“Me ei näe asju nii, nagu nad on, me näeme neid sellistena, nagu me oleme ise” (Anais Nin).
Ma ei ole kassiinimene, pole kunagi olnud. Kuid pärast seda, kui mu majas jooksid ringi hiired, samal ajal kui meie talu toitis kümmekonda metsikut kassi, sest lapsed ei mänginud omal ajal nende kui kassipoegadega, läks mul kops üle maksa. Püüdsin mõnda kassi kodustada, et ta majas ringi jooksvaid hiiri püüaks. See ülesanne osutus ületamatuks, sest kassid ei olnud harjunud toas elama, nad ei mõistnud, mida kujutab endast liivakast, ja iga kord, kui uks käis, tormasid nad mööda kardinat üles ning tõmbasid need alla, et läbi kinnise akna majast põgeneda. Nii ei jäänud meil muud üle, kui panna hiirtele ja rottidele mürki, aga see tähendas põranda alt või pööningult sisse tungiva surnud rottide ja hiirte lõhna talumist toas. Ma pole kunagi teinud liigseid jõupingutusi, et proovida neid laipu leida, vaid ma arvasin, et lõpuks laheneb probleem iseenesest.
Ühel päeval, kui ma olin maal ja Heli pidi olema Tallinnas, tulin ma poest. Olin just oma Lada pagasniku lahti teinud, kui ma kuulsin, et lauatelefon toas helises. Ruttasin telefoni vastu võtma ja kuulsin, et see oli Heli, kes oli jõudnud Võru bussijaama ja küsis, kas ma ei tuleks talle sinna järele. Läksin rõõmustades selle üle, et Heli maale tuli, auto juurde, lõin pagasniku ukse kinni ning sõitsin Võru poole. Ühel hetkel sain ma aru, et ma ei ole autos üksinda. Nägin, kuidas kassid hiilisid auto tagant ettepoole, neid tuli ka istme alt. Siis ma taipasin, et sel ajal kui ma telefoniga rääkisin ja pagasniku uks lahti oli, hiilisid kassid autosse ja hakkasid seal olevate toiduainetega maiustama. Need kassid ei olnud sõbralikud, seepärast pidin jääma rahulikuks. Tamula järve juures otsustasin auto seisma jätta. Läksin autost välja ja avasin pagasniku ukse. Korraks tekkis sügav vaikus, siis lendasid kassid autost välja ja põgenesid põõsastesse.
Ma ei rääkinud sellest loost kellelegi, ka Helile mitte. Kui me koju jõudsime, siis avastasin autost ühe kassi! Ka see kadus kiiresti, kui ukse avasin.
Ja ikkagi ma vajasin kassi, kes lööks majas hiirtega korra majja. Olin mitu korda astunud palja jalaga hiirelõksu, olin neid igale poole üles sättinud. Vandusin tulist kurja ja lubasin endale, et leian kassi ning õpetan ta hiiri püüdma!
Läksin Võru loomade varjupaika. Mulle pakuti seal ühte vanemat kassi, kellel olevat väga hea iseloom ja kes olevat õrn ja armastav. Tema nimi oli Rix. Ja Rix paistis olevat suurepärane kass. Ta teadis, mis on liivakast, sai kõigiga hästi läbi ja sõi kõige odavamat kassitoitu, mida ma poest tõin.
Ühel päeval jäin pärast maalimist diivanile magama. Nägin unes, et ema istus mu kõrval, kummardus mu kohale ja tahtis midagi väga tähtsat ütelda, pannes käe mu rinnale. Ärkasin üles ja nägin, et Rix istus mu rinnal ja vaatas otse silma sisse. Pärast seda armastas Rix istuda mu ema venna, onu Heino urni peal. Panin urni aknalauale ootama, kuniks mu õed tulevad ja me võime urni matta Viljandisse minu ema ja tema vanemate kõrvale. Heli uskus, et Rix on minu ema hing, kes tahtis mulle ütelda, et on aeg urn maha matta. Matsimegi onu Heino urni Viljandi surnuaiale.
Elame Rixiga rahus, tolereerides ka mõnda üksikut hiirt. Aga viimasel ajal on asjad halvemaks läinud. Ühel päeval istusin ma klaveri taha ja tundsin, et olin astunud Rixi tehtud loigu sisse. Mul läks hing täis, haarasin ta kinni ja pistsin ta nina loiku, seejärel viskasin Rixi õue. Jätsingi ta sinna kaheks päevaks. Aga Rix ei võtnud õppust, vaid tegi jälle loigu samasse kohta klaveri juures. Viskasin ta uuesti välja ja sel ajal kui ma tema loiku koristasin, astus sisse mu naaber Kaska Karli. Kuulanud ära mu torisemise, ütles ta, et ma ei saa aru sellest, mida Rix mulle ütelda tahab. Ja selleks oli: “Jäta see klaverimäng, sa oled selles vilets!“
Vastasin naabrimehele Anais Nini sõnadega: “Me ei näe asju nii, nagu nad on, me näeme neid sellistena, nagu me oleme ise.”
Viido Polikarpus
