Aapo Pukk. “Kindral Aleksander Einseln”
Olen oma maalimisega jänni jäänud. Paistab, et ma ei suuda midagi lõpetada – hakkan juba tehtut üle tegema või jätan maali lihtsalt lõpetamata.
Heli rääkis mulle hiljuti, et tuntud portretist Aapo Pukk oli teinud Kaitseväe Peastaapi üles panemiseks kindral Aleksander Einselni portree. Heli kiitis portreed taevani ja leidis, et isegi kõik medalid on nii täpselt edasi antud nagu fotol. Algul mulle see jutt ei meeldinud sugugi, ma lihtsalt ei soovi, et keegi tooks esile minu nõrkusi. Eriti kui seda teeb mu naine. Minu naine … Lugesin just tema venna ja vennanaise, Väino ja Sirje Puura raamatust „Elu nagu operett“ sellest, kuidas Väino räägib teose autorile, et tema õde sündis pärast seda, kui nende isa kaotas kommunisti saapa all ühe munandi. Olen ikka mõelnud, milline oleks võinud minu perfektne naine olla, kui seda traagilist õnnetust poleks juhtunud. Võib-olla oleks ta olnud minu jaoks liiga hea. Ehk oleks temast saanud ooperistaar, on ta ju lõpetanud Tallinna konservatooriumi. Aga siiski ma olen väga õnnelik, et ta on olemas ja just selline, nagu ta on.
Mõeldes Heli kommentaaridele, helistasin ma impulsiivselt Aapo Pukile. Rääkisin talle, et ma õppisin San Franciscos kunstikoolis 1970-ndate aastate alguses. See oli aeg, mil kõik, mina kaasa arvatud, proovisime LSD-d ja muid meelemürke. Tol ajal ei teatud nendest ainetest midagi. Harvardi professor Timothy Leary, ameerika psühholoog ja kirjanik oli tuntud psühhotroopsete ainete uurimise ja propageerimise tõttu. See mõjutas popkultuuri. Sel ajal kui LSD ja psilotsübiin olid USA-s seaduslikud, tegi ta eksperimente nende ainetega. Leary arvas, et LSD-l on ravipotentsiaali psühhiaatrias. Ta kasutas LSD-d ka ise.
Võttis natuke aega, kui tõelisus andis endast teada meie sugupõlvele. Me saime teada, et kõik ei ole nii ilus, kui paistab läbi roosade prillide. Minu jaoks lõppes asi sellega, et ma ei mäletanud midagi ühest maalitunnist, milles ma olin osalenud. Ma ei mäleta õpetajaid ja kaasõpilasi, aga ma mäletan, et pidutsemist oli rohkesti. Nüüd õpin ma seda, mille kohta ma omal ajal arvasin, et seda ma juba tean. On tõsi, et paljud minu õpetajad ei teadnud midagi joonistamisest, sest abstraktsionism oli moes ja realismi, natuurist joonistamist, peeti absurdseks.
Täna olen ma pensionil ja tahaksin jõuda tagasi tõsise maalimise juurde. Portreteerimine on muutunud praegu minu jaoks tähtsaks, sest see näitab, mida sa parajasti näed ja kui täpselt sa seda edasi annad. Puud joonistades ei ole oluline, kas puuoks tuleb lõuendil natuke kõrgemale või madalamale, aga inimese nina peab olema õiges suuruses ja õigel kohal. Kui sa just ei ole Picasso.
Kord tegi Heli minust visandi, see on parem kui kellegi teise oma, mis seni tehtud. Minu meelest oleks vahva, kui ta hakkaks kunstiga tegelema, sest nelja-viie aasta pärast, kui ta jääb pensionile, tuleb ka tema Klõbi tallu elama ja siis oleks meil tore kahekesi maalida ning teineteist kritiseerida, aga ka aidata.
Aapo Pukk kutsus mind oma stuudiosse Sauele kursusele. Panin end sinna kirja.
Kunstnik Aapo Pukk töötamas.
Kui ma käin kunstigaleriis, siis ma heidan kõigepealt pilgu maalide peale ja kui ma näen, et need on kõvasti paremad, kui mina suudan teha, siis ma lahkun, sest ma ei taha tunnistada oma nõrkusi. Kui need on aga kehvemad, siis ma lahkun ka, kuna pole mõtet oma aega raisata. See ei ole õige käitumisviis, sest nii sa ei õpi ega arene ise oma töödes.
Minu isa tahtis pärast viie lapse üleskasvatamist ja rasket ehitustööd pensionile jäänuna hakata maalima. Kui see aeg kätte jõudis, tegi saatus oma käigu. Isa haigestus Parkinsoni tõppe ja ta ei suutnud enam maalida. Minul on nüüd võimalus teha seda, mida isa teha ei saanud, ja ma võtan seda võimalust väga tõsiselt.
Viido Polikarpus
