Sõites Luualt koos Forestalia Meeskooriga 30. juunil RMK kutsevõistlusele laulma, meenus mulle ESTO ’76 Baltimore’is 5.–11. Juulil 1976. aastal. Samal aastal tähistati Ameerika 200. aastapäeva. “ESTO ’76 toimus Baltimore’is. Eesti Päevad olid suurimaid üritusi, mis toimusid Baltimore’is ühenduses Ameerika Ühendriikide 200. aasta juubeliga. ESTO kõrgpunktiks oli kavandatud valguspidu sadade võimlejate ja rahvatantsijate esinemisega. Pidu leidis aset Memorial staadionil, kus teistel õhtutel mängis pesapalli Baltimore Orioles. See oli suur väljak, kümnete tuhandete istmetega,” kirjutas Peeter Einola.
Forestalia dirigent Kuno Kerge ei olnud meiega koos Luual, vaid ta oli juhatamas oma teist koori, Tartu Akadeemilist Meeskoori lauluja tantsupeol Tallinnas. Meedia kaudu sain teada, kuidas vihm ei heidutanud tantsijaid ja lauljaid ja võtnud neilt head tuju. Ka fotodelt 1976. aasta Baltimore´i tantsupeolt on näha, kuidas tantsijad on mähitud plastikust keepidesse, aga nende näod on naerul. Need fotod meenutavad väga fotosid, mida saame nüüd näha näiteks Delfis. Võib-olla muudab vihm kogu peo tegelikult meeldejäävamaks, nagu see oli ka Baltimore´is.
1990-ndatel aastatel oli Võrus Tamula järve ääres igal suvel pidu, tavaliselt dirigeeris Eri Klas, kohal olid suurepärased solistid kodumaalt ja välismailt. Võru jaoks oli tegemist erilise peoga, sest see tõmbas linnale tähelepanu. Muutus traditsiooniks võtta kaasa vihmavarjud ja keebid, sest oldi harjunud sellega, et just siis sadas vihma. Paistis, et juhul, kui sel päeval tuli välja hoopis päike, muutis see inimesed murelikuks, kuna selline ilm ei olnud ootuspärane. Samasugune lugu on puhkustega. Meelde jäävad ikka need, kus kõik veab viltu. Pole ju midagi mäletada sellest, kui kõik läheb nagu lepase reega.
On kahju, et Võrus neid pidusid enam ei toimu. Tegemist oleks olnud suurepärase võimalusega linnal endale laiemalt tähelepanu tõmmata, kui siia tulevad tuntud muusikud ja esitavad kaunist repertuaari. Võru Kandles toimuvad kogu aeg toredad kontserdid. Ka Männiste Perebänd esineb seal selle aasta 3. augustil. Ööbivad nad aga meie Klõbi talus, et siit minna edasi andma järgmist kontserti Elvas 4. augustil. Kaks minu uut laulu – “Dancing on a Glass Floor“ ja “Don´t Hold me Down“ on nende uuel CD-l. Eks ka sellepärast ootan suure huviga nende kontserti Võrus.
Klõbi talus on peatunud suviti mitmed muusikud, kui nad siinkandis kontserte annavad. Karl-Erik Taukar oli siin eelmisel suvel Hauka laada ajal, Liis Lemsalu paar suve tagasi. Muidugi on siin sageli Rene Puura ja Uku Suviste, kuna nemad on pereliikmed. Ja meie naabrilapsed on saanud kõigilt tuntud lauljatelt autogramme, eks see ole tõstnud nende arvamust ka minust kui nende naabrist.
See suvi on olnud hullumeelne, sest suve nägu pole veel näha olnudki. Minu maasikad alles hakkavad värvuma punaseks, sõstrad on ikka veel rohelised ja kõik on oma kasvult paar nädalat maas. Ja kui päike paistab, siis on tunne, nagu oleks Eestis pühad.
Aga olgu ilm milline tahes, Eesti ja Võrumaa on ikkagi parimad kohad, kus elada. Ma pole kunagi kahetsenud siia kolimist.
Viido Polikarpus
