaealistele soovitada, et kui teil on probleeme, laske perearstil end füsioterapeudi juurde saata ja kui teil on õnne, siis ka massaaži. See võib teiega teha imet!
Viido Polikarpus