|
PRESIDENT TULI “KOJU”
President Toomas H. Ilves NY Eesti Majas
Ülal pildil: New Yorgi ja ümbruskonna eestlased tulid presidendiga kohtuma perekondade kaupa. Pildil annab president Toomas H. Ilves autogrammi NY Eesti Kooli õpilasele Aleksander Aasmaale. Pealt vaatavad Aleksandri ema Katherine Aasmaa (vasakul) ja pr. Evelin Ilves. Fotod: VES
All: Presidendipaar viibis New Yorgi Eesti Majas vastuvõtul mitu tundi ning nendega juttu ajada said kõik soovijad.
Pühapäeval, 23. septembril oli president Ilvest New Yorgi Eesti Majja tervitama tulnud üle saja inimese. Tunne oli, nagu oodataks kadunud poega koju – ja eks see veidi niimoodi oligi, olid ju kohale tulnud inimesed, kelle keskel meie president üles kasvas.
NY Eesti Haridsuseltsi esimees dr. Toomas Sõrra mainis oma tervitavas sõna-võtus, et kuna Haridusselts korraldas seda üritust koos New Yorgi Eesti peakonsulaadiga, sai peakonsul Peeter Restsinski käest protokollilistes küsimustes nõu küsitud, nagu näiteks, milline on õige viis presidenti tutvustada – hr. president Ilves, president Ilves, hr. president Toomas Hendrik Ilves või lihtsalt Tom!
“Sellega kaotades eestikeelse teie/sina vahe, ütlen sulle, Toomas” – jätkas dr. Toomas Sõrra president Toomas Ilvese poole pöördudes – “Sa oled praegu enda New Yorgi eesti kodus ja oma eesti perega ja meil on hea meel, et sa tulid suguvõsa kokkutulekule!
Ja suguvõsal on hea meel, et õige isik on Eesti Vabariigi president!”
Sellele kodusele sissejuhatusele järgnesid veel mitmed tervitused, sealhulgas New Yorgi Eesti Kooli poolt. NY Eesti Kooli juhataja Karin Kärner rääkis, kuidas eelmisel aastal enne EV presidendivalimisi korraldas NY Eesti Kool oma presidendivalimiste debati. Tookord kehastas Toomas Sõrra president Rüütlit ja kikilipsuga Urmas Kärner Toomas Ilvest. Lapsed kuulasid kandidaatide debatti ja tegid oma otsuse, hääletades presidendiks Toomas Ilvese. Hääleõigus oli kõigil vähemalt viie-aastastel lastel. “Meil on targad lapsed”, lõpetas oma sõnavõtu Karin Kärner, kinkides presidendile raamitud ja laste autogrammidega foto, pühendusega: “EV President Ilvesele – New Yorgi Eesti Kooli 2007. a. õpilaspere on uhke meie lõpetanu üle !”
Presidenti võõrustanud NY Eesti Haridusseltsi juhatus koos presidendi ja pr. Evelin Ilvesega. Vasakult: Gunnar Tamm, Peeter Teedla, Tiina Järver, Kärt Ulman, dr. Toomas Sõrra, president Toomas H. Ilves, pr. Evelin Ilves, Marianne Vanaselja, Siim Vanaselja, Urmas Kärner.
All: NY Eesti Kooli direktor Karin Kärner (vasakul) loeb ette NY Eesti Kooli tervituse presidendile. Pr. Kärneri kõrval Aleksa Kärner, Mait-Marten Nanits, president Ilves, Aleksander Aasmaa, pr. Evelin Ilves ja Julia Aasmaa.
Skautliku tervituse saatis presidendile tema omaaegne skaudijuht Emu Saarniit, kes kirjutas: ”Lugupeetud EV president Toomas Hendrik Ilves, kui ma oleksin sind nimoodi kõnetanud 40 aastat tagasi “Pesukaru” skaudisalga koondusel, sa oleksid kindlasti arvanud, et mul on midagi viga…” Saarniit jätkas kirjas: “Toomas, sa olid tubli, energiline ja korralik esimese järgu skaut ja ma usun, et kohalolijad ühinevad minuga kui ütlen, et nüüd oled sa niisama tubli, energiline ja korralik eesti rahva esimese järgu president.”
Oma tervituskõnet “suguvõsale” alustas president Ilves meenutusega, et kuigi ta seda päris täpselt ei mäleta, on see tänane tema viibimine siin Eesti Majas omamoodi juubel. Jaanuaris 1957 jõudis tulevane president oma vanematega Ameerika Ühendriikidesse ning kusagil sama aasta sügisel ehk siis täpselt 50 aastat tagasi külastas väike Toomas Hendrik ka esimest korda New Yorgi Eesti Maja.
“Mäletan seda saali, kui see oli hoopis teistsuguse välimusega ja ma pean teid kiitma, sest asjad on siin väga hästi edasi läinud,” tunnustas president.
“Tänan, et te olete eestlust siin elus hoidnud, aga teadke ka, et samamoodi on Eesti edasi läinud ja ootab teid.” President lisas: “Eesti pole enam vaene riik, vaid jõuliselt kasvanud, eriti viimastel aastatel. Mul on hea meel, et need otsused, mida eesti majanduse koha pealt langetati 10-15 aastat tagasi, olid õiged ning kannavad nüüd vilja. Ma tiivustan teid Eestisse tulema ja seda kõike vaatama,” ütles president, kinnitades: “Me oleme jõudnud nii kaugele, et inimesed siin võiksid hakata mõtlema: võib-olla on minu sissetulek Ameerika Ühendriikides küll veidi suurem kui Eestis, kuid just Eestis on võimalik õpetada oma lapsi eesti keeles ja süüa eesti leiba ja elada Eesti elu.”
Pärast ametlike sõnavõttude lõppu said kõik kohaletulnud võtta sappa, et isiklikult presidenti tervitada. See oli võimalus, mida inimesed olid oodanud – tervitada ning paar sõna vahetada nende oma keskelt välja kasvanud presidendiga, kes on käinud samas eesti koolis ja samades skaudilaagrites nagu nemadki.
President Toomas Ilves ja pr. Evelin Ilves veetsid NY Eesti Majas New Yorgi eestlaskonnaga vesteldes ja suheldes mitu tundi.
Fotod presidendi külaskäigust Eesti Majja on üleval NY Eesti Maja kodulehel www.estonianhousenewyork.com
VES
Ühiskondlikust leppest
Ilmar Mikiver
Mõiste “ühiskondlik lepe” on nüüd 245 aastat vana. On hämmastav, et teda selles kõrges vanuses ikka veel kasutatakse – kasvõi praeguses Eestiski – aga ilmsesti toimub see õndsas teadmatuses ta algsest tähendusest.
Termin “ühiskondlik lepe” (“contrat social”) ja selle sünonüüm “üldine tahe” sündisid Pariisis a. 1762 filosoofi Jean Jaqcues Rousseau sulest, keda üks ta kaasaegseist iseloomustas kui “huvitavat hullunut”. Tõepoolest oli Rousseau elu tihedalt täis tikitud perverssusi, mis tänapäeval pälviksid mitte sellist valgustus-sajandlikku eufemismi, vaid pigemini vastutusele võtmist inimsusvastaste tegude pärast.
Kui keskenduda vaid sellele, kuidas Rousseau ise oma meelis-kontseptsiooni kirjeldab, torkab kõigepealt silma selle sarnasus Stalini “inimhinge inseneritehnika” (“social engineeringu”) ehk nõukogude inimese aretamise eeskirjadega, kaugeltki mitte püüdlusega korvata kehtivate seaduste puudujääke, nagu seda taotleb Eestis asja ellu kutsutud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus.
Eestis on arvestatav osa kodanikke ilmsesti jõudnud arusaamisele, et praegused seadused ei võimalda luua piisavalt paindlikku ja pädevat rahvaesindust, milles deputaadi ametiaeg ja vastutus oma töö tagajärgede (või tagajärjetuse) eest oleksid sunduslikud ja garanteeritud. Küllap halvab rahva heaolu see, kui riigikoguliikme või ministri tööpanusest ei jätku paljuks muuks kui hea pensioni väljateenimiseks. „Ühiskondlik lepe“ nagu „rahvarinnegi“ on üks tõenäoliselt paljudest katsetest leida mingi otsetee ebarahuldavalt toimiva ühiskonnakorra asendamiseks millegi paremaga, kasvõi kehtivaist seadustest möödamineku hinnaga. Rousseau õpetuse järgi eeldab see aga inimese olemuse muutmist.
Inimene tuleb ümber kasvatada, ütleb Rousseau nagu Stalingi. Inimene peab saama Riigi lapseks ja sõlmima ühiskonnaga leppe, et ta ühineb jäägitult Riigi diktaadiga nagu laps isaga. Kujutledes ennast sellise paternalistliku Riigi rollis, kirjutab Rousseau „lapsele“ Diderot’ kuulsas Entsüklopeedias märksõna all „Poliitiline majandus“:
„Sina vajad mind, sest mina olen rikas, sina oled vaene. Teeme kokkuleppe. Mina luban sulle au olla mu teenriks, kui sina selle tüli eest, et ma sinu eest hoolt kannan, annad mulle üle kõik, mis sa oled endale jätnud. .. Rikaste ja võimukandjate asemele astub Riik, mis on Üldise Tahte kehastus, kelle sõna peavad kuulama kõik leppe osalised ja see kuulekus peab muutuma vaistlikuks ja vabatahtlikuks, sest et Riik – kultuurilise inseneritehnika abil – annab kõigile (vastava) vooruse. Ja seejärel ei ole enam kellelgi õigust tunda end rõhutuna, sest olles ise neid seadusi soovinud, peavad nad nendega määratud kohustusi armastama“.
Kas ei kõla see nagu retsept tuntud „sunniviisiliselt vabatahtliku“ rezhiimi elluviimiseks? Briti tänapäeva mainekaima ajaloolase Paul Johnsoni hinnangul tulebki Rousseau Ühiskondliku Leppe (ehk Üldise Tahte) kontseptsiooni vaadelda kui „põhiliselt autoritaarset instrumenti“ ja Lenini „demokraatliku tsentralismi“ varajast eelkäijat“.
(Johnson juhib muide tähelepanu sellele, et Lenini algne nimi ei olnud mitte Vladimir Iljitsh, vaid Isachar Zoderblum.) Johnsoni paljastused Rousseau isikliku elu kohta on jahmatama panevad. Tal oli viis sohilast, kes kõik surid vaeslastekodus enne, kui nad jõudsid nime saada ja kelle sünnipäevi Rousseau ei suutnud Pariisi magistraadile meenutada. On irooniline, et sama Rousseau ülistas isa-lapse vahekorra mudelit ühiskonna ja üksikisiku suhete ideaalina. Johnson kommenteerib:
„Ta ei kasutanud sõna “ajuloputus”, kuid ta kirjutas: “Need, kes kontrollivd inimeste vaateid, kontrollivad ka nende aktsioone”. Selline kontroll tuleb kindlustada, koheldes kodanikke juba lapseeast alates kui Riigi kasvandikke, kes on treenitud nägema ise-ennast üksnes Riigi osana“ („Intellectuals“, lk. 25.) Selliselt dresseeritud ühiskonda on kirjeldanud George Orwelli, Aldous Huxley, Arthur Koestleri jt. futuroloogilised romaanid. – illustreerides 20. sajandi lugejate hirmuks „ühiskondlikku lepet“ selle halvimal kujul.
Tahaks loota, et Eestis terendab „ühiskondliku leppe“ loojatel silmade ees midagi värskemat kui Jean Jacques Rousseau 18. sajandi versioon.
Veel ristimärgist ajaloo taustal
Vello Helk 22.09.2007
Minu 6. septembri kommentaar ”Risti-märgist eesti keeles ja meeles” ilmus ka sama päeva Maalehes. See on väike läbimurre, sest varem on mulle Eesti ajalehtedes olnud avatud ainult sõnavabaduse paberikorvid. Erandiks on Kesknädal, kes ilma luba küsimata ja mind esitlemata on avaldanud paar VES kommentaari. Seepärast on mõned võrgukommentaatorid pidanud mind eestlaste tapjaks, kes on põgenenud USA-sse. See on tase, millele ma ei reageeri.
Maaleht on kärpinud natuke lõpuosa, aga säilitanud artikli põhilised mõtted. Kommentaarid on peale paari erandi tavalised. Pole aru saadud, räägitakse teemast mööda. Neid iseloomustab hästi minu sissejuhatus, tsitaat ühest Eesti kommentaarist, et Eestis ei ole mitu põlvkonda sellist haridust üldse saanud, mis võimaldaks risti sügavusest aru saada.
Sellele olen saanud kinnitust. Üks arvab ”ausalt”, et minu artikkel olevat liiga ”demagoogiline ja ideoloogiline”. Eestis rahva jaoks seostuvat ristimärgiga surm ja kirikumeeste kahepalgelisus. Lõpuks trump: teda ei maksvat süüdistada harimatuses ja kallutatuses – ta on teoloog. Meenub üks teine teoloog – Hilda Mirka, kes 1940. aastal paistis silma ägedate rünnakutega kiriku vastu.
Ta esineb eesti rahva nimel, kuigi arvamusküsitlus näitab, et suur osa on Vabadusristi poolt. On ilmekas näide, kuidas on kahe-kolme põlvkonna jooksul õnnestunud paljude teadvusest välja juurida Vabadussõda ja sellega seonduvad sümbolid. Risti on vahepeal ju ainult nähtud surnuaial, nii et isegi ”teoloog” ei oska selle kasutamist muu sümbolina ette kujutada. Ta pole nähtavasti veel sattunud Euroopasse, ka näinud Põhjamaade ristilippe, mis lehvides sümboliseerivad elurõõmu ja julgust? Kuna arvab, et ”Nõukogude võim tõi meile tõelise vaimuvalguse”, on ta pigem marksismi-leninismi teoloog. Oleks ometi kord vaja oma mätta otsast natuke kaugemale vaadata!
Üks teine kommentaator, ”ajaloo uurija”, ei saa lihtsalt ajaloost aru! Kui poleks olnud ristiusku, siis kindlasti mõni teine usk. Näiteks islam, mille katsed Euroopa vallutamiseks nurjusid. Mitte aga demokraatiat, mis on arenenud ristiusu taustal, moslemitel seda ju pole. Vahepeal on Eestit domineerinud N.Liidu kommunismi usk, mille juurde kuulub inimeste ohverdamine. Ei saa ajalooratast tagasi keerata. Tuleb lähtuda praegusest olukorrast. Kas selles on rohkem süüdi ristiusk või Moskva ideoloogiline paganlus?
Moskvausulised on hakanud kaitsma okupatsiooni, näiteks viimati Rein Ruutsoo ja Jaak Allik Sirbis. Nende loogika kohaselt tuleb esile tõsta okupatsiooni positiivseid külgi, olla Stalinile tänulik, et ta ei lasknud tappa kogu eesti rahva. On üha tugevam tendents, et kui keegi püüab korrigeerida Moskva valesid, sõimatakse teda kohe ilma argumentideta russofoobiks ja natsiks.
Ristiusku tuleb vaadata mitte Eesti mätta otsast, vaid Euroopa saare pealt, kogu maailma taustal. Euroopa oli varem paganlik, aga ristiusk viidi kõikjal sisse. Mitte alati tule ja mõõgaga, enamikus valitsejate üleminekuga, neile pidi järgnema rahvas. Ühe anonüümse kommenteerija ajalugu on seiskunud 1236. aastal. Sama Leedu Mindaugas, kes ühendas omavahel tülis sugu-harud ja peatas ”ristikoerte” edasitungi, astus 15 aastat hiljem oma võimu konsolideerimiseks ise ristiusku ja sundis ka leedulasi seda tegema. Katoliku usk mängis N. Liidu okupatsiooni ajal suurt osa vastupanuliikumises. Leedus on suur osa rahvast veel katoliiklased.
Kahjuks tullakse kommenteerima, ilma et teataks algelisemaidki fakte. Matkitakse pealegi 1940. aasta ”revolutsionääride” keelepruuki – nad ”vabastasid” tookord eesti rahvast ”verekoertest”.
Ka pärast Eesti vallutamist pidi olema üsna palju eesti soost vasalle, neid oli ju vaja. On loomulik, et mõned vanemad nagu mujal Euroopas astusid vallutajate teenistusse. Ei katsutud rahvast saksastada, ei toodud saksa talupoegi. Ei tulnud ka igasugust inimprahti, sisserändajad olid peamiselt kaupmehed, käsitöölised ja pastorid, kes õppisid suhtlemiseks ära eesti keele. Eesti keelel oli isegi suur mõju saksa keelele, eestlastest lapsehoidjate kaudu tutvusid lapsed ka eesti kultuuriga. Seda on tänulikult rõhutanud paljud baltisakslased – kas venelased on toonud meile midagi sarnast?
Eesti rahvale pole kõige hädaohtlikumad venelased, vaid vahepealse ajupesu tulemused eestlaste endi hulgas. Venemaa propagandarünnakud ja võimudemonstratsioonid äratavad nostalgikuid ja julgustavad alistujaid. Kas hakatakse samal kombel protesteerima Eesti riigivapi vastu? Nagu sirp ja vasar on ka ENSV viljavihk palju ilusam? Kas tuleb ka austada hävituspataljonlastest ”patrioote” ja Eesti lipus asendada must punasega, sest see on poole sajandi jooksul lahutamatult kuulunud Eesti ajaloo juurde? Ei tohi ju mustata head ENSV-aega! Kergendab vist ka eestlaste integreerumist ja parandab vahekorda Moskvaga? On unustatud vanasõna: enne mõtle, siis ütle!
Venemaa huvidest
Eile õhtul kõnelesin ma 60-le Ameerika turistile Eesti Majas. Nad reisisid koos Vene grupiga. Täna hommikul, 24. septembril sõidavad nad edasi Venemaale. Mulle meeldib kohtuda ameeriklastega ja rääkida neile Eesti poliitikast. Ka eile selgitasin neile Eesti ajalugu ja seda, mismoodi mõjutas Teine maailmasõda meie saatust, kuidas Saksamaa ja Venemaa kokkulepe nurjas meie iseseisvuse. Rääkisin ka Waffen-SS-ist. Üks juudi naine tuli hiljem minu juurde ja tänas mind selle eest, et ma selgitasin Waffen-SS-i olemust, seda, et see oli loodud vaid abiväena, aitamaks sakslasi säilitada nende vallutusi, kuna Saksa seaduste järgi said ainult sakslased kuuluda Saksa armeesse. Hitler kartis, et ta kindralid saavad liiga mõjukaiks ja sellepärast allutas nimetatud abiväe Himmlerile. Nii lootis ta nende usaldust võita. Meil polnud midagi pistmist SS-i või kontsentratsioonilaagritega. Saksa vägedes võitlesid eestlased vabadusvõitlejatena Nõukogude anneksiooni vastu.
Lisasin, et eestlased on 700 aastat olnud kellegi võimu all ja seepärast pole sellist asja nagu puhtavereline eestlane olemaski. Meid on vallutanud sakslased ja taanlased, rootslased ja poolakad ja venelased. Ainuke kindel asi, mis meist eestlased teeb, on meie keel. Ole sa must või valge, idast või läänest – kui sa räägid eesti keelt, oled sa üks meie seast.
Meie vanematel polnud põgenikena kerge sulanduda uude keskkonda. Kõige tähtsam vahend edu saavutamiseks oli õppida ära uue kodumaa keel. Eesti venelased aga ei taha Eesti kodakondsust mitte sellepärast, et olla osake Eesti ühiskonnast, vaid sellepärast, et saada vabapääse Euroopa Liitu. Ma usun, et kui meie vene laste emadele selgitada, et juhul, kui nad teevad kõik, et nende järeltulijad õpiksid selgeks eesti keele, on neil võimalus saada esimesteks Euroopa venelasteks maailmas. Ma olen tähele pannud, et kui siinne venelane juba oskab eesti keelt, siis ei karda ta nii hullusti seda, et temast saab eestlane, aga see oleks ju meie võit.
Minult küsiti kohalike vene poliitikute kohta. Väljendasin oma uskumust, et miski ei muutu siin maailmas kiiresti. Venelased usuvad, et Eesti iseseisvus on ajutine ja see ei jää kestma. See on asi, mille pärast peaksime meie, eestlased, mures olema. Venemaal on oma plaanid Kaukaasiaga. Venemaa tahab, et ameeriklased ei toetaks Georgiat ja sunnivad georgialasi mingile kokkuleppele Moskvaga. Ukrainas ja Valgevenes loodavad venelased lõpetada igasuguse USA abi NGO-dele, sest viimased teevad Lääne-suunalist lobitööd. Venelastele meeldiks, kui Balti riikides USA ohjeldaks Vene-vastast hoiakut ja vähendaks otsustavalt nende riikide rolli NATO-s. Mis puutub Serbiasse, siis tahab Venemaa lõpetada igasugused jutud iseseisvast Kosovost. Nad tahavad külmutada kõik plaanid antiballistiliste raketisüsteemide suhtes, mis asuvad Poolas. Teisisõnu – Venemaa soovib, et USA hoiaks käed eemal endistest Nõukogude liiduvabariikidest. Venelased valmistuvad 16. oktoobriks, et saavutada kokkulepe tuumarelvade paigaldamiseks Iraani. Seda tehnoloogiat võib vabalt kasutada Ameerika sõdurite tapmiseks.
Putin soovib likvideerida Nõukogude Liidu lagunemise tagajärgi. Ta soovib, et USA oleks seotud Iraagi ja Iraaniga ja teeb kõik selleks, et niisugune olukord jätkuks. Venemaa on teinud suure majandusliku hüppe – maailma ühest vaesemast riigist on ta pääsenud 10 edukama hulka. Kui USA on sidunud end idas, loodab Venemaa, et viimane pole siis huvitatud sellest, mis toimub lähivälismaal.
Soov rajada gaasitrass Läänemerre on vaid esimene märkimisväärne samm kogu protsessis. Olen tänulik Eesti praegusele valitsusele, et ta on käitunud julgelt Eesti huve silmas pidades ning keeldunud andmast luba Saksa ja Vene arendajatel tulla meie territoriaalvetesse, ka mitte uuringuid tegema, muust rääkimata.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Põhja-Ameerika Eesti Päevad kui eestlaste esimene suurkogunemine
16. augustil möödus aasta Robert Kreemi surmast. Juulis käis poeg Madis perega Eestis, kus pandi osa isa tuhast perekonna hauaplatsile Kärla surnuaial Saaremaal, Roberti isa kõrvale. Osa tuhast visati merre Jaagarahu sadamas Roberti ema mälestuseks, kes küüditati sealt 1949.a. Siberisse, kus ta suri. Fotol Madis Kreem poeg Erikuga.
Pilk ajalukku
Tänavu möödus 50 aastat esimesest eestlaste suurüritusest sellel mandril — I Põhja-Ameerika Eesti Päevadest, mis toimusid 30. maist 2. juunini 1957 Torontos. Ürituse peakomitee esimees ja suurorga-niseerija oli Robert Kreem, kes lahkus siitilmast möödunud aasta 16. augustil.
16. augustil möödus aasta Robert Kreemi surmast. Juulis käis poeg Madis perega Eestis, kus pandi osa isa tuhast perekonna hauaplatsile Kärla surnuaial Saare-maal, Roberti isa kõrvale. Osa tuhast visati merre Jaagarahu sadamas Roberti ema mälestuseks, kes küüditati sealt 1949.a. Siberisse, kus ta suri.
Pr. Mai Kreemi arvates tuleks pisut pikemalt peatuda tollel 50 aasta tagusel suurüritusel, kuna isegi mitmed vanema põlvkonna esindajad ei mäleta seda nii hästi, rääkimata noorema-test eestlastest, kes polnud siis veel sündinudki; paljude jaoks algavad eestlaste organiseeritud kokkutulemised 1972.a. Ülemaailmsete Eesti Päeva-dega. Tegelikult olid nendeks Põhja-Ameerika Eesti Päevad, mida peeti 1957 (Toronto), 1960 (New York), 1964 (Toronto) ja 1968 (New York). 1968. a. peeti ka Rootsi Eesti Päevad Stockholmis. Tasapisi kasvas nendest suurüritustest välja Ülemaailmsete Eesti Päevade korraldamise idee, mis siis esmakordselt toimusidki 1972 .a. ja millest sai alguse ESTO-de traditsioon.
Pr. Kreem meenutab, kuidas kogu see organisee-rimistöö toimus nende kodust ja kui väsimatult Robert Kreem selle nimel tegutses — oli ju eestlus ja selle globaalsus tema südameasjaks. Nagu selgub Robert Kreemi raamatust „Uus algus“, oli esimeste Põhja-Ameerika Eesti Päevade näol tegemist eesti rahvuskultuuri suurdemonst-ratsiooniga Torontos; see oli võimsaks triumfiks eestlaste ühisvaimule ning orga-niseerimisvõimele pagulu-ses. Ettevalmistused võtsid kaks ja pool aastat. Üritusele saabus umbes 8000 inimest kõikjalt üle mandri. Ameerika Ühendriikidest oli saabujaid 3000 ümber. Kohal oli ka palju kanada-lasi, kes avaldasid tunnustust eestlastele; Kanada ajakirjandus pööras üritusele suurt tähelepanu. Üks raadiokommentaator nimetas Eesti Päevi mammut-esinemiseks. Osaliste koguarv ulatus 1300-ni; üksnes lauljaid oli poole tuhande ümber.
Ürituse aupatrooniks oli Kanada peaminister Louis S. St. Laurent, patroonid Ontario peaminister Leslie M. Frost ja Toronto linnapea Nathan Phillips.
Päevade raames toimusid näitus Kanada Rahvusliku Näituse väljakul; teatrietendus „Kosjasõit“ (lavastaja Kaarel Söödor) Eaton’i Auditooriumis, mida vaatas umbes 1200 inimest; USA ja Kanada organisatsioonide kongress, kus oli delegaate üle 100, võeti vastu deklaratsioon, kus pöörati tähelepanu kodumaa karmile saatusele ning rõhutati oma eestlaseks olemist ja rahvuslikku kuuluvust; kogu ürituse tulipunkt Laulupidu ja Eesti Mängud Coliseumi näituseväljakul, kus oli 1300 esinejat, seal osales ka Kanada valitsuse esindaja rahandusminister Walter E. Harris, kes oma tervituses kiitis eestlasi nende panuse eest Kanada elus ja majanduses; suur Rahvapidu; mitmed jumalateenistused, spordiüritused jpm. Robert Kreem ütles siis ajalehele „Vaba Eestlane“, et nüüd on alus pandud traditsioonile ja seda tuleb edasi kanda ka tulevikus.
Nagu kirjutas oma ülevaates „Vaba Eesti Sõna“, väljendab nii suurearvuline kokkutulek meie rahva tahet kaasa elada suursündmustele. Ürituse organiseerija Rober Kreemi kohta on öeldud, et see palju vaeva näinud Saaremaa mees võib olla väga rahul; tema ja ta kaastööliste tohutu vaev on tasutud enam kui seda suudaks teha suurim materiaalne tasu.
„Vabas Eestlases“ kirjutas Karl Arro, et Eesti Päevad on läinud ajalukku pagulaseestlaste suurima üritusena ning ühis- ja kokkukuuluvustunde avaldusena, millesarnaseid üritusi tuleb kindlasti korraldada ka tulevikus.
Traditsioon oligi alguse saanud. Peeti oluliseks, et need suurkokkutulekud toimuksid igal kolmandal või neljandal aastal. Et aga ka läänerannikul korraldati piirkondlikke Eesti Päevi, tuli kokkusattuvuse ärahoidmiseks järgmised Põhja-Ameerika Eesti Päevad läbi viia 1960. a. Kohaks va-liti New York ja kava raamistik oli umbes sama mis Torontos; ja kokkutulnud eestlaste arv oli suurim Ameerika eestlaste ajaloos. Peapidustusel oli üle 1000 esineja, kokkutulnute arvu koos esinejatega hinnati umbes 5000-le. Peakorraldajaks oli kohapealne toimkond, nõu ja jõuga abistas Robert Kreem.
III Põhja-Ameerika Eesti Päevade korraldamiseks taas Torontos olid olemas juba kogemused kahelt maalt. Pidustuse korraldajate eesotsas oli dr. Roman Toi. Taas toimus nii kultuuri- kui rahvuslikke üritusi; korraldajate andmete kohaselt võttis pidustustest osa 1600 tegelast ja umbes 7500 pealtvaatajat, millega peapidustustel viibinud eestlaste arv tõusis aukartustäratava 9000-ni. Peokõneleja Heino Jõe kriipsutas oma kõnes alla: Eesti jääb ja eestlane jääb. Eesti Rahvusteater Kanadas kandis kahel korral ette Asta Willmanni näidendi „Jumala mõistatus“, mida vaatas ligi 2000 inimest. Päevade lõppsõnas märkis Roman Toi, et Eesti Päevad kujutavad endast eesti kultuuriparlamenti ning me ei tohi nende pidustuste lõppedes jääda käed rüpes istuma, vaid peame edasi töötama eestluse säilitamiseks ja Eesti vabastamiseks.
IV Põhja-Ameerika Eesti Päevadele 1968.a. New Yorgis oli tegelastena juurde tulnud palju uusi jõude, ka väiksema-test keskustest.
1968.a. toimusid ka Rootsi Eesti Päevad Stockholmis, kus osales 3000-4000 inimest. Nagu R. Kreem oma raamatus kirjutab, olid kõik sealsed üritused väga kõrgeklassiliselt ja soliidselt läbi viidud, rõhk oli asetatud tippude esinemisele. Tema jaoks oli Stockholmis-käigu kõige olulisemaks tulemuseks Rootsi Eestlaste Esinduse koosolekust osavõtt, kus ainsaks päevakorrapunktiks oli Ülemaailmsete Eesti Päeva-de teostamine edaspidi. Seal esitas R. Kreem ülevaate Põhja-Ameerika Eesti Päevadest kui liikumisest ja et Torontol tuleks need järjekordselt läbi viia 1972. a., avaldades lootust, et Rootsi eestlaskond neist osa võtaks, samuti tuleks luua Ülemaailmsete Eesti Päevade komiteed kõigis eestlaste asukohamaades. Kõik osavõtjad olid ideega päri; nii jutustas ta sellest peatselt Põhja-Ameerika Eesti Päevade juhtkonnale; samuti selgitas Ülemaailmsete Eesti Päevade teostamise perspektiivi 1969. a. Lääneranniku Eesti Päevadel toimunud Organisatsioonide Liidu esinduskogu koosolekul. Nii olid loodud eeldused I Ülemaailmsete Eesti Päevade sünniks, mis, nagu me teame, said teoks 1972.a. Torontos. Ja ESTOde traditsioon kestab.
(Robert Kreemi raamatu „Uus algus“ ning Mai Kreemi mälestuste ja materjalide põhjal Kaire Tensuda)
Eesti Elu
Heldur Põdersoo mälestamine
Heldur Põdersoo sündis 12. aprillil 1922 Tartumaal ja suri 28. juulil 2007 Tacomas, Washingtoni osariigis.
Ta oli erkordselt rohkete annete- ja huvidega inimene ja oma pikal ning keerulisel eluteel kasutas ta neid kõiki. Oma kasvueas oli ta olnud skaut ja Saksamaal sõjavangilaagrisse sattudes hakkas ta otsima võmalusi, kuidas rakendada noori lennuväe abiteenistuslasi skautlikku tegevusse. Kuna puudusid vajalikud õppevahendid koostas ta ise mälu järele treeningureeglid ja kirjutas käsitsi illustratsioonidega käsiraamatu. Skautlikku tööd noortega jätkas ta hiljemgi.
1951. a. emigreerus Heldur USA-sse ja ta uueks elukohaks sai Tacoma Washingtoni osariigis. Heldur oli kindlate veendumutega rahvuslane ja uhke eesti kultuurile. Ta oli kaitsnud kodumaad relvaga ja jätkas seda võitlust paguluses sõnaga, sest ka sõna on relv. Ta oli meister paljudel aladel, oli eesti ehete hõbesepp, tundis põhjalikult eesti rahvariideid ja nõudis nende valmistamisel ja kandmisel ajaloolist täpsust. Ta oskas kaunistada puuesemeid sissepõletatud mustritega ja oli ka osav mööblimeister. Tema andekust jätkus isegi kööki ja aeda. Ta küpsetas maitsvat eesti rukkileiba, pirukaid, kringleid ja torte, ning jagas neid heldelt kaasmaalastega. Aias olid tema lemmikuiks roosid ja talle meeldis nende eest hoolitsemine.
Kõiki oma oskusi oli ta nõus õpetama noortele, kes sellest huvitatud olid ja nõudis nendelt sama kõrget standardit kui iseendalt. Ta oli aga ka kannatlik õpetaja, alati abivalmis ja julgustav.
Heldur Põdersoo elu ja tegevuse mälestamine oli väärikas. Seal oli pilt Heldurist 17. aastasena, tema käsitsi kirjutatud skaudikäsiraamat, tema graveeritud sõled, preesid ja ketid, sinised ja valged lilled. Järelhüüded olid enamuses noortelt, kes olid olnud tema õpilased ja saanud tema sõpradeks. Kristi Urv-Wong, Helduri ristitütar, õpilane ja truu sõber, kes oli lähedane haigusega võitlemisel kuni lõpuni. Kristi enda sõnul õppis ta Heldurilt tõelist kannatlikkust.
Tiina Elken-Muld meenutas, et Helduri kuulsus meistrina jõudis temani ammu enne kui ta Heldurit kohtas ja tema õpilaseks sai, millest kujunes pikaajaline sõprus. Tiinale jäävad alatiselt imeväärseks Helduri harukordselt suured käed ja sõrmed. Nendega tegi ta vajadusel rasket tööd, aga need samad käed graveerisid lausa ingli kergusega väikesele hõbekettale kõige detailsemaid ja keerulisemaid mustreid. Unustamatuks jääb Helduri leidlikkus, huumor, heldemeelsus ja alati juglustav suhtumine kõigesse.
Arvo Vercamer, kes oli üks Helduri esimestest õpilastest, tuletas meelde omaaegsete noorte elavat tegevust, mida Heldur alati toetas nõu ja jõuga. Arvo kahetses, et saatus teda kaugle viis, aga Heldurilt õpitud oskused on elus kasutamist leidnud ja tema mitmepalgeline isiksus ikka eeskujuks jäänud.
Elga Mihkelson tõstis eriti esile Helduri otsekohesust ja julgust. Rahvariiete kandmisel tehti palju vigu. Oli üsna tavaline nähe, et jalas olid siidisukad ja kõrge kontsaga kingad. Samuti ei pühendatud erilist tähelepanu, kas ehted kuulusid vastavate riiete juurde või mitte. Heldur kritiseeris ja õpetas, ning see pilt on muutunud. Tänu temale on meie naised maakondlikult ja ajalooliselt õigetes rahvariietes ja paljudel on ka “seitse naela õigeid eesti hõbeehteid”.
Heldur oli sooja südamega eestlane ja julge võitleja. Ta on jätnud meile kauni ja kalli pärandi, mida saame edasi anda järgnevatele põlvedele.
Elga Mihkelson
Eestis elab inimesi 121 eri rahvusest
Eestis elab praeguse seisuga inimesi 121 erinevast rahvusest, kelle esindajatele korraldas rahvastikuminister 24. septembril rahvusvähemuste päeva puhul piduliku vastuvõtu.
Piduliku vastuvõtuga soovis minister Urve Palo ja tema büroo väljendada rahvusvähemuste tähtsust ja rõhutada nende rolli Eesti ühiskonnas, teatas rahvastikuministri büroo.
“Leian, et erinevate rahvus-kultuuride rohkus rikastab meid kõiki. Rahvusvähemuste päeva tähistamine on tähelepanu avaldamine erinevate Eestis elavate rahvuste esindajatele,” kommenteeris Palo.
Rahvasvähemuste päevale pühendatud pidulikule vastuvõtule Mustpeade majas kutsuti kõik rahvuskultuuri ühenduste esindajad ja nende tegevusega seotud isikud.
Ida- Virumaal tegutsevate rahvusvähemuste kultuuriühendustele toimus vastuvõtt Jõhvi kontserdimajas päev varem, 23. septembril.
BNS
Eesti alustas USA-ga konsultatsioone viisavabaduse üle
Eesti on alustanud Ameerika Ühendriikidega tehnilisi konsultatsioone viisavabaduse üle.
Välisminister Urmas Paet osales 26. septembril New Yorgis Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide välisministrite kohtumisel, kus olid kõne all olukord Lähis-Idas, Kuubal ja Myanmaris ning viisavabadus USA-ga, teatas välisministeerium.
Rääkides viisavabadusest märkis Paet, et USA sisejulgeolekut puudutava seaduse vastuvõtmisega astuti suur samm edasi. “See avab tee viisatühistamise programmi laiendamisele,” ütles Paet.
“Eestil on jäänud pidada ainult tehnilised konsultatsioonid, millega on juba alustatud,” lisas välisminister.
Paet avaldas lootust, et viisatühistamise programm laieneb võimalikult kiiresti kõigile neile EL-i liikmetele, kellel pole viisavabadust Ameerika Ühendriikidega.
BNS
Tallinnas toimus FBI täiendkoolituse juubeli-konverents „Maailm muutumises“
  
Vasakul: FBI Rahvusvahelise Aka-deemia Euroopa osakonna pre-sident Kalle Laanet.
Keskel: USA FBI direktori nõunik Louis Quijas.
Paremal: Politsei peadirektor Raivo Aeg. Fotod: Aino Siebert
17. kuni 19. septembrini toimus Tallinnas rahvusvaheline FBI Rahvusliku akadeemia 25. konverents, millega sooviti tôhustada koostööd erinevate riikide politseiorganisatsioonide vahel, samuti arutada, millised ohud ja riskid kaasnevad infotehnoloogia ajastuga. Eesti pealinnas oli pealegi järjekordselt hea vôimalus luua uusi isiklikke ja süvendada vanu kontakte ning vahetada tööalaseid kogemusi. Konverentsist osalejaid saabus tervitama president Toomas Hendrik Ilves.
FBI rahvuslik akadeemia loodi 29. juulil 1935. aastal. Esimeses lennus alustas õpinguid 23 korrakaitsjat. Esimesed koolitused välismaalastele algasid veerand sajandit tagasi. Kogu selle aja jooksul on akadeemia lõpetanud umbes 2500 politseinikku 150 riigist üle maailma.
Politsei peadirektor Raivo Aeg rääkis pressimiitingul, et FBI Akadeemias on nüüdseks teadmisi omandanud 14 Eesti politsei-ohvitseri, kes on toonud Ameerikast kodumaale kaasa suure-pärased politseitegevuse ja rahvusvahelise koostöö kogemused, milliste roll Eestimaa turvalisemaks muutmisel on hindamatu.
FBI Rahvusvahelise Akadeemia Euroopa osakonna selle aasta president Kalle Laanet, kes esimese eestlasena läbis FBI rahvusvahelise koolituse, toonitas, et konverentsi korraldamine ning läbiviimine on suur au ja väljakutse Eesti politseile. „See, et just Eestile anti neli aastat tagasi Bernis (Shveits) vôimalus esimese Ida-Euroopa riigina korraldada esinduslik üritus, demonstreerib mitte ainult ameerika, vaid ka euroopa kolleegide suurt usaldust meie vastu,“ ütles Laanet, jätkates: „Konverentsi eesmärgiks ja môtteks on, et need, kes on läbinud FBI Akadeemia kursused, peavad ka tulevikus sidet, ehitades üles vôrgustiku mitte ainult informatsiooni edastamiseks kuritegelike organisatsioonide, vaid ka kuritegude avastamiseks arendatud uute tehnoloogiate kohta.“ Minu küsimuse kohta, kas Tallinna aprillirahutused ei kôigutanud välismaa kolleegide usaldust Eesti vastu, vastas Laanet: “Ei, mitte sugugi. Politsei tegi ju head tööd. Süüdistada vôib ainult poliitikuid, kes lasid olukorral käest ära minna.”
„Eesti politsei ei erine USA korravalvuritest,“ kinnitas USA Föderaalse Juurdlusbüroo direktori Robert S. Muelleri nôunik Louis Quijas: „Ka meile on tähtsad koostöö ja kontaktid teiste riikidega, seda näitas ju hiljuti vôitlus küberterrorismi vastu. Eesti ei ole ju ka maailmas ainukene riik, kelle vastu on kasutatud modernseid arvutirelvi. Samuti on isiklikud suhted kulla väärtusega vôitluses teiste organiseeritud kuritegude liikidega, olgu siis küsimus lastepornograafiast, majandusspionaazhist, rahapesust vôi muust.“
Politsei peadirektor Raivo Aeg tôi esile, et Eesti politsei kontaktid ja koostöö FBI-ga on kestnud juba aastaid. Ühendriikide politseiakadeemia on tänaseks koolitanud välja 14 eestlast ja praegu ôpib Budapesti FBI ôppeasutuses kolm Eesti politseiasjatundjat. Tippkorravalvur toonitas, et organiseeritud kuritegevuse vastu vôitlemises on kôigil kôikidelt midagi ôppida.
Kalle Laanet, kes vannutati eelmisel aastal Hollandi kokkutulekul FBI Akadeemia Euroopa osakonna presidendiks lisas, et konverentsi suurim tähtsus seisnebki kontaktide loomises, mis aitavad kaasa vôitluses organiseereitud kuritegevusega, sest läbi isiklike tutvuste saab kiiresti teavet mitte ainult kurjategijate liikumise, vaid ka kriminalistika uutest arengusuundadest.
Konverentsil esinesid teiste hulgas FBI direktor Robert S. Mueller, justiitsminister Rein Lang, Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Stanley Davis Phillips ja Europoli direktor Max-Peter Ratzel. Kokku osales üritusel umbes 200 korrakaitsjat Euroopast ja Ameerikast.
Aino Siebert
Ilmus uus Põhja-Eesti kirikute ja pastorite teatmeteos
Liivi Aarma: Põhja-Eesti kogudused ja vaimulikkond 1525-1885. 1. raamat. Põhja-Eesti kirikud, kogudused ja vaimulikud. Matriklid 1525-1885. Tallinn 2005. 200 lk.
2. raamat: Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525-1885. Tallinn 2007. 338 lk.
Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduskonna infoteaduste osakonna raamatuteaduse kaasprofessor Liivi Aarma on lõpule viinud tänuväärse töö. Seni oleme pidanud leppima H. R. Pauckeri saksakeelse väljaandega ”Ehst-lands Geistlichkeit” (1849, lisa 1885), tolle aja kohaselt ka suurtöö, aga aja jooksul vananenud. Lõuna-Eesti ja Saaremaa pastorid kuni 1918. aastani on vahepeal saanud moodsama teatmiku, 1977. aastal Saksamaal ilmunud Martin Ottowi ja Wilhelm Lenzi poolt välja antud biograafilise leksikoni.
Nüüd on ka Põhja-Eesti andmed ajakohastatud. Kahe aasta eest andis Liivi Aarma välja sissejuhatava köite, mis käsitles peamiselt kirikuid ja kogudusi. Nüüd pani ta sellele punkti vaimulike lühielulugudega. Selli-sed teosed on tavaliselt mitmete autorite koostöö tulemuseks, käesolev aga ”ühenaisepanus”.
Esimeses köites on antud raamid, mis on teises täidetud biograafiatega. Välja-andjal on tulnud maadelda tohutute probleemidega. Neist saab muljeid sissejuhatuses. On lahknevusi isikunimedes, ka daatumites, palju andmeid on ainult umbkaudsed. Isikuloolisi andmeid on eriti napilt 16. sajandist, aga mõnel juhul pole õnnestunud leida vajalikke daatumeid ka 18. ja 19. sajandi kohta.
Liivi Aarma teos rajaneb mitte ainult paljudele vahe-peal ilmunud teostele ja artiklitele, vaid ka iseseisvale arhiivitööle, uuringutele paljudes arhiivides. Seda näitab kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu. Lühi-biograafiad on varustatud allikaviidetega, ei unustata ka loomingulist panust.
See teos erineb kujundilt ja ka sisu poolest senistest, mis sisaldavad peamiselt kuivi faktilisi andmeid. On hästi kasutatud moodsa trüki-tehnika võimalusi. Esimeses köites on iga koguduse juures peale selle lühiajaloo kiriku foto, lisaks fotod vanadest pitseritest ja arhitektoonilistest ning teistest huvitavatest detailidest. Teises saab ka näha pastorite fotosid.
Kuna lõppaastaks on 1885, on rõhuv enamik pastoritest saksa päritolu. Üsna palju on rootslasi ja soomlasi, oli ju see ala pikemat aega Rootsi valitsuse all. On ka teiste rahvuste esindajaid, silmade ette jäi koguni üks taanlane, kes oli 1859-68 Vormsi pastor. Eestlasi on aga kasinalt. 18. sajandil siiski tervelt kuus Kambja köster-koolmeistri Ignati Jaagu saksastunud järeltulijat, kes kannavad nime Ignatius. Samuti väga tuntud eesti-rootsi päritolu kirja- ja keelemees Otto Wilhelm Masing. Lõpuaastatel kaasnevad veel mõned üksikud, näiteks Mihkel Jürmann ja Andreas Kurrikoff.
Lisaväärtust annavad re-gistrid, esiteks vaimulike sünnikoharegister, milles peegeldub nende päritolu. Teiseks register pastoritest ja nende perekonnaga seotud isikutest, mis lihtsustab selle teose kasutamist genea-loogiliste uurimuste puhul.
Vaimulikkonnal on Eesti kultuuriloos olnud tähele-panuvääriv osa. Suur osa pastoreid oli literaadid, kaasaegse teaduse ja ka varase eestikeelse kirjasõna viljelejad. Vaimulike mõju ühiskonna üldisele arengule on mõistetav, sest nad kuulusid nende suhteliselt vä-heste hulka, kes tookord tegutsesid vaimuelu vallas. Liivi Aarma panus pole mitte ainult uus nurgakivi, vaid seda võib koguni nimetada Eesti kirikuloo katedraaliks, mis on ehitatud paljudest tuhandetest faktikividest. Samaaegselt uurimistöö ja ajalooallikas, mille abil on võimalik valgustada olulisi aspekte meie kultuuriloos.
Loomulikult on selles suurteoses vaieldavaid üksikasju. Ühte ja teist tuleb võib-olla korrigeerida, mõnda fakti täiendada, aga see ei vähenda panuse põhiväärtust. On hea abi-vahend ja suur samm edasi Eesti vanema ajaloo ajakohastamisel. Sellest on ka kasu väljaspool Eestit.
Vello Helk
Veelkord “Kihlus” Los Angeleses
“Kihluses” esinenud näitlejad pärast etenduse lõppu. Foto: VES
Äsja lõppenud Lääneranniku Eesti Päevadel augustikuu alguses tõi Los Angelese Eesti Teater lavale Arvo Mägi neljavaatuselise komöödia “Kihlus”. See esietendus väljamüüdud saalile ja võeti publiku poolt vaimustusega vastu. Kes siinsetest teatri-armastajatest ukse taha jäid, neile otsutas teater teha kordusetenduse Eesti Majas. Sealne lava oli küll korrast ära, nii pandi tükk hakkama lihtsalt saali põrandal. Valgustus ja lavapilt pandi laitmatult paika. Lavameister oli Valdur Kaskla ja etendus ilma eesriideta läks käima 16. septembri pealelõunal.
Selle komöödia pinge algab juba esimese vaatuse esimeses stseenis ja ei rauge enne kui viimase vaatuse viimases stseenis. Kolmas vaatus on küll pisut rahulikum, kuid see on hoopiski UNENÄGU suure fantaasialennuga. Jah, kaks noort on omavahel kihlatud, kuid nende äkilised iseloomud on selgelt välja mängitud tuntud näitlejanna Eve Sork’i ja alles esimest korda laval oleva Alvar Kokamägi poolt. Näitejuht Astra Shore on juba üle aasta proove teinud ja saavutanud head tagajärjed, nii ei olnud märgatavat vahet uuel ja vanal lavajõul.
Kindlameelse ehitusmeistri Peeter Paadi-meistri osa mängis Johannes Nukk. Võiks koguni öelda, et ta ei mänginud, vaid väga koduselt tõi esile eduka ärimehe osa. Kunstniku hingega Silvia Veelmani osa täitis Leila McLaughlin. Tema kitsarinnalised soovid olid selgelt välja mängitud ja oli otse imetlusväärne, kui ilmekalt tema muutlikud tujud olid ette kantud ja täiesti usutavad. Ka tema pikad soolo-osad olid publikule paeluvad.
Kihluse lõhkuja Elli osa täitis kontori preilina kogemustega näitlejanna Helena Seli. Oma rahuliku meelega ei tundnud publik halvasti, vaid arvas koguni sümpaatselt, et ta oli ise selle kihluse endale päriselt ära teeninud.
Näidendi sündmustikku komplitseerisid maakler Mats Rebase osas Matti Riivald ja ajalehe reporterina Reet Rand. Ei võinud arvata, et see oli Reet Randi esimene näitlejaosa. Võime temale julgelt sellel teemal head tulevikku ennustada. Teadagi Matti Riivald on mitmesuguste lavakogemustega, ja see oli selles lavastuses selgelt ilmne.
Autor Arvo Mägi oli UNENÄO vaatuse fantastilisuseks sisse põiminud elumehe osa, mida täitis Jüri Tint. Tal ei olnud ühtegi sõna rääkida, kuid oma sobiva liikuvusega andis ta Unenäo nägijale, Paadimeistrile selgelt põhjust nuriseda, et kogu see värk tema kaelas on nagu “üks lõbumaja”.
Kuigi näidendi tekstis tulevad ette sõnad “Tallinnas” ja kellegi vanaisa oli “Türgi sõjas”, on lugu tänapäevane, mida toob selgelt ette osaliste riietus. Riietus oli kujundatud Lya Kauk’i poolt ja valmistatud Liina Arens’i käe läbi. Erilised riided tulid ette UNENÄO vaatuses, ja olid huvitavad. Nagu hea jumestus, nii oli see ka selles lavastuses märkamatu. Etteütlejaks oli Mall Arusalu, aga tema oli oma suure töö juba proovidel ära teinud, nii ei olnud etenduse ajal tema häält isegi ette ritta kuulda. Teksti puudusesse keegi laval ei takerdunud.
Los Angelese Eesti Teater on mitme nime all koos käinud juba üle neljakümne aasta ja isegi Eestis viis etendust andnud. Ehk siis näitejuht Astra Shore käe all võime publiku vähenemisele vaatamata loota aktiivset eesti teatri tulevikku Los Angeleses. Ka on plaanis teha KIHLUSEGA ringreis USA idakaldale.
Lembit Palm-Leis
* The Front Page reports on the visit of President Toomas Hendrik Ilves to the Estonian House in New York. The visit was, in many ways, a homecoming to the Estonian President, who had grown up among the East-coast Estonian community. The NY Educational Society President Dr. Toomas Sõrra mentioned in his greeting that the Estonian President has come to a “family reunion.”
* Ilmar Mikiver writes about the Social Contract. Noting that it has been 245 years since Rousseau wrote about his political philosophy, Mr. Mikiver writes with some surprise that people are still following this philosophy so long later. He proceeds to compare Rousseau’s ideas with those of Lenin, in that people need to be re-educated to be a part of the contract. The idea presents itself as a father-son relationship between the state and the people. In its worst form, it has been written about by Aldous Huxley and George Orwell. Mr. Mikiver concludes that he hopes Estonia can develop a society on something other than the old ideas of Rousseau.
* Vello Helk writes a follow-up to his article on the use of the cross as a symbol in Estonia. Noting that many “internet commentators” in Estonia have criticized his piece, after it was published in an Estonian paper, he answers many of the problems. Others, especially ones that revert to name calling on ridiculous claims, he simply ignores. It seems that many people harbor a nostalgia for the soviet times, and do not take kindly to people who point out the facts.
* The Art and Culture page reviews a number of books that have been published in Sweden about the Swedish-Estonian community, or about Swedes who have lived on Estonian islands. Two books deal with the latter topic, while two deal with wartime Estonians coming to Sweden.
Estonians continue to be part of Seabrook community
On September 12, the Seabrook Educational and Cultural Center, which holds numerous Estonian artifacts and memorabilia, held its annual Board of Directors meeting in Vineland, New Jersey. This year a number of representatives from Estonian American community attended the event as guests of the center. As a token of appreciation for his years of friendship and spirit of cooperation with the Estonian American community the Project Director of the center John N. Fuyuume was presented with a copy of Lakewood Estonian Association’s 60th anniversary book, “Lakewood Estonian Association 60. History of an Ethnic Community in New Jersey”. The book includes glimpses of some two dozen families , who now reside in Lakewood but at one time had lived and worked at Seabrook. Juhan Simonson made the presentation and offered some remarks on behalf of the Lakewood Estonian American community.
On the photo (left to right): Rev. Thomas Vaga, Evi Truumees, Airi Vaga, John N. Fuyume, Dorothea Simonson and Juhan Simonson. Mr. Fuyume is showing his copy of the book presented by Mr. Simonson. Photo: Stan Kaneshiki
President Ilves to compatriots in New York:
Think about the possibility of
coming back to Estonia
“Thank you for keeping Estonian values alive here, but also be aware that Estonia has progressed and is waiting for you,” said President Ilves at the reception organized by the New York Estonian Educational Society at the New York Estonian House.
“Estonia is no longer a poor country. It has grown vigorously and I encourage you to come to Estonia and see all this,” said President Ilves. “We have arrived at the point, where the people here could start thinking—maybe my income in the United States is a bit higher than in Estonia, but in Estonia it is possible to teach my children Estonian, to eat Estonian bread, and live an Estonian life.”
President Ilves urged the compatriots that had gathered in the New York Estonian House, “Think about the possibility of coming back to Estonia. We need every Estonian.”
Office of the President
Paet: UN Climate Conference Sent a Strong Political Signal
On Monday, 24 September, Foreign Minister Urmas Paet attended a high-level side event to the UN climate change conference entitled “Global Voices on Climate Change.”
The keynote speaker of the event was former US Vice President Al Gore, who expressed hope that an agreement could be reached regarding a new global climate treaty by 2009. Gore proposed that negotiations on the treaty should begin in 2010 and that nations should not be given the usual amount of time to conform to requirements. Gore added that until a new agreement is reached, climate change must remain a priority in the political spotlight, which should be achieved by holding high-level meetings on the subject periodically during the negotiation period.
According to Foreign Minister Paet the recent UN climate conference sent a strong political signal. “The desire and conviction to act are present on the very highest level,” Paet said. He added that it is in Estonia’s best interests to reach a new global climate agreement as quickly as possible. “Then enterprises have a clear picture of what they need to invest in to meet the new requirements,” Paet noted.
In December, the UN’s annual climate change conference will take place in Bali, Indonesia. At the conference, negotiations will begin on the creation of a new global climate change agreement (the follow-up pact to the Kyoto Protocol).
The Kyoto Protocol is an agreement for reducing the emission of greenhouse gases. The Protocol was negotiated in December 1997 in Kyoto, Japan, and it will expire in 2012. Estonia ratified the Kyoto Protocol on 14 October, 2002.
PRESS SPOKESMAN’S OFFICE
Germany Ready to Take Part in Activity of Centre for Cyber Defence in Estonia
ER – Germany’s defence chief Gen. Wolfgang Schneiderhan, who paid a visit to Tartu as part of his working trip to Estonia, said Germany was ready to take part in the work in the NATO Centre of Excellence in Cooperative Cyber Defence to be set up in Estonia.
Meeting with the German general, commander of the Estonian defence forces Maj. Gen. Ants Laaneots offered an overview of Estonia’s national defence and its directions of development.
Gen. Schneiderhan expressed support for the plan to develop the Estonian national centre for cyber defence into NATO centre of excellence.
He also expressed readiness on the part of Germany to contribute to the activity of the centre of excellence.
The parties stated that constructive cooperation between the countries continues both in officer training as well as in the area of equipment.
Germany will continue sending its experts to teach at the Baltic Defence College in Tartu and supporting Estonia in the training of ground intercept controllers.
Gen. Schneiderhan also spoke at an international conference on Baltic defence issues in Tartu, focusing on the political and strategic goals of NATO in Afghanistan.
New Ambassador to the United States Presents Credentials
ER – The new Estonian ambassador to the United States, Väino Reinart presented his credentials to President George W. Bush.
In the conversation that followed the ceremony, Bush and Reinart spoke about relations between the countries, including matters related to visa-freedom, possibilities for cooperation on international missions, and relations between the European Union and the United States.
The president and the ambassador stated that relations between Estonia and the United States have been good and close throughout the 85-year history of diplomatic relations between the two countries.
Reinart thanked the United States for the cooperation so far and expressed hope that as a result of common efforts visa-free travel for Estonian nationals to the United States will become possible already in the near future.
The US president voiced appreciation of the activity of Estonia on the NATO operations in Afghanistan and Kosovo as well as on the mission in Iraq, describing Estonia as a good and reliable ally.
Bush also recalled his visit to Estonia in November 2006, adding that Estonia has been successful in carrying out reforms and can now support new democracies by sharing its experience.
The Estonian president appointed Reinart as ambassador to the United States in June.
Reinart came to work as adviser at the Foreign Ministry in 1992. In 1994 he became director of the first political office and in 1995 adviser of the political department.
In 1995-1999 Reinart was Estonian ambassador to the Organization for Security and Cooperation in Europe in Vienna, in 1991-2001 he worked as director-general of the Foreign Ministry political department and was deputy secretary-general of political issues in 2001-2002.
From 2002 onwards Reinart served as Estonia’s ambassador to the EU in Brussels. President Toomas Hendrik Ilves has also signed an order to appoint Reinart as Estonia’s ambassador extraordinary and plenipotentiary to Mexico, in which post he will serve based in Washington.
|
