“Kotkajärve Metsaülikool – 50. aastat noor” juubeli rändnäituse avamisel 11. jaanuaril Tartu Laulupeomuuseumis. Vasakult: näituse kujundaja ja ürituse korraldaja Elle Palumäe, õhtujuhid Sven Ebruk ja Riina Kindlam ning MÜ lektorid ja vilistlased kirjanik Valdur Mikita, näitleja-lavastaja Anu Lamp, tekstiilikunstnik Anu Raud, ajakirjandusõppejõud Maarja Lõhmus, kultuuriministeeriumi nõunik Anne-Ly Reimaa, kirjandusteadlane Marin Laak, Toronto Ülikoolis õppinud insener ja molekulaarbioloog Kärt Kanger, pühapaikade uurija-tutvustaja Ahto Kaasik, kirjandusteadlane Maarja Hollo, Torontost hiljuti Tartusse kolinud Peeter Nieländer ning kirjandusteadlane Janika Kronberg. Fotolt puuduvad kirjandusteadlane Tiina Kirss ja tulevane Eesti Rahva Muuseumi direktor Alar Karis. Foto: Tiiu Ilo Palumäe
Teoks sai see 11. jaanuari õhtul. Lõpuks ometi olid õues kraadid miinuses, kui nostalgiakraadid tõotasid kütta. Kotkajärve Metsaülikool, mis on 50 aastat äratanud Põhja-Ameerikas elavate eesti noorte (ja vaimult noorte) huvi esivanemate maa vastu, jõudis 18. kangal lahtiseletatuna Tartusse. Tähistama oodati Lõuna-Eesti vilistlasi ja huvilisi, kuna näitus rändab kahe kuu pärast Põhja-Eestisse, Tallinna ja sealt edasi veel.
Kujutage ette üht miinuskraadides ülikoolilinna, mis tõuseb ühe jõe kaldalt tasaselt üles. Ei, mitte Toomemäele vaid teisel pool auravat Emajõge. Siit saab Roosi tänavat pidi Raadi avarusteni, uue Eesti Rahva Muuseumini, aga pooles mäes on Jaama tänav ja üks palju vanem maja, mis aastal 1870 sai 5-aastat varem asutatud Vanemuise Seltsi “pesaks”. (Seltsile andis nime Väägvere koolmeister Taavet Wirkhaus, USAs elava MÜ auvilistlase dirigent Taavo Virkhausi vanavanaisa). Just siin, Ülejõe linnaosa kultuurihällis, kus lisaks Vanemuise Seltsile tegutsesid ka Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Aleksandrikool ja Eesti Kirjameeste Selts, avati 11. jaanuari õhtul näitus Kotkajärve Metsaülikool – 50 aastat noor”.
See maja on kõike muud kui metsik. Kääksuvad puutrepid viivad keeruga üles II korruse peenele parketile, kus ometi tervitavad Kotkajärve hiiesambad, karvase samblikuga oksaraod ja kanuumõlad ning päästevestid! 2007. aastast on see Laulupeomuuseum, Tartu Linnamuuseumi südi filiaal. Fassaadil on tahvel, kuhu raiutud fakt, et siin pandi alus eesti teatrile, kui 1870. a. mängiti Lydia Koidula näidendit “Saaremaa onupoeg”. Teisisõnu kogu Johann Voldemar “Papa” Jannseni (eestikeelse ajakirjanduse looja) pere istus selles samas II korruse saalis, kus nädala eest 70 Metsaülikooli sõpra tähistas ja imetles üksipulki lahtiseletatult meie MÜ-d. Kõik see, mis siin majas ja linnas algas ja õitses, jõudis kaugele Kanada metsa, kus tutvutati ja viljeleti edasi aastakümneid, kui Eesti ja eestlased ootasid taas vabadust. Ja nüüd algsesse koju Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäevaks.
Antud võimalus näituse läbi põhjalikult tutvustada Kotkajärve Metsaülikooli Eesti inimestele sai teoks paljude inimeste suure tööga. Esimene peatus oli tal ikkagi kodulähedane Toronto Tartu College, kus näitus oli üleval läinud aasta aprillist septembrini seoses MÜ 50. juubeli tähistamisega Torontos. Näitus on valminud koostöös kodu- ja väliseesti vahel – 18 kanga ajaloolise fotomateriali kujundas disainer ja toimetaja Elle Palumäe, kes sündinud Thunder Bays, elanud ja õppinud Torontos ning elab 1994. a. Tallinnas. Vahelepikitud seletavad tekstid lõi Eestis sündinud ja kasvanud Lea Kreinin, kes elanud Šotimaal, Torontos ja nüüd taas Tallinnas. Loominguline tandem on palju MÜs käinud ning seal ka juhendajateks olnud. Nende seljataguseks olid vabatahtlikud MÜ juhatuse liikmed Torontos, eeskätt komitee koosseisus projektijuht Inga Eichenbaum, Käbi Lokk, Helge Kurm, Alliki Arro ja disainer Tiit Telmet.
Kui Laulupeomuuseumi kaunis saalis soe sagin vaibus ja toole aina juurde tassiti, alustasidki õhtu juhid, viimati koos Kotkajärve Metsaülikoolis 20+ aastat tagasi olnud Sven Ebruk ja Riina Kindlam tänamistega. (Tallinnast pärit Sven elas Torontos ja lõi aktiivselt kaasa MÜ juhtkonnas 1990ndatel. Nüüdseks on tema, nagu paljud Eestist tol ajal maailma avastama läinud noored MÜ-lased, taas kodumaal.) Tänud kuuluvad võõrustajatele Tartu Linnamuuseumile ja selle võsule Laulupeomuuseumile, mille nimel võttis sõna kuraator Kristiina Tael. Näituse loojatele ja Toronto tagalale, eelmainitud komiteele lisaks väärivad tänu Väliseesti Muuseum VEMU ja selle peaarhivaar Piret Noorhani, Eesti Kultuuriseltside Ühendus – Margit Reinkubjas ning näituse toetajad: Eesti Õppekeskus Torontos, Tartu College’is; Eesti Kultuuriministeerium, Rahvukaaslaste programm; Asta, Käbi ja Aino Lokk ning rändnäituse toetaja Hasartmängumaksu nõukogu. Erilised tänud Anne-Ly Reimaale Kultuuriministeeriumist, kes aitas korraldada näitusele võrratuid toimumispaiku. Kaks korda Kotkajärvel käinud Anne-Ly oli kohal ja võttis sõna. Ta mainis MÜ vaimset õhkkonda, imelist loodust ning et seal ei kõnelda ainult ajaloost, vaid see on edasipürgiv, tulevikku vaatav koht.”
Järgmisena loeti ette MÜ ühe asutaja ja kauaaegse juhataja Olev Trässi tervitusläkitus Torontost. Kuna tegemist oli suuresti, aga mitte läbinisti MÜ kokkutulekuga, läks vahel meelest ära, et mõned kohalolijad ei tea, kes on Olev Träss, Heino Jõe, Sillaste.. ? Saarestet vasti ikka tuntakse – just neid viimast kahte mainis Ivar Ivask 1972. a. metsas kirja pandud “tosinas ülemeelikus teesis” ehk “Mis on õieti MÜ”, mida õhtujuhid vaheldumisi esitasid. Viimane, XII tees: “Metsaülikoolis abielluvad kivid ja puud, südamed ja pead, kivisüdamed ja puupead, kodu ja maa, maa ja ilm, kodumaa ja maailm.” Kui varem kõiki ja kõike ei tuntud, siis näitus valgustab! Ning on see juhus, et praegu, 28. veebruarini on Eesti Kirjandusmuuseumis teisel pool Emajõge (Vanemuise tn 42) avatud näitus “Maailmamees kirjanduses – Ivar Ivask 90”? Ivar Ivaski nägu on seega Tartus kõikjal, ta kaunistab ka MÜ 50 näituse plakatit. On seegi pelgalt juhus, et toosama näituse avamise päev oli Heino Jõe surmaaastapäev? Igal juhul need asjad nõnda kavandatud ei olnud. Heino tütretütar Riina Kindlam küsis oma sõnavõtus, kui palju inimesi saalis on MÜs käinud (18 kätt), kui paljud mitu korda (vist 6, 7) ja kui paljud on suhelnud 28 aastat tagasi lahkunud Heino Jõega, kasvõi kirja teel – neid oli saalis 4.
Riina valgustas isiklike mälestuste läbi MÜ fenomeni tagamaid ning sellele järgnes 2014. a. valminud nn “treiler” ehk MÜ-d tutvustav video, mida on võimalik YouTube’is vaadata. Sven teatas, et Tiina Kirsi käes on rekord – 27 korda MÜs! Armastatud ja läbi aegade enim loenguid pidanud lektor pajatas MÜ märgilisusest tema eestlaseks jäämisel ja mitte arstiks, vaid kirjandusteadlaseks saamisel. Ka kirglikest vestlustest, mis peeti maha vanemate autos, pikal teel metsast teise riiki, kodulinna Buffalosse.
Tardunud huviga kuulati veel MÜ muljeid Anu Raualt, 2003. a. pealektorilt, kes järgmisel aastal tõi Metsaülikooli esimest korda Eestisse, oma talu külje alla Heimtalisse Viljandimaal. Tol aastal Mulgimaal osalesid ka Rein ja Mare Taagepera, kes aitasid järgmisest 2005. aastast MÜ-d juurutada Eestis, Käärikul, kus see õitseb siiani. Kääriku MÜ juhataja Triip Käpp oli ka kohal tervitamaks juubilari. (Näituse 2 kangast kirjeldavad Kotkajärve MÜ Kääriku võsu.)
Sõnajärje haaras veel 2007. a. pealektor, pühapaikade uurija Ahto Kaasik, kes oma 2016. a. ilmunud teosesse “Põlised pühapaigad” lisas ka foto ja kirjelduse teda jalust rabanud Kotkajärve hiiest. Ning lõpetuseks astus üles Valdur Mikita, 2015. a. pealektor. Ei ole ilmselt värskemat ega paremat reklaami ja tunnustust, kui tema hetkel Eestis raamatumüügi edetabelis esimesel kohal trooniva raamatu “Kukeseene kuulamise kunst” lk 132 kirjas olev, mida kirjanik ka ette luges: “Külastades mõne aasta eest Kotkajärve Metsaülikooli, pani mind imestama üks asi. Nimelt see, mille inimesed aastate eest Eestist uuele kodumaale kaasa võtsid. Need kolm asja olid saun, peldik ja külakiik. Kõik need läbinisti eestipärased asjad on tänapäeva Põhja-Ameerikas rangelt keelatud*: kiik on ohtlik, saun amoraalne ning välikäimla antisanitaarne. Siiski hoitakse seda sala-Eestit mingi ime läbi ikka veel elus, veetakse ametnikke aasta-aastalt ninapidi… Olgu pealegi, et saun, peldik ja kiikumine on tsiviliseeritud maailmas ammugi oma otsa leidnud.”
(* Teatud spetsiifilisi kontekste silmas pidades – RK.)
Siia loetellu võiks ka vabalt lisada lasketiiru, kuid sellest juba järgmisel rändnäitus-kanuu kandmise- ja peatuspaigast, milleks on Rahvusraamatukogu Tallinnas 8. märtsil.
Riina Kindlam,
Tallinn
Get real time updates directly on your device, turn on push notifications.