Läti Iseseisvuspäeval, 18. novembril, korraldas Läti Rahvuslik ühendus „Kõik Lätile“ juba viieteistkümnendat korda Iseseisvuspäeva tõrvikurongkäigu, mis on kujunenud piduliku päeva lahutamatuks osaks ja lõppakordiks. Tänavu osales rekordarv inimesi, 18 000 – nii palju oli tõrvikuid kohale toodud.
99 aastat tagasi 18. novembril 1918 kuulutasid rahvuslikult meelestatud läti poliitikud Riia Teises Linnateatris välja Läti rahvusriigi, mille peaministriks määrati Karlis Ulmanis. Seda päeva loetaksegi Läti Vabariigi sünnipäevaks ja Iseseisvuspäevaks.
Eestis on olemas mõned advokaadid, kes vahetevahel jälle algatavad meedias väikse diskussiooni, kas Eesti Vabariigi Põhiseadus vajaks uuendamist. Olen nende advokaatide ettepanekute suhtes olnud seni suhteliselt skeptiline, sest tundes 1992. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse sünnilugu veidi sügavamalt, pole mul eriti usku, et suudetaks midagi suuremat ja sügavamat luua, kui õnnestus väga suure ühise pingutuse viljana 1990ndate alguses meil põhiseaduse alal teha. Samas peaksime iseseisva rahvusriigina tänases suhteliselt globaliseerunud maailmas olema tähelepanelikud arengute osas, mis toimuvad laiemalt maailmas, aga eriti põhiseaduslike arengute osas (ja eriti Põhiseaduse tõlgenduse alal) meie piirkonna riikide seas.
Venemaal toimub täna aktiivne diskussioon, kus ühiskonnale püütakse selgeks teha, miks maailm on kriisis ja miks Venemaa positsioon maailmas pole enam see, mis nende arvates oli NSV Liidul kuni aastani 1991. Kuid Venemaal pakub meedia rahvale lootust, et tänane jõudude tasakaal maailma suurriikide seas hakkab muutuma ja siis võiks Venemaal olla uus võimalus enese nähtavaks tegemisel maailma jõustruktuurides. Täna vaieldakse selle üle, kas kunagine NSV Liidu ja USA vastasseis, mis Venemaa arvates peale aastat 1991 muutus vaid USA võimuperioodiks, peaks nüüd hakkama asenduma maailmaga, kus on rohkem olulisi mõjukaid mängijaid suures poliitikas. Pole kahtlust, et siin mõeldakse nii Hiina (ka India) mõju suurenemist, aga kindlasti tõusetub ka Euroopa Liidu positsiooni küsimus.
Venemaal jälgitakse kiivalt Euroopa Liidus eksisteerivaid raskusi ja arutatakse, kas tuleviku perspektiivis saab Euroopas ülekaalu ühtsusest tekkinud koostööjõud või ei lase EL struktuuri kooshoidmisse sisse kirjutatud probleemid sel Venemaa suurel naabril oma potentsiaali realiseerida, sest riikide egoism saab võidu koostöö üle. Nii elamegi me föderalismi pooldajate ja rahvuslastest poliitikute diskussiooni sees.
Eesti tee määramisel on meil tark vaadata neid arenguid, mis on peale aastat 1992 toimunud naaberpiirkonna riikides ehk siis Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal, Soomes ja Venemaal. Kuid kindlasti oleks vaja silma peal hoida arengutel, mis toimuvad nii Põhiseaduste uuendamisel ja eriti Põhiseaduste tõlgendamisel meie saatusekaaslastes riikides nagu Poola, Ungari, Slovakkia, Tsehhi. Lihtne on öelda, et nendes riikides valitseb mingist ajast saadik poliitiline kaos ja riigid on sattunud oma suveräänsust kaitsvate seisukohtade tõttu Euroopa Liidu peavoolupoliitikaga konflikti. Väga lihtsustatu on seda protsessi nimetada vaid teiste riikide poliitikute või ka neid poliitikuid valinute küündimatuseks. Kindlasti pole see nii, sest siin on tegemist ka probleemiga, kui Euroopa Liidus rahvaarvult väiksemad ja majanduslikult vähem edukad riigid proovivad samuti väljendada oma siseriiklikke huve ja tõsta neid kilbile, nagu maailma suurvõimud alati kas vähem või enam avalikult on teinud.
Aastal 2017 saame öelda, et oma riigi huvide avalik ja valjuhäälne kuulutamine on maailma suurvõimuks püüdlejate seas päris tavaline, kuigi osa eksperte ennustavad suuremat edu neile riikidele, kelle juhid oma riiklikke ja rahvuslikke huvisid nii valjusti peavoolumeedias välja ei hüüa.
Kuid küsimus meie jaoks Eestis on ikkagi selles, et me võime ja peamegi (eriti kuni 2017. aasta lõpuni, kuni oleme EL juhtriik) suuremates maailma asjades kaasa rääkima, aga me ei tohiks samal ajal unustada siseriiklikku poliitilist diskussiooni oma riigi arengu kohta. Pole võimalik, et maailmas keegi väga erutuks, kui Eesti Vabariigi president või peaminister kuulutaks meedias, et Eesti järgib vaid enda huvisid. Kuid meil peab olema nii julgust kui arusaama, et ükski riik ei saa normaalselt areneda, kui sel pole pikaajalist plaani, kuhu tahetakse oma arenguga jõuda ja mis on ikkagi meie huvid.
Eestis on küllalt mõjukaid äris osalejaid, kelle arvates on meie saatuseks olnud ja on ka tulevikus teha vaid allhanget “rikkamatele” naabritele ja nende äridele. See mõttelaad on olnud Eestis väga nakkav ja majandusest on see mõttelaad hakanud levima juba ka meie teadusesse, haridusse, kaitsepoliitikasse ja isegi poliitikasse üldiselt. Sellise allhanke mentaliteediga korrespondeerib ka vahel ülimalt jäik hoiak kõige suhtes, mis nõuaks mingeidki muudatusi meie asjade korralduses. Alati leidub peavoolu meedias neid tellitud eksperte, kes jõuliselt püüavad selgeks teha, et “jumala pärast Eesti ei areneks liialt kiiresti, sest ülekuumenemisoht on sedavõrd suur…”. Selle mentaliteedi üheks lemmikargumendiks, mis peaks aitama Eesti teed alati õigeks lugeda, on traditsiooniline hoiak, et Lätis ja isegi Leedus on olukord veel viletsam, kui mingis valdkonnas Eestis, mis siis hetkel kriitika alla võetud.
Kuid tahaksin tähelepanu juhtida, et näiteks 2014. aasta suvel (täpsemalt 19. juunil 2014) tuli Riias endises Liivimaa rüütelkonna majas kokku Läti parlament ja võttis vastu Läti Vabariigi Põhiseaduse väga olulise paranduse. Läti Põhiseadus pärineb põhiosas veel aastast 1922 ja meil Eestis on olnud ikka kahtlus, et kuidas Läti suudab moodsal ajal Els hakkama saada tugevalt rahvusriigi jaoks loodud Põhiseadusega. Selle loogika järel oleks võinud arvata, et Läti poliitikud pidid olema 2014 suvel aru saanud, et ELs paremini hakkamasaamiseks oleks vaja rahvusriigi kaitseklausleid nõrgendada, et pidevalt föderaliseerumise suunas püüdlevas riikide ühenduses õiguslikult puhtamalt ja edukamalt tegutseda.
Need juristid, kes huvituvad Läti Vabariigi arengutest, panid muidugi tähele, et olulise seadusemuudatuse toomine jaanipäeva-eelsesse aega näitas, et asjaga on kiire kui ka seda, et olukord Lätis pidi seda Põhiseaduse muudatust nõudma. Seda enam, et 19. juunil 2014 vastuvõetud Põhiseaduse preambula jõustati juba veidi enam kui ühe kuu järel ehk siis 22. juulil 2014. See oleks pidanud tõesti tekitama huvi ka Eesti peavoolumeedias, aga seda huvi paraku pole tänase päevani meie meedia üles näidanud.
Läti Vabariigi Põhiseaduse eessõna (preambula) sünd oli kindlasti seotud Eesti Vabariigi 1992. a. Põhiseaduse tekstiga, mis lätlastele oli seni omamoodi eeskujuks. Kui varem oli juttu läti juristidega, siis nad kõik teadsid, et meie põhiseaduse preambula kõige huvitavam lause oli seotud eesti rahvuse, kultuuri ja keele kaitsmisega. Oli kohe näha, et Läti juristid soovisid juba 1990ndate aastate alguses, et ka nende Põhiseaduses oleks olemas viide, mis annab põlisrahvale kindluse, et Läti Vabariik ei jäta kunagi läti kultuuri, läti keelt ja läti rahva edasikestmist unarusse. 1922. aastast polnud Läti Vabariigi Põhiseadusel pikemat eessõna üldse olemas, juristid nimetasid Põhiseaduse esimest lauset kokkuleppeliseks preambulaks. Aga lause : “Läti rahvas kehtestas vabalt valitud Asutavas Kogus endale järgmise põhiseaduse” polnud siiski sama mõtet kandev Põhiseaduse preambula, mis oli olemas Eesti Põhiseaduses.
Kuid nüüd peaksime meie Eestis hoopis enam lugema Läti Põhiseaduse preambulat ja analüüsima selle mõtet, sest Läti Vabariik on pooleteiseleheküljelises uues Põhiseaduse ees-sõnas sõnastanud ja kinnitanud palju põhimõtteid, mis peaksid Läti riiki hoidma väga kindlalt rahvusriigina.
1990ndate aastate Ida-Euroopa riikides vastuvõetud Põhiseadustes on erinevad mudelid, kuidas siseriiklik õigus saab end kaitsta rahvusvaheliste lepingute eest.
Eesti on endale jätnud suhteliselt avatud tee, kus meil on vähe oma huvide kaitse võimalusi EL kuuludes. Läti Vabariik omab erinevalt Eestist eraldi Põhiseaduse kohut ja Põhiseaduse Kohus Lätis on juba ette tunnistanud, et ka Põhiseaduse preambula on lahutamatu osa Põhiseadusest ja seega sellele Põhiseaduse osale viidates peavad kohtud lahendama õiguslikke vaidlusi.
Meie Põhiseaduse kommentaar väidab, et Eesti Vabariigil pole päris kindlat seisukohta selles ja pigem ollakse arvamusel, et Eestis viitega Põhiseaduse preambulale kohtud kodanike kaebusi lahendada ei võta. Aga see teema vajaks kindlasti Eestis lähiajal selgeks rääkimist, sest seaduse kommentaar ei saa olla veel ettekirjutuseks.
Läti Põhiseaduse Kohus on aga oma otsusega kinnitanud, et kogu Läti Vabariigi Põhiseaduse tekst on võrdse seadusliku kaaluga ja aluseks kohtuvaidluste lahendamisel. Lugedes Läti Vabariigi 22. juulil 2014 jõustunud Põhiseaduse preambulat, tuleb tunnistada, et Läti Vabariik on end rahvusriigina määratlenud tänases ebaselgete orientatsioonidega Euroopas palju selgemalt kui kunagi varem. Läti on loonud omamoodi kübaratrikiga endale rahvusriigi kaitsemehhanismi oma Põhiseaduse muudatusega.
Kui varem oli võimalik kuidagi mitmeti soovi korral olemasolevaid (eriti peale aastat 2004) seadusi tõlgendada, siis täna annab tõlgendusele selge sihi just Põhiseaduse eessõna.
Läti Vabariigi Põhiseaduse Preambula (vastu võetud 19. Juunil 2014, jõustunud 22. Juulil 2014)
Läti Vabariigi Seim tegi 19. juunil 2014 Läti Vabariigi põhiseadusse muudatused, millega esitatakse põhiseaduse preambul uues redaktsioonis, asendades senise sissejuhatuse (“Läti rahvas kehtestas vabalt valitud Asutavas Kogus endale järgmise põhiseaduse”) järgmise tekstiga:
1918. aasta 18. novembril väljakuulutatud Läti riik on loodud, ühendades lätlaste ajaloolise maa-ala ning tuginedes läti rahva vankumatule omariikluse tahtele ja talle kuuluvale enesemääramisõigusele, tagamaks läti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu läbi sajandite, kindlustamaks Läti rahva ja igaühe vabaduse ning edendamaks heaolu.
Läti rahvas võitles oma riigi välja Vabadussõjas. Rahvas kinnitas endale riigikorra ja võttis vastu põhiseaduse vabalt valitud Asutavas Kogus.
Läti rahvas ei tunnistanud okupatsioonirezhiime, seisis neile vastu ja sai jälle vabaks, taastades 1990. aasta 4. mail riikliku iseseisvuse järjepidevuse alusel. Rahvas austab oma vabadusvõitlejaid, mälestab võõraste võimude ohvreid, mõistab hukka kommunistiliku ja natsistliku totalitaarse režiimi ning nende kuriteod.
Läti kui demokraatlik, õiguslik ja sotsiaalselt vastutustundlik rahvusriik tugineb austusele inimeste vastu ja inimese vabadusele, tunnistab ja kaitseb inimeste põhiõigusi ning austab vähemusrahvusi. Läti rahvas kaitseb oma suveräänsust, Läti riigi iseseisvust, territooriumi, selle ühtsust ja demokraatlikku riigikorda.
Läti identiteeti on Euroopa kultuuriruumis ammustest aegadest peale kujundatud läti ja liivi traditsioonid, lätipärane eluhoiak, läti keel, üldinimlikud ja kristlikud väärtused. Usk Lätisse, läti keel kui ainuke riigikeel, vabadus, võrdõiguslikkus, solidaarsus, õiglus, ausus, töökus ja perekond on sidusa ühiskonna aluseks.
Igaüks hoolitseb enda ja oma lähedaste eest ning ühiskonna ühiste hüvede eest, suhtudes vastutustundlikult teistesse, järeltulevatesse põlvkondadesse, keskkonda ja loodusesse.
Läti, teadvustades oma väärtust rahvusvahelises kogukonnas, kaitseb riiklikke huve ning edendab ühtse Euroopa ja maailma jätkusuutlikku ning demokraatlikku arengut.
Jumal, õnnista Lätimaad!
