|
Perekond Laan kinkis Tallinna Lastehaiglale voodikoha
Lastehaiglale 50 000 dollarit annetanud Bruno Laan koos abikaasa Helgega Tallinnas.
Foto: Postimees
Los Angeleses elav Bruno Laan annetas Tallinna Lastehaiglale Eesti Ameerika Fondi kaudu 50 000 dollarit. Lastehaigla kavatseb selle eest sisustada inten-siivravipalati ühe voodikoha.
“See on ka Ameerikas suur raha. Nii ei saa me seda endale igal aastal lubada,” ütles 81-aastane reibas vanahärra Bruno Laan oma suvekodus Nõmmel, kus ta abikaasa seltsis viimastel aastatel suvitanud on, kirjutab Hille Tänavsuu 9. juuli Postimehes.
Lisaks Laanele annetas Los Angelese eesti luteri kogudus lastehaiglale 6000 dollarit.
“Eesti laste elu ja tulevik on meie südameasi,” selgitas Laan oma otsust. “Lapsed on ju meie kõige suurem väärtus.” Ta märkis, et Tallinna lastehaigla on suurim lasteraviasutus Eestis ning annetatud raha tuleb kulutada aparatuuri ostmiseks, mitte töötajate preemiateks või koosolekute pidamiseks.
Laan lisas, et kuigi lastehaiglale kingitud summa on suur, ei jäänud tema pere sellest vaesemaks. “Südames hoopis rikkamaks. Rahakulutamine võib olla ka omamoodi nau-ding, kui seda ei tehta uisapäisa,” märkis Laan.
Vanahärrale teeb muret, et eestlased aina vähem abielluvad, vabaabielud võivad aga kergemini laguneda ja lapsed ilma peale jääda. Tema hinnangul on just seepärast Eestis väga palju ka ühe lapsega vanemaid.
“Ma tean Los Angeleses enam kui 400 eestlast, aga ei tunne ühtki paari, kes elavad koos, kuid pole abielus,” sõnas Laan.
Ta ise on olnud abielus 45 aastat, kasvatanud üles poja ja tütre ning nüüd naudib nelja lapselapse seltsi.
Laan on Nõmme poiss, Nõmme gümnaasiumi 11. lennust. Noormees oli 17-aastane, kui mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, hiljem sattus ta venelaste kätte vangi, kuid pääses putku.
Pärast sõda õppis Laan Saksamaal algul Müncheni, hiljem Karlsruhe ülikoolis. Magistrikraadi kaitses juba USAs. Seejärel töötas Laan aastakümneid ehitusinsenerina paljudes riikides: Iraanis, Kuveidis, Indoneesias, Lõuna-Aafrikas.
Tallinna lastehaigla juhatuse esimees Mall-Anne Riikjärv ütles, et nii suur annetus oli haigla jaoks lausa uskumatu üllatus. Tema sõnul on lastehaigla vaid ühe korra pärandusena veel suurema summa saanud.
“See on meile hindamatu abi ja räägib inimeste suhtumi-sest ning soojast südamest,” sõnas ta.
Kingituse eest voodikoht
Riikjärv rääkis, et suurema annetuse puhul püütakse seda kuidagi eriliselt märkida – näiteks ostetakse mingi vajalik aparaat. Seekordse tavatult helde kingituse kavatseb haigla kulutada selleks, et sisustada lastehaigla intensiivravipalatis üks voodikoht, mille juurde käivad kuvöös, hingamisaparaat ja monitor.
Nii Bruno Laan kui ka Los Angelese kogudus on kodueestlasi juba aastaid abistanud. Eesti taasiseseisvuse algusaastatel koguti kuus konteineritäit abipakke. Tollal saadeti kodumaale ka kunstnik Adamson-Ericu maalid, mis 1938. aasta näituse järel olid Pariisi jäänud ja edasi mööda ilma rännanud.
VES/Postimees
Eesti valitsus ei andnud luba gaasijuhtme jaoks uuringuid korraldada
Valitsus ei andnud neljapäeval, 20. septembril Läänemerre Vene-Saksa gaasijuhet rajavale Nord Stream AG-le luba korraldada uuringuid Eesti majandusvööndis. Valitsuskabinet põhjendas otsust Eesti suveräänsusega ja riiklike huvidega majandusvööndis.
Kuna mandrilaval puuri-mistöid eeldavad uuringud annavad teavet Eesti loodusvarade mahu ja nende kasutamise võimaluste kohta, on Eestil õigus uuringuks nõus-oleku andmisest keelduda, põhjendas valitsus oma otsust. Peaminister Andrus Ansipi sõnul oli otsus üksmeelne. Valitsusjuht ütles, et küsis enne kabinetiistungit kõigilt ministritelt, kas keegi on loataotlusele “ei” ütlemise vastu. Ta lisas, et kuna keegi vastu ei olnud, oli otsus tehtud ning debatti ei toimunud.
Nord Streami pressiesindaja Jens Müller ütles agen-tuurile AFP, et kui ettevõte ei saa teha uurimistöid Eesti majandusvööndis, naastakse tõenäoliselt esialgse projekti juurde, mille kohaselt läbib gaasijuhe Soome vööndi.
Müller ütles, et isegi kui uuringud oleksid Eestis läbi viidud, poleks see tingimata viinud gaasijuhtme ehitamiseni Eesti majandus-vööndisse. Ka kinnitas ta, et Eesti otsus ei lükka projekti elluviimist edasi.
Eesti vastuseis gaasijuhtmele sai hoogu juurde pärast seda kui selgus, et gaasijuhet hakkaks turvama Vene merevägi.
Välisminister Urmas Paet kinnitas 20. septembril, et gaasijuhtme ehitamiseks Eesti kindlasti luba ei anna. Selle otsuse on valitsus Paeti sõnul teinud juba ammu. Koalitsioonipartneritest väljendas tugevat vastuseisu gaasijuhtme rajamisele eelnevate uuringute loa andmiseks Isamaa ja Res Publica liit. Uuringute vastu olid ka opositsioonis olev erakond Eestimaa Rohelised ja Keskerakond.
2005. aastal otsustasid Vene gaasigigant Gazprom ja Saksa kapitalil põhinevad BASF ja E.ON luua ühisfirma Nord Stream, mis ehitaks Läänemere põhja Vene-maalt Saksamaale ulatuva 1200 kilomeetri pikkuse gaasitoru. Viimane peaks gaasinäljas Lääne-Euroopat Vene gaasiga toitma hakkama 2010. aastal.
Gaasijuhet rajada kavatsev Nord Stream AG esitas välisministeeriumile majandusvööndi uurimisloa taot-luse 31. mail 2007.
Kohe peale valitsuse otsust asus Venemaa Eestit ründavale positsioonile, Soome meedia jäi tagasihoidlikuks, STT uudises väljendasid Soome keskkonnaametnikud pettumust Eesti otsu-se üle. Helsingin Sanomat Online kajastas Eesti keeldumist artiklis “Eesti torpedeeris gaasitoru uurimisloa”, pealkiri YLE24 uu-diste lindis oli “Eesti on vastu Läänemere gaasitoru kulgemisele läbi territoriaalvete” ja MTV3 “Eesti ei anna luba gaasitoru uuringutele”.
VES/BNS
Prokonsulite aruanne
Ilmar Mikiver
USA kõrgeimad võimukandjad Iraagis – vägede ülemjuhataja kindral David Petraeus ja suursaadik Ryan Crocker – käisid kuu algupoolel Washingtonis oma tööst Kongressile aru andmas. Nii Senatis kui Esindajatekojas lozheerib arvestatav hulk rahvasaadikuid, kes on valitsuse Iraagi-poliitika põhjani hukka mõistnud, pärsimata isegi Bushi süüdistamist valetamises ning kindralit oma isamaa reetmises. Juba pikemat aega nõuavad nad Ameerika vägede kojutoomist, ähvardades vastasel korral lõpetada sõjakulude finantseerimise.
Suursaadik Crockeri ja kindral Petraeuse aruannet oodati erilise põnevusega, selleks, et saada selgust küsimuses: kas ja mil määral on aasta algul välja kuulutatud relvajõudude võimendusstrateegia Iraagis (surge) tulemusi andnud. Mõned kriitikud kuulutasid juba enne prokonsulite visiiti, et see poliitika on luhtunud. Vaatlejate konsensuseks näib siiski olevat, et ta pole mitte täiesti luhtunud ega ka mitte täiesti õnnestunud.
Washington Posti välispoliitiline kolumnist David Ignatius, kes järjekindlalt külastab Iraagi võitlustandrit, möönab, et surge tõi koguni mõningaid üllatusi ja mitte tingimata halbu, kirjutades:
“Minu järeldus on, et Petraeus ja Crocker põhjendasid küllaltki mõistlikult vajadust veel mõne aja jätkata Ameerika püüdlust “katse ja eksituse” teel taas üles ehitada see riik, mille me purustasime a. 2003… Kuid niisama tähtis on, et nad ühtaegu signaliseerisid selle meie ebakindla missiooni lõpu algust, soovitades väekoosseisude vähendamisega alustada käesoleval aastal” (WP, 13. sept.)
Washington Timesi juhtkiri leiab, et prokonsulite aruande tulemusena on Bushil nüüd veidi rohkem aega tegutsemi-seks:
“President Bushile näib olevat kindlustatud vähemalt veel üks poolaasta, et ära hoida see Iraagi riigi kokkuvarisemine, mida Washingtoni sõjavastaste rinne – meile arusaadamatuil põhjusil – ikka veel näib nii palavalt igatsevat”.
Juhtkirjanik asub siin samal seisukohal kui valitsus, nimelt et vägede kohene väljatõmbumine võrduks selle maa paratamatu hävinguga. Ta jätkab:
“Sõjavastastel ei ole õnnestunud tõestada, et aeg on tulnud tõugata Iraak üle kuristiku serva – just ajal, mil tänu võimen-dusoperatsioonidele on saavutatud mõningast, ehkki vähest, edu” (WT, 13. sept.)
David Ignatius, kelle analüüsid Iraagist on alati kaalukad, tõstab nende operatsioonide positiivsete saavutustena esile Sunni sekti kuuluvate hõimupealikute ületulekut valitsuse poolele võitluses alQaeda vastu ning vägivalla-aktide arvu järsku langust poliitiliselt tähtsas rahvarohkes Anbari pro-vintsis. Need tulemused on paremad kui valitsus oli oodanud, märgib Ignatius.
Kuid positiivsena tuleb hinnata ka muutust, mis on toimumas ameerika üldsuse kuvandis (image’is) Iraagist. Seni on nii sõja pooldajad kui vastased maadelnud mingi utoopiaga Iraagist kui potentsiaalselt vabast ja õitsvast demokraatiast, mis esimeste arvates hakkab kohe teostuma siis, kui võit on käes; teiste arvates aga ei ole iialgi saavutatav – milleks siis raisata inimelusid ja miljarded dollareid?
Kindral Petraeuse visioon Iraagist ja läbiviidud võimendusoperatsioonidest läheb sellest utoopiast mööda, keskendudes vaid realistliku edu saavutamise tingimustele. Washington Posti kolumnist Charles Krauthammer hindab Petraeuse osa järgmiselt:
„Tema rahulik, sirgjooneline tunnistuse andmine tagas talle vajaliku aja realistliku edu saavutamiseks. Mitte sellise ühendatud demokraatliku Iraagi suunas, millele olime lootnud päeval, kui Saddam Husseini kuju langes, vaid ühe radikaalselt detsentralisee-ritud Iraagi suunas, millel on piisavalt piirkondlikku autonoomiat ja omaenda ressursse (oma osade) talutavaks tasakaalustatud kooseksisteerimiseks“ (WP, 14. sept.)
Et suur osa ameerika rahvast kiidab heaks Petraeuse senised saavutused, ilmneb ühest neist paljudest rahvaküsitlustest, mis toimusid kohe pärast prokonsulite viisiiti Capitoli mäele. Küsimus oli: keda usaldate enim sõja lõpetamiseks? Vastused:
Presidenti 5%; – Kongressi 21%; – Väejuhatust 68%.
Need arvud kõnelevad iseenda eest.
Alistujate argumentidest II
Vello Helk 15.09.2007
Kas eestlased peavad kogu oma ajaloo ning ühiskondlikud hoiakud kujundama kohalike venelaste arvamuse kohaselt? Eestis elab ka venelasi, kes ehk arvavad teisiti. Enamik neist eelistab kahjuks vaikida. Just nagu mõistlikud moslemid Lääne-Euroopas, kes kardavad ekstremistide viha.
Miks hädaldada, et asi on küll enamvähem nii, aga kuna paistab välja nii venelastele kui võib-olla ka liitlastele teisiti, peaksime vaikima ja mõne endale tähtsa asja selgitamisest loobuma, kuna see on keeruline? Selgitada on muidugi raske, aga seni kuni meile on antud eestlaseks olemise koorem, on moraalselt kõrgem valida raskem tee ja oma koorem lõpuni kanda. Mitte taanduda raskuste ees, vaid väsimatult selgitada. Ruutsoo arvates tuleks aga sellest loobuda, kuna teistel oleks raske mõista. See pole argument, mis põhjendaks ajaloo võltsimist.
Sellel teemal võtab sõna ka Jaan Kaplinski (EPL 14.08.), kelle arvates Moskva praegune tegevus Eesti suunal näib taotlevat kaht sihti: vaenlase kuju loomist ja Eesti destabiliseerimist. Omaette küsimus on, kas ühele suurriigile teeb au pidada oma põhivaenlaseks pisikest naaberriiki, selge on aga, et seni on Moskva mõlema eesmärgi puhul saavutanud mõõdukat edu. Ning mõnevõrra on edu saavutatud ka Eestist negatiivse imago loomisel Euroopas. Ning seda kahjuks meie oma poliitikute ja meedia abiga. Tegemist on Eestis endas toimuvaga ja siin ei saa USA meid kuigi palju aidata.[…] Eesti julgeoleku kindlaim garantii on normaalsed suhted Venemaaga. Ei ole selge, kas neid on praegu võimalik saavutada, kuid Eesti poliitikud ja meedia teeksid kindlasti targemini, kui rohkem aega ja kilobaite kulutataks olukorra kainele analüüsile ja vähem enda veenmisele selles, et meil oli ja on alati õigus ning Venemaa on kirjeldamatult paha. Mis on mõnikord vaieldav, aga kui nii ka oli ja on, ei aita paljast õigu-sest siin kurjas maailmas kunagi. On vaja ka jõudu ja mõistust. Kuidas koguda ja kasutada jõudu, võiksime õppida Liibanoni Hezbullahlt, kes suutis end edukalt kaitsta Iisraeli ülivõimsa sõjamasina vastu. Mõistust võiks Eesti liidrid õppida soomlastelt, tutvudes näiteks Paasikivi ja Kekkose pärandiga. Praegune Eesti oma elupõletajaliku elulaadiga, kasiinokapitalismiga, vägeva luksusautopargiga, kuid lennuväeta ja nüüdisaegse õhutõrjesüsteemita ei jäta muljet riigist, kes mõtleb kainelt tulevikule ja tahaks tõsiselt end kaitsta.
Nii palju Kaplinskist. Ja kuidas kujutab ta ette neid häid suhteid Venemaaga? Kõik välisministrid on rääkinud idasuunalisest läbimurdest ja kohe-kohe saabuvast suhete normaliseerimisest. Selle nimel pole häbenetud ennast alandamast, üks järeleandmine järgneb teisele, kuid vastuseks sellele on Venemaa survet tugevdanud. Järeleandmisi võib teha lõputult ja võrdlus Soomega on kohatu, kuna Soome tegi oma eksami Talvesõjas vere hinnaga läbi ja teda pole ka nagu Eestit vaadeldud venelaste põlisalana. Kas Liibanonist tahaks Kaplinski õppida, kuidas hävitada mitmekultuuriline, arenguvõimeline ühiskond mingi iisraelivastase terroristikamba pärast?
Kaplinski paneb ette: ”olgem alandlikud, hoidugem provotseerimast” ja ütleb lõpuks “Otsest sõjalist ohtu Venemaalt lähemal ajal pole”. Venemaa kurss on Putini valitsusaja algusest peale olnud konfrontatsioon Läänega, mis ei too mingil juhul head.
Enne Teist maailmasõda püüdis Eesti omaks võtta neutraliteedi põhimõtet, mis osutus valeks. Nüüd eelistab aga sõprade ja liitude poliitikat. Kui ka see osutub valeks, siis järgneb automaatselt see, mida Kaplinski soovitab: Venemaa “parandab” ise suhteid Eestiga, kas protektoraadi või täieliku allaneelamise näol. Positiivsed suh-ted ei saa olla allumine Moskva soovidele. Punamütsikese ainus süü on selles, et ta pole veel hundi kõhus. Muidugi oleks vaja häid suhteid Venemaaga, neist ei ütleks ära kõige paadunumad rahvuslased. Kuid mis hinnaga ja mis meetodil? Kui hinnaks on enesetapp, oma riigist, keelest ja kultuurist loobumine – siis ei saa me vist sellist hinda maksta? Kaplinskit ei huvita aga konkreetsed lahendusteed, vaid ainult lõpptulemus.
Need mõtted on osalt laenatud võrgukommentaaridest, kus rumaluste hulgas on ka tabavat kriitikat. Arvamusartiklides kohtab seda enamasti kohitsetult, umbes nagu plaanitsetava vabadussamba vabadusrist. See ei tohiks aga muutuda alistussambaks!
Kes on praeguse Eesti olukorra põhjuseks? Peamiselt ikka suur naaber Venemaa, kes end vahepeal nimetas N. Liiduks. On väga haavunud, et on kaotanud omandusi, nende hulgas Eesti.
Läänes kasvab arusaam, mida tõendavad mitmed arvamusartiklid. Näiteks Telegraph 13.08.: Et Vladimir Putinit koheldakse tsiviliseeritud rahvaste poolt kui demokraatliku riigi presidenti, on tunnistus nende argpükslikkuse kohta, kuna alates hetkest, mil ta asus Venemaad juhtima, on see riik muutunud taaskord korrumpeerunud dikta-tuuriks, mida on raske eristada varemast N. Liidust.
Eesti kaitsevõime – parem, kui see varem oli, aga siiski kaugelt mitte küllaldane
Ülo Ignatsi intervjuu Jüri Estamiga
Eestis on puhkenud esi-mene kaitsepoliitiline debatt pärast kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa ja endise Briti sõjaväeatashee Glen Granti kriitikat kaitseväe toimimise kohta. Pealegi sai veel kaks eesti sõdurit välismissioonil surma ja veel mitu haavata. Praegu töötab Eesti Päevalehe toimetuses endine eriüksuslane Jüri Estam, kes on ka korduvalt esinenud Eesti massimeedias sõjaväeteemaliste kommentaaridega. Palusime ka Estamil kommenteerida aktuaalset debati.
Jüri Estam, räägi alustuseks pisut oma sõjaväe-listest kogemustest. Millal sa teenisid USA eriüksustes ja millised olid sinu ülesanded?
Teenisin üle nelja aasta Ühendriikide erivägedes 70. aastate alguses. Käis Viet-nami sõda. Siis oli juba päris selge, et Ameerika seda ei võida. Kui välja arvata viimased mehed väga spet-siifilistel missioonidel, viidi USA eriüksused Vietnamist välja samal ajal, kui mina olin ikka veel koolitust saamas. Väeosa milles mina teenisin oli suuresti Euroopa ja külma sõja orientatsiooniga talvesõja üksus, nii et – nii või teisiti – mina poleks Indohiinasse sattunud. Kuna sõjaväeteenistus katkestas mu ülikooliõpingud, ja kuna ohvitseridel kelledel polnud ülikool lõpetatud ei omanud väljavaateid militaarset karjäärit teha, teenisin allohvitserina. Mind koolitati pioneeriks. Insenerivägedes õpetati küll asju ehitama (hooned, sillad, teed, lennuväljad jne.), aga erivägede pioneeridele anti sellele lisaks tavalisest ulatuslikum lõhkeasjanduse koolitus. Erivägedele korraldatakse üldse väga palju mitmekesist koolitust siis kui üksused ei viibi manöövritel ega lahingutegevuses. Sain ka põhjaliku militaarakvalangisti (sukeldaja) kvalifikatsiooni Floridas. Minu väeosa primaarne ülesanne oli seotud ühe teatud ida Euroopa piirkonnaga, kus nõukogude üksuste kontsentratsioon oli nii massiline, et kahtlen selles, kas meie operatiivne eluiga oleks olnud kuigi pikk. Oleksime lühikese aja jooksul kas surma saanud või vangi langenud.
Ühendriikide erivägedel on mitmeid erinevaid “pille kotis” ülesannete ja võime-kuste tähenduses, aga pea-mine rakendus oleks meil olnud – võibolla pisut üllatuslikult – n.ö. pedagoogiline. S.t.: eriüksuste peamine mandaat on koolitada välja vastupanuliikumisi vastase tagalas, sääraseid liikumisi arvult suureks kasvatada, ja koolitada neid sellise tasemeni, et neid regulaarüksustena rakendada saaks.
Kuidas sa hindad Eesti kaitseväe ülesehitamist? Kas alustati õigetest asja-dest? Kas tehti ka mingeid tõsiseid vigu?
Näiliselt lihtsale küsimusele ei ole sama lihtne vastata. Pärast taasiseseisvumist tundsin, tõtt öelda, küllaltki suurt frustratsiooni. See frustratsioonitunne kestab, olles veidi leevenenud viimastel aastatel.
Põhiline probleem minu arust on Eesti kaitseväe tõsiseltvõetavus, või siis selle tõsiseltvõetavuse suh-teline vähesus. Valdkonniti on olukord arvestavalt paranenud aastate jooksul, aga me oleme sellegi poolest käitunud, nagu Venemaa oleks endiselt vaene, nagu ta oli 90. aastate algul, ja nagu Venemaad juhiks ikka veel Baltikumi ja demokraatia suhtes küllaltki hästi meelestatud Boris Jeltsin. Ainult et see ei ole nii. Vladimir Putin on karm ja auahne KGB kasvandik. Venemaal on nüüd “raha nagu raba” tänu oma energiavarudele. Venemaa militaarne võimsus pidevalt kasvab. Moskva loobus neil päevil Euroopa tavarelvastuse leppest, mis on õige tõsine ohumärk. Rahvusvahelised vaatlejad kirjutavad aina sagedamini külma sõja tagasitulekust, ja Venemaa – lisaks sellele, et ta on etteaimamatu nagu alati – ei seedi Eestit kuigi hästi pärast Tõnismäe okupatsioonisõduri kuju teisaldamist sõjaväekalmistule. Venemaal valitseb revanshismi vaim Lääne suhtes. Nii et samal ajal, kui Eesti kaitsevõime on paranenud mõnevõrra, on Venemaa muutunud meile tublisti ohtlikumaks.
Eesti kaitse ülesehitamine peaks tuginema kahele võtmekontseptsioonile. Üks on totaalkaitse, ja teine on heidutus ehk suutlikkus heidutada. Totaalkaitse tähendab seda, et ühiskond mobili-seerub vajaduse korral palju suuremas ulatuses kui suurriigi rahvas seda sõja puhkedes tavaliselt teeb. Totaalkaitses ei ole midagi uut – Shveitsi doktriin on aastakümneid sellele ideele tuginenud, ja Rootsi ning Soome ühiskonnad on mõlemad suutelised oma väiksusele vaatamata osutama ebaproportsionaalselt suurt vastupanu. Rootsi käitub küll viimasel ajal, nagu oht oleks vähenemas ja mitte suurenemas. Võibolla rootsi poliitikud ei soovi märgata, mis Venemaal toimub, või märkavad liiga hilja, või võibolla tuntakse lihtsalt Rootsis, et nüüd on meil puhvertsoon Balti riikide näol jälle olemas, ja et “laseme lõdvaks”.
Heidutus ehk võime heidutada – see tähendab oma-korda, et kui naaberriik (ja miks ka mitte su liitlane) vaatab su poole, siis ta tunnetab, et eestlastel on psühholoogiline valmidus end kaitsta. See on tahtejõu küsimus. Kas eestlastel on tõsi taga? Mina ei näe praegu seda tahtejõudu või siis tahtejõu astet, mida vaja on. Teine heidutuse aspekt keerleb relvastuse ja varustuse ümber. Kui kaitse-atasheed käivad meie Või-dupüha ülesrivistamisi vaatamas, mida nad näevad ja milline mulje neil jääb? Soomlastelt kingitustena saadud suurtükid on Teise Maailmasõja-eelsed. Tege-likult on need täielikult kasutuskõlblikud, aga näevad välja, nagu nad muuseumisse kuuluksid. Kas Eesti suudaks hävitada palju vaenlase tanke, heli-koptereid ja sõjalennukeid? Eriti seda muljet ei jää. Pigem jätab Eesti nõrga mulje.
Mis natukene lootust annab on aeglane kuid kindel areng Balti õhuvägede ühendatud eskadrilli loomise suunas, mis peab järgmise kümne aasta jooksul teoks saama. Väikeste ja antiiksete lennukite rivi, mis Raplas üle pea lendas, ajas suuremate ja rikkamate riikide sõjaväeatasheed (nende hulgas vene oma) sisimuses arvatavasti mui-gama, aga mis on oluline on teadmine, et kümnekonna aasta pärast kaitsevad Balti riigid juba oma õhuruumi. See, mida Raplas näidati, on algus. Areng toimub. Mis minus frustratsiooni endi-selt esile kutsub on ve-nimine. Eesti kaitsevõime kasvu aeglust ei saa kuidagi vabandada. Ja kui käia Võidupüha paraadil, jätab varustuse sortiment paratamatult mulje, nagu keegi tegutsenuks eklektiliselt, mitte “Pareto printsiibi” alusel, mis ütleb, et 80 protsenti aurust peab kuluma esmatähtsatele asjadele. Meie areng on minu meelest ka alarahastatud.
Kuid tagasi õhuruumi juurde hetkeks. On ülimalt hea, et Balti riikide kaitseväe juhatajatel on konsensus ühise lennueskadrilli soetamiseks. Suutmatus või tahtmatus omaenda õhuruumi kaitsta jättis meist siiamaani tõesti Euroopa moo-nakate mulje. Balti piloodid pidavat selle töö aastaks 2017 üle võtma, kuna teiste NATO liikmesriikide hävitajad meie õhuruumi pärast seda enam rutiinselt kaitsta ei kavatse. Eestil on praegu mõned tsehhi õppelennukitega L39 lendavad lendurid ja sihturid juba olemas, sealt siirdutakse mingil hetkel hävitajatesse. Mulle ei oleks üllatus, kui eestlased tulevikus Rootsist pärit sõjalennukeis lendama hakkaksid, aga selle kohta on praegu vara öelda.
Näen väikest edumaad “stand off’i” valdkonnas. “Stand off” on USA kaitsedoktriini oluline osa, meile vist aga suhteliselt võõras, mis tugineb ideele, et meie relvastusel peab olema suurem laskeulatus kui vastase relvadel. Ameeriklaste kingitud suhteliselt vanad aga muidu head püssid M14 võimaldavad just seda. Kui vastase jalavägi on lähe-nenud 800 või 600 meetri kaugusel, ja tema Kalash-nikovide efektiivne laskeulatus ei ole veel kuigi ohtlik meile, võimaldab M14 tema vägesid surmava tulega juba tabada, pea asi, et eestlased on head laskurid. M14 on hea meie metsades kasutamiseks. Juhuslik oks ei kalluta M14 kuuli kurssilt, nagu võib juhtuda kiirema ja kergema Kalashnikovi kuuliga.
Meie kõige paremad ja kallimad tankitõrjerelvad teevad meid vähemalt “tasavägisemateks” kui varem, mis puutub Venemaa soomusvägedesse, aga neid relvi on ilmselt liiga vähe ja needki pole parimad omas klassis. Suurem osa meie tankitõrjerelvadest on aga kas ajast ja arust või “kergekaalu” kategooriasse kuuluvad. Tahan öelda, et tanke saab hävitada, ja neid saab suure vahemaa pealt hävitada, oma sõdureid vähemasse ohtu seades, aga tankitõrje valdkonnas see “stand off” ehk suure vahemaa pealt enesekaitsmise võime suuresti puudub. Ja mis kõige olulisem: õhutõrje raketid on meil alles tellitud. Ometi varitseb õhust kõige suurem oht. Eesti tegelikult ei kontrolli Eesti õhuruumi. Ligi täielik kontrolli puudumine õhuruumi üle tähendab seda, et nii meie kasarmud kui väljaõppekeskused (millised on minu arust liiga suured ja liiga kontsent-reeritud üksikutesse kohtadesse) on hirmsasti haavatavad. Sama keh-tib ilmselt Toompea ehk riigijuhtimise n.ö. aparaadi suhtes. Oleks vaja lähitulevikus mängida enam kui ühel korral läbi stsenaarium “Toompea ja riigi valitsuse kaitsmine”, millesse peaksid olema kaasatud ka meie naaberriikide ja NATO kiirreageerimisüksused. Ütlen veelkord – psühholoogiast oleneb palju. Kui jätame nõrga mulje, tehakse vastavad järeldused. Kui on tunne, et eestlased suudavad ja tahavad heidutada temast suuremat vastast, ei tule suuremal vastasel rumalad mõtted nii kergesti pähe.
Sisekaitse on Eesti ahhileuse kand. Kõik muud kaitse vormid (välismissioonid, Eestis elavate venelaste sõelumine ja osaline integreerimine niivõrd, kuivõrd in-tegreerimine tegelikult võimalik on) on vähem tähtsad. Meil ei ole algusest peale piisavalt rõhku pannud kodumaa kaitsmisele ega ettevalmistustele, mis teeksid võimalikuks küllaltki kiire ja sujuva ülemineku hajutatud kuid ulatuslikule sissisõjale, milline käik on väikeriigi totaalkaitse tegelik vundament. Väikeriik ei saa enesele lubada kogu oma noorsoo hävimist ühe ropsuga positsioonisõja lahingutandril. Eestil eksisteerib nüüd juba teatud võime pidada sõda metsas ja tõsiselt häirida meie maale tungi-nud konventsionaalseid vägesid üle pikema perioodi, aga suutlikkus seda teha on täiesti ebaküllaldane võrreldes sellega, mis olema peaks. Selle asemel, et asetada arvestatav osa rõhust ettevalmistustele, mis annaks eesti meestele ja naistele reaalse võimaluse pidada vastu n.ö. totaalkaitse sõjas, oleme me valmistunud pigem välismissioonideks ja konventsionaalseks positsioonisõjaks (oleme ehitanud barakke, soetanud suurtükke ja haubitsaid), kuigi positsiooni-sõja pikaks pidamiseks meil erilist perspektiivi pole. Tõenäolise vastase ülekaal nii elavjõu, lennukite, kui relvade ja igasuguse muu tehnika osas on lihtsalt mägede kõrguselt üle meie omast, mis puutub konventsionaalsesse sõtta. Teooria on muidugi, et peame mõned nädalad “kaevikusõjas” vastu kuni NATO sõbrad jõuavad mobiliseeruda ja appi tulla, aga Eesti ja Läti on ühelt poolt kõige ohustatumad ja teiselt poolt Euroopa kõige raskemini kaitstavad osad ehk nõrgad lülid. Mina ei näe praegu kusagil selliseid NATO või EL kiirreageerimisvägesid, mis saabuksid küllalt kiiresti ja sellistes arvudes, et aidata meie kastaneid kohe tulest välja tuua. Mitte praegu. See on minu arust Eesti tänapäeva tasakaalutuse peamine probleem.
Järgneb
Maie Kiive ja Endel Kendaru – 75
Hiljuti tähistasid Minnesota eestlaste ühiskonnas kaks tublit liiget oma 75 a. juubelit.
MAIE KIIVE:
Maie on Tallinna tüdruk. Ta alustas kooliteed edukate võistluseksamitega Riiklikus Inglise Kolledzis 1940 a. kevadel. Seal oli ka tema ema õppinud ja lõpetanud. Tol ajal kutsuti kooli Kaarli gümnaasiumiks. Maie kirjutab sellest nii: “Siis tuli juuni 1940 ja RIK löödi kokku Tallinna Õpetajate Seminari algkooliga. Kõik oli punane. Ükskord vallatlesin vahetunni ajal ja mind pandi Lenini kuju kõrvale seisma. “Tee edaspidi nagu tegi Lenin!” Klassikaaslased seisid mu ümber ja ütlesid toredaid paroole. Keegi ei naernud ega pilganud”
1941. aastal põles perekonna maja maha. Edasi elati Endla tänaval. 1944. a. septemb-ris algas põgenemine läbi Hiiumaa ja Saaremaa, Kuressaarest Saksamaale laevaga Danzig. Teel sihtkohta Jenasse elati Berliinis üle pommirünnak. Sõja lõpul oli perekond tulevases Vene tsoonis. Ameeriklaste abil pääsesid nad looma- ja söevagunitest koosnevas rongis Augsburgi. Teekond võttis seitse päeva! Augsburgis käis Maie Eesti koolis kuni gümnaasiumi 3. klassi lõpe-tamiseni. Oli aktiivne gaid. 1950. a. asus perekond USA-sse, Ann Arbor, MI, siis Buffalo NY, kus Maie lõpetas 1957. a. ülikooli sotsioloogia alal cum laude. Ta va-liti Phi Beta Kappa akadeemilise auseltsi liikmeks. Idakaldal osales ta palju gaidluses, saavutades gaideri kraadi. Maie abiellus 1959. a. Priit Kiivega ja asus Minnesotasse. Neil on poeg Alex, kes elab Colorados.
Kuni 1994. a. töötas Maie sotsiaalametnikuna Hennepin County lastekaitse osakonnas. See olla olnud tema sihiks juba ülikooli lõpetamise ajal, sest lapsed on ju tulevik.
Minnesotas on ta pea igas eesti organisatsioonis kaas löönud, tihti juhtival kohal. Praegu on tal keeruline ülesanne kohaliku koguduse olukorra koordineerijana. Usun, et ta selge mõtlemisviis ja tugev tahe aitab seda olukorda lahendada. Minnesota Eesti Seltsi ja kohaliku eestlaskonna nimel “MNPostimehe” kauaaegsele toimetajale tähtpäevaks palju õnne ja tervist. Olgu ta arvutisõrmed ka edaspidi usinad meid meie teatelehe kaudu ühendama!
ENDEL KENDARU:
Oma 75-a. juubelit tähistas ka Minnesota eestlaste ühiskonna kandev liige Endel Kendaru. Ta on olnud aktiivne paljudes Minnesota eestlaste organisatsioonides ja kuulub praegugi MES-i juhatusse ning valiti hiljuti EL koguduse esimeheks.
Endel pärineb Võrumaalt lasterikkast perekonanast (6 õde-venda). Põgenemis-suvel 1944 oli ta karjapoisiks ja kasupoja eest Mikkelsonide talus ning põgenes koos nendega Saksamaale. Kempteni laagris käis ta eesti koolis. USA-sse saabus Endel koos Eduard ja Asta Mändikuga. (DP laagris oli Eduard abiellunud Mikkelsonide tütre Astaga). Alul oldi Ohios farmitööl, hiljem Fargo/Moorhead’i kandis.
USA armeesse värvatuna teenis Endel Koreas kokana ja on sest saadik hea kokk. Suurema osa oma tööaastatest veetis Endel paljutuntud Kurt Engineering täpsustööstu-ses kvaliteediinspektorina.
Minnesotas oli Endel esimese (1952. a.) leeriklassi liige. Tema panus meie ühiskonnas on laialdane, aga tähtsaim on, kui ta lubab midagi teha, siis võid kindel olla, et see saab tehtud. Ameteid on olnud tal palju: MN Eesti Maja üks asutajaid ja esimese rahakogumise toetaja. Siis majavanem, kaasalööja igasugustel töödel, lõpuks abi-esimees ja likvideerimiskomitee liige. Jahi-kala-laskeringi liige ja selle esimees 1984 a. kuni lõpuni. Aastaid koguduse juhatuses.
Oma hästisisustatud kodus on Endel võimaldanud ruumi paljudele koosolekutele. Ka sel aastal kohtub MES-i juhatus tema juures. Kohvi ja küpsised veel pealekauba! Sellest on palju abi olnud.
Lõppeks: eestlastel üldiselt pole kombeks tända ega kiita, eriti kui on tegemist “rahva töö” tegijatega. Selles suhtes on Endel erand. Tavaliselt ütleb Endel: “hästi tehtud, väga hea, pole viga midagi”. See soojendab südant ja teeb järgmise töö kergemaks.
MES-i juhatuse ja Minnesota eestlaste nimel soovime sulle kõike head, tervist ja pikka iga!
Harry Teder
(Minnesota Postimees #348).
Reisipäevikust
Talvekuumal Amazonasel
Lapsed Boca de Valeria’s.
Foto: Eha McDonnell
Kõige tähtsam ehitus Manaus on muidugi Teatro Amazonas, ehk ooperimaja. Kõnnime mööda laia elegantset treppi esiukse juurde. Suures saalis on 12 000 kohalike kõvade puude eri värvi killukestest mustrina kokkuliimitud põrand. Kogu põrandas pole ühtegi naela. Nii siin, kui ka palju-des teistes ehitustes kasutati prantsuse kahhelkive, ingli-se raudvõresid, carrara marmorit, jne. Isegi ooperi lae- maal on itaalia kunstniku maalitud.
Vahepeal on temperatuur tõusnud 101ºF, ähvardav pilv on peakohal. Jätame oma õhujahutusega bussi ja siseneme Museodo Indio’sse, kui taevaluugid avanevad ja valget vett voolab alla. Pääsesime! Muuseumis on esitatud neli indiaani suguharu, kes elavad Rio Negro ülemjooksul, kaasa arvatud kohalikud Tukano indiaanlased. Näeme töö-, kalapüügi- ja küttimisriistu, maske, peaehteid ja riietust eri tse-remooniateks. Siin on tarbeesemeid, ehteid ja palju fotosid. Seletused on portugali-, inglise- ja saksa-keelsed. Mõte rändab Tal-linna huvitavasse ajaloo-muuseumi ja Kuressaare lossi, kus minu seal käies oli kõik ainult eesti keeles ja karjuv vajadus teiste keelte järele.
Brasiilia kaotas monopoli kummile ja tohutule rikku-sele, mis Manaus’i voolas, kui üks inglane siit viidud kummipuu seemnetega rajas istandusi Malai saarele.
30. jaanuari õhtul alustame reisi jõesuudme poole. Järgmiseks hommikuks jõuame väiksesse Boca Da Valeria asulasse. Hommi-kune temperatuur on 78ºF. Maabume päästepaatides, mis laeva ja ranna vahet sõidavad. Mägi kerkib peaaegu rannaribalt üles. Laeva-kompaniil on külaga kokku-lepe, et nad näitaksid oma kodusid turistidele. Nii on külaelanikud teadlikud meie tulekust.
Pikk ja sale indiaanlane seisab oma nelja lapsega, kõigil sulgedest peaehted ja kostüümid nagu valmis tse-remooniaks. Näeme teisigi täiskasvanuid, kellest mit-med väga rikkalikes kostüümides. Lastel on peamiselt värvilistest sulge-dest peaehted. Nemad püüavad teisiti tähelepanu endale tõmmata. Ühel keerleb suur uss ümber käsivarre, teise rätti mässitud käsivarrel on hiigelsuure nokaga värviline lind. Neil on papagoisid, ahve, iguaanasid ja mõnel isegi süles kolme varbaga laisk-elajas (sloth). Nad ei kerja, kuid soovivad tasu, kui neid pildistatakse. Enne reisi ostsin suure peotäie sulepäid, nüüd jagan neid lastele. Rõõm on suur, sest kool on algamas.
Terve küla on ehitatud kõrgetele postidele. Hädised trepid viivad majja. Ei julge käsipuule toetadagi. Mööblit on vähe, kuid igas ruumis on lae alla tõmmatud võrk-kiiged. Madratseid ei kasutata – need minevat suure niiskuse ja kuumuse käes hallitama. Nii koolimaja kui kirik on ühe-ruumilised hooned. Siin on ainult algklassid – parema hariduse saamiseks peab minema Manaus’i. Kirikus on 12 kahe- või kolme-inimese pinki ja tuul puhub läbi aknaaukude sisse. Kuid siin on ka teine pale. Rada viib ülesmäge läbi vihmametsa teise külla. Siin on nii elamud kui kool päris korralikud, koolijuhatajal oma kabinet ja kompuutereid laudadel. Isegi elanikud on moodsalt riides.
Õhtul on indiaanlaste esinemine laeval. Nende laul, tants, muusika ja kostüümid on nii erinevad ja huvitavad. Nautisin seda väga.
Laev jõuab 31. jaanuari hommikuks Santarem’i, mis asub Tapajos’e jõel just enne ühinemist Amazonasega. Siin võime jällegi jälgida kahe eri värvi jõe tantsu. Tänaseks lubati kuumust 93º F. Kui 1958. a Tapajose jõest leiti kullasoon muutus Santaremi elu üleöö. Kulla-otsijaid ja nende varustajaid voolas sisse igast maailma nurgast. Siin elab palju ebaharilike elukutsetega inimesi näiteks: kummikogujaid, pähklite ja artstirohtude korjajaid, võrkkiikede valmistajaid ja muidugi jõe-elanikke, kes elavad kalastusest. Kaladest mainisin varem piraajasid, neid olevat 20 eri liiki, kuid lemmikkala piraruku võib kasvada 300 naelaseks.
Linn on päris meeldiv, kuid täna on liiklemine võimatu. Paljud tänavad on suletud suure pidustuse tõttu linnapargis. Täna on terastrummidest orkestrite võistlus. Vingerdame läbi kitsaste kõrvaltänavate ja jõuamegi pargi servale, kus orkestrid end ette valmistavad ja proove teevad. Õhk on täis muusikat.
Peagi liigume linnast välja. Kuigi Brasiilia on katoliiklik maa ja igal asulal oma pühak, on teeservadel palju väikseid protestandi kirikuid, mis kuuluvad eri usulahkudele. Ilm on palav ja niiske. Peame jätma õhujahutusega bussi ja ees ootab konarlik teerada, mis viib vihmametsa. Näeme palju huvitavaid puid, kuid nimed pole meeles. Juht avab ühe kauna, mis seest punane. Seda puna kasutavad naised põsepunaks ja riide värvimiseks, kuivatatud ja peenendatud seemned on paprika.
Saabume kummikoguja elupaika. Kummipuu siledale tüvele lõigatakse 1 kuni 2 poolviltust kitsast paralleelset lõiget. Lõike madalam ots ulatub ülevalt alla jooksva keskse lõikeni, mida mööda mahl alla voolab ja nõusse kogutakse. Lõikamine peab toimuma varahommikul, kui auramine väiksem, muidu jääb lõikesse mahla asemel kummipael. Igast puust saab 1 tassi lateksit päevas.
Kõikide Amazonase-äärsete elanike peatoit on kala ja manioki jahu. Sõidama Aeter de Chao külla, Manioki majja. Maniokki saab cassara põõsa juurtest. Juured meenutavad magusaid kartuleid, kuid on suurte porgandite suurused ja mürgised. Esmalt peab neid paar päeva leotama, siis koorima. Juured lükatakse ükshaaval masinassse, mis need pudruks hakib. See segu pannakse juurtest punutud suka moodi kotti tilkuma. Kogutud vedeliku põhja sadestub valge mass – see on tapioka. Ülejäänud vedelik keedetakse ja tehakse likööriks või kasutatakse toidus. Sukka jäänud mass kuivatatakse, röstitakse ja tehakse jahuks.
Silmame viigipuud, mis on tapnud ühe teise puu. Esmalt ronib viigipuu väät mööda läheduses seisvat puud üles päikese kätte. Seal hakkab õhujuuri ja lehti allapoole saatma. Need klammerduvad puu külge, kasvades järjest jämedamaks. Kui juured ulatuvad rikkasse mulda, kasvab sealt uus puu, mis täielikult lämmatab esialgse toe.
Kohalikud inimesed kasvatavad looduslikke arstimeid. Küla keskel on suur plakat, kus märgitud, millise puu või taime juurtest, koorest või marjadest valmistatud tee ravib millist haigust. Seda rahvatarkust antakse edasi põlvest põlve.
Jälle teel. Läheneme Amazonase deltale. Jões on palju saari, kus kasvatatakse veepiisoneid. Delta on siin 200 miili lai. Esimeseks veebruariks jõuame Atlandile. Ületame ekvaatori ja sõidame põhja poole. Siit edasi tulevad peatused eri saartel. Royale, tuntud Saatana saarena, Port of Spain Trinidadis, Grenada ehk vürtside saar, St.Vincent, Dominica, St.Kitts ja San Juan P.R., kust koju lendame. Amazonase reis on lõppenud.
Eha McDonnell
Eesti suursaadik USA-s andis üle volikirja
Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides Väino Reinart andis 18. septembril president George W. Bushile üle oma volikirja.
Välisministeeriumi teatel kõnelesid Bush ja Reinart tseremooniale järgnenud vestluses kahe riigi suhete seisust, sealhulgas viisavabadusega seonduvast, koostöövõimalustest rahvusvahelistel missioonidel, samuti Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhetest.
President ja suursaadik tõdesid, et Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted on läbi 85 aastase diplomaatiliste suhete ajaloo olnud tihedad ja head.
Reinart tänas Ameerika Ühend-riike senise koostöö eest ning avaldas lootust, et ühiste jõupingutuste tulemusena saab juba lähiajal võimalikuks Eesti kodanike viisavaba reisimine USA-sse.
Ameerika Ühendriikide president tunnustas Eesti tegevust NATO operatsioonidel Afganis-tanis ja Kosovos ning missioonil Iraagis, nimetades Eestit heaks ja usaldusväärseks liitlaseks.
Ta meenutas ka oma külas-käiku Eestisse 2006. aasta novembris ning märkis, et Eesti on reformide läbiviimisel edukas ja saab nüüd kogemusi jagades toetada uusi demokraatiaid.
Suursaadik Reinart sündis 28. detsembril 1962 Kuressaares. Ta on lõpetanud Tallinna tehnika-ülikooli automaatikateaduskonna, olnud Eesti Teaduste Aka-deemia Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi aspirant füü-sika erialal ning lõpetanud relvastuskontrolli ja julgeoleku-poliitika kursuse Genfi Kõrge-mas Rahvusvaheliste Suhete Instituudis.
Välisministeeriumis töötab Reinart 1992. aastast. 1994 oli ta Eesti delegatsiooni juht läbirää-kimistel Venemaaga ning 1995 välisministeeriumi poliitika-osakonna juhataja.
1995-1999 oli Reinart Eesti alaline esindaja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorgani-satsioonis ning 1999-2001 välisministeeriumi poliitikaosakonna peadirektor.
2001-2002 oli ta välisministeeriumi asekantsler poliitika- ja pressiküsimustes. Enne tööle-asumist Washingtonis oli Reinart Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures.
BNS
EL nõuab Kanadalt viisavabadust oma uute liikmesriikidega
Euroopa Liit nõudis esmaspäeval, 17. septembril Kanadalt viisavabaduse kehtestamist vähemalt ühe oma uue liikmes-riigiga, ähvardades Ottawat vastumeetmetega.
Kanada pole kehtestanud viisavabadust kaheksa riigiga, kes on viimastel aastatel liitunud EL-iga: Läti, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Tshehhi, Poola, Ungari ja Slovakkia.
“(Euroopa) Komisjon kutsub Kanadat näitama üles käegakatsutavat edasiminekut, tühistadas ühe või kahe liikmesriigi viisanõude aasta lõpuks, muidu võidakse esitada vastavad meetmed,” seisis EL-i täidesaatva institutsiooni avalduses.
Komisjon ei täpsustanud võimalikke vastumeetmeid.
Reuters – BNS
Uus Hiiu Pansionaat ootab elanikke
Lugupeetud Kaasmaalsed!
Eesti on oma arengutes teinud selge valiku ja astunud suure sammu edasi ning jõudnud sellega arenenud riikide sekka! Meie areng on olnud hüppeline ning vahest tundub, et osa tähtsaid etappe on vahele jäänud ning nende aukude täimiseks on vaja tagasi pöörata! Ka meie pöörasime tagasi ja vaatasime kuidas saavad hakkama meie vanemad, vanavanemad, tädid, onud- kõik need, kes on oma tööpanuse meie riigile ühel või teisel moel, ühel või teisel ajal andnud ning võiksid ja peaksidki saama nüüd rahus nautida elusügist.
Eesti on ajaloolisel moel hoidnud oma eakaid koda-nikke pererüpes ning Eesti taludes on elanud mitmed põlvkonnad koos, üksteist toetades ja aidates. See toimib hästi veel tänapäevalgi, kuid elutempo on läinud sedavõrd kiireks, et meil jääb kahetsusväärselt üha vähem ja vähem aega teineteisele, oma vanematele, vanavanematele. Ometigi me tahame, et neil oleks mõnus, mugav ja turvaline olla! Et nad ei peaks oma igapäevaste toimetulekute pärast muretsema! Sellepärast me vaatasimegi tagasi ja leidsime, et meil ei ole toredat, valgusküllast, turvalist kodu meie inimes-tele, kes on selle ühiskonna jaoks oma panuse andnud. Nüüd on!
Juba oktoobris valmib meil Tallinnas Hiiul keset männimetsa hubane pansionaat, eakate inimeste kodu, kus säilib iga inimese privaatsus ning samas ka võimalus koos asju teha ja aega veeta. Akendest välja vaadates tundub, et elate männimetsas, kaugel inim-kärast-automürinaist, kõndides läbi männisalu leiate end „eestiaegsest“ Nõmme linnast, oma toredate villade ja rahulike tänavatega. Naabruses on haigla ja perearsti keskus.
Me pakume Teile elami-seks eri suurustega kortereid, kus võib elada üksi, mitmekesi, sõprade-sõbrannadega, vanade võitlus-kaaslastega…. Päevasel ajal abistavad Teid meie tublid õed-abilised ja ka öösel on inimene käepärast, pruugib Teil vaid helistada…
Soovite ise hommikusööki valmistada? Palun! Teil on köök, kuid sooja valmistoidu toob Teile ka meie toitlustusteenistus. Kuhu soovite, kas tuppa või kohvikusse? Pakume Teile täielikku teenust, kus ei pea muretsema kuidas saab pesu pestud ning kõhu täis!
Kuidas kõige selle eest tasuda saab? Meie inimestele on erinevad sissetulekud, pensionid säästud, kinnisvara, lapsed, kes tahavad ja kellel on võimalik aidata. Seetõttu on meile appi tulnud ka eesti pangad, kelle vahendusel ja nõul on meil võimalik leida Teile sobiv elamise ning rahastamise vorm.
Meie pansionaadi koha keskmiseks hinnaks kujuneb ca 15 000 eesti krooni kuus ja see sisaldab kõike elamiseks vajalikku: lisaks elamisele toitlustamist, pesu pesemist, koristamist jne. Hind võib varieeruda seoses toa suuruse ja asukohaga. Osadel tubadel oma rõdu, osadel oma terass jne. Lihtsam on arvutada nii, et 1m2 elamispinna hinnaks kujuneb 560-570 EEK-i.
Kus me asume ning mida me pakume:
Hiiu Pansionaat asub 10 minutilise autosõidu kaugusel Tallinna Kesklinnast, Nõmme mändide all. Meid ümbritseb 17. hektaril laiuv parkmets, mis on looduskaitse all. Ühendus kesklinnaga on hea nii bussiga kui ka rongiga. Adress on Põllu tn 63a / Sanatooriumi tn 2a, Nõmme linnaosa, Tallinn
Pakkumisel on 1-4 toalised elamise üksused, korterid. Igas üksuses on oma WC/ pesuruumid, avatud köök või köögi-nurk. Sealhulgas 4-tolistes elamisüksustes on vähemalt 2 wc-d / pesuruumi. Pansionaat on kolmekorruseline ning varustatud kolme liftiga. Igasse tuppa pääseb vajadusel ka ratastooliga, kuid esimesel korrusel asuvad 1-toalistest korteritest pääseb ka otse välja ratastooliga! Igal korrusel on suured ruumid, kus saab ühiselt aega veeta. Meil on ka eraldi saal jutluste pidamiseks. Maja sisehoovis on õdus paik värske õhu nautimiseks, ilusate „veesilmade“ vahel.
Meie majja tuleb kohvik ning perearstikeskus. Võimalik saada massaazhi, hommikuvõimlemised jne. Turvatunnet tugevdab ööpäevaringne meditsiiniõe valve. Me toetame Teie iseseisvat ja aktiivset elu, head suhtlemist pereliikmete ning sugulastega.
Kui Teil tekkis väikenegi huvi või soovite saada lisainformatsiooni võtke meiega ühendust.
Austusega,
Dr. Kaido Kotkas
[email protected], www.pansionaat.ee
postiaadress: Tuvi 12/2-3, Tallinn 10119, Eesti/ Estonia
Ilmar Lehtpere pälvis Kristiina Ehini luuletõlke eest maineka auhinna
Vasakul: Kristiina Ehin oma pojaga Corneliu M. Popescu luuletõlke kätteandmisel. Foto: Postimees
Paremal: Ilmar Lehtpere. Foto: Poetry Society
Maineka Corneliu M. Popescu luuletõlke auhinna pälvis hiljuti tõlkija Ilmar Lehtpere luuletaja Kristiina Ehini luulevalimiku “The Drums of Silence” eest. Teos on ilmunud inglise kirjastuses Oleander Press sel aastal.
Euroopa parima inglise keelde tõlgitud luuleraamatu auhinda antakse välja iga kahe aasta tagant Londonis. Selle rahaliseks väärtuseks on 1500 naela.
Auhinna üleandmise tseremoonia toimus seekord Bloomsbury’s, Swedenborgi Ühingu majas. Linnaosas, mis on kuulus oma kirjanduslike traditsioonide poolest, ja majas, kus tegeletakse rootsi visionääri Emanuel Swedenborgi tööde populariseerimisega.
Kangekaelsed eestlased
Möödunud sajandeid meenutavasse hubasesse saali kogunenud seltskond koosnes peamiselt ekspertidest — akadeemikutest, tõlkijatest ja luulealast haridust edendavatest inimestest.
Seltskondlike viisakusavalduste sekka kuulen, et eestlased olla kangekaelsed ja isepäised inimesed. Milles asi?
Aga selles, selgitab hollandi keelest inglise keelde tõlkiv kohalik õppejõud, et mõned eesti luuletajad kipuvad arvama, et nad on ise oma luule kõige paremateks tõlkijateks, või otsustavad koguni inglise keeles kirjutama hakata. Usalduse asemel tõlkija vastu valitsevat suur hirm, et sisu läheb kaduma.
Kristiina Ehini puhul see nii ei ole. Ehin selgitab, et tõlgetel ja tõlkeluulel on olnud suur roll tema kujunemisel – alates sellest, kui ta maast madalast nägi ema-isa tõlkimas. (Kristiina Ehin on tuntud tõlkijatepaari Andres Ehini ja Ly Seppeli tütar. – Toim.) Kui Kristiina esimest korda Ilmari tõlkeid nägi, oli ta kohe kindel, et jah, need on tema luuletused.
Koostöö on olnud meeldiv. Põhimõtteliselt on kõik jäänud nii, nagu Ilmar on teinud. Vaid harva on tulnud teha väiksemat sorti muudatusettepanekuid. Äsja saadud auhind on nende koostööle suureks tunnustuseks. Zhürii liige dr Francis Jones rõhutas, et tegemist on tõlkega, mil kristalli kvaliteet.
80 maad
Auhinda antakse välja kolmandat korda, selle taga seisavad Poetry Society ja Ratiu Foundation UK. Eesmärgiks on teha ingliskeelsele lugejaskonnale kättesaadavaks Euroopa luuleparemik. Nime on auhind saanud Corneliu M. Popescu järgi, kes tõlkis tuntud rumeenia luuletaja Mihai Eminescu loomingut inglise keelde.
Ligi kaheksakümnelt maalt tulnud tõlketeoste seast valis zhürii lõpuks välja viis, mis võistlema jäid.
Autoriteks Ilhan Berk Türgist, tõlkijaks George Messo; Rutger Kopland Hollandist, tõlkijaks Willem Groenewegen; Rainer Maria Rilke Saksamaalt, tõlkijaks Martyn Crucefix; Tomas Tranströmer Rootsist, tõlkijaks Robin Robertson. Ja Kristiina Ehin ja Ilmar Lehtpere meilt. Luuletusi originaalkeeles zhürii ei näinud, küll aga oli vajalik ori-ginaalkeele täpsustamine.
Tõlgib, mis meeldib
Ilmar Lehtpere kasvas üles New Yorgis kakskeelsena – tema emakeeled olid eesti ja inglise keel. Sellest aastast õpetab Ilmar Lehtpere Viljandi Kultuuriakadeemias inglise keelt. Enne Eestisse kolimist elas Lehtpere Saksamaal, kus ta töötas 17 aastat Esseni keeltekoolis.
Ilmar Lehtpere tõlgib Kristiina Ehini kõrval jõudumööda teisigi eesti naisluuletajaid. Oma sõnul valib ta tõlkimiseks luuletajaid, kes talle meeldivad. Tema luule-tõlked on ilmunud mitmetes Euroopa ja Ameerika kirjandusajakirjades.
Auhinda vastu võttes ütles Ilmar Lehtpere: “See on suurim au, mida luuletõlkija võib saavutada.” Ta mainis ka, et luuletõlkimine on Suurbritannias ala-hinnatud, eriti raamatupoodide poolt ning avaldas lootust, et selliste auhindade ja toetuste määramine edaspidi olukorda parandab.
Mis teid Ehini luules võlub?
See liigutab mind.
Kus te esimest korda Kristiina luuletusi lugesite?
Internetis neli-viis aastat tagasi. Need olid tõlked. Siis tulin Eestisse, ostsin paar raamatut ja hakkasin tõlkima.
Kas olete palju tõlkinud?
Ma olen tõlkinud ka Kristiina proosat. Otsin praegu sellele kirjastajat. Ka olen natuke Doris Karevat ja Liivia Viitolit tõl-kinud.
Kas Eestis elamine kergendab tõlkimist?
Võib-olla nii, et eesti keel on kõik see aeg kõrvus.
Tõlkimine on töö, mida lähedaste toetuseta on üsna raske teha…
Mu abikaasa on Inglismaal üles kasvanud iirlanna. Tema armastab ka eesti luulet ja sellest on tuge.
VES/Postimees
Eestlanna armukadeduse antidoodina Off-Off- Broadwayl
Reet Roos Värnik Greta Garbo rollis Off-Broadwayl menukalt jooksnud etenduses “Chez Garbo ”. Foto: internet
Kui Shakespeare’i “Othello” on kujunenenud armukadeduse tragöödia musternäiteks, milles (Jaan Krossi tõlkes) “rohesilmne kurat reostab / roa, mida sööb”, siis belgia, õigemini küll flaami draamakirjaniku Fernand Crommelyncki “Suurepärast sarvekandjat” võib paigutada armukadeduse komöödiate hulka. Prantsuse keeles kirjutet Crommelyncki näidend esietendus 1920. aastal Pariisis, lavastati 1977. aastal Jaan Kaplinski tõlkes Tallinna Noorsooteatris, ning seekord tõi sama tüki uue ingliskeelse versiooni 14. septembril New Yorgis lavale Off-Off Broadway rühmitis East River Commedia. “Suurepärast sarvekandjat” esitatakse Connelly teatris (220 East 4th Street) kuni 6. oktoobrini.
Nagu siinse näiteseltskonna nimi sellele viitab, samuti nagu ka kaudselt renessansiaegne keelpillimuusika ja grotesksete maskide kasutamine, iseloomustavad East River Commedia kuueteistliikmelise trupi esinemist peale ühe olulise erandi commedia dell’arte stiilis misanstseenid, liikumine ja seisangud vesiveskist elumajaks kohandet omapäraselt suursuguse pilpahoone taustal. Kõik see märgistab Crommelyncki lüüriliselt jantlikku dramaturgiasse peidet armukadedust kui haiglast nähtust. Niisuguse üldise, ent kontrollitud visuaalse kaose taustal paistavad hästi silma pikemat aega New Yorgi teatreis tegutsenud eesti soost näitlejatari Reet Roos Värniku loomulikud ja lihtsad etteas-ted.
Kõige selgemalt tajume seda näidendi viimases vaatuses. Armukadedusest sõgedaks läinud värske abielumees (Troy Lavallee), kes püüab tabada naise olematut armukest, ent – vähemalt siinses tõlgenduses – näib olevat kiindunud meessoost kirjatoimetajasse (suurepärase miimikaga Tuomas Hiltunen), pakub Stella-nimelist noorikut (Morgan Lynch) igale külamehele. Ümbruskonna naised, nagu Euripidese verehimulised bakhandid, üritavad Stellat uputada, aga Värnik, kehastades väärikalt, enesekindlalt ning, võrreldes ülejäänud ansambli stiliseerit mänguga, realistlikult Stella amme, kaitseb teda. Koos Härjakarjusega (Jorge Alberto Rubio) päästab Värnik Stella ning aitab tal lõpuks leida uue ja – loodetavasti – õige mehe.
Lavastaja Paul Bargetto on kahtlemata lugenud kirjeldusi “Suurepärase sarvekandja” enim tuntud esitusest 1922. aastal Moskvas, kus kuulus lavastaja ja teatriteoreetik Vsevolod Meierhold, kelle Stalin lasi 1940. aastal hukata, kasutas tinglikke commedia dell’arte ning “biomehaanika” võtteid ning ehitas lavale “konstruktivistliku” vesiveski, mille mudeli fotot reprodutseeritakse tänapäevani teatriloo teostes. On ehk märkimisväärne, et Ühendriikides avaldatakse niimoodi austust mitte ainult ühe väikese riigi suurele näitekirjanikule, vaid ka represseeritud, piinatud ja tapetud suurele teatrimehele ning et üheks asjaosaliseks kõige selle juures on lapsena veelgi vähem tuntud väike-riigist kommunismi eest põgenenud ulgueestlane.
Mardi Valgemäe
Dean Reed ehk punane Elvis
Dean Reed 1972. aastal. Fotod: Filmilaenutus Neue Visionen
17. juunil 1986. aastal leiti Ida-Berliini lähedal olevast Zeuthener Seest mehe laip. Surnu osutus Ameerika lauljaks ja näitlejaks Dean Reediks. Praeguseks on selgitatud, et ameeriklane valis vabasurma, ta oli enne järve minekut neelanud tugevaid rahusteid ja lõiganud läbi randmete tuiksooned.
Aastaid liikvel olnud kuulujutud, nagu oleks publiku pikaaegse lemmiku tapnud julgeolekuteenistus, osutusid (sel korral) valeks. Keskeakriisi põdev marksist oli olnud juba pikemat aega depressiivne ja üritanud varemgi end tappa.
Mees, keda läänes pea-aegu üldse ei tunta, oli külma sõja ajal idabloki popkultuuri ikoon. Laulu- ja näitekunstniku sõprade hulka kuulusid Salvador Allende, Daniel Ortega, Che Guevara ja Yasser Arafat. Sotsialismi superstaar, kes protesteeris sõdade vastu, väntas Itaalias vesternfilme, sõitis esimese ameeriklasena mööda Nõukogude Liitu, laulis Ida-Saksa televisioonis ja lasi ennast Liibanonis fotografeerida relvadega ja sai sotsialistlikes vennasmaades nautida tippnomenklatuuri privileege.
Reedi tee Coloradost Hollywoodi kaudu Ida-Euroopasse ei olnud ainult ebatavaline, vaid ka ainulaadne. Hiljuti esilinastus Saksamaal Reedi 20. surma-aastapäevaks valminud dokumentaalfilm “Punane Elvis” (“Der rote Elvis”), mida esitleti juba aasta alguses Berlinale kinofestivalil. Ekraaniteose autor ja rezhissöör on Leopold Grün (sündinud 1968 Dresdenis).
Teada on, et ka eesti näitlejanna Eve Kivi on olnud armunud Dean Reedi. Kohtumised ameeriklasega olevat toimunud Moskvas ja Berliinis, ka kooselu olnud arutlusel, kuid julgeolek olevat olnud selle vastu, rääkis filmistaar môni aasta tagasi Kroonikale antud intervjuus.
Peen dokumentaalfilm
“Punane Elvis” on peenetundeline, kuid samas kriitiline dokumentaalfilm, mis kajastab maailmaparandaja elu kuulsuse ja traagika vahel. Kinoteoses näida-takse nii Reedi poliitilist võitlust kui ka ülimat naiivsust. Ühes raadiointervjuus (1981) ütleb ta: “Ma tean, et üksinda ei või ma maailma muuta. Kuid kui suren, soovin ma, et maailm oleks muutunud paremaks, kuna Dean on siin olnud.”
Marksismi pooldaja laulab filmis saksa, inglise ja hispaania keeles ning kutsub inimesi üles liituma sotsia-listliku revolutsiooniga ja parandama maailma. Samas paistab välja tema ideaalide utoopilisus ja enesekriitika puudus.
Filmis on antud sõna mitmele Reedi tuttavale, nende hulgas Hollywoodis karjääri teinud endisele DEFA stuudio staarile Armin Mueller-Stahlile ja viimasele Saksamaa sotsialistliku ühtsuspartei juhile Egon Krenzile. Endine filmi-kolleeg Müller-Stahl jutus-tab oma asjatutest katsetest saada Reedilt allkirja resolutsioonile, kus nõuti, et sotsialismi kriitikule Wolf Biermannile tagastataks kodakondsusõigused.
Kaadrid näitavad ka kauboi esinemisi vanglates, vabrikutes ja demonstratsioonidel – tänapäeval tunduvad need kolmanda klassi operetietteastetena, kuid sümboliseerivad samas selgelt diktatuuri sisu ja eesmärke. Rezhissöör Grün ja kaasautor, Reedi biograafia kirjutaja Stefan Ernstig, ei soovi filmikangelase elu selgitada ega kaitsta, nad näitavad vaid fakte. Järelduste tegemise on nad jätnud vaatajale.
“Punane Elvis” on ajalooline dokument me-hest, kes uskus, et sotsialismi abil võib maailma helgemaks muuta, kuid murdus hingeliselt kahe maailma-ideoloogia erinevuse all. Oma lahkumiskirjas kolm aastat enne Berliini müüri langemist palub ta vahendada Erich Honeckerile: “Sotsialism ei ole veel saanud täiskasvanuks.”
Reed ei näinud sotsialistliku leeri kokkuvarisemist. Peab vist ütlema, et kahjuks. Ehk oleks ta siis taibanud, et inimese loomulikku tungi vabaduse järele ei ole võimalik isegi suurepäraste ideaalidega alla suruda. Tema ise oli tänu oma USA passile privilegeeritud seisundis. Teised seda ei olnud, kuid Reed sulges silmad kibeda reaalsuse ees. Ja see sai talle lõpuks saatuslikuks.
Tom Hanks plaanib mängufilmi
Filmis näidatakse ka kaadreid Reedi viimasest abikaasast, DDR-i filmitä-hest Renate Blumest. Dokumentaalteose jaoks ei nõustunud lesk intervjuud andma.
Näitlejanna müüs koos poja Alexandriga mälestuste filmimisõigused hoopis Hollywoodi superstaarile Tom Hanksile, kes soovib ise stsenaariumi kirjutada ja oma kaasmaalast mängida. Seega, postuumselt võib Reedi unistus Ameerika filmivabrikus karjääri teha isegi veel täituda. Seikleja ja romantik, mässaja ja show-mees, naistelemmik, kes oli Ida-Euroopas sama kuulus kui Elvis läänes, elab tänaseni oma austajate mälestustes. Saksmaal on Reedi plaadid ja filmid jälle populaarsed.
www.deanreed.de
Aino Siebert
* The Front Page reports that considering the sove-reignty of the Republic of Estonia in territorial waters and national interests in Estonia’s exclusive economic zone, the Government deci-ded at cabinet meeting on Sept. 20 not to agree to issue a permit for the survey application of Nord Stream AG.
Since surveys of the continental shelf require drilling and would provide information on the amount and utilisation possibilities of Estonia’s natu-ral resources, Estonia has the right to refuse to give permission for the surveys.
According to the data presented in the survey permit application Nord Stream AG wished to perform geophysical and geotechnical surveys, visual inspections, and to take sediment samples in the Estonian exclusive economic zone.
* The photo on the Front Page shows Bruno Laan and his wife Helge, of Los Angeles, CA. Mr. Laan recently made a $50,000 US contribution to the Tallinn Children’s Hospital. “Children are our most valuable resource,” Mr. Laan noted. The Los Angeles Estonian Lutheran Church also donated a sum of $6000.
* Ilmar Mikiver writes about the testimony of the US Ambassador to Iraq Ryan Crocker and head of the US forces there, Gen. David Petraus. Their testimony to Congress regarding the situation in Iraq is possibly the most accurate, as the admi-nistration paints an optimistic picture while detractors paint a gloomy one. The polls don’t lie either, as 68% of the public trust they can solve the problems, versus 5% for the President and 21% for Congress.
* Vello Helk continues last week’s article on the arguments of those who are ready to give up. Looking at how to deal with Russia, Mr. Helk notes how some people see only an end result, and care little for the process. An example is shown in those who continue to insist that Estonia needs to “get along” and “play nicely” with Russia. While it is necessary to have good relations with Russia, it is also important to consider the end result. If it is done by giving up sovereignty and control, which is what Russia wants, it is national suicide. But so many of the commentators, notes Mr. Helk, don’t care about the results, only the need to “repair relations.”
* An interview with Ilmar Lehtpere appears on the Art and Culture page. Mr. Lehtpere recently translated the poems of Kristiina Ehin to English, and subsequently received the Corneliu M Popescu Prize for European Poetry Translation. Mr. Lehtpere discusses his inte-rest in the work of Ms. Ehin, who is one of Estonia’s most beloved poets.
PACE president continues criticism of Estonia during Tallinn visit
VES – Adapted from Vahur Koorits, Postimees
During a recent visit to Tallinn, the Parliamentary Assembly of the Council of Europe (PACE) President René van der Linden criticized Estonia with comments similar to those made by Russia.
“I stress the need to invest in more relations with Russia. It is the best for Europe’s future,” said Mr. van der Linden at a press conference at the Foreign Ministry.
Mr. van der Linden also repeated accusations that Estonia has too many non-citizens, and that Russians have a harder time in the local work-market than Estonians.
Foreign Minister Urmas Paet felt a need to respond to these comments, noting that one cannot force people to take citizenship, as the demand from non-citizens is not particularly high.
Likewise, noted Mr. Paet, when the Foreign Ministry was recently hiring new diplomats, candidates with Russian names was quite few.
“Gazprom does not want me,” joked Mr. van der Linden after he was asked whether he would accept a position with a Russian company after his tenure is up. Germany’s former Chancellor Gerhardt Schröder took a position with such a company after leaving his position.
But Mr. van der Linden followed the joke with a serious note, reiterating that he has no financial interests in Russia.
“I cannot stand for such aspersions,” he noted, adding that those who spread such stories have no way of proving them.
PACE Estonian delegate head Andres Herkel noted in Mr. van der Linden’s Defense that his first contact with Mr. van der Linden was when he was seeking to have PACE condemn Communist crimes against humanity.
Mr. Herkel notes that while many international reports that criticism Estonia have mistakes, those from PACE do not.
“I must say that these do not come from PACE documents, but from other sources,” Mr. Herkel said, “mostly from Amnesty International.”
Estonia is Public Enemy
Number 1 to Russia – ETV
VES — The existence of Estonia has been uncomfortable for Russia since the beginning, an investigation by the ETV investigative program “Pealtnägija” [Eyewitness] has found. Estonia is Russia’s information-war’s main target, the report stated.
And many Russians have begun to believe the propaganda. Report Mihkel Kärmas noted that in questioning people in Russia, Estonia is viewed as the biggest enemy.
How a nation of 1.5 million people and 5000 soldiers could be viewed as a bigger threat than the United States or China was the topic of investigation. Even Chechnya is almost lovable in comparison, the report mused.
“To the Russian leadership it is immensely useful to have a small, foreign enemy who is easy to deal with,who you can overpower, and who apparently can’t and does not even want to fight such a propaganda onslaught it faces,” noted Commissioner Martin Arpo of the Defense police during the broadcast.
The director of Academic Center for Baltic and Russian Studies, Vladimir Juskini stated that the reason Estonia seems to be singled out is that they became an uncomfortable relationship to Russia on the international stage.
“Estonia changes the perception of the former Soviet zone by showing that it is possible to follow a path that is not Moscow-centric,” noted Mr. Juskini. Another thing is that Russia, which has turned May 9,Victory Day, into a national holiday, now faces a nation in Estonia that is questioning the value of Communism to Europe, and gives an objective view of history, questioning actions of the USSR in the Second World War.
“This interferes with Russia’s positioning of itself as the savior of Europe from fascism,” added Mr. Juskin.
Former Prime Minister Mart Laar commented on the program that Russia predicted Estonia’s collapse after reindependence. When a financial collapse did not occur after Estonia severed its ties to the USSR, the Russian media began to portray Estonia as a corrupt and criminal small state that supports terrorism.
“The overall impression was to show Estonia as an unreliable partner and unsuccessful state,” stated Mr. Laar. In this way no one would invest in the state or want to have any relations with a country which is so immersed in itself and its own benefit.
The program aired on the Estonian television station ETV.
Adapted from Postimees
President Ilves: The victims of Communism deserve commemoration and remembrance
“I am proud, extremely proud, of the Otto Tief government. In the name of democracy and freedom they met their pre-determined fate, so that no one in the future could say that Tallinn was “liberated” in September of 1944. That the flag that the Red Army tore down from Tall Hermann Tower was the Estonian blue-black-and-white, not the Nazi swastika,” said President Toomas Hendrik Ilves yesterday at the opening of a photo exhibition of the members of the Otto Tief government at the Bank of Estonia.
He recalled the Atlantic Charter announced by Franklin Roosevelt and Winston Churchill on August 14, 1941, which enumerated the principles of the Western Allies in case of their possible victory, and declared that they recognize the right of all peoples to decide their own system of government and to determine their own fate.
“This declaration was very important to the occupied nations. It provided hope for restoring lost independence. It resulted in the belief that help would arrive from the Western Allies,” said President Ilves.
“The fate of the National Committee formed in February 1944 and the members of the Tief government that assumed office in September 1944 is very symbolic of the situation at the time,” said the Head of State, “first they were arrested by the German authorities. Thereafter, those who were not able to escape were arrested by the NKVD. They were all repressed: some were killed, the rest imprisoned. Those who returned alive from Siberia suffered restrictions of their civic rights.”
Seeing the fates of Estonia’s democrats, there was no difference between the Nazis and Communists, said President Ilves. “The German arrested those they could, and when the Russians arrived, they arrested them again. Neither Nazis or Communists tolerated Estonia or democracy,” he said.
In his speech, the Head of State recommended that the Estonian state and people focus on how to immortalize the memory of the people who remained loyal to their professional and military oaths, ideals of the nation, freedom, democracy and independence, and who were therefore repressed.
“I repeat my appeal to establish an honorable memorial to the tens of thousands who were victims of Communism in Estonia. Not only to the victims of Stalinism, because this would nullify the suffering of those who were imprisoned, repressed, and persecuted between 1953 and 1988. Unfortunately, we still do not know the names of all the victims. Our job is to find out and chisel them in stone. By name.” said President Ilves.
“I know that this is a very extensive undertaking. But the victims deserve it. It might be suitable to establish this memorial on Maarjamäe Hill, where the fallen of World War II are already commemorated. Maybe an even more appropriate location can be found. I do not wish to assume the role of the decision maker,” said the Head of State. “But the completion of this memorial must result from our joint work and efforts. This work can only unite us. It can never divide us under any circumstances. I hope that the Estonian government and Tallinn authorities, along with other decision makers, find the goodwill within themselves to start this work right after the completion of the Freedom Monument.”
Office of the President
|
