|
New Yorgi Eesti Maja avas hooaja talgutega
Ülal: NY Eesti Haridusseltsi esimees dr. Toomas Sõrra hoolitses isiklikult selle eest, et Eesti Maja aknad ilusasti puhtaks saaksid.
Fotod: Riina Sõrra
All — Hetk talgutelt: NY Eesti Majas jagavad tööülesandeid (vasakult) NYEHS aseesimees Peeter Teedla, endine Eesti Maja mänedzher Ell Tabur, vanematekogu likmed Reet Karu ja Aime Andra ning paremalt paistab ka NYEHS esimees dr. Toomas Sõrra.
Juba mitmendat aastat kogunevad enne hooaja algust NY Eesti Majja talgulised, et üheskoos seda vana ja väärikat maja uueks hooajaks puhtaks kraamida. Ja tööd siin jätkub! Lisaks tavapärasele seinte, põran-date ja akende küürimisele, vajavad ajaloolises majas erihoolt ja puhastamist veel nikerdatud trepid ja käsi-puud, lugematud kaunistustega lambid ja lühtrid, karniisid ja sambad, jm mille puhastamine on aega ja tööd nõudev, kuid tulemus tõeliselt silma rõõmustav.
Tänavu olid tublid talgulised Tiina Järver, Aime Andra, Toomas ja Riina Sõrra, Matu Nanits, Ell Tabur, Reet Karu, Merike Pärtel, Peeter Teedla, Allan Laupa, Kalev Saar, Liisi Vanaselja ja Kärt Ulman.
Siim Vanaselja koos abikaasa Ailiga hoolitsesid selle eest, et talgulised tühja kõhuga ei peaks koju minema ning nende tehtud toitu ei jõudnud talgulised ära kiita, nii maitsev ja “eestipärane” oli see!
VES
Koduvillane vihavaen
Ilmar Mikiver
Vaen või põlgus, mida üks rahvas võib tunda teise rahva vastu, on üldjuhul motiveerimatu, faktidest sõltumatu ja peale muu veel nakkav.
Nii lahastab briti tänapäeva loetavaim filosoof Roger Scruton maailmas üha enam hoogustuvat antiamerikanismi.
Ameerika-vastane viha ei vaja põhjendust, ta objektiks võib olla ükskõik kui naeruväärne ettekääne ja ta on valmis potentsiaalseid mõttekaaslasi nakatama nagu rõuged või Siberi katk. Tema kohta võiks kasutada psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi oskussõna – “argipäeva psühhopatoloogia”. Tegelikult kuulubki tänapäeva antiamerikanism kokku selliste patoloogilise massivaenu stereotüüpidega nagu antisemitism, baltlaste tembeldamine fashistideks või kristlaste hukkamõistmine uskmatutena.
Londoni ja Bostoni ülikoolide professor Roger Scruton avaldab kuukirja The American Spectator septembrinumb-ris lühiessee, milles ta siiski näeb üht olulist vahet antiamerikanismi ja antisemitismi vahel, kirjutades:
“Antiamerikanismil on midagi ühist antisemitismiga ja Lähis-Idas need kaks antipaatiat ongi ühte sulanud. Kuid neil on üks tähtis erinevus sellepoolest, et juhtivad Ameerika-vihkajad on ise ameeriklased. Tõsi, on olemas erandlikke juute, kes on antisemiidid… kuid Ameerika-vastased ameeriklased on ameerika ühiskonna normaalsed produktid”, kuna antisemiitlikud juudid on enamasti oma ühiskonna erandid.(„TAS, September, lk 40.)
Scruton nimetab oma maad vihkavaid ameeriklasi “omamaisteks” ehk “kodus-kasvanud USA-vastasteks” (“indigenous Anti-Americans”). Nautides oma põhiseaduslikku õigust oma kodumaad vihata, ja kuulsust, mida see kaasa toob ülikoolilinnakuis või Hollywoodis, on need koduvillased vihkajad (nagu Noam Chomsky, Edward Said, Jane Fonda või Susan Sontag) praktikas ju ”ehtsamad“ ameeriklased kui enamik meist.
Koduköetud massivaenu võib nimetada ka „huupi-vihaks“, kuna selle avaldusvormiks võib olla ükskõik milline – kasvõi täiesti huupi valitud – pahameel. See ei ole tõikadega põhjendatav ja – nagu Scruton ütleb – ega huupi-vihkaja sellest ei hooligi.
Ameerika-vastaste huupi-viha kujukamaid näiteid on kineasti Michael Moore’i film „Fahrenheit „9/11“, mis väidab, et aasta 2001 New Yorgi kaksiktornide hävitamine oli Bushi valitsuse poolt lavastatud. Siia kulub ka kirjanik Susan Sontagi 9/11 kommentaar, et selle põrguliku tulemöllu „tõelised sangarid“ olid selle vallandajad – 19 araabia pilooti – mitte aga päästetööde ennastsalgav meeskond ega kolme tuhande tules hukkunu omaksed. On raske leida räigemaid vihapurskeid vana ausa Uncle Sami vastu. Scruton jätkab:
„Normaalne antipaatia põhineb võrdlusel. Sa hülgad, mis sulle ei meeldi, kuna see ei küüni su ootuste tasemeni, ja kartes seda, mis on „halvem“, valid selle, mis on „parem“. „Kuid koduköetud antiamerikanism ei ole selline. See hülgab võrdlusi ja toitub ainult ühepoolsest vaenutundest… mis on tekkinud vaid su enda võõrandumisest, mitte kellegi teise süüteost. See ei ole mitte su ratsionaalne reageering millelegi välisele, vaid su enda sisemuse (automaatne) projitseering väljapoole. Seetõttu on see ülekantav (transferable)“.
Kellelgi, kes elas sõjajärgseil aastail Saksamaal, ei saanud jääda tähele panemata, kuidas lööklause „Ami go home“ levis sealseil plankudel ja müüridel otsekui epidee-mia. Irooniliselt hakkasid ameeriklased just siis ellu viima Marshalli Plaani, kulutades miljardeid dollareid Saksamaa tööstuse ja majanduse taasülesehitamiseks. Kuid veel iroonilisem on, et kui „amid“ tõesti koju läksid ja see plangukirjandus Saksamaal enam-vähem vaikselt välja suri, kolis vihkamine üle Ameerikassse. Siin nakatas see Amee-rika-vaenuga pea kõik tähtsamad ülikoolid ja kolledzhid, rääkimata Hollywoodist, ja tungis peatselt üle riigipiiride teistesse maadesse.
Nüüd oleme näinud selle pisiku nakkuse ulatust – Saksamaalt Manhattanisse, Kopen-haagenisse, Londonisse, Madriidi ja Amster-dami, kus pea kõikjal on aset leidnud Ameerika-vastased massimõrvad.
Kuid filosoof Roger Scruton lohutab meid vanatestamentliku õpetussõnaga:
„Kes sellest vihkamisest elavad, kalduvad sellest ka surema“.
Alistujate argumentidest
Vello Helk 08.09.2007
Pronksmehe teisaldamine Tallinna kesklinnast mõjus Venemaale umbes nagu näiteks seda oleks teinud Vene lipu kõrvaldamine Põhjanabalt: võimusümbol kaotas oma mõju. Pole enam võimalik Eesti pealinna keskuses demonstreerida oma vahepeal murdunud võimu selle ala üle, mida peetakse veelgi omaks.
Ükskõik millise laimukampaaniaga Vene-maa ka hakkama ei saaks, peaaegu alati leidub mõni nimekas isik, kes hakkab kõigile kollektiivselt tuhka pähe raputama. Seda püütakse ka põhjendada: Läänes ei saadavat aru, miks eestlased võitlesid koos sakslastega, katsusid tõrjuda uut okupatsiooni, lootes naiivselt mingile kolmandale võimalusele. Enda arust teevad need ”targad” Eestile teene soovitades leppida venepoolse ajalookäsitlusega. Tegelikult on see üleskutse alistumisele. Mida räigemalt Venemaa ründab Eestit propagandavaledega, seda tugevamaks muutub see tendents.
Ilmekaks näiteks on Rein Ruutsoo katse kummutada Toomas Hiio ajaloolist selgitusartiklit ERNA rühma kohta (EPL 16.08.). Tema arvates jääb see seotuks ennekõike fashistliku Saksamaa sõjaga, mitte ainult N. Liidu, vaid ka lääneliitlastega.
Kuigi Ruutsoo möönab, et ERNA grupi liikmed ei andnud vannet Hitlerile, rõhutab ta seost Saksa sõjajõududega. Ta ei kohku tagasi madallöögist, mis diskvalitseerib poksiringis, aga on vist lubatud ”fashistideks” tembeldamisel: vandetõotus olevat antud ette sirutatud käega? Ta peaks aga teadma, et seda tervitust kasutasid tollal ainult natsipartei ja SS liikmed. Kogu sõjaväes ra-kendati seda alles 1944. aastal – pärast atentaati Hitlerile. See väide heidab varju ka Soome sõjaväele, kus seda tervitust kindlasti ei kasutatud. Otstarbe kohaselt sobib iga vale, nii suur või väike.
Ruutsoo katsub ka õigustada hävituspataljonide tegevust: “Kohalike kaitsmise vajadus tulenes peamiselt sellest, et ernalasi varjanud talumehed sattusid hävituspataljoni kättemaksu alla.” Nagu mujal poleks hävituspataljonlased oma jõledusi teinudki! Sama lugu ikka ja jälle: ohvrid ise on süüdi! Kas Ruutsool pole aimugi hävituspataljonide tegevuse eesmärkidest – ja tulemustest?
Nende rehabiliteerimiseks kasutab ta kava-lat võtet: paneb samale pulgale ernalastega, olevat olnud kodusõda, mõlemad ”olid oma kavatsustes patrioodid” (Eesti Ekspress 30.08.). Järelikult olid nende juhid nagu Mihhail Pasternak ja Feodor Okk superpat-rioodid? Sakslastel olevat olnud kavas eestlasi küüditada, seepärast tuli eelistada venelaste ja Eesti ”patriootide” pool läbi viidud küüditamist? Sakslaste kavatsustest polnud ju eestlastel aimu, aga Stalini sulaste hirmuvalitsus oli juba põhjustanud, et ükskõik kes sellest vabastas, oli teretulnud. Sellega seoses unustati isegi aastasadade pikkune viha sakslaste vastu, mida ei saa ju Ruutsoo eeskujul panna eestlastele süüks.
Igasugune vastuhakk nõukogude okupantidele tembeldatakse teatud seltskonna poolt koostööks ”fashistidega”. Olgu see oma, saksa või soome mundris. Sama loogikat jätkates võib väita ka seda, et kõik, kes kandsid punaarmee mundrit, võitlesid Stalini eest ning aitasid kaasa maailma suurima massimõrvari võimulpüsimisele ja tema haigete plaanide elluviimisele. Püütakse aga samal ajal väita, et punaarmeega liitunud ei võidelnud mitte Stalini eest, vaid ikka ”fashismi” vastu. Miks siis on nii raske mõista seda, et ERNA retkel osalejad samamoodi ei võidelnud mitte Hitleri ideede eest, vaid Stalini repressioonide vastu? Ruutsoo jt kohaselt oleksid aga kõik eestlased pidanud punaarmeed tervitama: tulge ja vabastage meid, tapke meid edasi!
ERNA natsluse tõendamiseks tuuakse mõne osaleja kontakte Saksamaa tegelastega. Selle loogika järgi on ka kõik endised kommunistid stalinistid. Küsimuse kogu tuum olevat hoopis, kes on “koostöö” partner ja kes “ühine vaenlane”. See on ühesuunaline tõde. Miks tegid koostööd Suurbri-tannia ja USA 20. sajandi veriseima diktaatoriga! Sest küsimus oli elus ja surmas, neis oludes dikteeris elu ise, kellega koostöös olla. Miks neile kahele suurriigile seda häbiväärset koostööd ette ei heideta? Kas tõesti vaid selle pärast, et nemad olid sõja võitjad? Moraalsetes kategooriates pole aga tähtis, kas tegemist oli võitja või kaotajaga, sest mõlema suhtes kehtivad samad moraalireeglid. Kui ajalugu andestab Suurbritanniale häda sunnil tehtud koostöö Staliniga, siis pole ka midagi ette heita eestlastele, kes tegutsesid vaid oma rahva ja maa kaitsmiseks.
Alistumisfilosoofide põhjenduseks on Eesti maine päästmine Läänes, aga kas see-pärast tuleb jälle omaks võtta Eesti ajaloo Moskva versioon? Miks hirmutatakse kogu aeg eesti rahvast sellega, mida Läänes arvatakse? Tegelikult on Putini tegelike ja sümboolsete musklite demonstreerimine paljastamas uue süsteemi vana nägu, mis tuleb ka Eestile kasuks. Sama doping, mida kasutas N.Liit, on tulnud au sisse tema järg-lasel Venemaal, kus ei taheta näha, et see on tervisele kahjulik.
(järgneb)
Estonia’s Way
Eesti on teatavasti samal laiuskraadil kui Alaska ja pole siis ka midagi imestada, et meil siin on jälle käes sügis ning lastel on alanud kool. Täna hommikul nägin oma kasutütre Inge kooliraamatut köögilaual, selle pealkiri oli „Vene kirjandus“. Inge käib Kadrioru saksa gümnaasiumi 11. klassis. Ka inglise keelt räägib ta üsna hästi, nagu kõik temaealised noored maailmas, küllap tänu internetile. Huvitav, kas kuskil Lasnamäel, Viimsis või mõnes muus koolis on mõni Eesti venelane, kes vaatab oma lapse kooliõpikut, mille pealkirjaks on „Eesti kirjandus“?
Venelastel on väga palju suurepäraseid kirjanikke ja loomulikult tuleb nende loomingut tundma õppida. Minu elus on olnud kaks raamatut, mida olen lugenud kolm korda, need on Lev Tolstoi „Anna Karenina“ ning „Sõda ja rahu“. Ka minu tütar, kes elab Ameerikas, on mõlemat mitu korda lugenud. Need raamatud on mul aidanud leida tasakaalu, kui mu elus on olnud keerulisi aegu.
Mõni päev tagasi kohtasin ühte oma sõpra, Eesti venelasest kirjanikku Viru tänaval välikohvikus. Istusime ja ajasime juttu, tema tellis endale klaasi õlut, mina tassi kohvi. Tema kavatses kirjutada artikli sellest, kui vähe on eesti kirjandust saada pehmes (paperback) köites. See ei puuduta mitte ainult vene lugejat, vaid üldse eesti kirjandust. Muidugi Vilde ja Tammsaare ja veel mõned eesti klassikud on sellistena olemas, aga odavaid köiteid teistest, vähem tuntud kirjanikest ei ole. Tema sõnutsi on selge, et Eestis on lugejate arv suhteliselt väike ja see paneb piirid ka trükiarvule. Mina omalt poolt aga olin mures selle pärast, et olen pannud tähele, kui erinevad on Jaan Krossi teoste tõlked inglise keelde. Mõnda neist ei suutnudki ma üldse lugeda, sest nn balti inglise keel seda lihtsalt ei võimaldanud. Balti inglise keele puhul on tegemist sellega, kui eesti keelt tõlgitakse sõna-sõnalt inglise keelde, siis on peaaegu võimatu aru saada teksti mõttest. „I in country short distance, know nothing…” Nii võis aastakümneid tagasi minu isa oma mõtteid inglise keeles sõnastada. Ta ei õppinud kunagi inglise keelt korralikult rääkima, aga nii palju ta oskas, et alustada Ameerikas oma äri ja saada Ameerika kodakondsus.
Sel aastal kinkisid minu kaastöölised Eesti Majas mulle sünnipäevaks Mart Laari raamatu „Estonia’s Way“, mis on mul tänaseks kaanest kaaneni läbi loetud. Olen kindel, et igaüks, kes tahab saada ülevaadet Eesti ajaloo tähtsamatest pöördepunktidest inglise keeles, ei leia sellest paremat teost. Kui ma alustasin selle raamatu lugemist, tundus mulle tõlge kohati kummaline ja oli kohti, mille mõttest ma ei saanudki aru, aga pärast paari esimese peatüki „läbinärimist“ sain ma joone peale. Ja olen tänulik, et ma selle teekonna läbisin, sest nüüd on mul paljud asjad Eesti ajaloost palju selgemad. Üllatunult pidin tõdema, et minu jaoks oli nõnda palju asju Eesti ajaloos, mis tõesti vajasid selgitamist. Ma ei tea, aga ma loodan, et see raamat on tõlgitud vene keelde, ja kui seda veel tehtud ei ole, siis seda tehakse. Seda ajalugu peavad meie sõbrad ja naabrid lugema, mitte Putini-Schröderi ajalugu.
Ja poleks paha, kui see avaldataks pehmes köites.
Ma soovitan väliseestlastel muretseda Mart Laari ajalooraamat ja kinkida see oma kohalikule raamatukogule. Mitte miski ei aita Eestit välismaades rohkem, kui tõe kuulutamine. Tänapäeval on Eestil minevikuga nii palju pa-ralleele, et kui meil pole lootustki mitte korrata omal ajal tehtud vigu, siis vähemasti me mõistame, milles need vead seisnesid.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Kaia Kanepi US Open’il
Mall ja Matti Valliveere Eestist koos poja perega külastasid hiljuti Malle sugulasi Connecticutis. Paarinädalasel Ameerika-reisil jõuti näha mitmeid põhja-idaranniku looduslikke- ja ajaloolisi vaatamisväärsusi kuni Maine’i osariigini välja. Viimastel päevadel tutvuti New Yorgi linnaga. Siin osutus Mattile eriti huvipakkuvaks Eesti Maja, mille hooldamisel oli 1970-datel aastatel tegev, andes ka suure majandusliku panuse, tema lähedalt sugulane Endel Ebrok.
Pildil vasakult: Mall Valliveere, Aime Andra (seisab), Matti Valliveere ja Malle sugulane Dagi Kubja Connecticutist New Yorgi Eesti Majas. Foto: Eve Martinson
Helmut J. Lelov 95
Kesk-Florida Eesti Seltsi vanim liige
Juubilar Helmut J. Lelov koos sugulaste, sõprade ja Kesk Florida Eesti Seltsi liikmetega oma 95. sünnipäeva tähistamas. Foto: Maare Kuuskvere
Hemingway ütles, et “there is an Estonian in every port” ja üks nendest eestlastest on kindlasti olnud Helmut J. Lelov. Ta sündis Pärnus 19. augustil 1912 ja pühitses sõprade seltsis oma 95. aastast sünnipäeva Floridas. Helmut oli üks “viikingitest”, kes purjetas Rootsist üle Atlandi ookeani 38-jalalise kalapaadiga “Imanda” Miamisse. Temal on palju mälestusi oma 52 aasta pikkusest kapteni elust. Ta on üle kogu maailma rei-sinud. Viimastel aastatel töötas ta naftakompaniide uurimislaevadel, kus seismograafi-lised seadeldised aitasid õigeid kohti paika panna. Põnevamate seikluste hulgas on Hispaania kodusõja ajal relvade vedamine baskidele ja kui ta külma sõja ajal “Ameerika spioonina” Aafrikas kinni istus.
Helmut oli 32 aastat abielus Lia’ga, kes 8 aastat tagasi ootamatult suri. Praegu hoolitseb ta eest kasutütar Monika Ojamaa Craig nende Sarasota kodus. Helmut veedab oma päevi lugedes ajalugu, maailma poliitikat ja vanu ajaloolisi raamatuid. Milli, Juku ja Plika on kolm kassi, kes talle rõõmu teevad. Et hoida oma aju värske, lahendab Helmut trigonomeetria ülesandeid.
Maare Kuuskvere,
KFES sekretär
Suurlaagritega ehitati “Kotkajärve”
Eesti Vabariigi konsul ja Eesti Skautide Maleva Kanadas ning suurlaagri vanem skm. Johannes Markus tähistas laagris oma 60. sünnipäeva. Pildil skm. Markus – kes kanti paraadile vanemskautide poolt valmistatud “troonil” – võtab vastu skautlaagri õnnesoovid. Taga vasakul seisab suurlaagri juht skm. Aksel Salumets ning paremal on näha osa “trooni” kandnud vanemskaute.
Fotod: Jaan Lepa kogust
“Tungalnoole” suurlaagri plaan. Suure laulu orgu istutati skautluse õnne kuusk, mis nüüdseks on jõuline 50 jalane (15 meetrine) hiidpuu. Suurlaagri juhtkonna liikmetest on tänapäev veel tegevjuhid skm. R. Moks ja skm. J. Lepp.
Eesti skautlus tähistab tänavu oma 95. tegevusaastat – samaaegselt kui skautlus tähistab oma 100. aastat. Sellega seonduvalt on ka need tähtpäevad leidnud kajastust nii ajakirjanduses kuid eriti väljaantud postmarkides – nii Kanadas kui Eestis. Eesti skautluse 95 tegevusaastast hõlmab Eesti Skautide Malev Kanada tegevus 58 aastat ehk teisisõnu – umbes 60% eesti skautluse tegevusest.
Üheks skautluse traditsiooniks on suurlaagrite korraldamine – laagrid, mis on keskselt kavandatud ja juhitud vanema ja kogenud juhtkonna poolt. See annab üksuste juhtidele “hinge-tõmbamiseks” aega ning avab võimaluse uudsusteks meie tegevuses. Suurlaag-rite vaheajaks on olnud neli aastat, mis algsetes nii skautlikes kui gaidlikes vanusegruppides andis noo-rel võimaluse osaleda suurlaagris nii hunduna, skaudina kui vanemskaudina. Kuigi nüüdseks on skautluses vanuseklassid muutunud, on jäänud põhiline tava – suurlaager igal neljandal aastal.
Suurlaagrid olid ka Kotkajärve väljaehitajateks. Juba algusest peale “Tungalnoole” 1954. a. ja “Aarevalla” 1956.a. suur-laagritega ehitas ja täiendas iga laager “Kotkajärvet” majanduslikult, kuid roh-kem veel inimpanustega. Esimesed suurlaagrid toimusid praeguse lipuväljaku vahetus piirkonnas. Kuid esimestes ühistes ma-levate suurlaagrites – “Saa-re” ja “Tuulemaa” 1958.a. – alustati uute avaramate laag-riplatside rajamisega. Värsked laagriplatsid võeti skautidele kasutamiseks ning gaidid said need neli aastat hiljem omale – peale selle kui platsid olid silutud ja kohandatud.
Selliste hüpetega avati uued skautlaagri alad – “Saare” suurlaagris nüüd meile kuuluva Uudsimaa osas vahetult põhjapool kööki, “Maailmalaager” avas praegused gaidlaagrite platsid ning “Kaljuvalla” skautlaagrite platsid. Kohan-dati hundulaagri platsi ja kirikule valiti uus asupaik.
Uute laagriplatside ava-mised olid enamuses tingitud kasvavast osavõtust. Kui esimestes suurlaagrites osa-les paarsada, siis ühised suurlaagrid ja ülemaailmsed suurlaagrid – nimetatud maailmalaagriteks – kutsusid kokku osavõtjaid üle terve maailma. Huvi ühislaagrite suhtes – mis avasid ka soodsaid reisimisvõimalusi – meelitas osavõttu 1000 piiridesse. Suurimaks Kotka-järvel peetud maailma-laagritest oli “Kotkajärve” laager aastal 1972, mis toimus samaaegselt esimese ESTO-ga.
Toronto Eesti Skaudi-sõprade Seltsi poolt ostetud maa-ala – “Kotkajärve” – väljaehitamiseks loodi kohe alguses skaut- ja gaidjuhtidest koosnev töörühm nimega “Kotkajärve Komi-tee” (KK). Kuna põhiliselt oli tegu laagriala väljaehitustega, siis KK juhiks olid tava kohaselt skautmaleva juhid, kes tollal enamuses töötasid tehnilistel aladel. Aastate jooksul on KK-d juhtinud skautmaleva juhid skm/skm. Jõe, Lepp, Puurits, Runge ja Kask.
Nende meeste töökoormaks oli nii maleva juhtimine, “Kotkajärve” välja-ehitamine kui eeloleva suurlaagri tööde organisee-rimine ja juhtimine. See oli suur koormus, ning hiljem eraldati need kolm kohustust. KK juhtimise võttis TESS-i juhatus oma kanda.
Viimase laagrialana avati “Hõbejärve” suurlaagris juhtide laager – vahetult “Kalevi” majast lõunas. Esimeses suurlaag-ris asus seal juhtide laager ja kuigi “Tungalnoole” laagri tee läks sealt läbi, jäi tihedasse võssa esimese “Kotkajärve” asuka Beatty talumaja varemed varjatuks aastakümneteks. “Hõbejärve” suurlaagris avasin ja ehitasin taluvaremesse juhtide lõkkeplatsi – “Varelõkke” – kus suurlaagrites korraldasime juhtide lõkkeid, ning kus hiljem oli võimalus omavahelisteks vestlusteks. Viimastel aastatel on laagriplats leidnud kasutust hundulaagrina.
Aastatega on kohandatud “Kotkajärve” laagriplatside kasutusi. Tuleval aastal toimub Kanada malevate suurlaager. Enam ei ole vaja varuda laagrikohti ega teenindusi 1000-le. Iga-aastaselt on suvel laagris alla 200, ning suurlaager ehk toob kokku 400. See annab võimaluse “Kotkajärvet” kohandada, viimistleda ja ajakohastada. Selleks on ka juba samme astutud, kuid suurtööd ootavad veel ees – tööd, mis nõuavad meilt nii aega, raha kui töökäsi.
Aasta 2008 suurlaager kutsub taas talgulisi.
Jaan Lepp, skm.
Euroopa Komisjon tahab julgustada oskustöölisi Euroopa Liitu tulema
Euroopa Komisjon kavatseb julgustada seaduslikku sisserännet Euroopasse, et vähendada elanikkonna vananemisest ja vähenemisest tulenevat tööjõu-puudust, teatas Reuters.
Komisjoni siseasjade volinik Franco Frattini ütles 13. sep-tembril, et esitab liikmes-riikidele 23. oktoobril ettepane-kud, mille eesmärk on muuta trendi, et oskustöölised suunduvad pigem USA-sse ning oskusteta tööjõud Euroopasse.
Frattini sõnul tuleb Euroopa Liitu 85 protsenti oskusteta võõrtöölisi ja ainult viis protsenti oskustöölisi. USA-sse aga suundub 55 protsenti oskus-töölisi ning vaid viis protsenti oskusteta tööjõudu.
“Me peame neid näitajaid uue visiooniga muutma,” ütles Frattini Lissabonis toimuval seadusliku migratsiooni konve-rentsil.
Frattini plaanid hõlmavad niinimetatud sinise kaardi ra-kendamist, mis annaks Euroopa Liitu saabuvatele oskustöölistele elamisloa ning õiguse töötada ühes liikmesriigis kaks aastat ning suunduda seejärel teise liikmesriiki.
Ettepanekud võimaldavad kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu ja oskustööliste vastuvõtmise kiiret protseduuri ning kehtivad ka nende suhtes, kellel on juba mõnes EL-i liikmesriigis elamisluba.
USA rohelise kaardi järgi kavandatud sinise kaardi idee peavad heaks kiitma kõik EL-i liikmed. Sellest võib aga kujuneda Euroopas väga kuum poliitiline teema.
Saksamaa on nende riikide seas, kes on arvamusel, et immigrantide lubamine tööjõuturule on iga riigi enda otsustada.
Frattini plaan sisaldab ka samme EL-i kodanike ja võõrtööliste õiguste vahe vähendamiseks ning määratleb võrdse kohtlemise sellistes valdkondades nagu töötingimused ja sotsiaalkindlustus.
Frattini ütles, et Euroopa Liidu elanikkond, mis praegu on umbes 490 miljonit, kahaneb järgmistel kümnenditel. Aastaks 2050 on kolmandik elanikest üle 65-aastased.
“Tööjõu ja oskuste puudus on juba praegu märgatavad mitmes sektoris ning need kalduvad suurenema,” sõnas ta.
“Immigrandid on eluliselt tähtis osa Euroopa Liidu konkurentsivõime strateegiast, kuid nende potentsiaali ei saa täismahus realiseerida, kui neile ei anta võimalust integreeruda vastuvõtjariigi ühiskonda ja majandusse,” lisas Frattini.
BNS
Arvamusküsitlus: Ansip on populaarseim valitsusjuht
Peaministri Andrus Ansipi va-litsus on poole aasta pikkuse ametiaja järel rahva hinnangul populaarsem kõikidest varasematest eelkäijatest, kirjutas Postimees.
Ajalehe tellimusel mõõtis uuringufirma Emor valitsuse ja riigikogu tegevuse toetust 10-pallisel skaalal, kus kümme tähendas “täielikku toetust” ning üks pügal toetuse “täielikku puudumist”.
Valitsusele andsid inimesed septembris kõrge hinnangu – 5,87 palli 10 võimalikust. Sealhulgas andis hinnangu kaheksa kuni kümme palli 26 protsenti, neli kuni seitse palli 51 protsenti ja alla selle 18 protsenti vastanuist.
Leht vahendab sotsioloog Andrus Saare sõnu, keda uuri-mistulemused ei üllata, sest riigi majanduse olukord peegeldub rahva seast alati ka valitsusele ja peaministrile.
Teise põhjusena tõi Saar Eesti astumise EL-i, sest aasta-aastalt kasutavad inimesed euroliidu pakutavaid võimalusi, näiteks laienenud tööturgu, järjest enam. Kolmandana nimetas ta konservatiivsemate ja rahvuslike väärtuste kasvu Eestis.
Keskmisest kõrgemalt on valitsuse tööd hinnanud eestlased, üle 50-aastased inimesed, pere-liikme kohta kõrgema sissetulekuga elanikud ja maal elavad inimesed.
Saare sõnul ei jää aga valitsuse toetus sama kõrgele hindade tõusu, inflatsiooni, reaalpalkade paratamatu kahanemise ja ülemaailmse protsessina leviva laenuintresside tõusu tõttu.
Ansip avaldas 13. septembril valitsuse populaarsuse üle heameelt ja ütles, et iga valitsusjuht peab taotlema seda, et rahvas oleks valitsusega rahul.
Tema sõnul on seetõttu hädavajalik, et inimesed saaksid aru, miks hetkel ebamugavad ja seetõttu ebapopulaarsed otsused on vajalikud. “Ja selle arusaa-mise alus on ikkagi selles, et mingis pikemas perspektiivis on need otsused head,” lausus Ansip, väljendades rahulolu, et rahvas mõistab ja toetab valitsuse taotlusi.
Ansip lisas, et tegelikult ei ole valitsuse populaarsus ainult viimase aja uudis, vaid see on nii olnud juba kahel viimasel aastal nii eelmise kui praeguse valitsuse ajal.
Riigikogule antud toetus oli valitsuse omast veidi madalam – keskmiselt 5,25 palli. Keskmisest kõrgemat toetust väljendasid eestlased, noored (15- kuni 34-aastased), kesk- või keskeriharidusega inimesed, kõrgemasse sissetulekurühma kuulujad ning maaelanikud.
Kui 2000. aastal väljendas oma tugevat toetust (andes kaheksa kuni kümme palli) riigikogule kuus protsenti elanikest, siis sel aastal nende hulk kahekordistus, jõudes 13 protsendini, kirjutas leht.
BNS
Pätsi saatus: endiselt vaidluse all
Ülal: Ajaloolane Alur Reinans ja Matti Päts 30. juulil 2007 Tallinna Metsakalmistul. Fotod: Boris Mäemets
All: Jutustab Kloostrimetsa talu viimane elusolev teenija Helle Reeber (vasakul), paremal Konstantin Pätsi muusemi juhid Elle Lees ja Trivimi Velliste.
Tallinn – Kloostrimetsa 2007. Foto autor Boris Maemets
Konstantin Pätsi Muuseum pidas ka sel suvel Tallinnas mälestustunni riigipea ja ta pere küüditamise meenutuseks.
Vaimuliku talituse 67 aasta eest toimunu mälestuseks Pätsi perekonna rahulas viis läbi ülempreester Emma-nuel Kirss. Mälestamise ilmalikku osa juhatas Pätsi muuseumi esimees, riigi-kogu liige Trivimi Velliste. Päevakohase kõne pidas Eesti Päevalehe (Stock-holm) endine peatoimetaja, ajaloolane Alur Reinans.
Tibutava vihma all Pätsi pererahulasse kogunenud mitmekümne inimese ees kõnelesid ka riigipea poja-poeg Matti Päts, Anne Een-palu, Heli Susi jt. Velliste tähelepanekul ei ole sel päeval veel ühelgi aastal nii palju rahvast kokku tulnud.
Ajaloo-alane vaidlus jätkub
Ülesastujate peamiseks teemaks kujunes kaks aja-looga seotud küsimust: skandaalne Pätsi-aineline töö Magnus Ilmjärvelt ja teooria, et NKVD võis Eesti riigipead mürkide mõju all hoida.
“Ma ei oleks oodanud, et Konstantin Pätsi isik ja tegevus veel 67 aastat hiljem nii suuri kirgi esile kutsub, et sunnib ajalugu võltsima,” kommenteeris Alur Reinans oma sõnavõtus skandaali, mis puhkes tänavu suvel Magnus Ilm-järve valeväidete paljastamisega. Reinans on kindlaks teinud, et Ilmjärve väi-ted Pätsi osalusest vene huvidega laevaühingutes on laest võetud.
Ilmjärv on aastast 1999 väitnud, nagu oleks Päts „1940. aastani Nõukogude valitsuse rahalisel ülal-pidamisel“ või siis seda, et Moskva toetas Pätsi võimul-olekut välismajanduslike tellimustega aastal 1934.
Reinans on kindlaks tei-nud, et Ilmjärve väited Pätsi suure osaluse kohta Tallinna Laeva-Ühisuses on võetud laest. Pätsile kuulus Rootsis säilinud dokumentide järgi vaid kolm Tallinna Laeva-Ühisuse aktsiat, kokku 150 krooni eest. „Sellest ei saanud olla nii suurt aktsia-tulu, et seda nimetada raha-liseks ülalpidamiseks,“ kinnitas Reinans.
Ka ajaloolane Jaak Valge selgitas tänavu juunis toimu-nud ajalookonverentsil, et midagi sellist pole aset leidnud ning Kreml ei tegelenud Pätsi oma sõiduvette kaasa-misega, vähemasti mitte sel ajal ja viisil, nagu on väidetud Ilmjärve raamatus “Hääletu alistumine”.
Kas Pätsi mõjutati mürkidega?
Pätsi mürgitamise teooria puhul peetakse silmas sovettide hõivatud Tallinnas tegutseva Soome salaluure-agendi üht raporti, mille on avalikustanud ajaloolane Eero Medijainen.
Medijainen oletas Akadee-mias nr 6/1995, et “Päts ei saanud ehk päris adekvaatselt aru, mida räägib või kirjutab.” Pätsi 1940. aasta poliitilise testamendi auto-riks “võis olla vana ja mitte päris terve mees”. Kinni-tuseks osundas Medijainen Soome kaitsepolitsei agendi M. Poppi 18. VII 1940 ette-kannet, millest allpool lähemalt.
Teatavasti oli Päts suhkru-haige, mis võimaldas talle insuliinisüstidega manustada ka mürki. Sarnaseid mürke oli stalinlik NKVD kasutanud 1930. aastail kurikuulsate kohtulavastuste ohvrite mõjustamiseks.
Veel leidub elavaid tunnistajaid
Mürgi-teooriat kinnitavad Reinansi sõnul ka Pätsi viimased Eestis tehtud kirjalikud avaldused, kus ei ole enam ära tunda juristi hari-dusega riigimehe kainet mõistust. Ka soome salaluuraja teatel tehti Pätsile regulaarselt süste ja arvatavasti oli sinna segatud “salajast uimastavat ainet”, mille tulemusel “Päts on nüüd kui väike laps”.
Kõigile soovijatele avatud 30. juuli mälestustalitus lõppes presidendi pojapoja Matti korraldatud koosviibimisega Pätsi perekonnale kuuluva Kloostrimetsa talu õuel. Seal oli peakõnelejaks Elle Lees, Konstantin Pätsi muusemi tegevjuht, kes tutvustas kohaletulnuile Helle Reeberit, kes on Kloostrimetsa talu viimane praeguseni elusolev teenija.
Pätsi talu sai Helle Reeberi esimeseks töökohaks, kui tal põllukooli lõpetamise järel suvel 1940 õnnestus siin kahe kuu jooksul olla praktikant. Reeberi sõnul olid teenijad alati istunud Pätsi perekonnaga ühes lõunalauas. Ta kinnitas ka, et iga päev käis Konstantin Pätsi juures arst, et teha talle insuliinisüsti, kuid mingeid käitumishälbeid tema Pätsi juures tähele ei pannud.
Holger Kaljulaid
Konstantin Pätsi elulugu
Sündis 23. II 1874 Tahkurannas.
Õppis 1894-98 Tartu Ülikoolis õigusteadust (saavutas õigusteaduste kandidaadi kraadi).
Teenis aastail 1898-99 sundaega Pihkvas.
Oli 1900-01 Tallinnas vandeadvokaat Jaan Poska abi. Toimetas 1901-05 ajalehte Teataja. Tallinna linnanõunik 1904-05 ja aastast 1905 ka abilinnapea.
Osales 1905 revolutsiooni sündmustes, põgenes seejärel välismaale ja mõisteti tagaselja surma. Oli 1905-06 pagulasena Shveitsis ja 1906-09 Soomes.
Ajalehe Peterburi Teataja tegevtoimetaja 1908-10.
Andis end 1909 Peterburis üles kohtuvõimudele, mõisteti 9 kuuks kinni, kandis karistust 1910-11 Krestõ vanglas.
Toimetas 1911-16 ajalehte Tallinna Teataja.
Oli 1916-17 sõjaväeteenistuses Tallinnas ja 1917 sai Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks.
Päts tipppoliitikuna
Eesti Maavalitsuse esimees 1917-18.
Eesti Päästekomitee esimees 1918
Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse
peaminister (ka sise- ja sõja-
minister) 24. II 1918 – 9. V 1919
Riigivanem:
25. I 1921 – 21. XI 1922
2. VIII 1923 – 26. III 1924
12. II 1931 – 19. II 1932
21. X 1933 – 24. I 1934
Riigikogu esimees 1922-23.
Peaminister riigivanema
ülesannetes
24. I 1934 – 3. IX 1937
Riigihoidja
3. IX 1937 – 24. IV 1938
President
24. IV 1938 – 17. VI 1940
Olnud rahvasaadik: 1917-19 Maanõukogu, 1919-20 Asutava Kogu, 1920-34… 1937 I-V Riigikogu liige.
Autasusid: Vabadusrist I/1. ja III/1.
Pidas 1920-40 Tallinna lähedal Kloostrimetsa talu.
Vangistus
Vahistatud 30. VII 1940 ja küüditatud Venemaale. Kuni 26. VI 1941 oli koos perega Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Bashkiiria Autonoomse Vabariigi julgeolekuvanglas. Lühiajaks toodi Päts viimaks ka okupeeritud Eestisse, nii viibis ta 18.-29. XII 1954 Jämejala vaimuhaiglas, kust teda leviva kõmu ja rahva huvi tõttu viidi kiiresti Kalinini (Tveri) oblasti Burashevo vaimuhaiglasse. Seal ta poolteise aasta pärast, 18. I 1956 suri.
Konstantin Päts maeti 21. X 1990 ümber Tallinna Metsakalmistule.
Tallinna kalmistud internetis
Pildil kabel Tallinna Metsakalmistul.
Foto: internet
Juba mõnda aega leiab veebist Tallinna kalmistute kodulehekülje www.kalmistud.ee. Esimesel pilgul võib arvata, et tegemist on vaid Tallinna kalmistute kirjelduse, eeskirjade, kalmistute plaanide ja kontaktandmetega. Ent kodulehel on veel üks oluline funktsioon – selle otsingusüsteemi kaudu saab leida Tallinna kalmistutele maetud isikuid.
Kadunukesed on registreeritud perekonna- ja eesnime ning matmiskuupäeva järgi, samuti leiab kalmistu nime ja matuseplatsi aadressi. See kergendab surnud sugulaste-tuttavate haua leidmisel isegi tallinlasi endid, rääkimata huvilistest mujal maailmas. Kõnesolev andmebaas on abiks ka sugupuu-uurimisel. Kodulehel on inglis- ja venekeelne lühendatud versioon.
Tallinnas on 8 hooldatavat kalmistut: Metsakalmistu, Pärnamäe, Pirita, Siselinna, Sõjaväe (Kaitseväe), Rahumäe (koos Juudi kalmistuga), Hiiu-Rahu ja Liiva. Igal neist on oma huvitav ajalugu. Näiteks Metsakalmistu, mille eeskujuks Stockholmi metsakalmistu, avati 1933. aastal ja esimene sinna maetu oli kirjanik Eduard Vilde. Võib-olla tulekski kodulehel iga kalmistu ajalugu lühidalt tutvustada.
Eesti kalmistud jutustavad muuhulgas Maarjamaa keerulisest ajaloost. Sinna on maetud ka okupatsioonivõimude poolt mõrvatud inimesi. Otsisin otsingumootori abil siiski tulutult oma vanaonu, metsapraaker Gustav Veiding’ut, kes kuni Teise maailmasõja lõpuni elas Järvamaal Väätsa vallas. Ta arreteeriti 22. mail 1945 ja „suri” kinnipeetavana Tallinnas 25. augustil samal aastal. Selge, et nõukogude võim selliste surmadega seonduvat igati varjata püüdis. Arvatakse, et tollal Tallinna vanglates surnud maeti Liiva kalmistu lähedale. Sellised andmed saab kätte alles siis, kui Venemaa avab oma arhiivide salapeidikud.
Kodulehel on lisaks arvamusnurk, kuhu kasutaja võib saata kommentaare ja täpsustusi näiteks juhul, kui maetu nimi on näpuvea tõttu vales vormis andmebaasi sattunud või on üldse välja jäänud.
Huvilistele võib soovitada veel üht, Kalle Pullmanni loodud kodulehe põnevat ja põhjalikku kalmistuteemalist osa: http://vmg.vil.ee/mannn/kalmistu.htm, kuhu on kogutud huvitavaid tekste/kodulehti kogu Eesti ja ka mõningate välismaa kalmistute kohta.
Koduleht www.kalmistud.ee on Tallinna linnavõimude väga teretulnud projekt, mis inspireerib aegamööda teisigi Eesti kohalikke omavalitsusi pealinna eeskuju järgima.
Uno Schultz
Tallinna koolitüdruk võitis Hollywoodis talendivõistluse
Tallinna koolitüdruk Beatrice Nebis võitis Hollywoodis talendikonkursil Worldstards maailmameistritiitli. Foto: EPL
8-aastane Tallinna koolitüdruk Beatrice Nebis pälvis Hollywoodis talendivõistlusel Worldstars laulmises maailmameistritiitli.
Beatrice’i ema Svetlana sõnul tegeleb tüdruk laulmisega viieaastasest saati. Hollywoodi sattus Beatrice Jurmala, Läti kaudu, kus toimus Worldstarsi konkursi valikvoor. Svetlana imestas ka, et miks selline laulurahvas nagu eestlased ei võta osa laste Eurovisioonist. Läti näiteks võtab.
Beatrice laulis konkursil kahte laulu – uut töötlust vene rahvalaulust “Lähen õue” ja inglise keeles laulu “Show Me Your Love”. (Seda laulis eelmisel aastal Eurovisioonil Ukraina laulja Tina Karol).
Kui Eesti Päevalehe ajakirjanik küsis Beatrice’ilt, mis oli Hollywoodis kõige põnevam, vastas tüdruk:
“Väljas oli nii hea soe! Kui astusid hotelli, hakkas kohe külm! Mulle meeldis, et kõik teretavad. Nad isegi ei tunne sind, aga jäävad valgusfoori juures sinu kõrvale seisma ja ütlevad “good morning”. Me käisime Universali stuudios ekskursioonil ja seal oli õuduste tuba, kus olid Van Helsingi filmi tegelased – karvane koletis ja inimesed olid monsterite riietes ja nii õudne oli. Luukered rippusid kottides. Kuulsaid inimesi ei näinud üldse, ainult limusiine. Ma lugesin neid kümme tükki kokku.”
Veel lisas Beatrice, et talle meeldivad kõige rohkem Christina Aguilera laulud ning et tulevikus tahaks ta saada disaineriks ja lauljaks.
Ema Svetlana lisas: “Avamine oli väga ilus. Marssisime alleel Eesti lippudega ja Beatrice’il oli stiliseeritud Eesti kostüüm seljas.”
VES/EPL
Sügisball võitis auhinna Veneetsia filmifestivalil
Eesti film “Sügisball” võitis tänavusel Veneetsia filmifestivalil Orrizonti auhinna, mida antakse välja filmikunsti uusi suundi esindavatele teostele.
Auhinna saamise eest on preemiaks 20 000 eurot (umbes 27 000 dollarit), kirjutatakse Veneetsia filmifestivali kodulehel.
Orrizonti ehk eesti keeles “Horisondi” auhind on lisaks põhi- ja lühifilmide võistlusele üks kolmest Veneetsia filmifestivali ametlikest võistlusprogrammidest. Selle eesmärgiks on tunnustada mingi uudse lahendusega välja tulnud teoseid.
“Sügisballi” võtted toimusid käesoleva aasta alguses Lasnamäel, kus näeme argipäevast draamat, milles ristuvad kuue magalaelaniku elud. Filmi autor on Veiko Õunpuu.
“Oma keelt kõneleva väikese riigi jaoks on väga suur tunnustus, kui sellistel suurtel rahvusvahelistel festivalidel tähelepanu pälvime,” ütles kultuuriminister Laine Jänes.
Euroopas valmib igal aastal ligi 800 filmi, sellises konkurentsis välja paistmine on kultuuriministri hinnangul väga suur asi. “Väikeste, piiratud keeleareaali ja tagasihoidlikuma tootmismahuga riikide puhul võib seda isegi läbimurdeks nimetada,” ütles Jänes.
Käesolev aasta on olnud eesti filmile edukas, tähtsamate filmifestivalide programmis on tänavu linastunud teisedki eesti filmid.
Mais osales Kadri Kõusaare film “Magnus” Cannes’i filmifestivali ametlikus programmis.
Juulis võitis Heiki Ernitsa ja Janno Põldma täispikk animafilm “Leiutajateküla Lotte” Uruguays kaks auhinda. Rahvusvaheline zhürii tunnistas “Leiutajateküla Lotte” parimaks täispikaks animafilmiks ja lastezhürii parimaks täispikaks filmiks.
Juulis Tshehhis Karlovy Vary Kesk- ja Ida-Euroopa filmifestivalil valiti parimaks Euroopa filmiks Ilmar Raagi “Klass”.
Veneetsia filmifestival toimus sel aasta 64. korda ja varem pole Eesti filmid sinna pääsenud.
Maailma vanimat filmifestivali Veneetsiat peetakse Cannes’i ja Berliini kõrval kolmandaks suuremaks Euroopa filmifestivaliks, mille põhiprogrammi valitakse igal aastal tuhandete kandidaatide hulgast mõnikümmend parimat.
Aastate jooksul on Veneetsia festivali peapreemia Kuldlõvi võitnud sellised filmikunsti suurkujud nagu Ingmar Bergman, Luchino Visconti, Jean-Luc Godard, Oliver Stone ja teised.
VES/EPL
Estonia Seltsi Segakoor oma pikimal kontsert-turneel:Tallinn-Toronto-Amherst-New-York-Washington-Tallinn
Sagin, vaikne jutuajamine, kerge ärevus……. „Vaikust!” kostab Heli hääl. Kõlab mazhoorne akord, kõik teavad, mida teha. Ja kohe kõlabki vaikne 4-häälne mazhoorne kolmkõla…… „Pool tooni üles, veel pool tooni üles, terve üles…… ja nüüd pool alla, terve alla…….”
Kontserdi jaoks antud proovisaal on vaikseks jäänud, kõik teised koorid kuulavad tähelepanelikult…..
Estonia Seltsi Segakoor keskendub, häälestub…… igaüks kuulab dirigenti, naabrit, iseennast…….
„Nii, oleme rõõmsad, te olete parimad, läheme,” kostab Heli julgustav hääl.
Estonia Seltsi Segakoor astub Estonia Kontserdisaali lavale, konkursi võistlustulle…
Selline on Estonia Seltsi Segakooril tavaline hetk enne kontserti. Kerge närv on alati sees. Ja see on hea, sest nagu kogemus ütleb, kui ei pabista, ei tule ka väga hea etteaste.
Kui oma proovisaalis ümbritseb kõiki rõõmus meeleolu, lahe nali, kerge sõbralik aasimine, siis esinemise ajal nõuab dirigent Heli Jürgenson kõigilt 110%-list keskendumist. Range? Jah. Nõudlik? Jah. Parimaid ja arvestatavamaid dirigente Eestis ning valitud tulevase, 2009.a. XXV Üldlaulupeo segakooride liigi üldjuhiks? Uhkusega – jah.
Tähtis roll koori elus on kindlasti meie dirigendil Heli Jürgensonil, kelle tõttu paljud lauljad on just selle kollektiivi välja valinud ning kelle pärast leiavad sageli meie sekka tee Eestis elavad lauluhimulised välismaalased.
Heli Jürgenson (1969) on lõpetanud G. Otsa nim. Tallinna Muusikakooli ja Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise eriala professor Ants Sootsi käe all.
Praegu töötab Heli Jürgenson ise G. Otsa muusikakoolis koorijuhtimise eriala õpetajana, on Rahvusooper Estonia ooperikoori abidirigent, juhatab Estonia Seltsi Segakoori ning on kaasatud mitmetesse koorimuusika projektidesse. Lisaks sellele on ta olnud ka viimaste laulupidude dirigentide reas.
Heli Jürgenson on Estonia Seltsi Segakoori vedanud selle loomise algusest peale.
Koos Peeter Perensiga olid nemad kaks need dirigendid, kellele Estonia Seltsi esimees Arne Mikk tegi 1993. aastal ettepaneku koori asutamiseks. Heli Aus juhatas tookord omanimelist kammerkoori, Peeter Perens aga kammerkoori „Artes Liberales“. Need kaks koori said üheks.
13. septembril 1993 toimus esimene proov, päev hiljem juba esimene etteaste.
Estonia Seltsi Segakoor oli sündinud.
1999-2001 oli Heli kõrval teiseks dirigendiks Jüri-Ruut Kangur;
2001-2006 Jorma Sarv.
Estonia Seltsi Segakoori (ESS koori) iseloomustab tihe kontserttegevus. Osa on võetud üldlaulupidudest (viimasel ajal ka erikooride osas), maakondlikest laulupäevadest, heategevuskontsertidest. Koor on esitanud ka palju eesti heliloojate loomingut – nii segakoorilaulude konkursile laekunud uudisteoseid kui ka meie tunnustatud heliloojate Veljo Tormise, Gustav Ernesaksa, Cyrillus Kreegi, Ester Mägi ja Mart Saare loomingut nende autorite juubeli- (sünniaastapäevade) kontsertidel.
Oluliseks koori töös on saanud ka suurvormide esitamine: J. S. Bachi Matteuse passioon, F. Mendelssohn-Bartholdi „Wal-purgi” öö; G. Verdi Reekviem, J. Brahmsi Saksa Reekviem, W.A. Mozarti Missa c-moll.
Erilisel kohal on ESS koori repertuaaris Cyrillus Kreegi Eesti Reekviem, mida on esitatud mitmetel hooaegadel nii kodu- kui välispublikule.
Samuti on ESS koor edukalt esinenud paljudel koorivõistlustel nii Eestis kui ka välismaal: Tuljaku võistulaulmisel Tartus 1997, 2000 ja 2005, Tshehhis 1994, Tallinnas 1993, 2001, 2005 ja 2007. a. Edukaim võistlus koori jaoks toimus 2001. a. Barcelonas, kus segakooride kategoorias võideti esikoht ja Grand Prix. Vähem tähtis pole ka 2. koht rahvusvahelisel koori-võistlusel „Tallinn 2005” romantilise muusika kategoorias ning parima Eesti dirigendi auhind Heli Jürgensonile.
Koori 10. sünnipäevaks 2003. aasta septembris anti välja koori esimene plaat „Liugleb üks lind”.
Estonia Seltsi Segakoor reisib palju: kontserte on antud Austrias, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, USA läänerannikul, Lapimaal, Norras, Tshehhis.
2004. aastal Saksamaal Jena linnas toimus Ida-Lääne koorifestivali raames ka Eesti muusika workshop festivalil osalejatele, mille korraldas ESS koori dirigent Heli Jürgenson ning mida saatis suur menu.
Eelneva põhjal võib jääda mulje, et see koor ainult harjutab, õpib uusi lugusid, ühesõnaga – teeb pidevalt ainult rasket tööd. Seda ka, aga mitte ainult. Kindlasti võib öelda, et Estonia Seltsi Segakoor on Eesti paremaid mitteprofessionaalseid segakoore, keda tihti kutsutakse appi laulma palju keerulisemaid muusikateoseid, kui amatööridelt oodata võiks.
Ja ometi ei lahku keegi koorist sellepärast, et on raske….
Hirvo Surva, (Eesti Koorijuhtide Liidu juhatuse esimees, pikaajaline laulupidude dirigent): Estonia Seltsi Segakoor on viimaste aastate jooksul kujunenud Eesti üheks juhtivaks amatöör-segakooriks, on osalenud mitmetel võistlustel, suurvormide esitamistel, on näidanud ennast – olles amatöörkoor – väga professionaalsest küljest. Seda näitab ka eelpool ülesloetletud esinemiste nimekiri. Kooris tegeldakse professionaalselt nii kõlakultuuri, vokaal-tehnilise ja ka muusikaesitusnüansside töötlemisega.
Kogu aja on Heli Jürgenson olnud selle koori dirigendiks ja kunstiliseks juhiks. Nende aastatega on ta arendanud seda koori targalt ja oskuslike võtetega, viies ta tasemele, kus ta praegu Eesti koorimaastikul on. Tema juhatusel on koor pakkunud väga meeldejäävaid esitusi, mis on tehniliselt ja muusikaliselt olnud väga professionaalsel tasemel.
Selles kooris pole professionaalseid muusikuid, siin on õpetajad, meditsiinitöötajad, firmajuhid, ametnikud, kunstnikud….. Need on tavalised inimesed meie seast. Ja kõiki neid seob armastus koorilaulu ja just selle koori vastu.
26. septembril 2007 algab üks pikemaid kontsert-turneesid koori ajaloos: Tallinn – Toronto – Amherst – New-York -Washington – Tallinn. Kavas on anda rohkesti kontserte Eesti muusikaga.
28. septembril toimub Torontos Eesti muusika workshop kohalikele eesti kooridele. Heli Jürgenson, kes vastutab 2009. a. toimuva XXV Üldlaulupeo segakooride liigi eest, tutvustab/õpetab tulevase laulupeo repertuaari. Samas tuleb õppimisele ka teisi kauneid laule Eesti heliloojatelt.
Torontos annab Estonia Seltsi Segakoor kontserdi laupäeval, 29. septembril kell 4 pealelõunal Eesti Maja suures saalis. Hr. Roman Toi palvel osaleb ESS koor pühapäeval, 30. septembril ka Toronto kirikus jumalateenistusel.
Edasi viib teekond koori Torontost Amhersti.
Amhersti College’i muusikaosakonna professori hr. Jeffers Engelhardti kutsel annab koor Massachusettsis kolm kontserti: kolmapäeval, 3. oktoobril kell 9:00 pl on loeng-kontsert Amhersti College’is, neljapäeval, 4. oktoobril on kontsert Amhersti kirikus ning reedel 5. oktoobril esineb ESS koor Willams College’is, kus koori võõrustajaks on hr. Brad Wells.
Edasi viib reisiteekond koori New Yorki, kus koori esinemine toimub 7. oktoobril kell 2 p.l. Lexington Ave kirikus, millele järgneb koosviibimine suupistetega, kontserdi korraldab NY Eesti EV. Luteri Usu Kogudus.
Koori viimaseks peatuspaigaks sellel turneel on Washington. Kolmapäeval 10. oktoobril esineb Estonia Seltsi Segakoor Washingtoni Calvary Lutheri kirikus kell 7:30 pl.
Estonia Seltsi Segakoori reisigrupi suurus on 38 inimest, koor liigub Torontost kuni Washingtoni renditud minibussidega.
Peatse rõõmsa kohtumiseni Torontos, Amherstis ja Washingtonis.
Marika Pihl
Estonia Seltsi Segakoori nimel
* The Front Page reports from New York, where members of the Estonian House, along with friends and helpers, took on the task of cleaning the House. The building, on the East side of Manhattan, has for many years been the home of the Estonian community in New York. And traditionally the house has been cleaned from top to bottom just before a new year of activities begins.
* Ilmar Mikiver discusses anti-Americanism. The phenomenon, he points out, is often based on irrational or prejudiced ideas, as is anti-semitism. But what differentiates anti-americanism from anti-semitism is the fact that anti-americans are often found among Americans. While there are Jewish anti-semites, writes Mr. Mikiver, they are an anomaly, whereas American anti-americans seem to be completely normal. One need only look at Hollywood to see it in action. Mr. Mikiver points out some of the anti-american sentiments that have been expressed by some of these Americans, including calling the hijacker-suicide pilots of 9-11 “heroes.”
* Vello Helk begins a write-up on the continued habit of some commentators and historians to change or explain away historical events. In his article, Mr. Helk discusses some ideas proposed by Heino Ruutso, who apparently has excused the actions of the so-called “destruction battalions” – communist military groups that hunted down Estonian partisans. History has shown that they also went after common Estonians, but Mr. Helk points out that Mr. Ruutso reduces these to only farm-owners who assisted partisans. Other such modifications of Estonia’s history are discussed.
* The Art and Culture page discusses a new website –www.kalmistud.ee — which not only list cemetaries across Estonia, but also gives people an opportunity to find individuals who are buried, and pinpoint the location of the grave.
* Eha MacDonnels adventure trip down the Amazon is detailed on page 10, along with photos. The article gives armchair travellers an exciting journey.
Russia’s St. Petersburg University Starts Offering Major in Estonian
ER – The St. Petersburg State University has become the first university in Russia to institute a major in Estonian language.
The Finno-Ugric chair of the university’s Department of Philology launched the course with seven people this year, who were picked in a competition with nearly 2.5 contestants for each seat, the chief of the university’s unit for Estonian language and literature, Larissa Mutkovskaya said.
Estonian was never taught as a major in Russia during the Soviet years, nor has it been taught in Russia afterwards, said Mutkovskaya, one of the creators of the new specialty.
She pointed out the special relationship that St. Petersburg has always had with Estonia and the lasting good relationship between the St. Petersburg State University and Tartu University of Estonia.
It was decided at the Chair of Finno-Ugric Studies of the university that all the three Finno-Ugric languages that are official languages of the respective countries would be taught as majors.
“We did have Finnish and Hungarian as majors before, now it’s time for Estonian,” she said.
Students for these specialties are not accepted every year but with 2 or 3-year intervals. It was not immediately clear with how long an interval the prospective majors in Estonian would be admitted.
The classes in the first year include practical Estonian, Estonian grammar, history and literature.
Practical Estonian will be taught by a visiting teacher from Estonia, paid by the Estonian Institute. The students will be taught Finnish as a side subject.
Estonian has been taught as an elective course at the St. Petersburg University since 2000, being one of 165 languages taught there.
Russian Customs Blacklist Estonian Carriers
ER – The customs officers of the Russian north-western region have drawn up a black list of 29 Estonian transport companies that are given unfair treatment at border crossing.
The companies in the “black list” of which the paper has a copy, are subject to special treatment at border checkpoints and their vehicles can only move to the destination escorted by a rapid reaction forces’ special convoy.
Being in the TIR system, which simplifies international motor traffic and gives Russia a guarantee of up to 50,000 dollars against potential violations of the customs regulations, does not help the companies.
Additional measures consisting of the inspection of all the goods have been established for Estonian transport companies And even if the goods are in keeping with the documents, we can only move on escorted by a convoy.
The convoy escorts the vehicles to their destination, a bonded station. According to the carriers the costs of escorting from Ivangorod to St. Petersburg rose from 4,000 to 8,000 roubles (EUR 229) a few days ago. The cost of escorting to Moscow is said to be 600 to 800 euros.
Nine Countries Move Closer to Joining EU no Borders Zone
Sept 4 – Nine new EU member states, including the Baltic countries of Estonia, Latvia and Lithuania, are now connected to a massive European police database, fulfilling a key condition for them to join the Schengen border-free area.
Nine of the 10 countries that joined the EU in 2004 have been connected to the Schengen Information System (SIS) since Sept. 1.
The database currently contains some 17 million pieces of information and guides police officers on what action to take against people they may be questioning whose details appear on it.
The 15 nations signed up to the Schengen Treaty — the 15 oldest EU members minus Britain and Ireland plus non-EU nations Norway and Iceland — are due to decide in November whether to start opening up internal borders with the nine newcomers.
Land borders would be opened on Dec. 31 this year, with airports joining the zone from the end of March 2008.
Apart from hooking up to the SIS database, the nine countries — the Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, Malta, Poland, Slovakia, and Slovenia — must also be deemed to have secure external borders.
“I hope that we are able to stand above stubbornness, partisan interests…”
President Ilves: The resolutions of the Riigikogu should help Estonia successfully cope with the problems that have already risen, or are rising, on the horizon
Yesterday on Toompea, in speech to the opening meeting of the fall session of the Riigikogu, President Toomas Hendrik Ilves stressed that the gauge for measuring the success of the parliament’s work is not the number of hours spent sitting in the hall, nor the number of laws that have been passed; the voters have a reason to be satisfied with the work of the Riigikogu only when the legislators’ current and future resolutions help Estonia to successfully cope with the problems that have already risen, or are rising, on the horizon.
“Therefore, in the upcoming year, I see the key obligation of the Riigikogu to be dealing with fields in which the solutions will affect the welfare of the Estonian people and nation in 15-20 years,” said the Head of State. “Principally, I mean educational and research policies, population and health care policies, integration policies and energy. Success in these fields will guarantee an increased sense of security for our people accompanied by stable development for Estonia.”
Sustained action plans are also a question of political culture, and more narrowly, of the communications between the political parties represented in the parliament, said President Ilves, and recommended that the leaders of the parliamentary factions, and why not also the leaders of the parties, find opportunities for regular consultations, “This would be a serious attempt at achieving long-term solutions. This would also help to improve the reputations of the Riigikogu and politicians; some political intrigues might be avoided and some needlessly mean words might remain unsaid in the parliamentary hall.”
In his speech, the Head of State lingered on the deplorable state of traffic behavior, which directly threatens the future of our nation.
“If we look at the number of people killed in traffic accidents, as well as in fires and work accidents, and by drowning during the past 16 years in Estonia, we are faced with an atrocious picture,” said President Ilves. “This becomes even more dreadful if we add the numbers for intentional killing and alcohol-related deaths. We are confronted by thousands and thousands of lives that have been interrupted unduly early—lives that could have continued, if we had been more caring or smarter.”
The Head of State called upon the Riigikogu and the members of the government to concentrate their intellectual energy on solutions that can help to drastically reduce the number of premature deaths.
Speaking about cyberattacks, the Head of State recalled the events of April and May, when Estonian state institutions, information channels, banks and other inseparable parts of our everyday life were struck by a massive Internet attack, and it later became apparent that a strong legal base for combating cybercrime and cyberterrorism is lacking throughout the world, but especially in the European Union.
“Why shouldn’t Estonia become a spokesperson in this field? We are vigorously moving in that direction, because the NATO cyber defense center will be established in Estonia,” said President Ilves. “In exactly the same way, the Estonian government, in cooperation with the Estonian parliament, could demonstrate initiative in the development of international legislation related to cyber defense. Dealing with tomorrow’s problems is the sign of a mature state.”
The Head of State also spoke about the fact that qualified people will shortly be needed to fill the positions of Chancellor of Justice, Auditor General, and Chairman of the Bank of Estonian Supervisory Board.
“I hope that we are able to stand above stubbornness, partisan interests, and convenience here,” said President Ilves. “Two of these three high state officials, constitutional institutions, directly or indirectly control our activities, of the parliament and the president. Equity and honesty, transparency and impartiality, experience and statesmanship— these words can, and should, characterize the work of the Chancellor of Justice and Auditor General.”
Office of the President
|
