Keeleuuendajal Johannes Aavikul paistab üks küllaltki tume külg olnud olevat, kui süveneda osasse tema uudissõnadest. Kasutame sageli selliseid aavikisme nagu “embama” ja “meenutama”. Kuid tema sulest sündisid ka sellised mõisted nad “laip”, “mõrv” ja “roim”, mis tunduvad eriti onomatopoeetilised olevat. “Roim” tähendab ju ränka veretegu. “Roimarid” peavad kõla järgi kardetavad inimesed olema, nii nagu on seda ilmselt ka timukad.
Viimane asi mida Eesti, Läti ja Leedu vajavad – ükskõik miks – on see, et Lääs püüaks suhteid üles soojendada sellise Venemaaga, nagu Venemaa oma põhiolemuse poolest praegu on.
Alustan ajas tagasi rändamisega. Püüame hetkeks silme ette manada, mis toimus Nõukogude Venemaal nn. “suure terrori” käigus, nagu seda on kirjeldanud Solženitsõn ja paljud teised. Kui kasutada formaalseid periodiseeringuid, siis “suur terror” leidis Nõukogude Liidus aset ajavahemikus 1934-1939, mille käigus mõrvati, piinati ja näljutati surnuks või “lihtsalt” tapeti 13-20
miljonit inimest. Aasta või kaks enne seda oli Moskva jätnud 4,5 miljonit ukrainlast täiesti ilma toiduta.
Arreteerimised, jõhkrad peksmised ja vereteod Idas algasid tegelikult juba a. 1917, puudutades ka tol ajal paljusid baltlasi, ja kestsid edasi 50ndate aastate algaastateni. Nõukogude sunduseaparaat kasutas terrorit ka hiljem oma “subjektide” kuulekana hoidmise eesmärgil kuni aastani 1991, mil toimus ajalooline murrang, mis jäi kahjuks vaid osaliseks ja rammetuks. Tänapäeva Venemaa pole Nõukogude ajastuga võrreldes palju paremaks muutunud.
KGB kasutas ka 60ndate aastatel ja hiljem igasuguseid jõumeetodeid inimeste vaoshoidmiseks, selle erinevusega, et pärast Stalini surma esines piinamist, peksmist ning kuklalaskusid tublisti vähem kui varem. Ent hirm oli inimeste teadvusesse sisse süstitud. Sellest üldiselt piisas nende taltsana hoidmiseks.
Miks andis nn. tsiviliseeritud maailm hitlerlikud timukad juba ammu kohtu alla koos paljude rwandalaste (õigemini hutude), aga ka Pol Poti jüngrite ning Radovan Karadžić’iga, kommuniste aga üldiselt kaitstakse kohtumõistmise eest ja lausa hellitatakse?
Soovitan lugeda David Satteri andekalt kirjutatud, kuid karmi raamatut aastast 2012: “It Was a Long Time Ago, and It Never Happened Anyway: Russia and the Communist Past”.
Suurem osa eestlastest oma pisikesel kodumaal ei teadnud suurt midagi neist asjust isegi veel 1940ndate alguses. 1939 a. suvel koristasime põldudelt vilja nagu ikka. Pärnus ja teisal päevitasid supelsaksad muretult rannas. Selline oli “õitsev Eesti” just enne lõppu. Inimesed ajasid rahulikult omi asju Eesti Wabariigis. Baltikeskselt võttes võib Satteri raamatut kritiseerida, kuna ta paneb eestlased-lätlased-leedulased erilist vahet tegemata ühte patta paljukannatanud süüta osaga venelastest.
Vahe on selles, et venelased tõid terrori iseenesele kaela (eksportides seda hiljem meile), minnes Lenini ning Staliniga kas rõõmsameelselt kaasa või neile ebaküllaldast vastupanu osutades. Erinevus on loomulikult selles, et meie eestlased ajasime (venelaste suurima) terrori kestel hoopis teises paigas vaikselt oma iseseisva riigi asja. Ja selles, nagu Rootsi poliitik Per Ahlmark 1985. a. “Baltic Peace and Freedom Cruise”i ajal väljendas: “Midagi sellist, nagu Balti riikidega tehti, pole uuema ajaloo vältel mujal veel juhtunud. Et mitu parlamentaarset demokraatiat lihtsalt pühitakse Euroopa kaardilt.”
See, mis sündis venelaste äramäkerdatud riigis oli nende siseasi ehk “eralõbu”, mitte et see oleks neile meeldiv või õige olnud. Kuid kui Moskva tõi oma hullumeelsused süütutele ning pahaaimamatutele eestlastele, lätlastele ning leedulastele kaela, kujutas see endast juba võõra riigi kodanike terroriseerimist, piinamist, kodudest väljaajamist, õigusvastast arreteerimist, mõrvamist, võõrsile pagema sundimist jne. Satter kirjutab: tollal valitses NKVDs kollektiivne vaimuhaigus.
Et venelased pidid taluma seda kodukootud vaimuhaigust isekeskis oli üks asi, kuid et nad rakendasid seda ka pisikeste naaberriikide pahaaimatute elanike kallal on ränk kuritegu.
Satteri teoses kirjeldatakse ühe noore lätlanna käekäiku Butõrka vanglas Moskvas, keda ülekuulajad väärkohtlesid, pekstes alasti naist kummivoolikutega. “Pärast ei tundnud me teda enam ära. Ta silmaalused olid mustad, ja nägu ning ihu täiesti paistes.” Ilmselt ei pääsenud ka tema mahalaskmisest.
Satteri peateema on: kohtumõistmine on venelastest ja venelaste käsilastest (või siis kommunistidest ja kommunistide käsilastest) mööda läinud. “They have gotten off scot-free”. Nad pole sellega ise tegelenud ja eestlased pole venelastest kuigi palju tublimad olnud.
Autor nendib: Moskva pingutab, et jälle tähtsaks ning laiutavaks saada. Suur osa vene elanikkonnast tundub arvavat, et kuritegude ülestunnistamine, pattude kahetsemine ja andekspalumine jääksid enese uuesti tähtsana tundmise eesmärgile jalgu.
Satter toonitab: asi pole vaid minevikus. Säärane karistamatuse tunne võib tulevikus ohustada kogu vaba maailma. Vladimir Putin on endiselt vene vastuluureohvitseri mentaliteediga, ehk elukutseline käkikeeraja.
Kommunistid mõrvasid massiliselt korralikke inimesi ja ajasid teisi hulgaliselt minema, millest tulenevalt pole jaksatud punaroimareid kohtu alla anda ei Venemaal ega Eestis. Ka Eestis on endiselt elus üksikuid suhteliselt noori inimesi, kes tegid oma kaasmaalastele silmatorkavalt palju halba võõra võimu tööriistadena.
Lähitulevikus püstitatakse Tallinnas monument kommunismiohvrite mälestamiseks, kuid sellest veel ei piisa. Minister Urmas Reinsalu ajab asju selleks, et roimarid – need vähesed, kes veel elus on – saaksid formaalselt vastutusele võetud. Loodetavasti teeb ta seda tõhusalt. Kogu Ida-Euroopa, väliseesti ja meie kunagise pagulaskonna kohustuseks on nendele protsessidele aktiivselt kaasa aidata. Teist võimalust meile enam ei anta. Meil lasub moraalne vastutus seista tolle Butõrkas sandiks pekstud lätlanna ja kümnete tuhandete oma enda paljukannatanud kaasmaalaste eest. Lääs ei tohi langeda kaela Putini juhitud Venemaale nagu see praegu on. Roimad tuleb üles tunnistada. Kommunism peab saama reaalse ja mitte vaid sosinal väljendatud moraalse hukkamõistu.
Jüri Estam