Meie maja bussipeatuse juures asub laternapost, mille külge kinnitati mõne päeva eest neli Eesti lippu. Seda ei juhtu just iga päev. Võtan seda kui väikest Eestis elamise boonust. Käesoleva teksti kirjutamisega tegeledes näen sini-must-valget praegugi tuules lehvimas.
Tuttavad sätivad-seavad end valmis juubeliks. Juhtub vaid korra inimese elus ja ühe riigi ajaloos, et see saja aastaseks saab.
Jäin hiljuti vaatama Läänemere regiooni maakaarti, aastast 1000 kristliku ajaarvamise järgi. Me hõimude käsi käis territoriaalses mõttes ja erinevate kultuuride tervise seisukohalt (ammu enne Peterburi rajamist) siis paremini kui praegu. Saamide leviala ulatus kaugele lõunasse kui vaadata tolleaegset Soome ala, ja arvestataval osal tänapäeva Lätist räägiti tuhande aasta eest liivi keelt. Meie endi ja me sugulasrahvaste külad ja talud ulatusid Peipsi vastaskaldast õige kaugele itta.
Kui tulla tagasi kaasaaega, siis Rein Taagepera kirjutab värskes Sirbis: “Väljaränd lääne poole ohustab pikapeale rahva püsimist ka Eestis. Mida aga siis ütelda Läti ja eriti Leedu kohta, kust väljaränd on kaugelt ulatuslikum?” Kas säärane ränne jääbki meil kestma?
See tundub instinktiivselt käivat, et Eesti Vabariigi juubeliaasta lävepakul tehakse vahekokkuvõtteid. Ajalehed on täis artikleid teemal “kuidas meil läinud on? Kuidas läheb?” Sellega tegeledes suunavad targad naised-mehed pilgu nii tulevikku kui ka Eesti piiridest kaugemale. Kasutatakse igat laadi näitajaid hetkeolukorra hindamiseks.
President Kaljulaid kirjutas kuulehes “KesKus” inimeste lühikesest mälust. Meenutades nõukogude okupatsiooni raskusi koos tõdemusega, et 26+ aastat pärast iseseisvuse tagasitulekut on inimesed “harjunud heaga kiiresti.” Mõelgem vaid, et kui 1992. aastal oli keskmine töötasu Eestis 35, siis on see nüüd 1200 eurot. Mitmekordistumine igatahes reaalses rahas. Seega areng, mille eest tuleb tänulik olla.
Sellises ulatuses nagu ma hingestatud ja spirituaalne olend olen, olen saanud pihta sellele, et palvetamine on tegelikult mõeldud tänamiseks. Ehk siis vähem palumiseks ja rohkem tänamiseks. Keegi poleks julenud poole sajandi eest “kindla peale” arvata, et Balti riigid iseseisvuse tagasi saavad. Teame vaid, et meie enamus ei soovinud Vene impeeriumis elada.
Samas ei oska ma mainimata jätta, et Leedu uudisteagentuur ELTA avaldas hiljuti – nemad said 100. aastaseks mõned päevad enne meid – arvamusloo pealkirjaga: “Leedu – kas riik Euroopas või Euroopa Liidu osariik”? Ka siinkirjutajat painab küsimus sellest, kas Eesti ikka päriselt iseseisvaks sai või loobus tegelikult iseseisvusest napi 13 aasta möödudes. Päris riik saab tegelikult olla üksnes iseseisev. Fraas “pisut sõltumatu” kõlab ju tobedalt.
Kersti Kaljulaidi mainitud “hea” pole nn “teise Eestisse” juuri veel tihedalt ajada suutnud. Näen ringi vaadates suhteliselt deformeerunud Eestit, milles asub suur, äärelinnastunud ning sõiduautodest üpris olenev linnriik nimega Tallinn ja ääremaal Liivimaad üksikute “tõmbekeskustega”.
Oscar Wilde kirjutas kunagi iidsest roheluse riigist, mida ta unenägude või siis unelmate Iirimaaks nimetas. Meie vanavanemate unistuste Eestit õnnestub siit-sealt veel veidi leida, kui teada, kust otsida. Põllumajandusmaaks seda enam pidada ei saa. On ka küsitav, kas see põlismetsade ja rikkumatute vaadete maa enam üldse on.
Presidendi majandusnõuniku Heido Vitsuri andmete kohaselt töötab 69% Eesti elanikest praegu teenuste sektoris. Oleme maailmariikide jõukama viiendiku sekka pääsenud.
Maarahva (eesti rahva) eksistents meie kodupaigas läbi sajandite tundub olevat olnud nagu ameerika raudtee (roller coaster) oma dramaatiliste igas suunas sõitudega. Katk, küüditamised, näljahädad ja võõrvägede korduvad rüüsteretked. Seega ka korduv pendeldamine ida ja lääne ning kommunismi ja vabaturu majanduse vahel. Ometi kuulume nende väheste soomeugri rahvaste sekka, kes end kõigele vaatamata jätkuvalt klaarida suudavad.
Eestlaseks olek tähendab seega olelusvõitlust läbi aegade. Nagu istuksid rodeol tigeda-perutava härja seljas. Vaadates ikka, kas oskad ja suudad selle kukil püsida. See pole mitte ellujäämise kursus, vaid läbi aegade kestev ellujäämise eksam. Seda saab tõesti imeks pidada, et oleme suutnud end Vene impeeriumist mitte üks, vaid kaks korda lahti kiskuda.
Tagasivaates osutus sajanditagune 1918 raskeks aastaks. Enamik mehi ilmus sõjaväkke puuduliku riietuse ja puudulike jalanõudega, nagu August Traksmaa meenutab “Lühikeses Vabadussõja ajaloos”. Võlgneme koguni “tänu” selle eest, et Esimene Maailmasõda andis eestlastele seda lahingukarastust, mida vajati Landeswehri ja enamlaste siit minema tõrjumiseks.
Olen piisavalt vana, et mäletada hästi mitte ainult oma Vabadussõjast osa võtnud vanaisasid, aga ka Vabadussõja aegseid mehi ja naisi lugematutel aktustel esireas istuvat. Nad olid reeglina tõsised ja vaiksed isiksused. Viimast Vabadussõja veterani selles reas või rivis – David oli tal nimeks – kohtasin juba Eestis. Mälestused neist kestavad edasi.
Henrik Visnapuu kirjutas:
“Nii ilus on surra kui oled noor,
nii päikesen magama minna.
Su ümber on sõprade leinai koor,
sa nende südamen igavest noor…
Ei mineja unusta suuda maad seda,
mis armastas noorena.
Jää igavest, igavest õitsema!”
Noored teadlased Maria Mälksoo ja Kaarel Piirimäe kirjutasid hiljuti, et “Eestile ei jää üle muud kui ellu jääda ja edasi minna”. Milline me juhtmotiiv siis ikka olla võiks, kui mitte “kangekaelne kestmine”? Lööme siis klaasid kokku!
Jüri Estam
