Petseri eesti kool. Viido Polikarpouse fotod
Minu Pihkvas käigu üks meeldivamaid hetki oli see, kui ma külastasin Petseris vana eesti kooli, mis asub puumajas. Kas te teate, et Johannes Kert sündis 3. detsembril 1959. aastal Petseris?
1977. aastal lõpetas ta Võrus keskkooli ja läks õppima kehakultuuriteaduskonda Tartu ülikoolis. Kui ma Johannes Kerti esimest korda kohtasin, siis oli ta Kaitseliidu major, hiljem sai temast Kaitseväe juhataja, kes astus ametisse pärast Aleksander Einselni.
Triin Parts Eesti Pihkva konsulaadist tutvustas meid Petseri 2. Keskkooli direktoriga, kui avati Petseri muuseumis minu maalide näitus. Ta on väga südamlik ja kena inimene, kes selgitas mulle, et tegemist ei ole enam eesti kooliga, vaid keeltekallakuga kooliga, kus õpib võiks öelda et kohalik eliit, aga seal õpetatakse ka eesti keelt. Märtsis tähistasid Petseri keeltegümnaasiumi õpilased ka eesti keele päeva. Seda on tehtud juba alates 2002. aastast. Eesti Haridusja teadusministeerium on Petserisse lähetanud eesti keele õpetaja.
Kohtusin kooli endiste ja praeguste õpetajatega, kellest mitmed rääkisid eesti keelt. Ega see ei saagi olla eriline üllatus, sest kunagi kuulus ju see ala Eestile. Kel vähegi huvi Petseri kooli vastu, võib külastada nende Facebooki lehekülge https://www.facebook.com/PetseriEestiKool/.
Kui me Triinuga Petserisse jõudsime, siis näitas Triin mulle ka põnevat eestiaegset arhitektuuri, mida oli näha kõikjal. Pärast maalinäituse avamist suundusimegi kooli. Kooli direktor tutvustas mulle koolimaja. Astusime sisse ka mitmesse klassiruumi, kus parajasti toimusid tunnid. Olin üllatunud, et poistel olid seljas pintsakud ja ees lipsud ning tüdrukud olid oma parimais pühapäevariietuses. Õpilased olid märksa enam distsiplineeritud, kui ma olin harjunud nägema Ameerika koolides. Klassiruumid olid väikesed ja väga korralikud. Lapsed ei jooksnud koridorides ringi. Kui me mõnda klassi sisenesime, siis tõusid õpilased kohe püsti, oli see siis 1. või 10. klass. Igal pool nägin ma raamatuid ja seintel kunstitöid.
Õpilased Petseri eesti koolis.
Üks asi, mis mind üllatas, kui ma kohtusin 10. klassiga, oli see, et parajasti õpiti Vene armee tunnusmärke (paguneid). Siis mulle meenus, et seda tehakse ju ka Eesti koolides ja mitmeid neid tunnusmärke aitasin ma Eesti armees ja lennuväes taastada.
Algul olid õpilased väga tagasihoidlikud, kuid juba mõne aja pärast esitasid nad mulle küsimusi Ameerika kohta. Nagu igal pool mujal maailmas, nii aitavad ka nende inglise keele oskusele kaasa internet ja arvutimängud.
Nagu juba eespool öeldud, peetakse seda kooli eliitkooliks, kuhu paljud tahavad oma lapsed õppima panna, et saada head haridust.
Minule üllatuseks oli maalinäitus Pihkvas ja Irboskas ka tuntud Eesti kunstnikul Navitrollal. Sain teada, et ta oli kinkinud ühe oma töö Pihkva muuseumile.
Kuskil ei kohanud ma vaenulikkust ei eestlaste, setode ega ameeriklaste vastu. Oli vaid siiras huvi ja mõtlik sõbralikkus.
Rühm vene tütarlapsi tuli näituse avamisel Petseri muuseumis minu juurde ja ütlesid perfektses inglise keeles: „Teie maalid on väga kaunid!“ Vastasin neile: „Mitte pooltki nii ilusad, kui teie olete!“
Petseri muuseum on väga elava tegevusega muuseum, mida võiksid kindlasti külastada ka Petserit külastavad eestlased. Ma loodan, et saan Petserit külastada ka oma naise Heliga, kes on seto ja kes pole seal kunagi käinud, kuigi paljud tema esivanemad on sealt pärit.
Viido Polikarpus