Maailm on täis maagiat. Stephen King kirjutab, et raamatutes peitub maagia. Ta istub ja kirjutab, omades vaid õrna ideed sellest, mida ta öelda tahab ja vahel on isegi üllatunud, kuhu ta välja jõuab. J. K. Rowling kirjutab: „Ma ei usu sellisesse maagiasse nagu oma raamatutes. Aga ma usun, et midagi väga maagilist võib juhtuda, kui sa loed head raamatut.“
“Maagiasse mitteuskumine võib ühe vaese hinge panna uskuma valitsusse ja ärisse, “ kirjutab Tom Robbins, mis võib seletada, miks ma ei viimasel ajal pole suutnud maalida, küll aga jälgin meediast maailmapoliitika uperpalle.
Usun, et loovisikud näevad maagiat, kuna otsivad seda. Nad otsivad seda oma loomingu kaudu. Isegi kui mõistetakse kunsti toimimist, jääb see ikka seletamatuks. Peter S. Beagle väljendas seda selgelt: „Tõelist võlukunsti ei loo sellega, et pakud kellegi teise maksa. Sa pead seest välja rebima enda oma ja mitte lootma, et saad selle tagasi.“
Einstein teatas, et ükski tema avastus ei sündinud ratsionaalsest mõtlemisest! Ja Pablo Picasso soovitas õppida selgeks professionaalsuse reeglid, et neid siis kunstnikuna rikkuda. Sylvia Plath aga on öelnud, et loovuse kõige suurem vaenlane on endas kahtlemine.
Ma arvan, et võlukunsti hea näide tänapäeva maailmas on see, kui keegi grupist näiteks pöördub laval publiku poole. Kollektiivi energia, mis üksikule üle kandub, muudab mõne selliseks, et ta tahab teiste taha end ära peita, mõni teine samas olukorras aga naudib seda energiat.
Minu isa õppis Tallinna kõrgemas kunstikoolis, kui sõda õpingud katkestas. Ema aga õppis samal ajal konservatooriumis. Mõlemad põgenesid 1944. aasta sügisel Saksamaale. Ma saan aru, et ma ei suuda kunagi enam kõiki oma geenide võimalusi ära kasutada, aga ma püüan seda teha isegi pensionieas.
Minu tütrel Maarikal sündis tütar kolm aastat tagasi. Olen proovinud maalida tema portreed, aga ei ole saanud sellega hakkama. Küll aga sain ma valmis laulu. Ma kirjutasin laulu, milles noor tüdruk räägib oma kallimale, et nad on veel liiga noored, et kokku jääda, et tütarlapsel on veel terve elu ees ja ta tahab lihtsalt olla tema ise („I just got to be me!“).
Istusin mitu kuud klaveri taga meloodiat välja töötades, sageli saatis seda minu naise tolmuimeja surin. Aga ma ei andnud alla ja jätkasin tööd, sest ma teadsin, et midagi toredat on mul valmimas. Seejärel pidin ma leidma kellegi, kes seda esitaks. Ma ise ei saanud ju seda teha, sest laul on mõeldud tütarlapsele.
Saatsin video endast, kus ma istun hommikumantlis klaveri taga ja laulan oma laulu „Don’t Hold Me Down“ („Ära hoia mind tagasi“) Urmas Lattikasele. Urmas vastas mulle kiiresti sõnumiga, öeldes: “Väga ilus laul, Viido, see on väga sinulik.”
Ma ei osanud seisukohta võtta, kas kõik on nüüd hästi või ei. Arvasin, et minu mängitud meloodiast ei piisa ja võtsin kontakti Margus Martmaaga, kes on arranzheerinud minu kaks CD-d. Margus asus kohe tegevusse. Ta töötab tihedalt koos Karl Madisega, kellele paistis see laul meeldivat ja ta pakkus seda ühele tütarlapsele, et see laulaks sisse demo. Kuna olin soovinud vaid naishäälega sisselauldud demo, et seda teistele naislauljatele pakkuda, nõustusin ma pikemalt mõtlemata. Kui Margus arranzheeringu mulle tagasi saatis, siis kartsin ma algul seda avada. Minu kogemused näitavad, et kõrged lootused võivad tihti sellises olukorras luhtuda. Kui ma lõpuks loo käima panin ja kuulsin Merit Männiste armast süütut häält, siis teadsin, et tema ongi täiuslik esitaja minu laulule!
Pärast nende hiljutist Võru kontserti külastas Männiste Perebänd mind siin maal ja nad laulsid öö läbi. Kui ma ütlesin, et tahan teha video Merit Männistest laulmas “Don’t Hold Me Down”, soovitas Meriti isa Kaupo mulle Jaanus Sillat. See oli hea valik. Margus Martmaa lõi ka kaasa ja Tallinna Ülikooli Balti Filmi- and Meediakooli (BFM) helistuudio abiga saime me video valmis.
See video on ühe idee kulminatsioon, maagia, millesse panustasid nii mitu inimest. Minul ei jää enam muud üle kui oodata, kuidas see vastu võetakse.
Isegi pensionil olles ei saa mind tagasi hoida!
Viido Polikarpus