“Postimees” avaldas hiljuti rea majanduspoliitilisi analüüse pealkirja all “Elu vasakpoolse valitsuse all”. Mainit lehe majandustoimetuse juht Kristi Malmberg küsis siis: “Kas neoliberalismi viimased hingetõmbed”?
Malmberg konstateerib, et Eesti on võtnud pöörde “sotsiaaldemokraatia poole”, et see pööre on esmajärgus ideoloogiline, ja et viimase aja suured muutused Eesti majanduses on samuti ideoloogilist laadi. Kui eelmisele valitsusele istus “käed eemale” juhtimisstiil, siis praegune valitsus eelistab “suuremat sekkumist”. Oleme jah saanud lahti möödunud sajandi “laulvat revolutsiooni” siinkirjutaja arvates edukalt kaaperdanud ja seda Keskerakonna vankri ette rakendanud Edgar Savisaarest, mida võib möödunud aasta poliitiliseks suursündmuseks pidada. Keskerakonna rooli juurde tuli Savisaare asemele seejärel enesekindel, kuid samas ka rohmakas Jüri Ratas, kelle käsi on nüüd juba aasta aega ka riigi tüüril asunud. Tema juhitud valitsuse käitumine on sageli vähese viimistlusega ja raskepärane. Keskerakond on olnud kaua eemal riigi juhtimisest, ehk on roostes. Koalitsiooni stiili kohta võib väita, et see sageli üle pea ja kaela käib. Selline käitumine on mitte ainult jäärapäine (nagu eelmistel valitsustelgi küllaltki tihti), aga ka läbimõtlematu. Koalitsiooni väikseim partner IRL nõudis minevikus peamiselt justiitsminister Reinsalu suu kaudu, et kõikidele algatatavatele seadustele ja seadusparandustele tuleb kõigepealt teha mõjuanalüüs, ja et uusi poliitikaid (“policies”) võib alles seejärel arutusele võtta ja hääletusele panna, kui üldse. See ootus on praeguseks ununenud. Portaali Poliitika Guru toimetaja Andreas Kaju nendib: “Uusi poliitilisi otsuseid tehakse varasematest arengukavadest või valitsuses kinnitatud raamdokumentidest sõltumata. Aknast on välja heidetud mõju hindamise metoodika ja isegi põhiseaduslikkuse analüüsidega käiakse ümber suhteliselt kergekäeliselt”.
Jätame kõrvale siin varem leierdatud teema sellest, kuidas “Kesk” ja sotsid ei soovi näha Putini Venemaa pahesid ega ohtusid Baltikumile ja koguni kogu “vabale maailmale” ega liialt suurt probleemi faktis, et Venemaa on järjekindlalt juurde relvastumas. Hüppame üle ka Eesti kohalikke omavalitsusi viimastel päevadel kõikuma löönud haldusreformi probleemsetest tagajärgedest, sest meil sajab 2018. a. alguses ustest-aknaist käegakatsutavalt sisse teisi viimase aasta kursimuudatuste saadusi.
Kõigepealt lajatati eesti ühiskonnale pähe alkoholiaktsiisi määra kergitamisega, mille tulemuseks on, et Lätist – oma odavama õlle ja viinaga – on kujunenud Läänemere ümbruse napsisõprade uus magnet. Mitte, et vodkaturiste oleks Eestis tegelikult just eriti taga igatsetud. Lõuna-Eesti maapoed panevad aktsiisitõusu tõttu nüüd ridamisi oma uksi lõplikult kinni, sest need eestlased, kes saavad-tahavad, käivad odava hinnaga napsi ja bensiini ostmas Valgas ja mujal Lätis. Statistika näitab, et paljud eestlased joovad endiselt ja tegelikult enamvähem sama palju, kui varem. Riigi maksukontodele jääb eelpoolkirjeldatud lühinägeliku poliitika tagaajamise tõttu laekumata kümneid miljoneid eurosid, samal ajal kui Keskerakond ja sotsid vajavad kangesti tulusid elanikele ümberjaotamiseks. Seda paraku suuresti valijate häälte “ostmise” eesmärgil.
2018. a. kätte jõudes hakkas ka teistest selle valitsuse munetud “munadest” uusi üllatusi selgemini välja kooruma. Pean konkreetselt silmas üksikisiku tulumaksu teemat, inglise keeles muidugi “income tax”, mida ma isiklikult pean üheks kõikide aegade kõige hirmsamaks ideeks ja nuhtluseks koos kevadise ja sügisese kellakeeramisega (“daylight savings time”). Soovides Eestit järk-järgult ning pikapeale viia astmelise tulumaksu kogumise süsteemi peale üle – jõukaid maksustatakse rohkem, vaestele aga ka töösse allergiliselt suhtuvatele inimestele maksavad maksumaksjad elukutseliste poliitikute lahkel vahendusel raha peale – on praegune koalitsioon viinud esialgu sisse halvasti ettevalmistatud ning raskestimõistetava “kvaasi-astmelise” tulumaksurežiimi, mis on toonud meile selle kaela, et keegi ei tea täpselt, kui palju raha Maksuamet Eesti elanikelt a. 2019 kasseerida kavatseb. Töö tegemist jätkanud pensionäre – sest tüüpilisest napist pensionist on siin raske ära elada – “karistatakse” edaspidi tööl käimise eest. Nad doteerivad nüüd teisi pensionäre, kes on otsustanud puhkepalgale siiski jääda ja ka teisi väikese sissetulekuga isikuid ning neid kes tööd ei leia. Sellise Euroopas viimasel ajal mitmes valdkonnas laialt levinud tava nimi on (sunniviisiline) “solidaarsus”. Veider, kuna Eesti kannatab kroonilise töökäte puuduse all ja räägitakse alatasa vajadusest meelitada siia võõrtöölisi.
Teine paha lugu puutub Soomes ning mujal Läänes töötavatesse eestlastesse ja nendesse pagulaspõlvkondadesse, kes on aastakümnete jooksul teeninud välja hea lääneliku pensioni ja teinud elu jooksul investeeringuid. Eesti tulumaksu lagi võib küll “vaid” 20% olla, kuid samas on siinne tulumaksuvaba miinimum madal, võrreldes paljudes lääneriikides kehtestatud miinimumiga. Seega tasub võõrsil töötanud eestlasel siirduda tulevikus päikesepaistelisemale Prantsusmaale oma suhteliselt inimliku maksusüsteemi ja kvaliteetse tervishoiusüsteemiga, kui et kaaluda naasmist oma muidu armsa kodumaa pinnale. Kuna meil toimuvad üldvalimised a. 2019, läheb pärast k.a. Vabariigi aastapäeva Eestis arvatavasti ehk ilmselt tõeline ideoloogiline heitlus lahti!
Jüri Estam
