Sageli kuuleme räägitavat, kuidas meil on puudus headest töömeestest. Kõik on läinud Soome või kuskile mujale korralikku palka teenima. Seetõttu on meil siin raske leida tõesti head tööinimest, olgu see siis ehituse või arvutite alal.
Aastaid tagasi hakkasin ma renoveerima meie maatalu. Mul oli siis nii häid kui halbu kogemusi. Tarmo Taalfeldi ja tema venda Rihot kohtasingi ma esimest korda siis, kui nad aitasid remontida meie kööki ja aknaid. Nende töö kvaliteet oli muljet avaldav. Nad teadsid täpselt, mida tuleb teha, ja tegid selle, mis ma arvasin, et võtab nädalaid, mõne päevaga ära. Mina sain nad enda juurde tööle vahetult enne, kui nad läksid Soome. Ja nüüd olen ikka, kui nad on kodumaal, palunud neil ühte kui teist maja juures teha.
Eelmisel aastal kohtasin Tarmot Sõmerpalu poe juures. Ta lubas, et tuleb ja teeb pooleli jäänud tööd ära. Ta tuligi mõne päeva pärast ja töö lausa lendas ta käes. Aga tema tööpäevad olid ka pikad, kümnetunnised. Saime Tarmoga sel ajal headeks sõpradeks. Tunnen austust tema oskuste ees ja mõistan tema kuiva naljasoont ning loodan, et teeme ka tulevikus koostööd.
Tarmo rääkis mulle, et tal on plaan tulla tagasi Eestisse ja töötada siin. Tal on Sõmerpalus noor elukaaslane, poeg ja tütar ning ta tahaks rohkem aega veeta oma perega.
Ühel päeval üllatasid Tarmo ja ta elukaaslane Sirle Helit ja mind pulmakutsega! Pärast üheksat aastat kooselu otsustasid nad abielluda ajaloolises ja kaunis Rõuge kirikus.
Otsustasin pulmakingiks teha pruutpaarile ühe maali, kas siis nendest mõlemast koos või eraldi portreed. See ei ole lihtne, sest sa ei tea kunagi, kuidas sellesse suhtutakse. Lõpuks otsustasin maalida nende lapsi. Nad on külastanud onu Viidot, see tähendab mind, sageli. Pakkusin neile alati maasikaid, pannkooke ja jäätist, kui nad külas olid, nii et mis saaks siin viltu minna? Lapsed kasvavad ja muutuvad iga päevaga, nii et keegi ei mäleta enam, millised nad olid paar aastat tagasi. Michelangelo tegi suurest Lorenzo Medicist skulptuuri, kus Medici oli jõuline 14. Sajandi isiksus. Kui Michelangelole öeldi, et skulptuur ei kujuta üldse Lorenzot, vastas suur kunstnik: “Saja aasta pärast ei mäleta enam keegi suurt Lorenzot, minu versioon on parem.“
Pulmad kukkusid välja suurepärased. Pruut oli imekaunis, tema kõrval tütar, kelle kleit sobis ema kleidiga. Tarmo seisis pruudi kõrval nagu noor Ken Doll oma hallis smokingus ja valgetes kingades, kõrval nende poeg samasuguses riietuses.
Pärast kirikut tehti pulmalistest pilt.
Siis sõitis pulmarong Sõmerpallu, kus Tarmo ja Sirle naabrid kõiki tervitasid. Pulmarong koosnes vähemalt viiekümnest autost. Kõikidel olid valged lindid ja kõik tuututasid signaalidega, et hirmutada eemale halbu vaime, kes võiksid kaunist pulmapidu rikkuda. Nii sõideti peokohta, Seedri puhketallu, mis näeb välja nagu vana talu, aga on seest väga rikkaliku kujundusega.
Õhtu juht võttis nüüd pulmapeo korraldamise enda peale ja tegevust, naeru ning nalja jätkus kogu õhtuks. Aeg möödus nii kiiresti, et ma ei pannud tähelegi, kui oli käes kesköö, mil minuvanused inimesed pidasid õigeks tänada pruutpaari ja lahkuda. Pidu aga jätkus nooremate, Tarmo ja Sirli sõprade ja töökaaslastega.
Nagu ma juba olen öelnud, ei tee Tarmo midagi poolikult. Isegi pruutpaari avatants oli väga meeleolukas ja kena, sest Tarmo oli käinud selleks enne tantsukursustel.
Tarmo ja Sirle pulmad andsid Helile ja mulle eluenergiat ja rõõmu pikaks ajaks.
Viido Polikarpus