|
Juunis tähistati eestlaste keskustes Võidupüha ja pühitseti Jaanipäeva
Jaanilõke: Foto: Paul Vaher
Long Islandi Eesti Kodus lõõmas vägev Jaanituli 16. juunil, 2007. Koos oli rohkesti nii noori, keskealisi kui vanemaid, sest samal ajal toimus ka traditsiooniline Spordipäev ja Laste Suvekodu endiste kasvandike ja kasvatajate kokkutulek.
Lühikese aktusega tähistati Võidupüha, mille ajal asetati ka pärg Vabadusvõitlejate Monumendile ja õhtuste vihmahoogude vahel lõi lõkkele võimas Jaanituli.
Kesk-Florida Eesti Seltsi Jaanipäev – Võidupüha
Kesk Florida Eesti Selts tähistas Jaanipäeva ja Võidupüha 23. juunil piknikuga Mehhiko lahe kaldal, kauni Anne Maria saarel. Koos oli 37 liiget, kes nautisid ilusat ilma, mitmekesiseid hõrgutisi ja üksteise seltskonda. Süstikuga sõitmine ja ujumine oli meeldiv ajaviide
Maare Kuuskvere, sekretär
Eestlaste Jaanipäeva kokkutulek Paul Vestersteini suvekodus
Pildil vasakult: Carolyn Vesterstein, Paul Vesterstein, Arno Kallas, Evi Kallas, Tuuli Jurmet, Asta Kuusik, Vaike Kaups, Anneli Sõber, Toivo Sõber.
Foto: erakogu
Park ja mõttetark I
(Suvejutt kahes osas)
Ilmar Mikiver
Olen nüüd juba 23 aastat kasutanud Stantoni parki kui omaenda taga-aeda kordagi mõtlemata, kes oli Edwin McMasters Stanton ja mida ta tegi. See väike park lillerikka pealinna Capitoli mäel kiviviske kaugusel Kongressi hoonest on mulle erakordselt sõbralikuks pelgu- ja mõtiskluste paigaks, kus unustada argitoimetused ja keskenduda vaimseile leiuretkile – nt. küsimuses: milliseisse kategooriaisse kuuluvad kõik need mudilased, kelle tegemisi ja olemisi pargi mängumurul olen võinud aastate vältel põhjalikult vaadelda.
Nüüd olen jõudnud tulemusele, et meie koolieelikute populatsioon jaguneb tegelikult kolmeks eaklassiks – imikuteks, tätsikuteks ja rutikuteks – vastavalt nende käte ja jalgade arenguastmele. Olen selle mõtterikka klassifikatsiooni avastanud tänu Stantoni pargile, seetõttu lubatagu paar sõna tausta kohta.
Aastaid ümbritses pargi sõõrikujulist lastele määratud haljasala kõrge läbipääsmatu põõsashekk. Tänavu juuriti see välja ja asendati hõredama madala metall-taraga, arvatavasti et eemale hoida rotte, laiendada mängumuru ja eraldada sellest sõõri ümbritsev pargipinkide vöönd piknike ja väsinute jaoks. Ühtlasi on nüüd mõttetargal palju kergem jälgida, mida mudilased teevad oma mänguvälja infrastruktuuriga nagu kiiged, ratsahobused ja liulasketorn.
Esimene kategooria – imikud – ei vaja erilist selgitust. See termin on ammu eesti keeles läbi löönud ja igaühele mõistetav: Imiku töö on imeda, ükskõik kas lutti, pöialt või emarinda.Vaevalt jätkub tal aega muuks. Selge.
Mängumurule saabuvad imikud peamiselt ema rinnal, säärteta kandekotis (mida meremehed omal ajal nimetasid “püksiboiks”) või siis lapsevankris. Kui juhtub, et nad ei maga, väljendavad nad oma isiksust energilise kätega vehkimise abil, mis meenutab mõtlikule vaatlejale maailma-klassi dirigente, nt. Neeme Järvit. Imiku pruukost piknikulauakesel on tunnistuseks, et maailm on tema päralt. Las käib piimapudel pikali või lendab lusikatäis munaputru liivakasti – mina oma maailmas juhatan praegu Beethoveni “Oodi rõõmule”, signaliseerib imik käte ja jalgadega. Ja mõttetargale signaliseerib ta, kui õigus oli Arthur Schopenhaueril, kes ligi 200 aastat tagasi ütles, et “Maailm on vaid meie tahe ja kujutlus” (“Die Welt als Wille und Vorstellung”, 1819). Imikule on maailm täpselt see, mida ta tahab ja tõenäoliselt ka kujutleb.
Aga jõuab kätte aeg, kus imik kandekotist või lapsevankrist välja pääseb ja oma harjumatud jalakesed Stantoni pargi murule paigutab. Nüüd on temast saanud „tätsik“, sest kõigepealt kukub ta „tätsti“ istukile. Pargifilosoofil on rõõm tervitada tätsikut kui suurt uut sammu edasi Darwini arenguõpetuses. Ta viib vaatleja illusoorsest mõnusast ära-olemisest karmi reaalsusse. Sest nüüd on alanud tõsine võitlus püsti jäämiseks ja kõndima õppimiseks. „Üks sammuke ainult, võib-olla kaks“! julgustab ema. Ja tätsti istub ta jälle oma mähkmepakil. Aga mis sest?
Elu on ees, ma võin vabalt veel mitu korda istmikule langeda, ütleb tätsik oma sõnatus keeles ja ajab end ise püsti. Ei mingit alla-andmist: eel seisab mu elu Samm Nr. Kaks ja see tuleb nüüd astuda tagasi vaatamata. Minevik metsa – nüüd algab tulevik!
Ja ennäe! Tätsik astub veel kaks või kolm sammu. Külmavereliselt nagu kunagine Rooma keiser ja stoiline filosoof Marcus Aurelius, kes õpetas, et inimese toimingud olgu vabad igasugusest ihast või emotsioonist, niisiis ka kurbusest, pettumusest või nutust. Ja meie tätsik tõuseb taas püsti, näol stoiline rahulolu, mitte kartus haiget saada, kukkumise valu ega „ema-tule-appi”-igatsus. Stoik mis stoik. – Sootuks teistsugune on muidugi vaadeldava populatsiooni kolmas kategooria – „rutik“. Temale on pühendatud meie suvejutu teine ja viimane osa.
(Järgneb)
Järjekordne ajalootõlgenduste revisjon I
Vello Helk 30.06.2007
Pärast taasiseseisvumist pole erilise huvi objektiks olnud mitte kollaborandid, kes aitasid N. Liidul läbi viia Eesti okupeerimist ja annekteerimist ning eesti rahva paremiku elimineerimist, vaid endise Eesti vabariigi poliitikud, keda saaks süüdistada vabaduse kaotuses, eesotsas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga.
Üks sihikindlamaid sellesuunalisi uurijaid on olnud Magnus Ilmjärv. Tema kohta olen siin korduvalt sõna võtnud. Pikemaid analüüse olen avaldanud Eestis, esimese 1996.aastal (”Eesti ajalugu on mitmetahuline”, Looming 1996/2, lk. 225-241). Selles vaatlesin tema uurimust ”Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome” (1993), kaasates samal aastal ka tema poolt välja antud kogumiku ”President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees. Dokumente ja materjale”. Viimases hämmastas eriti Ilmjärve nõue, et Laidoner oleks pidanud rääkima NKVD-le tõtt, nimelt üles tunnistama Eesti tugevat orienteerumist Saksamaale. Kas ta ei taipa, et ta sellega legaliseerib N. Liidu okupatsiooni ja õigustab selle repressiivorganite tegevust, solvab kõiki nende ohvreid? Sellele korduvalt esitatud küsimusele pole ma kunagi saanud vastust.
Juba tookord kaheldi tema teesides, mis eriti ilmneb diskussioonis Eero Medijaineniga, mis 1992. ja 1993. aastal läbis mitmeid Loomingu numbreid ja teiste osalejate kaudu jõudis ka ajakirjandusse, kus see vaibus paar aastat hiljem.
1999. aasta septembris avaldas Ilmjärv Postimehes artikliseeria ”Konstantin Päts ja NSV Liidu Tallinna saatkond”. Ka seekord vallandus kommentaaridelaine, kusjuures võeti sõna nii poolt kui vastu. Seda kommenteerisin pikemalt artiklis ”Konstantin Päts – Magnus Ilmjärve ajaloo kõverpeeglis” (Rahvuslik Kontakt, 1999, nr. 4, lk. 5-20), lühema ülevaatega (”Kas Pätsil oli Saksa või Vene orientatsioon?” VES veergudel (01.06.2000), enne seda avaldatud Eestis (Sirp 26.05.2000).
Oma uurimuste tulemused võttis Ilmjärv kokku suurteoses ”Hääletu alistumine” (2004), millega ta saavutas Helsingi ülikoolis doktorikraadi. Üsna ebatavaline käitumine, pealegi polnud hindamiskomisjonis esindatud eesti ajaloolased, kuigi see oleks paremini vastanud euroopalikele tavadele. Seda retsenseerisin üsna põhjalikult Eestis (”Ohvrid on süüdlased?“, Akadeemia 2004/9, lk. 2058-2079), andes tunnustust panusele, aga ka juhtides tähelepanu puudustele ja tendentsidele, soovitades seda lugeda ise mõteldes. Lühemalt käsitlesin seda jälle ajakirjas Rahvuslik Kontakt (nr. 3/2004, lk. 15-21), korduvalt VES veergudel (näiteks 27.7. ja 17.08.2004).
Mul polnud võimalust kontrollida Ilmjärve allikaid, pidin leppima peamiselt tendentsi analüüsiga. Konstateerisin, et peasüüdlasteks loetakse Eesti tookordset juhtkonda, kelle eksimusi suurvõimust naaber oma loomulikes huvides ära kasutas. Üsna suur kahtlus allikate tõlgendamise kohta sai kinnituse Jaan Tõnissoni näites, kui avaldati tookordsed riigikaitsekomisjonide protokollid. Neist selgub, et kui 1939. aasta sügisel otsustati sõja või rahu üle, toetas ka tema baasidepakti sõlmimist – vastupidiselt Ilmjärvele, kes viitab just neile allikatele (VES 13.04.2006). See oli Eesti poliitikute, nende hulgas ka Tõnisson, meeleheitlik käitumine, katse leida väljapääsu lootusetust olukorrast, mida nad enam ei saanud muuta, aga millest võiks natuke paremini aru saada.
Kõik see on jätnud sügavad jäljed avalikku arvamusse. Nagu ütleb Alo Lõhmus: „viimase kümnendi jooksul on avalikkuses kinnistunud kujutelm Pätsist kui reeturist või vähemalt võimuahnest ja korrumpeerunud sahkerdajast, kes lõpuks sahkerdas maha nii demokraatia kui ka Eesti riigi. See ettekujutus põhineb suures osas ajaloo instituudi nüüdse direktori Magnus Ilmjärve pikaajalisel uurimistööl“ (Postimees 19.06.2006).
Näilisesse vaikusesse tuli just suvepuhkuse eel häälekas murrang. Gongilöögina kõlas Jaak Valge artikkel ”Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid I” (Akadeemia 2007/6, lk. 1163-1200). Järgnes tema sõnavõtt ajaloo konverentsil 18. juunil, millel ta väitis, et Päts ei kooskõlastanud 1934. aasta riigipööret Nõukogude saatkonnaga, nagu seda arvab Magnus Ilmjärv. Tema kõne ilmus 21. juunil Postimehe arvamusleheküljel ning artikkel, mille põhjal kõne valmis, juuni lõpus ajakirjas Tuna. Lisaks tuleb ära oodata Akadeemia artikli teist osa selle juuli numbris. Kõik see lõi jälle ajakirjanduses suuri laineid ja kutsus esile mitmesuguseid sõnavõtte, kusjuures Jaak Valge väiteid loeti enamikus usaldusväärsemateks. Pekka Erelt nentis oma ülevaates, et on moonutatud sisu, sest dokumendid räägivad üht, Ilmjärv teist (Eesti Ekspress 29.06.2007). Sellest ligemalt järgmine kord.
(Järgneb)
Lakewoodis tutvustati eestlaskonna tegevust kohalikele elanikele
Möödunud aasta sügisel tähistas Lakewoodi Eesti Ühing oma 60-ndat juubelit laiahaardeliste pidustustega kohalikus Eesti Majas. Samuti koostati selle sündmuse tähistamiseks ligi neljasaja leheküljeline album, mis kajastab Lakewoodi Eesti Ühingu ja selle allorganisatsioonide ning Lakewoodis asuva eesti kiriku ja arhiivi tegevust ja arengut läbi aegade. Albumis on antud pilt ka Lakewoodis elanud ja elavate eesti perekondade käekäigust 60 aasta kestel.
Nagu teada, on Lakewoodi eestlaskond aastakümnete jooksul lisaks oma tegevusele andnud ka tähelepanuväärse panuse kohaliku asula ja ümbruskonna ühiskonna arengule nii majanduslikul, kultuurilisel, seltskondlikul ja paljudel teistel aladel. Selle tõttu köitis Lakewoodi Eesti Ühingu 60. aasta juubel ka kohalike elanike tähelepanu. Nii paluti Lakewood Heritage Commission’i poolt eestlastel esineda ettekandega eestlaskonna arengust, tegevusest ja saavutustest komisjoni igaaastasel pidulikul õhtusöögil, mis toimub kevadeti. Lakewood Heritage Commission, mis tegeleb linna ajaloo, kultuuri ja traditsiooni säilitamise ja uuringutega, asutati paarkümmend aastat tagasi. Komisjoni liikmeks on juba mitmeid aastaid olnud USA eestlaskonna keskel hästi tuntud, ERKÜ endine esimees, Lakewoodi elanik Juhan Simonson. Tema õlgadele lasus ka komisjoni selleaastase koosviibimise kava organiseerimine.
Pidulik õhtusöök toimus moodsas Woodlake Country Club’is.
Peakõnelejaks kutsuti Lakewoodi eestlaskonna aktiivne liige, Lakewoodi Eesti Ühingu esimees ja paljude ürituste organiseerija Eda Treumuth. Ta saabus oma vanematega Lakewoodi juba 1949.a. ja on sellest ajast saadik Lakewoodi elanik.
Avapalvuse ütles pidulikul õhtusöögil Lakewoodi Eesti Luteri Usu koguduse õpetaja, praost Thomas Vaga, kes on samuti olnud pikemat aega Lakewoodi elanik.
Sellest iga-aastasest üritusest võtsid osa Lakewood Heritage Commissioni liikmed, avaliku elu ja linna tegelased, teiste organisatsioonide esindajad ja mitmed teised külalised. Õhtusöögist võttis osa ka paarkümmend eestlast.
Peakõneleja Eda Treumuth, kes esines nägusates rahvariietes, tutvustas oma kõnes kokkuvõtlikult Eesti ajalugu, mitmeid vallutajaid, ja viimast N. Liidu okupatsiooni, mille eest ta perega oli sunnitud maa maha jätma, sest Eda isa oli kohe N. Liidu esimese okupatsiooniga küüditatud ning vahepeal Saksa okupatsiooni ajal vangilaagrist põgenenud ja tagasi Eestisse jõudnud, kuid perekond ei jäänud teist küüditamist enam ootama. Eda rääkis eestlaste saatusest, kus raudse eesriide langedes sai põgenikest Displaced Persons ehk DP-d ja sünnimaast okupeeritud Eesti Vabariik. Kuidas DP-d Ühendriikidesse pääsesid, oli president Harry S. Trumani teene, kui ta allkirjastas erilise seaduse, millega USA-sse saabus neljandik miljon pagulast Kesk-Euroopa maadest. Eda saabus perekonnaga New Yorki 19. oktoobril 1949 ja meeles oli varem USA-sse saabunud sugulaste poolt kingitud läikivad kingad.
Keskendudes aga peaasjalikult Lakewoodi eestlaste panusele, alustas kõneleja aegadest, kus nn. vanaeestlased, Konstantin Lacht, Edward Enno, Kasteini vennad, perekond Karjane olid 1930-ndatel aastatel sinna asunud, tuues kaasa oma eesti traditsioonid ja kultuuri. Esimesed Lakewoodi saabunud pagulased said tööd kanafarmides, kus tunnipalk oli 40-75 senti. Ta rääkis oma kooli-ajast ja tõi ette mitmeid eesti noori, kes oma spordisaavutustega tõid kuulsust Lakewoodi linnale ja gümnaasiumile. “Valedictorianide” hulgas olid Mall Mandel, Rein Haus, Ülle Viiroja, Peeter Feldman jt. Kuulsate sportlaste hulgas olid: Toivo Kroon, Tony Sepp, John Kuhi, Matti Haus, Arvo Steinpick, Billy Karjane, Paavo Prima, Miki Treumuth, Rein Männik, Maano Milles ja New Jersey parimaks võrkpalli mängijaks saanud Jack Ardon. Ta mainis, ka, et Vietnam’i lahingutes jäi kadunuks ja tunnistati surnuks Lakewoodi eesti noor lendur Aado Kommendant.
Kõne kestel mainis ta eriliste saavutustega kotkaskaute: Maano Milles, Agu Ets, Peter Jakobson, Allan Ets, Rein Rünne ja Paabo pere vennad. Eestlaste kultuuriline tegevus ja sporditegevus lõid õitsele. Lakewoodi eestlased muretserid oma ühiskonnale peale Eesti klubimaja, veel 88-aakrilise laagriplatsi, kus praegugi toimuvad eesti skautlaagrid. 1950-ndatel aastatel muretseti maa-ala, kuhu vabatahtliku tööjõuga kerkis kirik. Esimene jumalateenistus uues kirikus peeti 1964. aastal. Asutati ja ehitati eesti arhiivihoone.
Mitmed Lakewoodi eestlased on seadnud oma äritegevuse Lakewoodi. Nende hulgast mainis kõneleja Sillardite hambalaboratooriumi Equi-Dent Labs, Männiku ehitusfirmad, Vello Prima ja poegade ehitusfirmat, Henno Prima hambaarsti büroot, Valter Musta advokaadi tegevust jt.
Paljud eestlaste saavutused olid tuntud kuulajatele, kuid neid nimesid ei ühendatud eestlusega, vaid olid tuntud kui edukad ameeriklased. Ja selle tooniga lõpetas ka kõneleja oma pikema, suurepäraselt esitatud ja koostatud kõne, märkides, et N.Liidu okupatsiooni eest põgenenud eestlastest on saanud head ameeriklased, kes on aga alal hoidnud oma keele ja kultuuri, asutanud eesti ühiskonna heaks oma keskorganisatsioonid, nagu Eesti Rahvuskomitee, mille esimeestest kaks, Juhan Simonson ja Julius Kangur, on Lakewoodi elanikud.
Eda Treumuthi kõnet jälgiti ülima tähelepanelikkusega ja sellele avaldati tugevat kiitust aplausiga. Kõnele järgnesid küsimused kuulajaskonnalt. Kõnelejal oli palju ühiseid mälestusi kohalviibinutega niii koolipõlvest, ühiskondlikust tegevusest Lakewoodi linnas ja isiklikul pinnal.
Koosviibimise lõpul kutsus Lakewoodi Heritage Commissioni esimees Sheldon Wolpin ette Juhan Simonsoni, kes oma lühikese sõnavõtu järele kinkis komisjoni esimehele ja tuntud eestlaskonna sõbrale Sam Christopherile, kohaliku ajalehe väljaandjale, Lakewoodi Eesti Ühingu 60 aasta juubelialbumi.
Üritus läks ülimalt hästi korda ja oli järjekordseks võimaluseks tutvustada eesti ühiskonna tegevust ja saavutusi kohalikule elanikkonnale.
Airi Vaga
Ilus suvepäev
EÜS ja EV ÜRO Missioon
EÜS-i suvepäevast osavõtjaid vasakult: vilistane Olav Sööt, Gitta Sööt, Keith Siilats, Heinrich Toots, Kaarel Laev, Olev Olesk, Priit Turk, Kaidor Roht, Martin Roger, Riho Melts. Istuvad Liis Roger ja Tiina Intelman.
Foto: Riho Melts
Lipud, vimplid, standardid ja muud objektid on osa inimkultuurist. Võib oletada, et juba eelajaloolisel ajal koopaelanik sümboliseeris (teistele endi eraldamiseks) oma klanni, hõimu, rändsalka mingi tootemiga; näitena varda otsa kinnitatud nahkne kujund kas karust, lõvist või maost.
Vana-Roomas juba kasutati vimpleid, vappe ja lippe. Näiteks võidu järgi Gallia üle leidis aset suur paraad Rooma foorumil, kus esitati Julius Caesar’ile kaasatoodud sealseid rahvusmärke; rändsalka oli asendanud riik.
Rooma ajast on pärit väljend: “Pars pro toto, sünekdokia”. Ladinakeelne pars pro toto ja kreekakeelne sünekdokia tähistavad nähet, kus sünteetiliselt väike osa seisab suurema kogu eest.
Eestile on metafooriks (ümberütluseks) sini-must-valge lipp; olukorrad ja isikud on pars ja tervik Eesti on toto.
Alates aastast 1884 sini-must-valge on Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) lipp ja alates aastast 1922 Eesti riigilipp.
Luuletaja Kalju Lepik kirjeldab lipuõnnistamist järgnevalt: “Kaks kutsarit pukis, kaheksa hobust ees. Berman, Hesse, Ederberg, kaks Jannseni, Rosenthal. Kes on näinud sellist sõitu Liivimaal? Lehvib Otepääl sinine, lehvib Otepääl must, lehvib Otepääl valge”.
Otepääl EÜS andis tõotuse:
“Isamaa, sa helde püha,
kuule meie palve iha,
meid su hoidjaks pühitse”
Nii oli eüs-lasele antud ülesanne olla sini-must-valge lipu hoidja.
123 aastat tagasi lipp pühitseti esimese eestimeelse üliõpilasorganisatsiooni välismärgiks. Pühitsejad võibolla nägid vaimus ette, et sini-must-valge seisab aukohal iseseisvas Eestis, aga loomulikult mitte lippu uhkelt lehvimas ÜRO ja NATO lipuridades.
Eestlased austasid oma lippu esimese iseseisvuse ajal; kodu-eestlased ja väliseestlased okupatsiooni ajal, mil ei olnud riiki, hoidsid riigilippu oma südameis. Nüüd taasiseseisvunud Eesti on kuulutanud lipu pühitsemise päeva, 4. juuni, ametlikuks riigipühaks. Meie kõik teame vaatamata oma asukohamaale, kui väga Nõukogude võim kartis sini-must-valget. Foto, millel oli isik sinise taeva all valgete pilvede taustal mustas riietuses loeti süütõendiks. “Loomingu” peatoimetaja, kelle “hooletuse” tõttu ilmus ajakirjas luuletus, milles ridade algustähtedest ülalt alla lugedes moodustus sõna “sini-must-valge”, kõrvaldati.
Ülal pildil: Kaarel Laev, EÜS laekur; Martin Roger, EÜS kirjatoimetaja; Tiina Intelman, erakorraline ja täievoliline suursaadik; prof. Heinrich Toots, EÜS esimees; Olev Olesk, revisjonikomisjoni esimees (revisjoni-komisjoni kuuluvad veel prof. Peep Rebane ja praost Thomas Vaga.)
Foto: Riho Melts
New Yorgis töötab EV-i ÜRO Missioon, koosseisuga seitse isikut: Her Excellency Tiina Intelman – erakorraline ja täie-voliline suursaadik, alaline esindaja; Merike Kokajev nõunik, relvastuskontroll, inimõigused; Martin Roger – lauaülem, juriidilised küsimused, rahvusvaheline õigus; Priit Turk – lauaülem, arengu- ja humanitaarabi; Helen Kaljuläte – lauaülem, inimõigused; Veiko Paever – haldus-spetsialist; Karmela Kangur – sekretär.
Kuna diplomaadid on ”supersuhtlejad” (pars – osa) ja EV – (toto – tervik), siis EÜS kutsus nad oma juunikuulisele suve-päevale. Diplomaadid tulid.
Suvepäev leidis aset Greenwich, Connecticutis vil! Olaf Sööt’i kodus. Siin tutvuti, suheldi üksteisega, hinnati pereproua Gitta Sööt’i kehakinnitusi, mõõdukalt tarvitati “in vino veritas’t” (viinas on tõde), võeti sõna (“Silecium-verbum” – vaikus sõnavõtt) ja harrastati ujumist “Mens sano in corpore sanum” (terves kehas terve vaim).
Suvepäeval paistis briljantne päike ja oli mõnusalt soe. Olemine leidis aset peamiselt väljas; maja kahel poolel on terassid mugava mööbliga ja lilledega. Maja tagaküljel avar aed, ujula, skulptuuri ja puid. Nii meenus mulle Jaan Kärneri luuletus, millele Alo Ritsing on loonud lauluviisi: “Õitses kevad, lokkas suvi õhus, maal ja vees. Metsas laulis turteltuvi, jõgi maja ees”. Ma ei näinud turteltuvi, küll murul päikesesoojuses oleles sõbralik kass ja jõe asemel on Söötidel ruumikas ujula, mille ühel küljel on kõrged kaljud ja nende äärtel puud. Ühele kõrgpuule on kinnitatud pikk köis, selleks, et selle otsas võib end hõljutada vee kohale ja siis vette hüpata. Seda tarzanlikku stiili kasutasid nooremad mehed, teised meessoost isikud sukeldusid vette elegantsete hüpetega, aga ainult hüppelaulalt. Daamid, endi kauniduses, ainult ujusid; võibolla nad jälgisid ka tarzane, kas hirmuga või imetlusega või mõlemaga. Naiste emotsioone ma päriselt ei mõista.
Üldiselt ma hindan naiste osa tänapäeval. Näiteks EV Välis-ministeeriumis töötajaist umbes kaks-kolmandikku on naised, neist on paljud diplomaadid välisriikides. EV ÜRO Missiooni koosseisus New Yorgis on ju ka kolm meest ja neli naist (mitte arvata, et nüüd arutan New Yorgi koosseisu). Mul on aastate jooksul võimalus ja au olnud mõnevõrra suhelda ja jälgida naisdiplomaatide tööd. Ma olen leidnud, et naised, võrreldes meestega, oma delikaatsusega ja samal ajal olles asjalikud, väldivad “faux-pas’id”.
Oli ju peamiselt üliõpilas-organisatsiooni suvepäev. Nii lubatagu mul siin tsiteerida kauaaegset üliõpilaspõhilaulu “Gaudeamus Igitur”. See laul tervitab noorust, akadeemiat, naisi ja riiki (mainitud järjestuses). Tervitussalm naissoole on:
“Vivant omnes virgines
faciles, formosae;
Vivant et mulieres
tenerae, amabiles,
atque laboriosae.”
Tõlkes: “Elagu kõik neiud, meeldivad ja kaunid; elagu naised õrnad, armastusväärsed, töökad samuti.”
Lisaks informatsioonile on selle kirjutise eesmärgiks minu soovituse avaldus, et toimuks kodueestlaste ja väliseestlaste vaheline mitmekülgne suhtlemine ja käitumine, tunnetega, et oleme ühised eestlased – Eesti on üks. Sõnastus “Eesti on üks” on võetud EV Mõõdukate partei 1992. aasta valimisloosungilt.
Olev Olesk
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas valimistel osales üle 1000 valija
EKN valimisi korraldab Valimiste Peakomitee juhatus, kuhu kuuluvad esimehena Naani Holsmer ning liikmetena Jüri Laansoo ja Jaan Arro.
Peale valimiste väljakuulutamist tutvustati Eesti Elu veergudel kanditaate mai kuu alguses. EKN valimiskorra alusel valitakse 25 esindajat esitatud 28 kanditaadist. Kandidaatide elulood ilmusid 4. mai Eesti Elus, mis andis lühiülevaate iga kandidaadi elust kui tegevusest.
Üldvalimised olid välja kuulutatud juuni kuuks ning viimaseks postitus tähtpäevaks oli 29 juuni 2007.a. Arvestades kiriposti teenindust võis õigeaegselt postitatud valimismaterjale saabuda veel nädal aega hiljem.
Tagastatud valimise materjalid koguti EKN kontoris ning pandi kassakappi hoiule. Sellega on tagatud valimismaterjalide puutumatus. Valimisdokumente tagastati umbes 1000 ümbrikus, kuid täpne osavõtjate arv selgub häälte lugemisel. Kui arvestada, et perekond kasutas ühte ümbrikut oma hääletussedelite tagastamiseks, siis on usutav, et hääletusest võttis osa umbes 1200 eestlast. See on enam-vähem võrdne eelmise valimiste osavõtuga.
Valimistulemuste kindlakstegemine on määratletud EKN valimiskorras ning on ajaliselt kavandatud augusti kuu algusesse.
Valimiste läbiviimine kui häälte lugemine on meie ühiskonnale omapäraselt läbiviidud vabatahtlike poolt. Nii valimismaterjalide postitusel osalenud abilistele kui eelolevale häältelugejatele võlgneme tänu osutatud suure ja tõhusa abi eest.
Valimiste Peakomitee avaldab tänu Kanada eestlaskonnale kes võtsid osa hääletusest. Hääletusest osavõtmisega andsite oma toetuse EKN-i tegevusele rõhutades, et EKN-i esindajad on Kanadas eluneva eestlaskonna poolt valitud. Oma osalemisega EKN valimistel olete andnud ka oma hääle ja toetuse EKN tegevusele.
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas
(Jaan Leppa andmetel)
Laulatati Sirje Aleksandra Viise ja Stefan Müller
Laulatus toimus 30. juunil Toomkirikus Tallinnas
Mõni päev varem regist-reeriti noorpaar viiulikvar-teti saatel Baden-Badenis Saksamaal. Sellele järgnes Schwartzwaldi imekaunis looduses väikene vastuvõtt kolme Alpi pasuna muusika saatel.
Laulatusel Tallinna kirikus mängis Toomkiriku organist Ene Salumäe ja laulis Püha-vaimu kiriku koor Riho Ridbecki juhatusel. Talituse viis läbi pruudi onu Mihkel Viise.
Pärast laulatust sõitis noorpaar valge hobukaarikuga Kolme Õe restorani, kus neid ootasid tervituslaulud väikeste Saaremaa poiste sekstetilt nimega Hundi-nuiad, kelle dirigent on Mari Ausmees.
Õhtusöögile asusid pulma-lised Eesti torupilli muusika saatel, ka kõlas sel mõnusal koosviibimisel imeilus kand-lemuusika. Mõlemat pilli mängis Piia Kaljukivi.
Sirje ja Stefan Müller-Viise jäävad elama Berliini, pulmareisi teevad nad aga Bangkoki ja Bali saarele.
Sirje tegutseb ooperilauljana Saksamaal, otsides seda “võimalust” nagu iga noor kunstnik. Peigmees Stefan pärineb ka muusi-kaalsest perekonnast – isa mängib viiulit Oberkirche orkestris, ja Stefan ise on pasuna (french horn) puhuja. Stefan on nn. “Strategic Planner” kuulutusfirmas Berliinis, ning töötab konsultandina teiste ettevõtetega.
Krista Leppikson
Riina Viise
Venemaa taganemine relvastusleppest teeb rahutuks
Kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots peab Venemaa otsust taganeda Euroopa tavarelvastuse piiramise leppest pikemas perspektiivis Eestile julgeolekuriskiks. «Ma ei arva, et praegu on põhjust muretseda julgeoleku pärast, kuid pikemas perspektiivis on põhjust rahutuseks,» ütles Laaneots täna ühisel pressikonverentsil Eestis viibiva NATO sõjalise komitee esimehe kindral Raymond Henault’ga.
Kaitseväe juhataja nentis, et kui Venemaa tõepoolest leppest taganeb, siis ei saa tema läänenaabrid enam kontrollida Vene relvajõudusid nagu seni. Samuti annab see Laaneotsa sõnul Venemaale vabad käed liigutada oma üksusi Eesti piiri lähedal.
VES/BNS
E.V Suursaadiku sõnavõtt INTER-ASSO 15 kongressi avaistungil Prahas
Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni INTER-ASSO 15 kongressi avaistungil Praha Hradis 22. juunil 2007.
Härra President! Daamid ja härrad!
Eesti Vabariigi Suursaadikuna esindan riiki, mille ajalugu viimase sajandi vältel ilmutab teatud sarnasust Tshehhi ajalooga. Nii eestlaste kui ka tshehhide ühiskondlikus mälus on olemas selge koht poliitvangide, samuti poliitilistel motiividel inimesi arreteerinud rezhiimide jaoks. Just seetõttu pole poliitiliste repressioonide teema ei ajaloolaste ja poliitikute hulgas ega ka avalikkuse ees oma aktuaalsust kaotanud.
Pole juhuslik, et Eesti pealinnas Tallinnas on teiste muuseumide hulgas olemas ka Okupatsioonide Muuseum,. kus ekspositsioon kajastab totalitaarrezhiimide kuritegusid, kaasa arvatud kuriteod ja ebaõiglus poliitvangide suhtes. Kaks endist poliitvangi, hr. Mart Niklus ja hr. Kalju Mätik viibivad täna selles saalis koos meiega.
Ajaloo ja ideoloogiate lõppu, nagu seda on deklareerinud mr. Francis Fukuyama ning mis edaspidi toovat meile õnne, on raske mõista. Maailmas on veelgi enam riike, kus poliitilisi vabadusi surutakse maha ja vangistatakse dissidente, kui me seda sooviksime. Seetõttu on demokraatia edendamine ja tugevdamine aktuaalne nagu alati.
Poliitvangide kannatuste tunnustamine on eluliselt tähtis mitte üksnes humaansetel põhjustel, vaid ka selleks, et pöörata tähelepanu nendele ohtudele, millega tänapäeva maailmas demokraatia pidevalt silm silma vastu seisab.
Võtke vastu mu tervitus INTER-ASSO 15. kongressile ning lubage mul demokraatlike väärtuste kaitsmisel soovida palju edu! Tänan!
Mati Vaarmann,
Eesti Vabariigi Suursaadik Tshehhi Vabariigis
Saabus “Kajaka” salga VIII lend
Kajaka Salk, vasakult: kotkajuht Silver Tamm, gdj. Liina Siniveer, skj. Valdik Kask, kodutütarde rühma juht Merle Piiskop
Läinud üheteistkümne aasta jooksul on 37 Eesti gaid-, skaut-, kodutütarde- ja noor-kotkaste juhti viibinud Ameerika-Eesti Heatahtliku Seltsi kutsel USA-s skautlikul treeningul. Juuli 13. 2007 saabuvad Lakewoodi neli järjekordset noort tegevjuhti osaledes “Kajaka” salga õppeprogrammis. “Kajaka” salga õppeprogramm on EABS-i ja USA Eesti Gaidide- ja Skautide Malevate ühisettevõte.
Ameerika-Eesti Heatahtlik Selts organiseerib ja tasub suurema osa õppereisi kuludest, tasub lennupiletid, hangib USA viisad ja haigla-kindlustused, annab päevaraha, kingib skautlikke käsiraamatuid ning tasub kodutütarde/noorkotkaste laagrimaksud. USA Eesti Gaidide- ja Skautide Malevad hoolitsevad gaidide ja skautide laagrikulude eest.
“Kajaka” salga õppeprogrammi juhiks ja peainstuktoriks on vilunud skm. “Emu” Saarniit, kauaaegseteks instruktoriteks gdr. Enda-Mai Holland, skm. Thomas Vaga ja skm. Tiina Fischgrund. Paljud teised gaid- ja skautmasterid on esitanud loenguid; gdr. Urve Põhi on korduvalt olnud “kajakate” võõrustajaks. Endine ERKÜ esimees Juhan Simonson on korduvalt esitanud ettekandeid organiseeritud eestlaskonna tekkimisest ja tegevusest USA-s. Paljud USA eestlased on toetanud EABS-i tegevust majanduslikult, olnud võõrustajateks ja sõidutanud “kajakaid” lennuväljadelt Lakewoodi laagrisse või New Yorgi ümbruses asuvaid vaatamisväärsusi külastama. “Kajakad” tutvuvad Eesti Arhiiv Ühendriikides tegevusega, külastavad Lakewoodi ja New Yorgi Eesti Maju ning Pühavaimu kirikut Lakewoodis.
Teisel programmi nädalal “kajakad” tegutsevad USA Eesti Gaidide ja Skautide Malevate suvelaagrites malevate ja laagrijuhtide alluvuses alljuhtidena. Enne tagasisõitu on noortel võimalus külastada New Yorgi linna.
“Kajaka” salga VIII lennu koosseisu kuuluvad Silver Tamm, Liina Siniveer, Valdik Kask ja Merle Piiskop. Kotkajuht Silver Tamm sündis Tormas 1983. a., lõpetas Torma Põhikooli, Jõgeva Gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli Kehakultuuri teaduskonna. Tamm astus 1992. nooreks kotkaks, oli alates 1998. Torma NK rühmapealik ja hiljem Kaitseliidu Jõgeva Maleva palgaline instruktor-noortejuht. Tamm on olnud 1999. a. saadik KL Jõgeva Maleva liige ja hiljem ühtlasi Lääne prefektuuri abipolitseinik. Kotkajuht Silver Tamm määrati hiljuti Noorte Kotkaste peavanema kohusetäitjaks. Osa võtnud paljudes laagritest.
Gaidjuht Liina Siniveer sündis Keilas 1983. a., õppis Keila Gümnaasiumis ja lõpetas Noarootsi Gümnaasiumi ning Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja etnograafia alal. Astus gaidiks 1995. a. Oli Keila gaidrühma salga- ja rühmajuht, praegu Eest Gaidide Liidu infolehe toimetaja. Liina Siniveer on tegutsenud “Postimehe” suve-reporteria ja Hiiu lehe toimetajana. Astub peale suve lõppu “Eesti Päevalehe” teenistusse. Siniveer on osa võtnud kolmest suurlaagrist ja Rootsi Eesti Gaidide Maleva suurlaagrist 1996. aastal.
Skautjuht Valdik Kask sündis Tallinnas 1982.a. Sai alg- ja keskhariduse Tallinna ja Keila koolides. Valdik Kask lõpetas hiljuti viie aastase koolituse koos praktikaga Soomes mööblimeistrina. Kask astus skaudiks 1994. a. Keila “Okaskannel” lipkonda, kus ta on tegutsenud vanemskautide, hundu- ja lipkonna juhina. On olnud “Rävala” Skautide Maleva majandusjuht ja lõpetanud Metsamärgi kursuse. Kask on osa võtnud paljudest laagritest Eestis, samuti laagritest Soomes ja Taanis. Valdik Kask on töötanud ärides ning ehitus- ja remonditöödel.
Kodutütarde juht Merle Piiskop sündis Karksi-Nuias 1988. a. Ta lõpetas tänavu gümnaasiumi. Astus kodutütreks 2001. a. ja on Rõuge Kodutütarde rühmajuht ning Rõuge Noorte Volikogu esimees. Piiskop on osa võtnud kolmest kodutütarde suurlaagrist ja on suviti töötanud Rõuge turismiinfokeskuse infotöötajana. Merle Piiskop esitab augustis sooviavalduse edasiõppimiseks pedagoogilisse seminari eesmärgiga tegutseda palgalise noortejuhina.
“Kajaka” salga õppereisi peakorraldajaks on EABS-i esimees Priit Parming, korraldavasse toimkonda kuuluvad laekur Endel Pool ja Valdur Pratka. “Kajakad” esinevad Lakewoodi Eesti Majas reede õhtul 20. juulil kell 19:00.
Priit Parming
EABS-i esimees
“Pillipuhujanaine” – kas liiga aus ja ebamugav?
Ühest ebatavalisest proosadebüüdist
Kristiina Ehin. Foto: ekspress.ee
Eesti kriitikuile jäi Kristiina Ehini esimene proosaraamat paljuski mõistetamatuks.
Kolm kuud pärast Kristiina Ehini “Pillipuhujanaise ja pommipanijanaise” ilmumist imestasin ja imestan ikka veel, et sellest raamatust on nii vähe kirjutatud. Üks tõsiselt võetavamaid eesti luuletajaid kirjutab oma esimese proosaraamatu, aga ajakirjad ja ajalehed vaikivad. Mõtlesin, et küllap on asi nõnda sellepärast, et see raamat on nii omapärane ja kardetakse seisukohta võtta. Mõtlesin veel, et Ehini naiste-meeste teema käsitlemine, mis selles raamatus ikka jälle esile tuleb, on paljudele vahest liiga aus ja ebamugav.
Põgusalt väljendasid korraks oma imestust (ja ka imetlust) Kaarel Kressa (Päevaleht 20.01.) ja Veiko Märka (Eesti Ekspress 16.03.), aga see oli kõik. Siis äkki ilmusid kirjandusajakirja Looming märtsi- ja aprillikuu numbris Mihkel Muti ja Mihkel Kaevatsi arvamused, mis ainult tõendasid minu kahtlustusi.
Mutt pühendab oma aasta proosaülevaates Ehini raamatule ühtekokku kaheksa üleolevat ja pealiskaudset rida. Küllap mõistes, et ei tohi seda raamatut päriselt ignoreerida, ei julge ta ometi kindlat seisukohta võtta. Selle asemel teeb Mutt paar tühja ning upsakat märkust. Kaevats seevastu võtab väga kindla seisukoha, aga jääb mulje, et selle seisukoha on ta kujundanud ammu enne Ehini raamatu lugemist.
Joon meeste ja naiste vahel
Läbi artikli kordub ikka üks ja seesama väide: nendes “meestele näpuga näitavais juttudes” vastanduvat “naise lihtsameelsus (ja sellega nähtamatult seotud siirus, headus jne, nagu vene muinasjuttudes)” “mehe kainelt kalkuleerivale, arvestuslikule, igavale täiskasvanud maailmale”. Siin paistab olevat tegu Kaevatsi enda kindlusetusega või siis saab ta neist juttudest lihtsalt valesti aru.
“Rasked ajad” on mõneski mõttes selle raamatu keskne jutt, mis on kirjutatud ühe vanema ja tuntuma eesti regilaulu “Venna sõjalugu” taustal. Naine Ehini jutus mõtleb “nendele tänapäeva meestele, kes astuvad töölt tulles üle ukse mitte koju, vaid sõtta. Nad võtavad saapad jalast, vahetavad sokid ja teevad arvuti lahti. Et lasta, vastast võita ja vallutada”. See naine ootab oma mehe “kojutulekut” virtuaalsest sõjast samamoodi nagu abikaasa või õde regilaulus “Venna sõjalugu”.
Naine mõtiskleb, kuidas see oli, kui mehed päriselt sõtta läksid, olid ära kümme, kakskümmend viis aastat ja tulid koju “vigasena ja hallipäiselt … kui emad olid surnud ja õed ja armsamad vanaks saanud”. Ja kui naised siis küsisid, kas mees neid sõjas ikka tihti meenutas ja kas ta kangesti koju tagasi tahtis, vastas mees, et tahtis hoopis paremat mõõka, imearsti ja raudrüüga surematut hobust. See on “vastus, mis tõmbab julma joone meeste ja naiste, õdede ja vendade, emade ja poegade vahele”, tõdeb Ehin. See ei ole näpuga näitamine ega kentsakas võrdlus, nagu väidab Kaevats. See on traagiline tõde, ja siin on naiste ja meeste vaheliste keeruliste suhete juured, mida Ehin esile toob. See oli nii, on tänapäevalgi nii, et poisid õpivad sõduriteks, kas tahavad või ei.
“Rasked ajad” on suurepärane mitmekihiline jutt. Ühelt poolt on see väga eestipärane: paaril leheküljel on otsekui kristalliseerunud kujul kirjas suur osa Eesti kultuuriajalugu. Teisalt on see jutt juba tähelepanu äratanud näiteks Iirimaal, kus “Venna sõjaloo” temaatika on tundmatu. Raamatu lood on omapärased muinasjutud – ehtsad ja mitmekihilised, tänapäevased, aga samas ürgsed. Ehini raamat on nagu hea luulekogu – iga kord, kui selle kätte võtad, võid leida midagi uut.
Ilmar Lehtpere
EPL
Eesti üks huvitavamaid noori luuletajaid KRISTIINA EHIN sündis 18. juulil 1977 Raplas luuletajate ja tõlkijate Andres Ehini ja Ly Seppeli tütrena.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli “Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist”. Kristiina Ehinil on ilmunud 4 luuletuskogu: “Kevad Astrahanis: luuletusi 1992–1999” (Tallinn 2000), “Simunapäev” (Tallinn 2003), “Luigeluulinn” (Tallinn 2004) ja “Kaitseala” (2005). Noore luuletaja kõik luulekogud on äratanud suurt tähelepanu. Kui keskmiselt müüakse tänapäeva autorite luulekogusid sadakond, siis Ehini “Luigeluulinna” kolm tiraazhi – kokku 1100 eksemplari – müüdi kõik maha ning teos ei ole enam saadaval.
“THE DRUMS OF SILENCE”, valik Kristiina Ehini ingliskeelseid luuletusi Ilmar Lehtpere tõlkes, on ilmunud Inglismaal (Oleander Press, Cambridge, 2007, 90 lk.). Raamat on saadaval ka Kanadas. Kakskeelne variant, Noorkuuhommik – New-Moon Morning, ilmub Eestis 2007.a. septembris (Kirjastus Huma, Tallinn).
Ilmar Lehtpere andmetel
Tunnustus Marcus Kolga filmile “Gulag 113”
Filmi Gulag 113 reklaamplakat
Kanada eestlase Marcus Kolga dokumentaalfilm “Gulag 113” oma vanaisa saatusest võitis 22. juunil CEMA (Canadian Ethnic Media Association) auhinna. Nii trükimeediast, raadiost kui TV-st valis CEMA 2 laureaati.
Film jälgib 89-aastase Kanada eestlase Eduard Kolga, kunagise Nõukogude Gulagi laagri vangi teekonda tagasi nendesse paikadesse, kus tema ja miljonid teised ida-eurooplased kogesid laagriõudusi peaaegu 60 aastat tagasi.
Kolga lugu, täis sunnitööd ja nälgimist Punaarmee valitsuse all on liigagi tuttav mõnedes ühiskondades – eestlaste, lätlaste, leedukate, ukrainlaste ja soomlaste hulgas – kes samamoodi kannatasid nõukogude töölaagrites Teise maailmasõja ajal, kuid laialdaselt tundmatu Lääne ühiskonnas.
“Läbi oma vanaisa valusate mälestuste, taastades tema kunagist lugu tahtsin ma tõsta nii teadlikkust Stalini julmusest kui “inimlikustada” statistikat, milles Stalini rezhiim nägi vaid sõja järelkaja”, ütles filmi autor ja produtsent Marcus Kolga.
Lisaks mõjuvatele kaadritele Eestist ja Venemaalt, sisaldab film muuhulgas haruldasi kaadreid ajaloolistest lahingutest ning ka intervjuu Pulitzeri preemia võitnud ajakirjaniku Anne Applebaumiga.
Tänukõnes CEMA’le rääkis filmi autor Marcus Kolga, et kui ta esimest korda vanaisale tutvustas ideed pöörduda tagasi Venemaale Gulag’i laagrisse, oli vanaisa selle suhtes väga kahtlev.
“Äkki vene valitsus võtab ta kinni selle eest, et ta 60 aastat tagasi Gulagi laagrist ja Punaarmeest põgenes? Kas vanaisa 89-aastaselt suudab vastu pidada selle pika reisi Põhja-Venemaale Kotlasele? Ma tänan sind, Eduard, et jagasid oma lugu kanadalastega ja kogu maailmaga,” kõneles Marcus Kolga auhinna vastuvõtmisel. Ta tänas ka eesti ühiskonda, kes on filmi toetanud ja selle omaks võtnud.
Marcus Kolga mainis oma tänukõnes ka aprillirahutusi Eestis ja sellele järgnenud Moskva sponsoreeritud küberrünnakuid ja Eesti saatkonna piiramist Moskvas. Sellega seoses tänas Kolga eesti ja balti ühiskondade suurt sõpra, Kanada liberaalist parlamendisaadikut Bryon Wilfert’it, kes on olnud Eesti – ja ka selle filmi – suur toetaja Ottawas . Ilma tema tõsise seisukohavõtuta poleks see uus agressioon pälvinud Kanada praeguse valitsuse tähelepanu.”
VES/Eesti Elu
Eesti idüllis küpsesid USA tulevased Vene-eksperdid
Eric A. Johnson, Eesti USA saatkonna pressiatashee
Eesti kooliga mehed väärikas seltskonnas: Valges Majas peavad 1947. aastal president Harry S. Trumani (vasakult) ja abiriigisekretär Robert Lovettiga nõu riigidepartemangu poliitika planeerimise osakonna direktor George F. Kennan ja riigisekretär Marshalli eriabi Charles E. Bohlen. Foto: Postimees
Suure sõja eelne Eesti lummas siin töötanud diplomaate, kirjutab USA saatkonna pressiatashee Eric A. Johnson. Eesti oli ka paik, kuhu USA diplomaadid tulid õppima vene keelt. tulevased Vene-eksperdid said sellest maast just siin esimese aimduse.
Ma olin lõputult pahane oma võimetuse peale õppida eesti keelt. Nii kirjutas Irena Wiley oma memuaarides «Around the Globe in 20 Years» (1962). Poola päritolu Irena Wiley oli USA viimase sõjaeelse Eesti-saadiku abikaasa, andekas lingvist, kes rääkis lisaks poola keelele vabalt inglise, prantsuse, vene, itaalia, saksa ja hispaania keelt.
1920. ja 1930. aastatel polnud riigidepartemangu välisteenistuse koolis sellist võõrkeelte õppimise võimalust nagu tänapäeval. Kui riigidepartemang arvas, et kellelgi on vaja võõrkeelt õppida, saadeti ta ülikooli. Muidu eeldati diplomaatidelt, et nad saavad hakkama nende võõrkeeltega, mida nad juba oskasid – tavaliselt olid need prantsuse, saksa või hispaania keel –, või siis pidid nad keelt kohapeal õppima.
Bordeaux’s USA konsuli pojana sündinud saadik John C. Wiley rääkis vabalt prantsuse keelt ning tänu tema varasematele töökohtadele Saksamaal, Austrias, Hispaanias ning Ladina-Ameerikas ka saksa ja hispaania keelt.
Kuigi Wileydel ei õnnestunud kunagi eesti keelt ära õppida, üritasid nad alati teha seda, mis õige. Proua Wiley meenutab, kuidas John leidis Eestis oma keeleprobleemile uue lahenduse: «Oma jahmatuseks sai ta protokolliülemalt teada, et pärast oma volikirjade presidendile esitamist peab ta pidama Eesti armeele tervituskõne. Ta kirjutas toreda kõne, mille lasi tõlkida perfektsesse eesti keelde, ning harjutas seda siis meie kokaga.»
Kuigi Wileyd baseerusid Riias, seadsid nad Tallinnas Vabaduse väljakul (Vabaduse väljak 7–14) sisse oma teise residentsi, kus töötasid eestlased. Heino Taremäe kirjutas (artiklis «Ameerika Ühendriikide diplomaatilised esindused Balti riikides 1922–1940», Kultuur ja Elu, märts ja aprill 1993), et Wileyd veetsid suurema osa oma Balti ametiajast Tallinnas – ilmselgelt olid nad Tallinnast sisse võetud.
Kuid tulgem tagasi proua Wiley 1938. aasta 24. novembri mälestuste juurde. «Suur hetk saabus: John, valge lipsu ja frakiga, võttis peast mütsi ning saluteeris graatsiliselt väljakule kogunenud sõduritele,» meenutab ta. «Paljapäi kandis ta oma kõne veatus eesti keeles ette. Ta oli kleepinud oma kõne mütsi sisse ning sai sealt ilma probleemideta maha lugeda. Eestlased olid vaimustatud, et John oli võtnud vaevaks eesti keele nii kiirelt selgeks õppida, ning imetlesid tema keelteõppimise annet.»
Ühendriikide diplomaadid tulid 1920. ja 1930. aastatel Eestisse, et viia lõpule oma keeleõpe. Kuid nad tulid siia õppima pigem vene keelt. Põhjus oli lihtne: USA kehtestas 1933 aastal Nõukogude Venemaaga diplomaatilised suhted.
USA Riia esindus teenis peamiselt koolituse eesmärke, sest seal koolitati neid diplomaate, kes hiljem asusid tööle 1934. aasta märtsis Moskvas avatud USA saatkonnas.
USA esindus Tallinnas – nagu ka kogu ülejäänud Eesti – mängis samuti rolli USA diplomaatia ning diplomaatide arengus. Just sellistes kohtades nagu Tallinn, Narva-Jõesuu ja Petseri hakkasid mitu esimest diplomaati, keda riigidepartemangus hiljem nimetati vene ekspertideks, austama ning hindama vene kultuuri, muutudes samas üha ettevaatlikumaks Nõukogude Liidu suhtes.
Vähemalt kaks uue USA saatkonna kolmandat sekretäri, George F. Kennan ja Charles E. Bohlen, olid veetnud osa oma varasest karjäärist Eestis.Kennani ja Bohleni esimene ülemus Moskva saatkonnas, teine sekretär Loy W. Henderson oli samuti Eestis sage külaline: kolme aasta jooksul (1927–1930), kui ta baseerus Riias, olid tema vastutusalas Balti riigid.
Seal kohtus ja abiellus Henderson oma läti päritolu abikaasa Elise Marie Heinrichsoniga. Kuid Hendersoni sidemed Eestiga lähevad tagasi veelgi varasemasse aega. Töötades Ameerika Punase Risti liikmena Vabadussõja ajal Eestis, teenis Henderson 1920. aastal välja Eesti Vabadusristi ning 1923. aastal Eesti Punase Risti ordeni («Ameeriklane, kes teenis välja Eesti Vabadusristi», Eesti Ekspress 17.5.2007). Hiljem teenis Henderson USA suursaadikuna Iraagis, Iraanis ning Indias.
Hendersoni võimeka käe all oli nii Kennanile kui ka Bohlenile määratud teha suuri tegusid. George F. Kennanist sai 1952. aastal USA suursaadik Nõukogude Liidus (kuid ainult kuueks kuuks, sest Stalin kuulutas ta peagi persona non grata’ks) ning hiljem Jugoslaavias. Charles E. Bohlenist sai Kennani järel USA suursaadik Nõukogude Liidus ning hiljem USA suursaadik Filipiinidel ja siis Prantsusmaal. Kuid mis veel tähtsam – need kaks meest koos oma riigidepartemangu kolleegide Dean Achesoni, Averell Harrimani, Robert Lovetti ja John McCloy juunioriga mängisid võtmerolli USA sõjajärgse välispoliitika kujundamises, sundides Ameerika Ühendriike isolatsionismi tagasipöördumise asemele omaks võtma jõulist globaalset rolli.
Oma raamatus «The Wise Men: Six Friends and the World They Made» (1997) kirjeldavad Walter Isaacson ja Evan Thomas, kuidas need sõbrad ei olnud mitte ainult USA Nõukogude Liidu ohjeldamise poliitika arhitektid, vaid ka president Harry S. Trumani doktriini ning Marshalli plaani autorid.
Nii Kennani kui Bohleni esimene kokkupuude Nõukogude Liiduga oli Eestis. Saksa keele oskaja Kennan saadeti vene keelt õppima Berliini ülikooli, prantsuse keelt osanud Bohlen õppis Pariisis. Et need kaks noort diplomaati olid otsustanud spetsialiseeruda Venemaa küsimustele, pidid nad saama selles vallas ka praktilisi kogemusi.
Pulitzeri võitnud raamatus «Memoirs» (1967) ütleb Kennan olukorda kirjeldades, et kuna Nõukogude Liiduga mingeid suhteid polnud, piirdus tegevusväli kolme Baltimaa pealinnadega. Seal olid Ameerika Ühendriikide valitsusel konsulaar- ning diplomaatilised esindused.
Kennan meenutas oma Eestisse saabumist 1928. aasta juulis nii: «Esimene ametisse määramine, mis oli osa minu esialgsest Venemaa-koolitusest, oli asekonsuli amet Tallinnas. Tallinn oli siis, ja ma loodan, et on ka praegu, kaunis hansalinn – Saksa Lübecki põhjamaine jäljend –, mida ümbritses kohatu, kuid mitte ebameeldiv, samas aga puhtalt vene agul.»
Oma mälestustes «Witness to History» (1973) oli ka Bohlen samamoodi vaimustunud: «Ma veetsin kaks suve Eestis, need olid veetlevad, kuid mis veel tähtsam – võimaldasid mul vene keele vabalt selgeks saada, sest sellest hetkest, kui ma juuni lõpus Eestisse saabusin, kuni lahkumiseni septembri keskel ei kõnelnud ma peaaegu sõnagi inglise keelt.»
Nii Kennan (kes viidi 1929. aasta jaanuaris üle Riiga) kui ka Bohlen veetsid Eestis vaid lühikese aja, kuid need otsustavad kuus kuud mõjutasid neid elu lõpuni.
Nagu Bohlen selgitas: «Mind saadeti Eestisse, mis oli sel ajal iseseisev. Ma elasin venelaste pansionaadis, kus ma süüvisin vene keele kõlasse. Pansionaat asus Narva-Jõesuus, endises vene puhkekeskuses, kus oli suurepärane rand ning mis asus umbes nelja sõidutunni kaugusel Tallinnast. Hungerburgi nime all oli see olnud St. Peterburgi peamine suvine puhkekoht.»
Kennan räägib, et elu Serebrjakovi õdede pansionaadis järgis tsaari-Venemaa sajanditevanust kõrgklassi stiili. Hommikuti olid keeletunnid. Lõuna oli väga hilja, umbes kell neli.
«Siis me tegime lõunauinaku, järgnes jalutuskäik, sageli korjasime metsas seeni,» meenutab Kennan. «Pärast hilist õhtusööki seati õues üles samovar ning siis me vestlesime kahe-kolme tunni jooksul nagu Tshehhovi tegelaskujud filosoofia ja moraali teemadel, kandsime ette luuletusi, rääkisime poliitikast ning jõime teed.»
Tundub, et Narva-Jõesuu rand jättis Bohlenile samasuguse jälje nagu hiljem Wileydele («Taasavastades Maria Laidoneri saladust», Eesti Ekspress 5.4.2007).
Bohlen selgitab: «Üks veetlev tunnus Narva-Jõesuu elus oli rand. Liiva veetud joontega oli see jagatud kaheks osaks. Vasakul suplesid alasti naised, paremal ujumiskostüümides mehed. Ma veetsin mitmeid tunde rannas, kuid alati oli uudne näha parve alasti Eesti iludusi. Eestlased on ainulaadselt kaunis Skandinaavia päritolu rass – pikad, blondid ning võrreldes venelastega hea kehaehitusega.»
Irooniliselt oli 1920.–1930. aastate Eesti suutnud säilitada need vene kultuuri traditsioonilised elemendid, mis kaotati Nõukogude Liidus. Oma võõrustajatelt Narva-Jõesuus õppis Bohlen austama pigem vene, mitte Nõukogude kultuuri.
«Õed Serebrjakovid olid pärit Leningradist, millele nad alati viitasid selle ennesõjaaegse nimega St. Peterburg,» kirjutab Bohlen. «Mõlemad olid tugevalt bolshevikevastased ning elasid lootuses, et ühel päeval see õudus lõpeb ning nad saavad minna tagasi vanale Venemaale, koos tsaari ja aristokraatiaga.»
Üks õdedest oli kõrgelt haritud ning olnud õpetaja Smolnõi instituudis. Just tema innustas Bohlenit huvituma vene kirjandusest – klassikutest nagu Tolstoi, Dostojevski, Turgenev, Tshehhov jt.
Bohlen huvitus vene kultuurist kogu oma elu. Kirjutades oma memuaare, ütles ta vene keele kohta: «See on ilus keel, suurepärane muusika ja luule jaoks, sest selles on nii palju täishäälikuid. Mul ei olnud kunagi erilisi raskusi vene keele õppimisel ning ma naudin endiselt selles keeles lugemist ja kõnelemist.»
Kennani meenutused vene keele õppimisest Eestis on väga sarnased Bohleni omadega. «Minu õpetaja oli laostunud ukrainlane,» meenutab ta. «Ta ei teadnud midagi keelte õpetamisest, kuid tema vooruseks oli see, et peale oma emakeele, ukraina keele, ei rääkinud ta sõnagi ühtki muud keelt peale selle, mida ta pidi õpetama.»
Nagu Bohlen, õppis ka Kennan vene keelt austama just Eestis: «Siis ja seal tekkis minus armastus selle suure vene keele vastu, mis on nii rikas, sisukas, musikaalne, mõnikord õrn, mõnikord maalähedane ning brutaalne, mõnikord klassikaliselt karm. See armastus ei jätnud mind kunagi ning moodustas lisaks mingil kummalisel kombel lakkamatu jõuallika ning kindlustunde, mis aitas mind hiljem süngemates ning kurnavamates eluetappides.»
Vene keel tundus Kennanile algusest peale loomuliku keelena, «mille sõnad kõlasid nii, nagu nad peaksid kõlama, ning nagu sa ootad neid kõlavat, justnagu oleksid kunagi minevikus seda keelt osanud ning nagu selle õppimine oleks omamoodi uuesti avastamine.» Ta ütleb, et asus õppimise kallale sellise naudingu ja põnevusega, et sai aasta lõpus juba vähesel määral selles keeles hakkama.
Eesti oli ka see koht, kus Kennan sai teada teistsugusest Venemaast, mis oleks võinud olemas olla. Ta veetis 1928. aasta jõulud Petseri kloostris. Seal nägi ta veidike vana Venemaad, suisa 17. sajandi Venemaad.
«Mitte keegi seal ei rääkinud ühtki teist keelt peale vene keele,» meenutab Kennan. Just seal toimus tema esimene läbimurre vene keele õpingutes.
Töötades Tallinna väikeses ning vaikses USA esinduses, oli Kennanil võimalus vabal ajal ka Eestit avastada. Koos koeraga tegi ta nädalavahetuse-ekspeditsioone Helsingisse, Narva, Tartusse, Pärnusse, Petserimaale ning saartele, «kus olid lihtsad rootsi talunike-kalameeste kogukonnad».
Isegi pärast Riiga kolimist tõmbas Kennanit Eestisse tagasi – näiteks veetis ta 1929. aastal lihavõtted Tartus, külastades tee peale jäänud Valgat.
Kuigi aeg, mis nad mõlemad Eestis veetsid, tundub olevat ideaalilähedane, ei unustanud ei Kennan ega Bohlen kunagi, miks nad siin olid: et valmistuda suunamiseks Nõukogude Liitu.
Ametissemääramised tulid peagi. Kennan reisis Moskvasse 1933. aasta detsembris koos suursaadik William C. Bullittiga, aitamaks kaasa uue USA suursaatkonna asutamisele. Bohlen saabus Moskvasse koos ülejäänud saatkonna töötajatega märtsis 1934.
Kord juba Moskvas, panid need kaks meest kindla aluse oma eluaegsele sõprusele. Kuid just Eestis hakkasid nad mõlemad mõistma Nõukogude Venemaad ning kujundasid need esimesed ülitähtsad muljed, mis saatsid neid läbi kogu elu.
Bohlen meenutas: «Kord, kui sõber Ameerikast oli mul umbes nädala aega külas, otsustasime minna Nõukogude riigipiirile. Jalutasime mööda tolmuseid teid, kuni jõudsime Eesti piiripostini. Seistes seal, vaatasime Venemaa poole. See oli minu esimene pilguheit sellele maale. Me nägime Nõukogude tunnimehi ja valvuritorne, kuid me ei saanud piisavalt lähedale, et mõnega neist rääkida.»
Proua Wiley kirjeldab oma ja abikaasa reisi samasse piiri äärde ajal, kui Teise maailmasõja pilved hakkasid kogunema: «See oli pahaendeline ja kurjakuulutav vaatepilt. Punaarmee oli puhastanud umbes veerand miili eikellegimaad. Seal oli tohutult okastraati ning tihedalt asetsevad Nõukogude vaatluspostid. Tihedas männimetsas võis näha kollaseid laike, kus puud olid maha võetud, et teha ruumi kuulipildujate pesadele. Puud olid uuesti maasse löödud, et nad toimiksid kaitsemaskeeringuna, ning kui puud olid surnud ja värvi muutnud, jäeti nad lihtsalt sinna seisma. Kaitsemaskeeringu asemel toimisid nad meenutusena eestlastele, et nende suur naaber hoidis neil pahatahtlikult silma peal.»
Wileyde visiit Eesti-Nõukogude piirile oli 1939. aasta suvel. 18. oktoobril 1939 sundis Nõukogude Liit Eestit aktsepteerima Nõukogude baaside rajamise oma pinnale. 16. juunil 1940 lõpetasid venelased teesklemise.
New York Timesi järgmise päeva väljaande esiküljelt võis lugeda: «Kaks Nõukogude invasiooni: Punaarmee marsib Lätti ja Eestisse, kus nende nõudmistele järele antakse.»
Kuigi see oli riskantne, otsustas saadik Wiley jääda kohale ning jätkas rohkem kui kuu jooksul oma ametlike ettekannete tegemist, mis raporteerisid üha halvenevast olukorrast Eestis ja Lätis. Sel ajal külastas ta ka viimast korda oma sõpra kindral Johan Laidoneri enne tema arreteerimist ning oli 21. juulil marionettriikide Eesti NSV ja Läti NSV loomise tunnistajaks.
Saadik Wiley ettekandeid luges suure huviga tema sõber ning kolleeg Moskva päevilt – Loy Henderson, kes oli nüüd riigidepartemangu Euroopa asjade osakonna asejuht.
Toetatuna Hendersoni lobby-tööst Washingtonis, viisid saadik Wiley paljuütlevad raportid, mis kirjeldasid Balti riikide tegelikku olukorda, ka reaalse tulemuseni. 23. juulil 1940 deklareeris asevälisminister Sumner Welles, et USA valitsus keeldub tunnustamast Leedu, Läti ja Eesti ebaseaduslikku ning jõuga inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Kaks päeva hiljem lahkusid Wileyd alatiseks Baltikumist, olles teinud kõik, mis nende võimuses.
Nagu Kennan, Bohlen, Henderson ning mitmed teised Eestis 1920. aastatel töötanud või õppinud diplomaadid, ei unustanud Wileyd kunagi seda väikest riiki, millel õnnestus neid ära võluda ning mis aitas kaasa nende maailmavaate kujunemisele.
GEORGE F. KENNAN sündis 16. veebruaril 1904. Diplomaat, poliitikaekspert, NSV Liidu asjatundja. Külma sõja peaideoloog ja Marshalli plaani üks autoreid.
Astus välisteenistusse 1926. aastal. 1928. aastal saadeti Tallinna saatkonna asekonsuliks. Sellega algas tema ettevalmistamine Venemaa spetsialistiks. 1929. aastal viidi üle Riiga. 1929–1931 õppis Berliini ülikoolis. Seejärel naasis Riiga, kus töötas 1931–1933. Aitas asutada Moskva 1934. aastal avatud saatkonda, töötas seal 1937. aastani ning aastatel 1944–1946.
1946. aasta veebruaris saatis USA riigidepartemangu 5542-sõnalise telegrammi, mida diplomaatia ajaloos tuntakse nime all «pikk telegramm». Sõnum ütles, millist poliitikat peaks Lääs NSV Liidu suhtes rakendama. Aasta hiljem avaldas varjunime X all artikli, kus ütles välja, et USA sõjaaegne liitlane otsib võimalusi oma mõjuvõimu laiendamiseks Lääne arvelt.
1947. aastal sai riigidepartemangu poliitika planeerimise osakonna direktoriks. Oli 1952. aastal pool aastat USA suursaadik Venemaal, kuid Stalin kuulutas ta persona non grata’ks. Seejärel töötas riigidepartemangus ja oli saadik Jugoslaavias. Suri 101-aastasena 17. märtsil 2005.
CHARLES E. BOHLEN sündis 30. augustil 1904. Diplomaat ja poliitikaekspert, Nõukogude Liidu asjatundja, Marshalli plaani üks autoreid. Astus välisteenistusse 1929. aastal. 1931–1933 valmistus saama Venemaa eksperdiks, muu hulgas käis 1932. ja 1933. aasta suvel Eestis õppimas vene keelt. Moskva saatkonnas oli ametis 1934–1935 ja 1937–1941.
Töötas Valges Majas nõunikuna, oli president Franklin D. Roosevelti tõlk Teherani (1943) ja Jalta konverentsil (1945), osales tõlgina ka Potsdami konverentsil (1945). Seejärel töötas riigisekretäri tõlgi ja nõustajana. USA suursaadik Moskvas 1953–1957.Hiljem oli saadik Filipiinidel ja Prantsusmaal.
Suri 31. detsembril 1974.
LOY W. HENDERSDON sündis 28 juunil 1892. Diplomaat. Baltimaade inkorporeerimise mittetunnustamise toetaja.
Töötades Ameerika Punases Ristis sattus Eestisse Vabadussõja ajal, teenis Narvas tüüfuseepideemiaga võitlemise eest esimese liigi Vabadusristi (1920) ja Punase Risti kolmanda klassi (1923) ordeni. Konsulaarteenistusse astus 1922. aastal. 1927–1930 töötas Riia saatkonnas, seejärel tegeles riigidepartemangus Ida-Euroopa küsimustega. 1934–1938 oli Moskva saatkonnas Bohleni ja Kennani ülemus ja mentor.
1938–1942 oli riigidepartemangu Euroopa asjade osakonna asejuht. Hiljem töötas veel Moskva saatkonnas ja riigidepartemangus, oli saadik Iraagis, Indias ja Iraanis. Suri 24. märtsil 1986.
JOHN C. WILEY sündis 26. septembril 1893. Diplomaat. Alustas karjääri Prantsusmaa saatkonna ametnikuna 1915. aastal. Oli Moskva saatkonna erakorraline nõunik 1934–1936. USA erakorraline ja täievoliline saadik Eestis ja Lätis aastatel 1938–1940. Teise maailmasõja ajal töötas valdavalt riigidepartemangus. Hiljem oli saadik Kolumbias, Portugalis, Iraanis ja Panamas. Suri 3. veebruaril 1967.
Postimees
* The Front Page reports from a number of celebrations held in commemoration of Victory Day and Midsummer. The giant bonfire, a tradition of nordic Midsummer festivities, was held at the Long Island Estonian Home.
* Ilmar Mikiver writes about Vladimir Putin’s “spirit.” As Websters Dictionary gives nine definitions to the word, Mr. Mikiver muses on which one can be used with regard to the Russian President. After analyzing recent statements, as well as the actions of Russia, Mr. Mikiver concludes that the fourth definition is the one closest to Mr. Putin: “the immaterial intelligent or sentient part of a person.” But what does that mean with regard to Mr. Putin? His aim is to “make Russia a world leader,” as he often repeats, and this is ongoing. Several examples of current events in Russia are outlined, including new rules that expand the concept of discrimination to include ideologies, societies, and politics – that is, these beliefs can be discriminated against. Of course with such broad definitions, the Russians can make broader claims of discrimination against Estonia with regard to its Russian minority.
* Vello Helk discusses selective omissions in Estonia’s history, especially by certain historians. Olaf Kuul is singled out here, as Mr. Helk points out his selective method of covering the early years of the ESSR. Certain people are discussed in-depth, while others, who were key players in arrests and other repressions, are glossed over.
* Priit Parming spoke at the Victory Day and Midsummer celebration in Long Island, NY and Lakewood, NJ. His speech, printed on page 3, discusses current events in Estonia, especially in relation to its neighbor Russia. Mr. Parming made 10 observations regarding the situation, suggesting that the situation be looked at seriously.
* Page 7 reports on the EÜS, or Estonian University Student’s Fraternity summer day in Connecticut. The oldest of Estonia’s fraternal organizations, the EÜS, continues its activities here and in Estonia. A number of members gathered to spend a pleasant summer afternoon together.
Estonia Backs NATO’s Open Doors Policy
ER/ves – Foreign Minister Urmas Paet, discussing in a meeting with the president of Montenegro in Podgorica the Balkan country’s bid to join NATO and the European Union, expressed support for the alliance’s open doors policy.
“Our opinion is that European democracies complying with NATO standards have the right to join because this will strengthen the alliance,” Mr. Paet told President Filip Vujanovic according to the Foreign Ministry.
Estonia backs Montenegro’s aim to become a full member of the US-Adriatic Charter, the minister added.
At Mr. Paet’s meeting with the head of the Montenegrin government, Zeljko Sturanovic, the politicians spoke about their countries’ economic development and discussed opportunities for cooperation in this field.
The Foreign Minister and Parliament Speaker Ranko Krivokapic talked about strengthening interparliamentary ties. Mr. Paet observed that the foundation for closer contacts has been laid by the establishment of an Estonia-Montenegro group in the Estonian parliament.
Russian President Did Not Invite Estonian Leaders to Finno-Ugric Festival
ER – Russian President Vladimir Putin has not invited Estonian leaders to a Finno-Ugric festival in the Mordovian republic.
The Russian head of state invited the president of Finland and the prime minister of Hungary to the Finno-Ugric culture festival taking place in the Mordovian republic but none of Estonian leaders was extended an invitation.
A three-way meeting between the Russian president and the leaders of the two Finno-Ugric countries will take place in the Mordovian capital, Saransk, on July 19 at Mr. Putin’s initiative.
Representatives of the state chancellery and the Foreign Ministry have admitted that Estonian leaders have not been invited to the festival of kindred peoples. Estonia has been invited to participate in the cultural events of the festival and this is being coordinated by the Moscow-based cultural attaché Andra Veidemann.
65 000 People Attended Estonian Young People’s Song and Dance Festival
ER/ves – The 10th Estonian Young People’s Song and Dance Festival drew a viewing public of 65,424. In addition, more than 35,000 singers, dancers and musicians, incusing teachers and chaperones, took part in the festival.
There were 127 dance groups with more than 7,800 dancers and about 1,200 teachers participating in the dance festival in the Kalev Stadium, where three shows were performed for the public.
Participants in the Song Festival on Sunday numbered more than 26,000 from 831 choirs, with 1,600 additional musicians from 47 bands, and adults accompanying the young participants.
Fourteen foreign groups with more than 600 musicians also participated in the festival, hailing from the Republic of South Africa, Norway, Germany, Australia, Canada and Sweden.
U.S-Baltic Relations Mark 85 Years of Turmoil and Peace
Russia need not fear democratic, peace-loving neighbors, U.S. envoy says
By Vince Crawley
USINFO Staff Writer
Washington — July marks the 85th anniversary of continuous U.S. diplomatic relations with the Baltic nations, and American officials say their support for the hard-earned freedom of Estonia, Latvia and Lithuania in no way is meant to intimidate modern-day Russia.
“Their democratic ideals and their democratic success is not a threat to anyone, least of all their great neighbor Russia,” U.S. diplomat Daniel Fried said in mid-June. Fried is assistant secretary of state for European and Eurasian affairs.
“The United States stood by the Baltic people even when the days seemed very dark,” Secretary of State Condoleezza Rice said in a June 14 meeting with the foreign ministers of the Baltic nations.
For just more than half a century – from 1940 to 1991 – the Baltic nations were a focal point of U.S. relations with the former Soviet Union.
Latvia, Lithuania and Estonia became independent countries after World War I, and the United States formally began diplomatic relations July 28, 1922. However, in 1940, the countries were annexed by the Soviet Union under a secret protocol of the Molotov-Ribbentrop Pact, a Nazi-Soviet nonaggression pact signed in 1939.
The United States never recognized their annexation. On July 23, 1940 – shortly after Soviet forces entered the countries – Under Secretary of State Sumner Welles issued a statement describing the “devious processes” by which the countries’ freedoms “were to be deliberately annihilated.”
When Germany invaded Russia in 1941, the three Baltic countries fell under German occupation before being returned to Soviet control in 1944. The German and Soviet control resulted in the deaths and deportation of thousands of people. For decades, the United States maintained diplomatic relations with exiled Baltic officials who continued to represent their prewar governments.
In March 1990, as part of the democratic revolutions in Eastern Europe, Lithuania became the first Soviet republic formally to declare its renewed independence. Latvia declared renewed independence in May 1990, and Estonia declared renewed independence in August 1991 during the Soviet coup attempt in Moscow.
In 2004, Estonia, Latvia and Lithuania were granted membership in the European Union and in NATO.
Speaking in Washington on June 14, the State Department’s Fried acknowledged that the United States and other Western nations could have done more to defend Eastern Europe from Soviet domination.
“We in the West allowed ourselves to accept promises that we knew or should have known would never be kept, and thus, too, we were compromised,” Fried said at the Heritage Foundation, a policy research center in Washington.
On the other hand, “neither did we abandon the Baltic states,” he said. “We promised that we would not recognize their forcible incorporation into the Soviet Union, and we did not. … We housed exiled Baltic diplomatic delegations. We accredited their diplomats. We flew their flags at the State Department’s Hall of Flags. We never recognized in deed or word or symbol the illegal occupation of their lands.”
Throughout the Cold War, U.S. relations with the Baltic countries inspired democratic reformers throughout the communist world. “We helped, as best we could, the self-liberation of these countries,” Fried said.
Fried acknowledged that Russia has been uneasy about the transformation of the Baltic nations into EU members and NATO allies.
“The Russians sometimes say that we are trying to surround them, encircle them,” Fried said. “But is it not in the best interest of Russia to be ‘surrounded’ by peaceful, prospering democracies?”
The European Union, he said, “is many things. But a threatening, rabidly nationalistic super state it is not.”
Fried also acknowledged “deep and difficult issues in Russia’s relations with the Baltic states.” Differing views of history fed the “bitterness” surrounding a recent decision by Estonia to move a memorial tomb for Red Army soldiers from a central Tallinn park to a nearby cemetery. Protests and rioting took place in Estonia as well as outside the Estonian Embassy in Moscow. Estonians also have blamed Russia for intensive computer-network attacks against the Estonian government after the memorial incident.
“There are many Russians, including many Russians in Estonia, some of them citizens of Estonia, who have strong feelings and believe that the Soviet Army victory over Hitler is a victory to be honored,” Fried said. “Those feelings, let us be fair and honest, do have some validity. The Soviet Army did defeat Hitler. Not on its own. But it did. And their courage and tenacity is worth remembering and respecting. And those feelings must be taken into account.”
However, Fried said he hopes “Russia and the Russian government will come to understand the feelings of the Baltics as well, which are obviously no less valid and rooted in a very different memory of what happened in 1940 and 1944.”
These different views “should be discussed in an honest and civilized way,” Fried said. “The past is not forgotten. But it need not determine the future.”
The full text of Sumner Welles’ statement to the press on July 23, 1940, is available on the Web site of the U.S. Embassy in Tallinn.
(USINFO is produced by the Bureau of International Information Programs, U.S. Department of State. Web site: http://usinfo.state.gov)
|
