Kogen sageli, et oleks mitmeid teemasid, millest tahaksin kirjutada, kui oleks vaid rohkem aega ja leheruumi. Saaks tihti alustatud positiivsetest uudistest, nagu näiteks sellest, et Eesti noored saavutasid Euroopa riikidest parima tulemuse ülemaailmses “Program for International Student Assessment” (PISA) uuringu selles osas, millega hinnati koostöist probleemilahendamise oskust.
Või võiks äkki koostada mälestuskirjutise ajaloolase Karl Siilivaski kohta, kes lahkus teispoolsusesse 18. novembril. Siilivask sai tuntuks väitekirjade “Eesti töölisklassi võitlus rahvusvahelise imperialismi ja kapitalistliku diktatuuri vastu kodusõja aastatel (1918-1920)” ja “Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis” autorina. Tema siirdumine teise ilma on suhteliselt ilmekaks indikaatoriks sellest, milliseks tänapäeva Eesti on kujunenud või õigemini pole kujunenud, nüüd juba rohkem kui veerand sajandit pärast taasiseseisvumist. Kõik artiklid ja järelhüüded, mida ma dekaan Siilivaski manalasse lahkumise kohta leidnud olen, käivad kas kikivarvastel või on suhteliselt aukartlikult kirjutatud. Nähtavasti julgevad vähesed Eestis endiselt “lapsi õigete nimedega nimetada” – et lahkus mees, kes töötas Tartu Ülikoolis ja Teaduste Akadeemias Kremli kasuks, ja kes mürgitas või vähemalt püüdis mürgitada paljude noorte inimeste ajusid.
Võiks pühendada ka mõne rea sellele, kuidas Peeter Ernits sai valmis eluloolise ehk õigemini “eluloolise” raamatuga endise Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe, hiljem juba EV presidendi Arnold Rüütli kohta. Selles kriitpaberil ilmunud teoses keerutab hr Rüütel, et ta pole komparteisse kunagi ise astunud. Teda olla sellesse lihtsalt “vormistatud”. Nähtavasti sai temast hiljem EKP sekretär põllumajanduse alal ja Keskkomitee büroo liige samuti “vormistamise” teel. Rüütel on tuntud katsete poolest end kõigest ebameeldivast puhtaks pesta vasturääkivate mõistujuttudega sellest, kuidas ta oma südamesopis ikka kangesti sinimust-valge on olnud. Eestlaste kaitsmine võõrriigi diktatuuri eest sellisel moel peab ilmselt olema must ja raske töö.
Ernitsa raamat “Viimane Rüütel” maksab ligi 40 eurot. Oli huvitav vaatepilt näha hallipäiseid abielupaarikesi peaaegu et tormi jooksmas selle ostmiseks, kui teos värskelt müügile tuli. Nostalgiliste vanur-fännide “Rüütelmaania” siis, eriti kui arvestada sellega, et tüüpiline eesti puhkepalk jääb neljast sajast eurost allapoole. See üllitis oma edvistava pealkirjaga meenutab kangesti kunagise äriafääridega tegelenud Armand Hammeri kommet avaldada enda kohta luksusraamatuid (“coffee table books”), mis kiitsid tema tegevust filantroobi, inimesearmastaja ja kunstimetseenina ja juhtisid tähelepanu eemale selle proto-oligarhi valguskartvatest äridest Moskva võimuritega.
Ilmselt peab veel palju rohkem vett merre voolama enne, kui eesti ühiskond muutub küllalt küpseks, et heita pilk meie lähiajaloole sellisena, nagu see päriselt oli, ja mitte nagu see umbluu, mida praeguseni veel sageli aetakse.
Meist vaid kiviviske kaugusel elavad soomlased tähistavad 6. detsembril 100 aaasta möödumist iseseisvuse väljakuulutamisest. Mõtlen ise ka Helsingisse sõita, et oma silmaga näha, kuidas nad juubelit tähistavad. Osalt andis selleks indu Rein Taagepera mälestusteraamatu “Mina ja Mare” lugemine. Mäletatavasti said paljud noored eesti pagulased veeta alates 50ndate aastate lõpust ühe aasta Soome ülikoolides tänu Eesti Üliõpilaste Toetusfondile. Nii pääsesid noored USAs võrsuvad eestlased nii lähedale meie soome-ugri juurtele kui võimalik, okupeeritud Eestisse enesesse sattumata. Kindlasti süvendas see meie ühisesse kultuuri kuulumise tunnet.
Nn “doominoteooria” eksisteerib ju tegelikkuses. Mõelgem sellele, kuidas rida Vene tsaaririigi “osi” saavutasid saja aasta eest riikliku iseseisvuse. Soome, Ukraina, Leedu, Eesti, Poola, Läti jt. pääsesid kõik Moskva haardest umbes ühe aasta vältel saja aasta eest. Kui see pole tegelikult doominoefekt, siis ma ei tea, mis veel seda olla võiks.
Etnograafid Uuno Sirelius ja Gustav Ränk, aga ka Lennart Meri ja paljud teised on aidanud avada soomeugrilaste silmi sellele, et Põhjalas eksisteerib selline nähtus nagu soomeugri tsivilisatsioon. Siinkirjutaja ei näe selles tegelikult Euroopa fenomeni, kuigi saame, soomlasi, eestlasi ja liivlasi on muidugi teiste hulgas jõuliselt “euroopastatud”. Vaadelgem seda siis kui kultuuride pärlikeed, mis ulatub Eestist ja Soomest kaugele kirdesse, kuhu Euroopa mõju eriti ei ulatu, küll aga kestab venestamise mõju, millel on toksiline väikerahvaid väljasuretav toime.
Kui ungarlased pildist välja jätta, kujutavad soomlased endast soomeugri hõimude “suurimat venda”. Soome kultuur ja soome keel pole ohus. Soomlased omavad enesekaitseks rohkem, kui 60 moodsat sõjalennukit F/A-18. Soome on sisuliselt stabiilsuse ja julgeoleku peamine hoidja Põhja-Euroopas.
Nõnda, kuidas soomlased on eeskujuks meile kui rahvas, kellel on ajalooliselt paremini läinud kui meil, nii on Eesti abistavaks käeks ja julgustuseks paljudele soomeugri rahvastele ja ohustatud hõimudele idas.
Tõstkem siis klaasid meie õdede-vellede õnnitlemiseks 6. detsembril! Soovime neile tervist ning jätkuvalt head kohanemisvõimet muutuvas maailmas! Soome on olnud meie vastu lahke ja tunneksime end palju üksildasemana, kui sealt ei tuleks seda sooja küünarnukitunnet, niivõrd-kuivõrd tagasihoidlikel soomlastel-eestlastel on üldse tavaks oma tundeid näidata.
Jüri Estam
