|
Võidupüha paraad toimus tänavu Raplas
President Ilves võtab vastu Võidupüha paraadi Raplas. Foto: Sloleht
Võidupühal, Võnnu lahingu aastapäeval, jagas president Toomas Hendrik Ilves Raplas võidutuld Eesti kõikidele maakondadele, läites nende esindajate käes olevad tõrvikud.
Tuhanded Raplasse kogunenud huvilised nägid võidupüha paraadil põletavas päikesepaistes marssimas ligi 750 vormikandjat ning pea kohal mürisemas 14 lennumasinat.
Kell 12.10 kamandasid paraadijuhid vormikandjad liikuma ning 10 minutiga oli staadion rahva aplausi saatel marssijatest tühi.
Õhuparaad algas täpselt kell 12.30. Kõigepealt lendasid üle staadioni kaks AN-2, nende kannul kolm väikest kopterit Robinson ja suur Mi-8.
Seejärel oli kord lennukite käes – mürinal pikeerisid suvetaevasse väikelennukid Wilga, Cessna ja Morane.
Ning lõpuks prantslaste NATO hävitaja Mirage. Kokku kihutas pilvitus taevas 14 lennumasinat.
Suureks finaaliks oli 20 langevarjuri hüpe staadionile. 1500 m kõrguselt tühjusse viskunud naised ja mehed jõudsidki kenasti staadionimurule – vaid kolm neist kaldus pisut kursilt ning potsatas staadioni kõrvale.
VES/Sloleht
Silk – Läänemere sangar
Ilmar Mikiver
“Heering, heering, heida maha / suure silgu seljataha!”
Kes meist, rannarahva lastest, ei oleks noorpõlves kuulnud neid pilavärsse enesekiituse hurjutamiseks? Aga nüüd on silk pälvinud esilehekülje artikli maailma kuulsaimas finants-publikatsioonis, Wall Street Journalis, ja seega on tema suurus niisama hästi kui legendaarne (olgu lugu heeringa kehakasvuga kuidas on). Lisaks tuleb siinkohal meenutada, et silgule on juba aastaid tagasi kirjutanud oodi Arbujate rühma viljakamaid poetesse Kersti Merilaas. Teda inspireeris rahvamuistend silgust, kes päästis Läänemere maad katastroofilisest üleujutusest.
Niisiis praegu, kus lakkamatult kuuleme “roheliste” hirmujuttu põhjanaba sulamisest ja Gröönimaa uppumisest, ei saa olla aktuaalsemat teemat kui silgu sangaritegu Läänemere rahvaste päästmiseks kohutavast katastroofist.
Oma eessõnas „Poeemile Pärnu Silgust“ jutustab Kersti Merilaas: „Vanal hallil ajal, räägib rahvasuu, ujunud hiiglasuur valaskala Pärnu lahte – tulnud siia paremat elu otsima. Veed tõusnud üle kallaste, ähvardanud linna ära uputada. Silk, nutikas mees, nuputanud nõu välja, kuidas ohtlikust võõrast vabaneda, ja päästnud sedasi Pärnu linna“. Merilaasi poeemi järgi käinud see nii:
Silk nõutanud ametivõimudelt loa linn päästa, kui need vastutasuks annavad tõotuse kaitsta Läänemere silgusugu röövpüügi eest. Lepingu täidab silk üllatuslikult sellega, et ta Pärnu linna hüved maha teeb ja see-asemel meelitab vaala ümber asuma Muhumaale kavala jutuga:
„Kuula, kõrvad lahti tee, /
valskust minu hing ei talu: /
Pärnu – silgu linn on see, /
Vaalal siin ei oleks elu. /
Tukuksid siin tujuta, /
Aga Muhu – kujuta“.
Silgul õnnestubki vaalale auk pähe rääkida (teiste aukude kõrvale) ning „Kihnu alla vaala viis ta, / näitas kätte tee — ja siis ka /
„sedamööda kui siit mindi, /
meri taandus….pärjana
ujutusest märjana /
haljad rannad ümberringi“.
Poeem on kirjutatud a. 1960 ja teenib vähemalt osaliselt nõukogudelikku propagandat. Kuid õigem on näha silgu heroilist saagat aastasadade perspektiivis. Ta on elanud Läänemere vetes juba 5000 aastat, ütlevad eriteadlased, kindlasti juba alates „vanast hallist ajast“, ehk täpsemalt läbi kõigi nende sajandite, mil meie vaarisade vaarisad mõisale orjatööd tegid. Siis oli silk eesti rahva tähtsuselt teine toitaine rukkileiva kõrval .
Silk ja leib moodustasid põhiosa nädalases moonakotis, millest mõisa teomees pidi elama pühapäeva ööst laupäeva ööni. Meie kliimavööndis oli see tõenäoliselt kõige efektiivsem kombinatsioon proteiinist, kiudainest (fiber) ja rasvainest selleks, et kindlustada mõisahärrale tema moonakate väsimatu tööjõud.
Nüüd on aeg tulnud paljastada silgu õige nimi. See on “räim” ehk Clupea harangus, nagu seisab entsüklopeedias.
Sellest ladinlikust vormist näeme, et meil on siin õieti tegu ühe heeringa alaliigiga. Aga mis või kes on siis silk?
Paari nädala eest ilmus Wall Street Journali esileheküljel artikkel eesti „rahvuskalast“ koos portreepildiga. Selgub, et rahvuskalaks on kroonitud räim, nii nagu rahvuslilleks on kroonitud rukkilill ja rahvuslinnuks – suitsupääsuke. Artikli autor Christopher Rhoads esitleb räime „balti heeringa“ nime all, Eesti Entsüklopeedia nendib, et silk on lihtsalt soolaräim, räim aga on teiste teatmeteoste (ja Rhoadsi) andmeil kas „väike heeringas“ või „balti heeringas“. Lisaks sellele identsus-segadusele ütlevad autoriteedid veel, et eriti suure kasvuga isend on „hiidräim“ (pikkus kuni 38 cm) ja et väga väikesed alaealised räimed on „sardiinid“.
Eestlane, maitstes seda võrratut kala, võib nüüd otsustada, kas ta sööb väikest heeringat, keskmist kasvu silku või räime (pikkus kuni 23 cm) või koguni suuremõõdulist sardiini. Heal lapsel on ju palju nimesid; miks siis mitte Läänemere kroonitud sangaril?
Minevikust ja olevikust
Vello Helk 23.06.2007
Külma sõja lõppakkordide hulgas oli ka Eesti taasvabanemine, aga sellele eelnes palju poliitilisi trummilööke. Nende hulka kuulub USA presidendi Ronald Reagani kõne 12. juunil 1987. aastal Berliini Brandenburgi värava juures. Selles pöördus ta otse Gorbatshovi poole, öeldes, et kui ta otsib rahu ja soovib heaolu N. Liidule ja Ida-Euroopale, kui ta tahab liberaliseerimist, siis tulgu ta selle värava juurde, avagu see ja kiskugu müür maha! Juba viis aastat varem oli president Reagan kuulutanud 14. juuni Balti vabaduse päevaks.
Berliinis võeti Reagani kõne rahva poolt vastu entusiasmiga, poliitikute poolt aga vastumeelsusega. Nagunii ei tahtnud Berliini linnavalitsus lubada Reaganil kõnelda, vaatles seda provokatsioonina. Arvati olevat hea vahekorra õõnestamine, idapoliitika kahjustamine, mille eesmärgiks oli mitte olukorra muutmine, vaid selle kinnistamine. Moskva arvates viis see kõne avalikule konfrontatsioonile, oli ameerika kauboi väljapressimisekatse. Sama arvamus võeti üle lääne vasakpoolsete, ka sotsiaaldemokraatide poolt, kelle arvates oli Berliini müür stabiilsuse tunnusmärk, mis kindlustas igavest rahu nõukogude rezhiimiga. Just nagu meie aja rahuaktivistid ja lömitava tsivilisatsioonide vahelise dialoogi eest-kõnelejad arvavad, et ei tohi provotseerida usklikke, kes tahavad elimineerida põhimõttelisi vabadusmõisteid. Esimene samm pidi olema täielik diplomaatiline tunnustus DDR-le, koos idasaksa kodakondsuse aktsepteerimisega. Samuti Berliini eristaatuse likvideerimine ja Saksamaa taasühendamisest loobumine. Seepärast võeti Reagani kõnet tookord Euroopa laialdastes ringkondades vastu hukkamõistu, vastumeelsuse ja kartusega. Ometi kujunes sellest ajend edaspidiseks arenguks, mis viis kahe aasta pärast müüri likvideerimisele.
Eestis oli alanud fosforiidisõda, aga süsteem näitas veel oma julma nägu. Kaks päeva pärast Reagani kõnet leidis Riias aset esimene massiivne demonstratsioon küüditamise aastapäeval. See aeti vägivaldselt laiali ja korraldajad saadeti läände. Sama aasta augustis korraldati Tallinna Hirvepargis koosolek MRP valgustamiseks. Samm-sammult olid võimukandjad sunnitud tegema järeleandmisi, mis koos N. Liidu üha kiireneva allakäiguga viisid ka Eesti vabanemisele, kuigi seda algul püüti vältida mitmesuguste kompromissettepanekutega. Reagani hoiakut iseloomustasid tookord mitmed kõrged parteifunktsionärid, kes hiljem väitsid end olevat olnud tõelised vabadusvõitlejad ja N. Liidu lagundajad, nii partei koosolekutel kui avalikel esinemistel räige sekkumisena Eesti siseasjadesse.
Kuidas on lugu nüüd – 20-25 aastat hiljem? Need Reagani initsiatiivid pole leidnud korralikku tähistamist Eesti ajaloos, kuigi olid samm vabanemise suunas. Sulev Vahtre kronoloogias (1994) on mainitud esimest, aga mitte teist. Eesti ajaloo VI köites (2005) on ebamääraselt juttu esimesest, vaikitakse teisest. Nende 25. ja 20. aastapäeval ei meenutatud Eestis kumbagi.
Putin kiirustab impeeriumi taastamisega, seekord majanduslikul vundamendil, vastukaaluks G-7-le ja WTO-le, aga kui kaua saab seda rajada naftale ja gaasile? Ta tahaks tulla tagasi presidendina pärast vahemängu, aga kas lepib sellega tema järglane? Venemaal pole selline tagasitulek seni õnnestunud, võimu juurest lahkunud on ka oma mõju kaotanud. Ei saa usaldada isegi enda poolt ametisse nimetatud järglasi.
Üks taani kommentaator ütleb, et venelased käituvad nagu lapsed, kes on kaotanud oma mänguasja – ei lase end trööstida, tahavad seda tagasi. Neile on väga tähtis veenda maailma neist alandustest, mis tabavad nn. vene vähemust Baltikumis. Need venelased asustati aga sajatuhandete kaupa Stalini ja tema järglaste poolt. Eesmärgiks oli etnilise tasakaalu õõnestamine. Nad olid N. Liidu ja on nüüd Venemaa 5. kolonn. Samal ajal mõrvati ja küüditati nende maade elanikke, ka koheldi neid kui teise järgu kodanikke. Venemaa on nüüd samaegselt suurvõim ja arengumaa, mis on hädaohtlik kombinatsioon. Majandus on rajatud toorainete väljaveole, keskmine sissetulek nagu Malaisias, rahvaarv kahaneb igal aastal miljoni võrra. Venemaa areng on viltune, demokraatia aegamööda olematu. On vajalik ka Läänel seda näha ja eriti Venemaa juhtkonnal tähele panna ning tõsiselt võtta (Per Nyholm, Morgenavisen Jyllands-Posten 08.06.).
Kui Venemaa oleks omal ajal topelttollide asemel kehtestanud soodusrezhiimi Eestile, oleks see soodustanud Eesti majanduse orienteerumist Venemaale. Järelikult polnud sealtpoolt täielikult manipuleeritav. Kuidas oleks siis mõjunud praegune kaudne majandusblokaad? Nüüdne olukord, mis kujukalt näitab Venemaa olemust ja sunnib ärimehi veelgi rohkem tähelepanu pöörama muudele turgudele, paistab kindlustavat Eesti iseseisvust.
LUGEJA KIRJUTAB:
Kahjulik sõber
Siin on kahjuks juba mitu aastat kaunis selge olnud, et president Bush ei ole olnud oma positsiooni vääriline. Ja seda on siit ka järjest vastavalt väljendatud.
Ka enamikele eurooplasile on sama selge olnud ja neid on seepärast Ameerikast isegi laimatud. Ameerika valijatele on selline arusaamine raskem olnud, aga nüüd lõpuks näib, et inimesed ka siin maal hakkavad ärkama ja püüdma olukorda parandada.
Bush on Eestile sõbralik olnud. Sellele maale on Ameerika poliitiline ja sõjaline toetus jätkuvalt häda-vajalik. Kuid mitte Bushi toetus. Bush on juba näiteks liitlaste suhtes liialt mõistmatu ja arrogantne olnud ning tema jätkuv toetus Eestile võib just vastupidiselt Eesti heaolule hädaohtlik olla: “Kui nii saamatu ja rumal mees midagi pooldab, siis võib see ka pooldatava mainele negatiivselt mõjuda.”
Siin on dilemma. Eesti vajab Ameerikat, kuid mitte Bushi toetust. Mida teha? Võib-olla seda, et olukorrast arusaamist meie kasuks ümber keerata. Kuidas? On võimalik ütelda, et meie vajadused on nii selged, et isegi üks Bush võib neist aru saada! Ja kui juba tema, siis peaks see teistele veel kergem olema.
Viktor Minneste, Jr.
Chicago
Jaanipäev
Heli normaalse jaanitulega. Foto: Viido Polikarpus
Jälle on möödas üks jaanipäev Eestis. Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele, mis möödus Lakewoodis New Jerseys ja sealsetele jaanipäevadele, tundub mulle ikka veel uskumatu, et ma elan praegu Eestis. Noore mehena ei jõudnud ma ära oodata suuri pidusid Lakewoodi Eesti Majas, mis sealt kandusid edasi Beacon Beachile Point Pleasant´is Atlandi ookeani ääres. 1960-ndatel aastatel oli Beacon Beach eestlaste poolt vallutatud peaaegu kogu suve. Lakewoodi ajalooõpetaja Ira Stein, kellele rand kuulus, võttis meid alati avasüli vastu. Meie peod kestsid varahommikuni, aga minu teada ei tekitanud me kunagi kellelegi mingit peavalu. Jaanipäev oli see aeg, millal meie, eesti noored, kohtusime oma kaasmaalastega oma vanemate heakskiidul, kellest enamuse sooviks oli, et me oleksime leidnud elukaaslasedki ikka omade hulgast. Enamus mu eluaegseid sõpru pärinevadki neilt jaanipäevapidudelt.
Lakewoodis ootasime, et meiega ühineksid Kanada eestlased, siis oli kindel, et ka Chicago omad jõuavad kohale. Jaanipäev ja Labor Day olid kaks päeva, mille poolest Lakewood ja Beacon Beach olid legendaarsed.
Nüüd olen ma Eestis pidanud juba mitmeid jaanipidusid ja siin on need teistsugused kui olid Ameerikas. Jaanipäev tuletab siin meelde tänupüha ehk Thanksgiving’ut, mil kõik ameeriklased ruttavad koju seda tähistama. Tallinn on neil päevadel mahajäetud koht. Eesti Maja oli mitu aastat sel päeval avatud, sest mulle tundus, et kõik turistid ja väliseestlased vajavad kohta, kuhu tulla sööma. Aga selgus, et mitte keegi ei astunud siit läbi! Peale kõige vaatasid ka kokad ja ettekandjad mind solvunud pilgul, sest nemad pidid eestlastele nii tähtsal päeval tühjas majas passima. Nõnda olen viimastel aastatel sõitnud koos abikaasa Heliga tema lapsepõlvekoju Võrumaal Kurenurmes ja andnud Eesti Maja rahvale vaba päeva.
Ma lootsin, et sel aastal tulevad maale ka Heli lapsed ja plaanisin ka oma töötajad sinna kutsuda. Aga no milline töötaja soovib oma vaba päeva veeta koos bossiga?! Kuulsin küll, et Trivimi ja Anne Velliste lubasid meie juurest läbi astuda.
Tõotas tulla tore jaanipäev. Et selles kindel olla, tõmbasin ma koos juurtega üles meie vana heki ja tegin sellest lõkkematerjali, ikka lootuses teha ilmatu uhke lõke. Samal ajal tegi Heli koos oma vennapoja Renega saunaäärse tiigi äärde hoopis madalama ja mõistlikuma tuleaseme.
Mis puutub meie peresse, siis Heli poeg Uku õpib Berkley muusikakolledzhis Bostonis ja tema ei olnud Eestis, tütar Eva jäi linna, aga Inge sõitis koos sõpradega kuskile Pärnu kanti jaanitulele, minu lapsed elavad Ameerikas – nii polnudki meil kõige lähedasemaid inimesi tuld nautimas. Õnneks tuli õhtul Heli vennapoeg Rene oma sõbratariga maale ja me ikka päris omapäi ei olnudki. Mida enam õhtu edenes, seda enam oli selge, et ega rohkem külalisi meile oodata pole. Proovisin küll helistada Anne Vellistele, aga Võrumaa metsade vahel pole enamasti üldse mobiililevi. Otsustasin siis, et ei süütagi oma suurt lõket, sest hinge tekkis hirm sädemete ees, mis võivad nii suurest lõkkest kaugele lennata, aga tulehoidjaid oli ju vähevõitu.
Läksin tuppa ja võtsin välja fotoaparaadi, et pildistada Heli süüdatud jaanituld. Kui ma kaamerat valmis sättisin, viipas Heli minu lõkkeaseme poole ja teatas, et ma peaksin hoopis seda pildistama. Minu kohkumuseks oli keegi selle süüdanud! Tuli oli juba nii kõrge, et tuletas mulle meelde Dresdeni põlemist! Lausa tulistasin oma kaameraga mõned pildid ja jooksin siis välja, et leida üles süütaja. Kohapeal selgus, et tegu oli ühega meie naabritest, kes juba päeval käis meie juures ja nägi, kuidas ma lõkkematerjali valmistasin. Talle tundus, et kuna õhtu on juba hiline, aga tuli veel ei põle, siis tuleb see väike asi ise ära teha.
Meie kõigi õnneks oli jaanilaupäev sel aastal vaikne, tuult polnud peaaegu üldse ja sädemeid ei tekkinud. Vastasel juhul oleksime vist küll oma talust ilma jäänud. Hiljem hakkas ka sadama ja ma võisin rahus südamega magama minna.
Järgmisel päeval astusidki meie juurest läbi ka Vellisted, kes olid olnud jaanitulel Anne tütre Kristi juures Ilmjärvel, Otepää lähedal, mis on meist vaid 35 km eemal. Kuna nad polnud enne meie talus käinud, siis oli tore neile näidata Heli lapsepõlvemaid. Vellisted rääkisid, et nende haiglajuhatajast väimees Riho olnud täpselt samuti hädas oma tohutu suure tulega, nagu olin olnud mina – kange tuulega oleks ka seal võinud mida tahes juhtuda. Trivimi pidas mulle peaaegu et loengu sellest, kuidas mõned inimesed ei mõtle päris sügavuti kõike läbi, mida nad teevad. Mul ei jäänud muud üle, kui vaikides nõustuda. Ja minu üllatuseks ütles ta veel, et nendeni oli paistnud kuskilt kaugelt Võru poolt veel üks jaanituli, mis oli ilmselt suuremgi kui nende oma. Ka nüüd hoidsin oma suu koomal, aga endamisi mõtlesin: „Kas tõesti olin see mina, Viido Polikarpus, kes tahtmatult süütas sel aastal kõige suurema jaanitule Võrumaal?”
Jah, keegi poleks mind uskunud, et niisugune asi polnud mul plaanis. Isegi mitte mu oma naine.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
President Ilves väisas president Bushi
Jutuajamise põhiteemad olid viisavabadus ja küberkaitsekeskuse loomine Tallinnasse
Eesti ja USA presidendi käepigistus Valge Maja Ovaalkabinetis.
Foto: Postimees
President Ilves ja president Bush 25. juunil 2007 kohtumisel Ovaalkabinetis. Foto: Postimees
“Usk vabadusse on Eesti ja Ameerika Ühendriigid sõlminud tugevateks liitlasteks, kes mõistavad teineteise toetamise tähtsust ning aitavad vastavalt oma võimalustele neid, kes vajavad meie abi,” ütles president Toomas Hendrik Ilves 25. juunil 2007 kohtumisel Washingtonis Valges Majas USA presidendi George W. Bushiga.
Presidentide Ilvese ja Bushi ligi kahe tunni pikkusel kohtumisel räägiti Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetest, mida mõlemad riigipead hindasid headeks. Kohtumise juures viibis ka Ameerika Ühendriikide asepresident Dick Cheney.
President Ilves tänas Ühendriike toetuse eest, mida Eesti sai aprilli lõpus ja mai alguses, kui seisis vastamisi ulatuslike info- ja küberrünnakutega.
“Loodan, et ka viisa-vabadus Eesti kodanikele pole enam mägede taga, siinkohal meenutan teie vastavat arvamusavaldust mullu novembris Tallinna-visiidi ajal,” pöördus Eesti riigipea president Bushi poole, avaldades lootust, et Ameerika Ühendriikide Kongress leiab üksmeele administratsiooniga vajalike seadusmuudatuste osas.
President Ilves kutsus Ameerika Ühendriike osalema NATO küberkaitsekeskuses (Center of Excellence), mille loomiseks Tallinnas on teinud ettepaneku Eesti valitsus.
“Eesti sai läinud sajandi lõpus tuntuks Tiigrihüppe programmiga, mis tähendas riigi itnernetiseerimist, nüüd aga tuleb meil tõsiselt käsile võtta Tiigrikaitse programm, mis turvaks meid kõiki küberrünnakute eest,” ütles president Ilves. “Olgem ausad: Ameerika Ühendriikidega võrreldes on Euroopa Liit küberjulgoleku vallas nii tehniliselt kui ka seadusandlikult tugevalt maha jäänud ning Ühendriikide osalemine Eestisse plaanitud küberkaitsekeskuses annaks sellele keskusele tugevaid plusspunkte.”
Presidendid Ilves ja Bush kõnelesid arengutest Afganistanis ja Iraagis, kus mõlema riigi sõjaväelased püüavad suurendada kohalike elanike rahu ja stabiilsust.
Eesti riigipea tänas president Bushi kaastundesõnade eest seoses kahe Eesti kaitseväelase langemisega Lõuna-Afganistanis 23. juunil.
“On olukordi, kus ühe inimese probleem võib olla kogu ühiskonna probleem, nii nagu ühe riigi probleem võib kasvada kogu maailma või vähemalt suure osa maailma probleemiks,” ütles Eesti riigipea, rääkides stabiilsuse jaluleaitamisest Afganistanis ja Iraagis.
Ent Afganistani puhul nentis president Ilves, et rahvusvahelises stabiliseerimisväes ISAF osalevates NATO riikides langetatakse Afganistani osas poliitilisi otsuseid, mis tihti toetuvad liiga ühekülgselt vaid sõjaväelisele infole ja olukorrahinnangule.
“Sõjaväelased aga paiknevad oma baasides, pääsevad sealt välja vaid lahinguülesande täitmiseks ega taju seetõttu Afganistani ühiskonna tegelikku elurütmi ja arenguid,” ütles Eesti riigipea. “Nii kujuneb koalitsiooniriikide pealinnades poliitilisi otsuseid langetavatel inimestel olukorrast Afganistanis ülepingutatult alarmeeriv ja ühekülgne pilt, mistõttu on äärmiselt oluline suurendada tsiviil-info osatähtsust poliitiliste otsuste alusena ning üle-üldse tsiviilosaluse mahtu selle maa väljatoomisel nurjunud riikide hulgast.”
“Teistele riikidele sõbraliku ja enda elanikele turvalise Afganistani ülesehitamine näitab ilmekalt kui oluline ja tulemusrikas on transatlantiline ühisrinne ehk Euroopa ja Ameerika Ühendriikide koostöö,” sõnas Eesti riigipea. “Pole mingit kahtlust, et see koostöö põhineb ühistel väärtustel ja ühisel huvil, et maailm väärib rahulikku tulevikku.”
Presidendid Bush ja Ilves rääkisid Euroopa-USA ühistegevusest demokraatia ja stabiilsuse süvendamisel Lääne-Balkanil, Gruusias, Moldovas, ka Valgevenes.
“Ükski riik, kelle valitsus või demokraatia poole püüdlevad elanikud soovivad astuda reformiriikide rivvi, ei pea kahtlema, kas vaba maailm teda ikka toetab,” ütles president Ilves. “Jah, me toetame neid sama innukalt nagu vaba maailm on toetanud Balti riikide püüdlusi.”
Rääkides NATO-st ja alliansi edasisest laienemisest ütles Eesti riigipea, et NATO järgmise aasta tippkohtumisel Bukarestis tuleb organisatsioonil esitada liitumiskutsed rohkem kui ühele senisele kandidaat-riigile.
“Mida laiem on NATO turvavöö, seda rohkem on meie ümber julgeolekut,” sõnas president Ilves.
Eesti ja Ameerika Ühendriikide riigipead peatusid pikemalt ka USA-Vene ja Euroopa Liidu-Vene suhetel.
“Eesti huvides on normaalsed ja heanaaberlikud suhted Venemaaga, kahjuks ei näe me praegu samasugust soovi oma naabri poolt,” lausus president Ilves. “Seda võib põhjendada lihtsamalt, näiteks presidendi- ja parlamendivalimiste eelsete sise-pingetega Venemaal, kuid võib ka keerulisemalt, otsides tõlgendust Venemaa arusaamatule hirmule oma demokraatlike naabrite ja demokraatia ees ning selle hirmu üheks osaks on ka ähvardus suunata Euroopale tuumaraketid.”
Eesti riigipea pidas oluliseks, et Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit tegutseksid Venemaa suunal tihedas üksmeeles, milleks sobib hästi strateegiline energiakoostöö.
Kohtumisel ajakirjanikega ütles USA president George W. Bush küberkeskuse teemat kommenteerides, et küberrünnakute teema on huvitav ning tal on sel teemal mõndagi õppida. “See president (Ilves — toim.) valdab seda teemat hästi; teiseks on tal ka ideid, nagu näiteks selle teemaga tegeleva NATO küberkaitsekeskuse loomine Eestisse.”
“Tahan tõesti tänada teid juhtimisoskuse eest ja selle eestki, et teil on selge arusaam ohtudest, mis ähvardavad mitte ainult teie riiki, vaid ka minu riiki ning teisigi,” lisas Bush.
USA presidendi sõnul on Ilves nobe mõtleja, ta räägib moraalse autoriteedi ja selgusega ning on terve mõistuse hääl ja lootus kogu maailmas. “Oleme õnnelikud teda Ovaalkabinetis tervitades.”
Omalt poolt sõnas Ilves, et hea on olla Ühendriikides, kes on tema riigi kindel liitlane ning on olnud seda läbi külma sõja, toetades Eesti iseseisvus- ja demokraatia-püüdlusi. “See on ka põhjus, miks Eesti on USA kindel liitlane.”
Ilves ütles ajakirjanikele, et tema visiit on olnud väga edukas. “Ma tean, et president Bushi ajagraafik on väga tihe, kuid loodan, et kui ta ametiaeg mööda saab, tuleb ta mulle külla minu rantshosse — mis on palju väiksem kui ta enda oma,” lisas Ilves.
Järgmisel päeval, 26. juunil, kohtudes Ameerika Ühendriikide Kongressi juhtidega, kuulis president Ilves, et ka Kongress ei ole Eestile viisavabaduse kehtestamise vastu, kuid sisepoliitiliste võitluste tõttu võib see venida.
Nii Kongressi esindajatekoda kui ka senat on kiitnud heaks mahuka julgeolekualase seaduse, millest üks osa on viisareeglite muutmine Ühendriikide tugevatele liitlastele.
Praegu käib kahe versiooni ühildamine, et seejärel saata lõplik seadusetekst allkirjastamiseks president Bushile. Kuna seaduses on aga osi, mida president ei toeta, on ta lubanud sellele veto panna.
“Arvestades, et nii vabariiklased kui ka demokraadid avaldasid väga tugevat toetust sellele, et kaotatakse ära viisanõue sellises vormis, nagu see on siiamaani olnud, siis usun, et see [viisavabadus] tuleb meile,” ütles Ilves.
Viisavabadus, mis – nagu Ilves 26. juunil märkis – “on kõige suuremaks ja tähtsamaks uudiseks Eesti pressis”, ei olnud presidendi hinnangul Washingtoni visiidi keskseks teemaks. Olulisemaks nimetas ta USA toetust Eestisse küberkaitsekeskuse rajamisele.
Visiidist kokkuvõtet tehes ütles Ilves, et programm oli tihe. “Kohtumisi on hommikust õhtuni. Homme on mul kolm mõttekoda. See on totaalselt ammendav programm,” tunnistas president 26. juunil.
Küsimusele, kui palju sellest rääkimisest on olnud seotud Venemaaga – kutse Valgesse Majja ja Washingtoni sai president pronksmehe kriisi haripunktil –, vastas Ilves, et ta ise Venemaa-teemat eriti ei tõstatanud.
“Nii senaatorid, esindajatekoja liikmed, kaitseminister kui ka USA president tahavad kuulda, mida arvab Eesti Venemaa käitumisest. Aga meie ei tule siia ütlema, et vaadake, soovime Venemaast rääkida. Me tahame Eestist rääkida.”
President Ilvese visiidi programmi mahtus veel ka pärjapanek Washingtoni kommunismiohvrite mälestusmärgi juurde.
Memoriaali sihtasutuse juhataja Lee Edwards ütles, et president Ilvesest sai niiviisi esimene riigipea pärast avamist, kes mälestusmärki külastas.
“Selles on midagi väga tähendusrikast. USA ei tunnustanud kunagi teie okupatsiooni ja allasurumist,” kõneles Edwards. “Kui sobilik, et just Eesti president on täna siin.”
President Ilves pöördus Eestisse tagasi 28. juunil.
VES/president.ee/BNS
Kommunismi ohvrite mälestusmärk – Demokraatiajumalanna – sai püsiva asukoha Washington DC-s
Juba 1990. a. algatati mõte 100 miljonile kommunismi ohvrile monumendi püstitamiseks U.S. pealinna Washingtoni. Vastav resolutsioon võeti U.S. kongressi poolt vastu ning kinnitati seaduseks (Public Law 103-199), mis president Clintoni poolt alla kirjutati 17. detsembril 1993. Järgnevad aastad takerdusid legaalsetesse, bürokraatlikesse ja majanduslikesse ämblikuvõrkudesse. Ettevõtmine oli peaaegu täielikult unustuse hõlmas. Alles 2003. a. sai programm uue “tuule tiibadesse” Heritage Foundation ajalooteadlase dr. Lee Edwardsi juhtimisel. Millegipärast arenes ettevõtmise selgitustöö ja propaganda vaevaliselt. Tundub, et veel praegu kommunismi ikke all olevate rahvaste esindajad, vietnamlased, hiinlased, kuubalased ja põhja-korealased, hindasid ürituse vajadust kõrgemalt kui Ida-Euroopa endiste ikestatud rahvaste siinsed järeltulijad. 2006. a. sügiseks oli siiski projekti lõpuleviimiseks kogutud vajalik $850 000. 27. septembril 2006 toimus nurgakivi panemine ja 12. juuni 2007. a. seati kalendrisse monumendi avatalituseks.
Avamispäev oli täidetud mitmete väärikate üritustega. Juba kell 10 hommikul toimus avamistseremoonia, kus peakõnelejaks oli kongressman Tom Lantos Kaliforniast, ja kus kõnega esines ka USA president George W. Bush. President märkis oma pikemas tervituses muuhulgas, et kommunismiohvrite mälestusmärgi püstitamine on kestnud rohkem kui kümme aastat ja on tunnistuseks Lev Dobriansky ja dr. Lee Edwardsi soovile mälestada neid, kelle südames oli kutse neid mälestada ja mitte unustada. Kommunismi ohvritena on langenud kümneid miljoneid nii Hiinas kui ka Nõukogude Liidus, ja miljoneid ka Põhja-Koreas, Kambodjas, Aafrikas, Afganistanis, Vietnamis, Ida-Euroopas ja mujal maailmas, rääkis USA president avatseremoonial.
“Monumendi projekti toetajana oli meil hea meel osaleda “Goddess of Democracy” mälestusväärsel avamisel”, märkis Andreas Traks, kes oli oma abikaasaga tulnud osa võtma sellest ajaloolisest sündmusest, mille heaks ta Ohio-Clevelandi eestlaskonnaga on idee algusest kaasas olnud ja kaasa aidanud. Ta märkis, et tal oli samuti hea meel “olla hilisematel tseremooniatel, millest võtsid osa rohked välisriikide nimekad esindajad, diplomaadid ja aukülalised.” Eriti huvitav ümarlaua diskussioon toimus The Heritage Foundationi ruumides Massachusetts Avenüül. Seal toimunud vestlust juhatas Paul Goble. Osalesid: Dr. Robert Pipes, Dr. Paul Hollander, Dr. Alan Kors, Harry Wu (China), Pedro Fuentes Cid (Cuba), Dr. Yuri Yarim-Agayev (Russia), Tunne Kelam (Estonia), Dr. Michael Szporer (Poland) ja Tran Tu Tranh (Vietnam).
Gala-õhtul oli peakõnelejaks Andrei Sakharovi lesk Elena Bonner. Truman-Reagan vabadusmedali andis William F. Buckleyle üle Jack Kemp ja postuumselt senaator Henry M. Jacksonile senaator Joseph Lieberman. Viimaks mainitud senaatori medali võttis vastu ta tütar. Teatavasti on äsjaavatud monument senini ainukeseks sellelaadseks mälestusmärgiks kogu maailmas.
Tänu väärib JBANC-i majanduslik toetus baltlaste nimel, eesotsas tegevdirektori Karl Altau’ga. Viimane on samuti Victims of Communism Memorial Foundation’i direktor.
Kõik kolm Balti Ameerika keskorganisatsiooni on samuti suurannetajate nimekirjas.
12. juuni õhtul toimunud pidulikul vastuvõtul jagati välja VOCMF-i tegevust tutvustav brozhüür. Selles on loetletud umbes 1000 toetaja nimed, vaatamata annetuse suurusele. Eestlasi on nimekirjas 33.
Clevelandi Ohio Balti Komitee poolt läbiviidud kohaliku ulatusega aktsioon oli edukas. Sellega ühinesid 15 praegust ja endist ohiolast. Nendega liitusid 9 annetajat Michiganist.
Toome nimekirjas avaldatud eesti annetajate nimed järgnevalt:
Ohiost: Siiri Haller, V. Erik Konsen, Paul Kusmanoff, Herisia Lapp, Irja Piirma, Patrick ja Malle Portway, Heino ja Marianne Puhk, Maimu Raudsepp, Hugo Roomann (†), Hans ja Karin Ruus, Evi Selenoi, Lia Staaf, Andreas ja Elmerice Traks (suurtoetajad), Rita Tubalkain, Gretel Ups.
Michiganist: Virve Balciunas, Peeter Einpaul, Ilmar Heinaru, Milton ja Maie Kionka, Harry Kord, Arvo (†) ja Maimu Lõoke, Toivo Tagamets, Ellen Vaarpuu, Otto ja Grete Veervald.
Üks on suurannetaja.
Mujalt USA-st : Karl Altau, Lilian Grauberg Bein, Mati Kõiva, Erik ja Mai Puskar, Urmas Wompa, Fred Ise, Jüri ja Eve Martinson, Maria Kivisild-Ogrydziak, Allan Pensa (†).
Andreas Traksi poolt saadud andmetel
Airi Vaga
Korp! Rotalia Los Angelese koondis kutsub kommersile!
Rotalia kommerss Tallinnas, kus cantust teeb emer!vil! Ilmar Aasma, kes on kohale saabunud New York´ist. Vaatamata juba pikkadele Rotalia aastatele on Ilmar püüdnud alati kommerssidel kohal olla ja tunneb ennast tõeliselt nooruslikult.
Foto: Korp!Rotalia arhiiv
Teatavasti on korp! Rotalia eesti mees-korportatsioonidest hetkel ainsana aktiivselt tegutsev koondis Lõuna-Kalifornias. Käesoleval tegevusaastal kuuluvad Rotalia LA koondise juhtivasse presiidiumisse I senior vil! Uve Sillat, II senior confr! Mag. Andres Ruetman, III senior vil! Prof. Edgar Kaskla ja Olderman vil! Dr. Hendrik Leesment.
Presiidium on Lääneranniku Eesti Päevade raames välja kuulutanud meeskorporantide vahelise kommersi koos vennastuspeoga. Kommerss saab olema eksterne – kõik meeskorporandid on teretulnud rotaluste meestevahelises intiimürituses kaasa lööma. Kommerss toimub 8. augustil 2007 kl 18:30 (päev enne LEP avatseremooniat) Los Angelese Eesti Majas, mis asub LEP peakorterist Hotel Biltmore’s 10 minuti kaugusel. Soovijatele on võimaldatud ühistransport. Kommersile järgneb meestevaheline koos-viibimine traditsiooniliste kommete ja piduliku õhtusöögiga. Nota Bene!: Kommersist osavõtjad peavad LA eesti majja ilmuma oma korpi värvides ja teklites.
Lisainformatsiooni saamiseks pöörduda scriba vil! Edgar Kaskla poole [email protected] — tel: 714 626 839
Kohtumiseni Lääneranniku Eesti Päevadel!
www.lep2007.com
Abiellusid Jana Zernant ja Arno Rajang
Pildil: 21. aprillil 2007 abiellusid Arno Rajang ja Jana Zernant. Foto: erakogu
Praost Thomas Vaga laulatas 21. aprillil 2007 a. St. Matthew Trinity Luteri kirikus, Hobokenis, New Jersey’s Jana Zernant’i ja Arno Rajang’u.
Laulatusele järgnes meeleolukas koos-viibimine McSwiggeni Pub’is arvukate sõprade ja kolleegide osavõtul. Eestist olid selleks puhuks kohale tulnud pruudi vanemad, et oma ainsa tütre pulma kaasa elada.
Pruut töötab New Yorgis Columbia Ülikooli Harkness Eye Instituudis prof. dr. Allikmetsa laboratooriumis teadusliku uurijana ja kuulub Korporatsioon Filiae Patriae ridadesse, olles lõpetanud Tartu Ülikooli magistrikraadiga bioloogias. Pruut kasutab edaspidi nime Jana Zernant-Rajang.
Heljo Laev
Riigikontroll: enamik põllumehi satub finantsraskustesse
Riigikontrolli audit näitas, et kaks kolmandikku tänastest põllumajanduslikest majapidamistest satub eelseisvate aastate jooksul tõsistesse majandusraskustesse.
Kutselistest põllumajandustootjatest vaid viiendik suudaks toetuste vähenemise korral jätkata, teatas riigikontroll.
Raskuste ennetamiseks soovitab riigikontroll põllumajandustootel mitmekesistada lähiaastail elatusallikaid.
Aastatel 2007-2013 makstakse Euroopa Liidu otsetoetustena ja maaelu arengukava alusel maaelu- ja põllumajandustoetusi kokku ligikaudu 26 miljardit krooni ehk aastas keskmiselt ligi neli miljardit krooni.
Ehkki maal elab üle 400 000 inimese, on valdav osa maaelu- ja põllumajandustoetustest ette nähtud 27000 põllumajandusega tegelevale majapidamisele. Neist 6700 on kutselised põllumehed.
Riigikontrolli audit leiab, et finantsperioodil 2007-2013 makstavad toetused ei paranda põllumajandustootjate tootlikust sedavõrd, et nad suudaksid konkureerida teiste EL-i põllumeestega.
Eesti jääb Euroopa Liidu vanadest liikmesriikidest mitu korda maha nii saagikuse, produktiivsuse, kui lisandväärtuse loomise poolest. Efektiivselt suudavad toota vaid suurettevõtjad.
Riigikontroll leidis, et erinevad institutsioonid ei arenda maaelu tervikuna ning et põllumajandusministeerium pole suutnud maaelu jätkusuutlikku arengut süsteemelt kujundada.
VES/BNS
Kaitseväe missioon Bosnias ja Hertsegoviinas sai läbi
27. juunil anti Bosnia ja Hertsegoviinale üle Tuzla linna lähistel olev EUFOR-i baas, sellega sai läbi Eesti kaitseväe ligi 11 aastat kestnud välismissioon.
Austria kompanii koosseisus Bosnia ja Hertsegoviinas Euroopa Liidu Althea missioonil teeninud kaitseliitlastest moodustatud 29-liikmeline rühm Est-guard-3 jääb viimaseks Bosnia ja Hertsegoviinas teenivaks jalaväeüksuseks.
Üksus jääb Bosniasse 30. juunini. Pärast baasi sulgemist jätkavad Bosnia ja Hertsegovii-nas teenistust kolm EUFOR-i staabis Sarajevos teenivad Eesti staabiohvitseri.
Euroopa Liit vähendab Bosnia ja Hertsegoviinas teenivate rahujõudude suurust. Veel jaanuaris oli EL-i juhitud rahu-tagamismissioonil 4200 meest, praegu on rahujõududes 2500 meest. EL-i vähendatud rahujõududesse jäävad sel aastal Hispaania, Poola, Türgi ja Ungari üksused.
Estguard-3 ülesandeks oli valvata ja kaitsta Tuzla lennubaasi ning korraldada patrulle. Tegemist oli Kaitseliidu esimese välismissiooniga, mis algas 1996. aastal.
VES/BNS
Uus suursaadik USA-s on Väino Reinart
President Toomas Hendrik Ilves allkirjastas otsuse, millega nimetas Eesti riigi erakorraliseks ja täievolilisteks suursaadikuks Kreekas Peep Jahilo, Ameerika Ühendriikides Väino Reinarti ning Hiinas Andres Unga, teatas presidendi kantselei.
Ühtlasi kutsus president tagasi eelmised suursaadikud – Andres Unga Kreekast, Jüri Luige Ameerika Ühendriikidest ning Mait Martinsoni Hiinast.
VES/BNS
Afganistanis hukkus kaks eesti sõdurit
Afganistanis hukkusid kaks eesti sõdurit. Vasakult: Seersant Kalle Torn ja nooremseersant Jako Karuks.
Foto: Kaitsejõudude Peastaap
Võidupüha hommikul langes Afganistanis NATO juhitud operatsioonil teenistusülesandeid täites kaks demineerimismeeskonna kaitseväelast, neli sõdurit sai haavata.
Raketirünnakus said surma demineerimismeeskonna ülema abi seersant Kalle Torn (24) ja demineerimismeeskonna autojuht nooremseersant Jako Karuks (33). Esialgsetel andmetel rünnati Eesti demineerimismeeskonda 107-mm raketiga lõunapausi ajal Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis Sangini orus.
Seersant Kalle Torn teenis kaitseväes alates 2003. aastast Scoutspataljonis ja Tapa Väljaõppekeskuses. Seersant Torn on varem osalenud operatsioonil Afganistanis juba kahel korral, käimasoleval operatsioonil teenis seersant Torn de-mineerimismeeskonna ISAF –11 ülema abi ametikohal.
Nooremseersant Jako Karuks teenis kaitseväes alates 2006. aastast Tapa Väljaõppekeskuses. Afganistanis teenis ta de-mineerimismeeskonna ISAF –11 autojuhina.
Samas rünnakus said neli kaitseväelast haavata, neist kaks kergelt ja kaks raskelt.
Major Andrus Merilo juhitav 80-liikmeline jalaväekompanii Estcoy-4, kapten Sven Pooli juhitav 15-liikmeline logistiline toetuselement NSE-3 ja kapten Harri Terase juhitav 10-liikmeline demineerimismeeskond EODT-11 alustasid teenistust NATO rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude ISAF koosseisus Afganistani lõunaprovintsis Helmandis selle aasta mais.
Kuues Afganistani lõunaprovintsis juhib NATO moodustatud rahvusvahelise väekontingendi ISAF (International Security Assistance Force) jõude Regional Command South. Selle alluvuses on ka Helmandi provintsis tegutsev Suurbritannia lahingugrupp (UK Task Force), mille koosseisu kuuluvad Taani ja Eesti kaitseväe üksused.
Eesti kaitsevägi osaleb operatsioonil Afganistanis alates 2003. aastast. 2005. aasta 7. detsembril pikendas Riigikogu Eesti kaitseväelaste osalemist operatsioonil Afganistanis kahe aasta võrra kokku kuni 150 kaitseväelasega.
VES/BNS
Ühe eestlase lugu
Kolonel Vilhelm-Richard Kohal. Foto: erakogu
Vilhelm-Richard Kohal sündis 8. II. 1887. a. Tema isa Andres oli maata mõisarentnikust põllumees Tartumaal Alatskivi vallas Kükita külas. Kui ema Kadri 1892. aastal suri, andis isa kolmest lapsest noorima – Vilhelmi – oma noorema venna Villemi lastetusse peresse kasupojaks. Kooliteed alustas poiss 8-aastaselt külakoolist. Pärast Tartu Reaalkooli lõpetamist astus ta Vilna (Vilniuse) sõjakooli, mille lõpetas 1912. a. nooremleitnandina. Teenistus tsaariarmee 115. Vjasemi jalaväepolgus viis noore ohvitseri 20. juulil 1914. a. I Maailmasõja rindele sakslaste vastu. Samal aastal sai ta kaks korda haavata ning teda autasustati Püha Anna 4. järgu ordeniga pealdisega „Vapruse eest“ ning Püha Stanislavi 3 järgu ordeniga mõõkade ja bantidega. Riviteenistuses kõlbmatuks tunnistatuna suunati ta armee peastaapi. 1916. a. autasustati teda Püha Anna 3. järgu ordeniga. Teenistuse vene armees lõpetas V-R. Kohal 1918. a. kapteni auastmes. Järgnenud üleskutsele – naasta kodumaale – jõudis ta Eestisse 1919. a. sügisel. Peatselt määrati ta Tartu Side ja Päästejaamade Valitsuse Rannavalve osakonna ülemaks. Vasknarvast Võõpsuni hõlmanud piiriala oli Vabadussõja aegadel üsnagi rahutu kant. 1921. a. määrati Vilhelm-Richard Kohal 2. jalaväepolgu Kuperjanovi Partisanide Pataljoni ülemaks. Kõrge moraali ja õiglustundega ohvitserina oli ta valitud polgu ja rügemendi ohvitseride kogude juhatuste esimeheks ning ohvitseride aukohtu esimeheks. 1927. a. lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Suunatuna 1928. a. Kõrgemasse Sõjakooli, oli ta selle lõpetamise järel 1930. – 1934. a. määratud sõjaväe esindajaks Läti ja Leedu Vabariiki. Nende aastate jooksul autasustati teda mitmete Eesti, Läti ja Leedu aumärkidega. Järgnes rutiinne teenistus 2. Üksiku Jalaväe-polgu ülemana. Ühtlasi oli ta 1936 – 1939 valitud diviisi ohvitseride aukohtu liikmeks.
Vilhelm-Richard Kohal vabastati tegevteenistusest 31. VIII. 1940. a. koloneli auastmes. Algamas oli uus elu „õiglases tööliste ja talupoegade riigis.“ 14. I. 1941. a. arreteeriti Vilhelm-Richard Kohal ENSV julgeolekuorganite poolt fabritseeritud ja prokuratuuri poolt sanktsioneeritud süüdistusmaterjalide põhjal „kontrrevolutsioonilise tegevuse“ eest. Trükitehniliselt paljundatud „tunnistus“ V-R. Kohalile tundmatu nais-arrestandi allkirjaga oli ainukeseks asitõendiks tema hilisemal süüdimõistmisel. Seda vaatamata sellele, et tunnistaja end peale allakirjutamist üksikkongis üles poos. 1941. a. juulis võttis V-R. Kohal vanglas osa kolmepäevasest protestinäljastreigist, mille eest algatatakse uus kriminaalasi süüdistuseks nõukogudevastane propaganda kaas-vangide hulgas. Tunnistajatena esinesid vangid, kes eesti keelt küll ei mõistnud, kuid tegid järeldusi meelsuse ning vestlusteemade üle peamiselt miimika ja intonatsiooni põhjal. 28. VIII. 1941. a. mõistetakse ohvitser erinõupidamise otsusega 8 aastaks parandustööde laagrisse. Seoses sõjategevusega viiakse vangid Eestist Venemaale; V-R. Kohal satub Kirovi vanglasse. Vilhelm-Richard Kohal suri ilmselt kurnatusse 8. V. 1942. a. Kirovis Vjatlagis. Tundub, et tema kuritegu uue „kodumaa“ ees oli nii suur, et NKDV erinõupidamine mõistis ta kolm kuud peale maisest ilmast lahkumist, 8. VIII. 1942. a. surma mahalaskmise läbi koos kogu vara konfiskee-rimisega. Tõenäoliselt 1944. a. õnnestus kolonel Kohali perekonnal (abikaasa Glafiira (sünd. 1896), tütred Kiira (sünd. 1916) ja Irina (sünd. 1922) ning poeg Uno-Peeter (sünd. 1929)) põgeneda välismaale. Kahjuks nende edasisest käekäigust ei ole palju teada. Kuigi kolonel Vilhelm-Richard Kohal on nüüdseks täielikult rehabiliteeritud, on justkui NKVD vaim nüüd, 65 aastat pärast ohvitseri surma hetkeks jällegi meie kõigi pea kohal hõljumas. Loodan, et lahkumiseks jäädavalt.
Juhan Kohal
Pulli lähedalt avastati muistne asula
Eesti vanimad asustusjäljed on leitud Pulli külast Pärnumaal, inimesed tegutsesid seal juba 9000–9500 aastat enne Kristust. Foto: Postimees
Eesti vanimast muistsest asulakohast Pulli külast Pärnumaalt umbes seits-mesaja meetri kaugusel leidis Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti tehnik Andres Vindi kiviaegse asulapaiga.
Mõni aasta tagasi avastati kolm veidi nooremat asulakohta Pärnumaalt Paikuse lähedalt Sindi-Lodjast ja mitu kivi- ja rauaaja asulakohta Tori vallast.
Mõned nädalad tagasi leiti aga Pulli külast umbes seitsesada meetrit ülesvoolu Pärnu jõe vasakkaldal veel üks arheoloogiamälestis, mis sealse talu järgi nimetati Aluste asulakohaks.
Hea vaist aitab
Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska nimetas uue asulakoha leidu Pärnu jõe kaldal ajalooteadusele tähelepanuväärseks sündmuseks, sest Pärnumaal on avastatud vähe muistseid asulakohti, võrreldes näiteks Narva ja Võrtsjärve ümbruse või isegi Hiiumaaga.
“Uus leiukoht on Pulli asulakohast tõenäoliselt mitu tuhat aastat noorem, selle täpsem ajaline määratlemine seisab alles ees,” rääkis Kriiska.
Kõnealuse asulakoha avastanud Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti tehnik Andres Vindi on Kriiska sõnul silmapaistvalt hea vaistuga uurija.
“Olen ise varem Pärnu jõe kallast korduvalt uurinud, kuid see koht, kust Andres nüüd tulekivikilde ja ke-raamikat leidis ja nii muistse asulakoha päevavalgele tõi, jäi mul kahe silma vahele,” rääkis Kriiska.
Kriiska enda arvel on mitme muistse asulakoha avastamine. Hiljuti täpsustas ta Pulli asulakoha vanust ja nihutas Eesti paiksete asualade ajalugu üle tuhande aasta ettepoole, kui on kirjas näiteks neis ajalooõpikutes, millest veel kümmekond aastat tagasi kiviaega õpiti.
Vindi avastas Aluste asulakoha 30. aprillil, kui käis küntud põldu uurimas ja leidis tulekivikillud otse mutimullahunnikust.
“Tulekivikillud olid väga väikesed nagu potikilludki,” rääkis Vindi. “Tulekivi pärineb kiviajast, aga käsike-raamilised potikillud kuuluvad juba rauaaja leidude hulka, andes tunnistust paiga korduvkasutusest.”
“Leidsin samuti luid, aga need olid väga väikesed ja lõkkes põlenud,” jätkas ta. “Seetõttu on raske öelda, mis looma luukildudega on tegemist.”
Raske avastada
Vindi on 2004. aastal Pärnumaal avastanud muistsed asulakohad ka Aesoos, Toris, Päästäles ja Raidlas. Sealgi oli tegu osalt kivi- ja osalt rauaaegsete ladestustega.
Vindi ütlust mööda oli Pärnumaa aastakümneteks jäänud läbi uurimata, sest nii Tartust kui Tallinnast, kus on suuremad arheoloogiateaduse keskused, satuti sinna harvemini kui Põhja-, Kirde-, Kesk- või Lõuna-Eestisse.
“Praegu, mil jõgede kallastele kerkib palju ehitisi, tuleks neid piirkondi märksa rohkem uurida, kui seda teha jõutakse,” lausus Vindi.
Vindi arvates pole tavalisel inimesel, kel pole kogemust, kerge maapõues kiviaega märgata.
“Tavaliselt on leiud väga pisikesed ja jäävad seetõttu märkamata,” arvas Vindi. “Võib-olla varem, kui põllul käidi hobuse järel, võis isegi lihtne talumees leiule sattuda, aga traktoriaknast küll midagi avastada ei saa.”
Kommentaar: Aivar Kriiska, Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor
Kui Pulli asulakoht tekkis enne suurt uputust, mil toona Läänemere nõos paiknenud järv ujutas üle laiad alad Edela-Eestis ja kattis Pulli asulakoha jäänused mitme meetri paksuse setteliivaga, siis uus, nüüd leitud asulakoht on transgressiooni-järgne ja kul-tuurikiht paikneb vahetult maapinnal. Tegelikult on seal isegi kaks asustusjärku üksteise peal – kiviaeg ja rauaaeg.
Inimesed võiksid silmad lahti hoida kõige suhtes, mis mullast nähtavale tuleb ja vana tulekivitükki või potikildu meenutab, ning leidudest ülikoolile, kohalikule muinsuskaitseinspektorile või muuseumile teada anda.
Pärnumaal on kindlasti veel kümneid muistseid asulakohti, mis alles ootavad avastamist. Nii mõnigi maamees harib põldu muistsel asulakohal, seda ise aimamata.
VES/Postimees
The Economist: Ida-Euroopas on vaid kaks suurkuju – Putin ja Ilves
Kui 1980. lõpus ja 1990. esimeses pooles tulid Kesk- ja Ida-Euroopas võimule säravad ja jõulised poliitikud, siis täna on olukord vastupidine, kirjutas The Economist.
Läti presidendiks valiti hiljuti avalikkusele vähetuntud ortopeed Valdis Zatlers, kusjuures isegi Zatlersi suurimad toetajad ei usu, et ta oleks võrreldav eelkäija Vaira Vike-Freibergaga, kes tüüris Läti Euroopa Liitu ja NATOsse, vahendab aripaev.ee.
Postkommunistlike riikide liidrid olid kunagi mõjukad ja rahvusvaheliselt tuntud kujud.
Poola liider Lech Walesa ja Tshehhi liider Vaclav Havel on tänini maailmas kuulsad. Reformistidest poliitikud nagu Mart Laar, Jegor Gaidar ja Mikulas Dzurinda lõid laineid madalate maksude ja vabaturumajanduse alal.
Aga nüüd on asjad teisiti. Ainult kaks riigipead kannavad võrdluse eelkäijatega välja – need on Venemaa ja Eesti presidendid. Venemaa president Vladimir Putinil on küll palju kriitikuid, aga kui ta räägib, siis inimesed kuulavad.
Eesti presidendist Toomas Hendrik Ilvesest, kes sündis Rootsis ja sai hariduse Ameerika Ühendriikides, on aga saanud kõigi kunagiste Kremli satel-liitide eestkõneleja.
Suurte vaimsete võimetega Ilves on ainus poliitik regioonis, kel on olemas reaalne Brüsseli ja Washingtoni kogemus.
Ei ole palju väikeriikide presidente, keda USA president kuulda võtab.
Ilvesel ja Bushil on ka nii mõndagi ühist, ehkki erinevates mastaapides, on mõlemad talupidajad ja mõlemale meeldivad sama marki Stihli võsalõikurid.
Kümnes noorte laulu- ja tantsupidu – ILMAPUU
29. juunist kuni 1. juulini 2007 toimuval X noorte laulu- ja tantsupeol osaleb 35 000 lauljat, tantsijat ja orkestranti – seekord on laulu- ja tantsupeo lavastajad sidunud kaks pidu üheks, millel on ühine algus 29. juunil tantsuplatsil ja lõpp 1. juulil lauluväljakul.
Laulupeol osaleb tänavu 831 koori enam kui 21 000 lauljaga ja tantsupeol 127 tantsurühma enam kui 7800 tantsijaga, lisaks 47 orkestrit üle 1600 noore instrumentalistiga ja peoliste täiskasvanud saatjad – ühtekokku 35 000 osalejat.
X noorte laulu- ja tantsupeo kavas on tehtud ka mitmeid uuendusi – paljudele kavas olevatele lauludele on tehtud uued seaded ning just “Ilmapuu lävel” tantsupeo tarvis on loodud palju uusi tantse. 80% tantsupeol esitatavatest tantsudest on loodud just selle peo jaoks. Esmakordselt on laulupeol saateansambliks 600 noore instrumentalistiga ühend-orkester. Orkester ühendab paljude Eesti muusikakoo-lide õpilasi ning on neile väga oluliseks väljundiks. Noorte laulupeo “Ilmapuu” kunstiliseks juhiks on Aarne Saluveer ja tantsupeo “Lävel” kunstiliseks juhiks Maido Saar.
X Noorte Laulu- ja Tantsupeo teemaks on “Ilmapuu lävel”, mis ühen-dab laulupeo teema “Ilma-puu” ja tantsupeo teema “Lävel” ning rõhutab, et tegemist on ühe ja ühtse peoga.
Ilmapuu on iidne ja maailmas laialt levinud müto-poeetiline kujund, mis Eesti kultuuri kontekstis on taeva, maa ja allilma ning õhu, vee, maa ja tule ühendaja. Laulu-peo kunstiline juht Aarne Saluveer on öelnud, et laulupidu on otsekui Ilma-puu, mis ühendab inimesi, põlvkondi, ajastuid ja keskkonda.
EPL
Pasunate ja viiulite esmakohtumine laulukaare all
X noorte laulupidu on eriline pidu, sest esimest korda astub seal üles noortest pillimängijatest moodustatud ühend-orkester. Koos nendega teeb laulukaare all debüüdi ka noorteorkestrite üldjuht Jüri-Ruut Kangur.
“Puhkpilliorkestrid on meil vana traditsioon, need on kogu aeg laulupeol olnud. Kunagi on laulupeol olnud ka keelpilliansamblid, viimati 20 aastat tagasi ehk 1987. aastal. Nüüd on puhk- ja keelpillimängijad esimest korda kokku pandud,” rõõmustab Jüri-Ruut Kangur, kes ootab laulupeole umbes 600 noort muusikut. “Noorte sümfooniaorkestreid on hakanud viimase kümne aasta jooksul rohkem tekkima ja sellest saigi alguse kava need esimest korda laulupeol eraldi liigina välja tuua.”
Jüri-Ruut Kangur on kogenud laulupeoline, kes laulis seal esimest korda juba 1985. aastal Revalia poistekoori ridades ja vahele on jäänud vaid mõni pidu. Sellekski korraks valmistas ta dirigendina ette koguni kaks orkestrit – üle-eestilise noorte sümfooniaorkestri (kellel on au mängida ka kõigile kooriliikidele saatemuusikat) ja Nõmme muusika-kooli kammerorkestri.
Ise juhatab Jüri-Ruut Kangur noorteorkestrite esituses Raimo Kangro palasid “Edasi ja tagasi” tsüklist “Tantsusammud” ning “Kaerajaani” lavastusest “Uku ja Ecu”. Lisaks temale astuvad noorteorkestrite ette dirigendid Eri Klas, Lilyan Kaiv ja Toomas Kapten. Kangur tunnistab, et nii suurt ühendorkestrit pole tal varem kunagi juhtida tulnud ja harjumatult suurel väljakul esinedes on ilmselt üksjagu küsimusi, mis veel kohapeal proovides lahendada tuleb, kuid kindel on: “Me saame hakkama!”
EPL
Laulupeo üldjuht Aarne Saluveer: koorid laulavad vabast rahvast vabal maal
Tänavuse noortepeo laulude pealkirjad nagu “Minu inimesed,” “Üksteist peab hoidma”, “Ood armastusele” kõnelevad enda eest. Mis te arvate, milline kandepind on sellisel vaimsusel tänaste noorte seas?
Alati on vähem erksaid ja neid, kes aduvad, et põhi-väärtused on vägagi oluli-sed, et meie emakeel ja muusika on väga haruldased ja huvitavad. Usun, et ei muututa lammasteks, keda saab pügada, vaid ollakse kodanikuühiskonna ak-tiivsed liikmed.
Mis alustel koostasite seekordse laulupeo repertuaari?
LAULUPIDU ühendab inimesi, põlvkondi, ajastuid ja keskkonda nagu müütiline ILMAPUU. Ilmapuu sümboliseerib laulupeo kesksust meie olemisruumis ning selle ulatust juurest (rahvamuusika) oksaotsteni (täna-päeva muusika). Ühtlasi ühendab ILMAPUU põlv-kondi ning liidab muidu väga erinevad inimesed laulupeol üheks tüveks, üheks hetkeks. Nii ongi ühendkooride lauludeks va-litud need, mille muusika ja tekst räägivad suurt lugu meie olemisest vaba rahvana vabal maal – praegu ja tulevikus. Kooriliikide reper-tuaar sisaldab ka uut tellitud muusikat, nõustajatena on toiminud kogu meie kunstiline toimkond.
Palun meenutage esimest laulupidu, millel üldjuhina osalesite.
1993. aastal sain René Eesperelt kutse olla mudilaskooride üldjuht. Olime aasta varem Eesti muusika-õpetajate liiduga organisee-rinud esimese üle-eestilise mudilaskooride võistluse, kui mujalt tulnuid majutati Tallinna laste kodudesse. Sellest kogemusest julgustatuna leidsin, et mudilased igast Eesti nurgast võiksid ka laulupeol osaleda. Nii kogunes laulukaare alla senise 1500 asemel 3500 lauljat. 1997. aastaks see arv kahekordistus.
Renél oli peost selge visioon, esimene taasiseseisvunud Eesti noorte laulupidu pidi olema väga isamaaline. Mudilaste kavva oli võetud ka minu laul “Lähme, lapsed” – oli veidi bravuurselt rütmikas, aga lüürilise B-osaga, vahepeal läks räpiks kätte. Enne meie esinemist tuli paduvihma. Kogunesime enne lavale minekut laululava alla, hüppasime, tegime sooja. Kui esinemisjärg kätte jõudis, lendasid kõik sellise energiaga välja, nagu oleks vulkaan pursanud.
Mida tähendab laulu-pidu teie jaoks isiklikult, kui kunstilise juhi roll kõrvale jätta?
Ei vasta, et “hea küsimus” – pigem raske. Võimalust olla heas seltskonnas. Ajanappust, ideid, mida seni veel teostada ei õnnestu-(nud). Uskumatut vahendit omakultuurse oma riigi tekitamiseks. Üha enam hakkab tunduma, et nagu “Kolmes musketäris”, on võimalik teha midagi rahva ja riigi heaks, ajamata taga suuremat omakasu ja mõjutades oma lastelaste ja iseenda tulevikku.
Aarne Saluveer
X noorte laulupeo ILMAPUU kunstiline juht ja ideekavandi grupi juht Aarne Saluveer on varem laulupidudel olnud mudilaskooride üldjuht ja dirigent (1993, 1997 ja 1999) ning lastekooride üldjuht (2004).
Eesti kooriühingu juhatuse esimees ja G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli direktor jõudis esimest korda laulukaare alla 1969. aasta juubelilaulupeol. Kümneaastase poisi võtsid laulupeole kaasa Sakala meeskoori liikmest isa ning arstina Viljandi osalejaid turvanud ema.
VES/EPL
Christie’s oksjonil müüdi noore Eesti kunstniku teos
Alice Kase joonistus müüdi oksjonil 1920 naela eest. EPL
Maailma ühe kõige mainekama oksjonimaja Christie’s oksjonil Nordic Art & Design müüdi noore Eesti kunstniku Alice Kase joonistus 1920 naela eest, mis on esimene sel tasemel müüdud kaasaegse Eesti kunstniku töö.
Alice Kask (s. 1976) on lõpetanud Eesti Kunsti-akadeemia maali osakonna. Kunstnik on osalenud oma töödega Praha Biennaalil, Rauma Balticumi Bien-naalil, Nord Artil Saksamaal ja mitmetel teistel mainekatel rahvusvahelistel kunsti-näitustel.
Alice Kasel on olnud isikunäitused Tallinna Hobusepea Galeriis, Ku Galeriis, Vaal Galeriis ja Haapsalu Linnagaleriis. Kunstniku tööd on esindatud Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ja Tallinna Linnagaleriis.
Alice Kask on võitnud Vaal Galerii noore kunstniku preemia, Konrad Mägi preemia ning Saku Noore Kunstniku Aastapreemia.
VES/EPL
* The Front Page reports on the celebration of “Victory Day” in Estonia. President Toomas Hendrik Ilves visited Rapla, where he shared the flame of victory with all of Estonia. A parade was held which included fighter jets flying overhead. The celebration ended with 20 paratroopers descending from 1500m to land in the stadium. All but 3 of the paratroopers landed on target.
* The second item on the page shows President Ilves meeting with US President George W. Bush. An article on the event appears on page 3.
* Ilmar Mikiver discusses the Baltic Herring, calling it the hero of the Western sea. The fish has been heralded in poems and songs. A recent article in the Wall Street Journal is cited, which discusses Estonia’s decision to make the Baltic Herring its national fish. The problem seems to be that no one can decide whether it is a herring, a sardine, or something entirely unique. Likewise, the oily fish, the WSJ article notes, is not particularly well liked by people who prefer herring.
* Vello Helk discusses the past and future. Looking back to 1987, he notes how many people felt that President Reagan’s fateful call to President Gorbachev was a rash act. They would have preferred detente and diplomacy to the call to tear down the Berlin Wall. Three years later the USSR was no more. Unfortunately, Mr. Helk notes, Estonia has yet to come to grips with this historical reality. They continue to have people who claim they were part of the re-independence drive, even though they were part of the problem.
* The Art and Culture page is devoted to the Youth Song and Dance Festival to be held at the end of the month in Tallinn. This year’s festival will combine both singing and dancing., using both the venues but combining the events with similar themes. 21,000 singers and 7800 dancers are expected to perform. An interview with the director of the festival, Aarne Saluveer, is printed on the page. In the interview, Mr. Saluveer discusses his ideas behind the festival. He discusses the idea of the Ilmapuu, a tree that symbolizes how the roots of the past give birth to the branches of the present day. In this way, the generations are brought together through music.
* The Art and Culture page also includes a short article on the recent sale of a painting at the prestigious Christie’s auction in London. The work, by Estonian artist Alice Kase, sold for £1920.
* The article on page 5 discusses the dedication of the memorial to victims of communism in Washington, DC. The article gives a brief history of how the memorial came to be.
* Viido Polikarpus writes from Estonia on his quiet Midsummer celebration which almost ended in an inferno. He and his wife spent the summer celebration at their summer house, where he prepared a giant bonfire. He decided not to light it for fear of the sparks and spreading fire. But a neighbor came by and lit it for him. Luckily there was no ill effect, and everyone enjoyed the celebration.
Victims of Communism Memorial Opened in Washington D.C.
ER/ves Jun 12 – U.S. President George W. Bush opened a memorial in Washington D.C. to more than a hundred million people who have died as victims of totalitarian Communist regimes.
Bush, who is honorary chairman of the Victims of Communism Memorial Foundation, opened the statue of the Goddess of Democracy on Capitol Hill in Washington.
The sculpture is based on the American Statue of Liberty and has on its base the text: “To the more than one hundred million victims of communism and to those who love liberty.” The text at the back of the foundation reads, “To the freedom and independence of all captive nations and peoples.”
The statue is a bronze copy of a statue erected by Chinese students in Tienanmen Square in Beijing in 1989 and later crushed under the treads of government tanks. The author of the statue is San Francisco based sculptor Thomas Marsh.
The day of the inauguration of the monument, 12 June, marks the passage of 20 years since Ronald Reagan’s speech at the Brandenburg Gates in Berlin, where he said, “Mr. Gorbachev, tear down this wall,” referring to the Berlin Wall.
Estonia Ambassador Jüri Luik and member of the European Parliament Tunne Kelam attended the opening of the memorial among US Senators and Congressmen, members of the diplomatic corps and associations of different ethnic communities.
On 15 June Estonian Foreign Minister Urmas Paet also laid a wreath at the memorial and thanked the Estonian community in America and Lee Edwards, chairman of the foundation that erected the monument for the accomplishment.
The Victims of Communism Memorial is an international initiative. The Estonian government contributed nearly 5000 dollars toward its erection.
Presidents Ilves and Bush meet in Washington, DC
June 25 — “A belief in freedom has bound Estonia and the United States into strong allies, who understand the importance of supporting each other, and who help those who need assistance to the best of their ability,” President Toomas Hendrik Ilves stated at a meeting with US President George W. Bush at the White House in Washington.
At a meeting that lasted almost two hours, Presidents Ilves and Bush discussed the relations between Estonia and the United States, which both heads of state assessed as good. Vice President Dick Cheney also attended the meeting.
President Ilves thanked the United States for its support of Estonia at the end of April and beginning of May, when Estonia was confronted with extensive information and cyber attacks.
“I hope that visa-free travel to the US is not far off for Estonian citizens, and here, I recall your corresponding position expressed last November during your Tallinn visit,” the Estonian Head of State said to President Bush expressing his hope that the United States Congress and the Administration will come to an agreement and pass the necessary legislative changes.
President Ilves called upon the United States to participate in the NATO Center of Excellence, which the Estonian Government has proposed to establish in Tallinn.
“Estonia became famous at the end of the last century for its Tiger’s Leap program, which resulted in the internetization of the country, and now we must seriously tackle the Tiger’s Security program, which would safeguard us all from cyberattacks,” said President Ilves. “Let’s be honest—in the field of cyber security, compared to the United States, the European Union seriously lags behind both technically as well as legislatively, and the participation of the United States in the cyber security center planned for Estonia would be a great bonus for the center.”
Presidents Ilves and Bush also spoke about developments in Afghanistan and Iraq, where the military of both countries are striving to improve peace and stability for the local population.
President Ilves thanked President Bush for expressing his condolences to the families of the two Estonian soldiers killed in Afghanistan on 23 June.
“There are situations, in which one person’s problems may be those of an entire society, just as one country’s problems may grow into problems for the entire world, or at least, for a large part of the world,” said the Estonian Head of State, speaking about helping to establish stability in Afghanistan and Iraq.
However, in the case of Afghanistan, President Ilves stated that the political decisions made regarding Afghanistan in the NATO countries participating in the International Security Assistance Force (ISAF) are often based unilaterally on information and assessments of the situation by the military.
“However, the military is often confined to their bases, and only get out when performing battle assignments, and therefore, do not perceive the actual pace of life and developments in the Afghan society,” said the Estonian Head of State. “Thereby, the people who make political decisions in the capitals of the coalition states develop an overly alarmist and one-sided picture of the situation in Afghanistan, and therefore, it is extremely important to increase the relative importance of civil information in making political decisions, and the level of civil participation on the whole, in order to draw this country out from among the nations that have failed.”
“The building of an Afghanistan that is friendly to other countries and secure for its population vividly demonstrates how important and fruitful the united trans-Atlantic front, or cooperation between the European Union and the United States, can be,” said the Estonian Head of State. “There is no doubt, that this cooperation is based on common values and a mutual interest in the world meriting a peaceful future.”
Presidents Bush and Ilves spoke about the joint activities of Europe and the US in deepening democracy and stability in the southern Balkans, Georgia, Moldova, and Belarus.
“No country whose government or population has aspirations toward freedom and wishes to join the lineup of reformed countries should be uncertain about the support of the free world,” said President Ilves. “Yes, we support them just as fervently as the free world has supported the aspirations of the Baltic countries.”
Speaking about NATO and the future expansion of the alliance, the Estonian Head of State said that, at the NATO summit in Bucharest next year, the organization must present accession invitations to more than one of the current candidate states.
“The wider the NATO safety belt is, the more security will surround us,” said President Ilves.
The Heads of State of Estonia and the United States also spoke at length about US-Russian and EU-Russian relations.
“Normal and good neighborly relations with Russia are in Estonia’s interest, unfortunately, we do not currently see the same wish on the part of our neighbor,” said President Ilves. “This can be predicated simply on the internal tension in Russia before the presidential and parliamentary elections, although a more complicated reason may found in an interpretation of Russia’s incomprehensible fear of its democratic neighbors and democracy, a part of which is expressed in the threat to direct nuclear missiles at Europe.”
The Estonian Head of State thought it important that the United States and the European Union act toward Russia with strong unanimity, which would be well served by strategic energy-related cooperation.
|
