Alustame suurest üleeuroopalisest pildist. Saksamaa “uus-vanale” koalitsioonile anti mõne päeva eest samas koosseisus jätkamise võimalust kompav roheline tuli. Konkreetsemalt väljendades nõustusid Sotsiaaldemokraatliku partei delegaadid alustama taaskord koalitsiooniläbirääkimisi Angela Merkeli juhitud konservatiividega. Mis mind sealjuures valvsaks teeb on, et paadunult vasakpoolse ja pealegi veel euroopafanaatilise sotsialistist Martin Schulzi mõjuvõim selles tagasi tulla võivas koalitsioonis saab olema suur. Kentsakas kombinatsioon igatahes. Sotsiaaldemokraadid ja (vähemalt nime poolest) konservatiivne CDU uuesti samas paadis? Ja Schulz mingis ulatuses mitte ainult kogu Euroopa, aga teatud mõttes ka siis Eesti taktikeppi käes hoidmas? Minu jaoks on see angsti esile kutsuv kujutelm.
Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles 15. Jaanuaril ajaleht “Postimees” küsimusele vastates, et tema riik ei pea võimalikuks Eesti-Vene piirilepet ratifitseerida, kui Eesti ei lõpeta “russofoobset” tegevust. Sõnalõpu “-foob” vormi kasutamist kõiksugu tänapäeval moodi läinud ideoloogilistel ja etteheitvatel eesmärkidel ma siin analüüsima ei hakka. Nendin lihtsalt, et eestlastel ja meie regiooni riikidel on põhjust Venemaasse kartuse ja ettevaatusega suhtuda. Et Eesti riigi ametlik liin Venemaa suhtes oleks kuidagi vaenulik või ründav, seda ma küll ei tea. Lavrovi suureks puhutud etteheiteid võib pigem survestamiseks ja kompamiseks pidada.
Lavrov annab seega “lootust”, et Venemaa võiks millalgi tulevikus “vastumeelselt” nõus olla meie “premeerimisega” Petserimaa ja kolme Narva taguse valla annekteerimist lepingu kaudu post faktum legitimiseerides, millega Eesti valitsus ise pikemat aega orjameelselt-rõõmsalt nõus on olnud. “Kui te kangesti soovite, siis nõustume maalahmakaid Eesti küljest kuidagi võtma, kuid enne tuleb teil meie ees pikemalt pugeda”. Samas jätkab Lääs imelikul kombel, kaasaarvatud Eesti, aga Krimmi annekteerimise taunimist!
Kui Eesti erakondadest keegi üldse võib nõustuda sellise kummalise ja Tartu Rahule toetuvat järjekestvust rängalt kahjustava riikidevahelise tehinguga, siis on see Eestit praegu juhtiv Keskerakond, käsikäes Sotsiaaldemokraatidega.
Mitte, et Reformierakond ja IRL kuigi palju paremad oleksid. Vahe seisab aga selles, nagu Kaarel Tarand hiljuti kirjutas, et “Keskerakonna võimuloleku ja venekeelsete valijate häälte vahel on sedavõrd jäik seos, et erakond on valmis mis tahes nurjatusteks ja vargusteks, et vaid need hääled kindlustada. (Edgar Savisaare) vaimsed pärijad Jüri Ratas, Taavi Aas, Mailis Reps ja Kadri Simson on… pesuehtsad pajuvenelased, ise seda veel esialgu natuke häbenedes ja salates. Nad ei julge veel millegipärast öelda, et juhivad venelaste parteid ja nende poliitiline programm on ja saabki olla ainult venestamine.”
Kuid kas “Kesk’i” juhitud valitsus suudab sadulas üldse püsida, kuni leiavad aset 2019. a. 3. märtsiks kavandatud parlamendivalimised? Alles kahe nädala eest ennustasin siin ekslikult, et pärast k.a. vabariigi aastapäeva läheb Eestis tõeline ideoloogiline heitlus lahti. Tegelikult polnud vaja üldse nii kaua oodata.
Kõik algas sellega, et Eesti presidendi kantselei palkas – ohtu mitte taibates ? – teatritegelase Tiit Ojasoo lavastama vabariigi aastapäeva programmi mõne nädala pärast. Sellele reageeris 104 isikut avaliku pöördumisega, mis heitis presidendile ette: “Riikliku tellimuse korras Vabariigi üht olulisimat sündmust lavastada on suur au ning selle võiks pälvida tegija, kes ei ole toime pannud vägivallategu…”. Tiit Ojasoo, kes juhtub olema dramaturgia alal üldtunnustatult ebatavaliselt andekas inimene, sattus pooleteise aasta eest kohtusse, olles enne seda kuidagiviisi kallale läinud ühele naiskolleegile, milline teema lõpetati selleks konfidentsiaalset kokkulepet kasutades. Üldsus ei tea tänase päevani, millise pahateoga Ojasoo tegelikult toime tuli. Ta on praeguseks karistuse kandnud ja ohvri ees avalikult vabandanud.
Justiitsminister Urmas Reinsalu valas sellele juba leegitsevale poleemikale õli tulle, nimetades protestikirja aktsiooni “kanakarja kambakaks” (“a group assault by a brood of hens”). Reinsalu kahetses pärast seda lugupidamatut sõnade valikut ja toonitas, et (ahistava) vägivalla rakendamine naiste või kelle tahes kallal on lubamatu. Kuri oli selleks ajaks aga juba karjas käinud. Nüüd ootame, kas Riigikogus suudetakse koguda küllalt hääli, et sundida Reinsalu ministrikohast loobuma. Tema vastane meelsus on levinud nii koalitsioonis eneses kui ka opositsiooniridades. Me ei tea, kas see probleem leiab lahenduse Vaba Eesti Sõna käesoleva numbri trükkimineku ajaks. Ei tea ka kuidas see laheneb. Osutub see tõeliseks tormiks, või lihtsalt tormiks veeklaasis? Lisan omalt poolt, et oleks kahju kui südikas Reinsalu sunnitakse oma postilt lahkuma, ka kui selline “konnade” hüppamine ministri suust on ebaküps ja sobimatu.
Kui Eesti soovib jõhkra naistevastase vägivalla küsimust üldsegi tõsiselt võtta, tuleb värskendada mälu selle suhtes, mis leidis aset KGB hoonetes II MS ajal ja ka pärast seda, rääkimata vägagi mustadest lugudest, millistega okupatsiooniarmee-Punaarmee naiste vastu Eestis samal perioodil hakkama sai. Nende kuritegude haavad tuleb esile tuua, haavad puhastada ning siduda, ja “haiguslood” lõpuks ajalooraamatuisse ka korralikult jäädvustada.
Kukkus siis nõnda välja, et läheme Vabariigi aastapäevale vastu mornivõitu õhkkonnas, millest ju kahju on.
Reinsalu jäi ametisse
Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) pääses 24. jaanuaril riigikogust n-ö kollase kaardiga. Hoolimata sellest, et opositsioonile ulatas oma abikäe sotsiaaldemokraat Hannes Hanso, jäi ministri umbusaldamisest puudu viis häält. 46 häält märgib nurjunud umbusaldushääletuste rekordit. Maksimaalselt oleks võinud opositsioon kokku saada 49 häält. Koalitsioonierakondade riigikogu fraktsiooni liikmetest ei hääletanud keegi.
Jüri Estam
