Sünnipäevalaps Uku Suviste. Viido fotod
Möödunud nädalavahetus oli järjekordselt väga tore, ka ilm oli imeilus, nagu ta pole Eestis juba ammu olnud.
Heli poeg Uku tähistas oma sünnipäeva ja ta kutsus meid Meriväljal asuvasse Tõnis Siiguri restorani Noa. Kui me sisenesime, siis anti meile menüü sõnadega: „Tere tulemast, armas rahvas! Küll on tore teid siin kohata. Me oleme teie õhtusöögiks südamest valmistunud –kavandanud, maitsnud, hakkinud, suitsutanud, küpsetanud ja muidugi naeratanud. Me loodame, et pakume teile elamusi, mida sooviksime saada igas restoranis, ja isegi natuke rohkem. Nautige siinviibimist! Tõnis Orm (peakokk) ja Noa perekond.“
Meid oli väike seltskond, Uku isa Raivo, tema naine Katrin, Uku õed Karola ja Inge ning meie Heliga. Uku ise saabus natuke hiljem, kuna tal oli kontsert. Vestlesime seni omavahel sellest, kui kaunis suvi meil on ja et Raivo ja Katrin olid just saabunud „Õnne 13“ peolt. See pani mind meenutama kadunud aegu, mil „Õnne 13“ seltskond käis oma pidusid pidamas Tallinna Eesti Majas. Eesti Maja kasutati ka nii mõnegi episoodi filmimisel, näiteks filmiti seal Tõnu Kilgase ja Anne Veesaare kohtumist saksakambris või siis kasutati peasaali. Millal iganes ma neid episoode näen, olen ma alati sellest meeldivalt üllatunud.
Kuni me Ukut ootasime, tuli kena ettekandja meie juurde ja selgitas, kuidas meie toitu valmistatakse. Ta kinnitas, et meil tuleb tore maitsete teekond. Samas pakuti meile veini ja mullivett. Mina aga sattusin kohe paanikasse. Ma vihkan seda, kui toitude puhul tuleb tegemist teha ootamatustega. Mulle meeldib tavaline toit, see, mis täidab kõhtu, ja muu mind ei huvita. Leib, kartul, eelistatult friikartul, munad, Mehhiko või India toit, kuna ma olen taimetoitlane, siis meeldib mulle, et nad kasutavad lihata toidus palju maitseaineid. Tegin ettekandjale ka kohe selgeks, et olen taimetoitlane, mis ei paistnud teda üllatavat, ja ta pani selle oma märkmepaberile kirja. Selleks ajaks, kui Uku oma kaaslasega saabus, olid meil kõik ettevalmistused tehtud.
Kõik toidud, mis meile pakuti, olid nagu miniskulptuurid. Kogu pakutu oli nagu miniteater. Esimesest pilgust peale ma vihkasin seda toitu, aga ometi pean ma tunnistama oma üllatuseks, et kõik mõjus suurepäraselt. Näiteks kuus suurt mustikat oli serveeritud ühes anumas koos jääga, millele oli valatud mingit kastet, mis hakkas jäätuma. Miski, mis meile pakuti, ei maitsenud nii, nagu ma ootasin.
Ma nautisin seda õhtusööki, see oli nagu rännak toidumaailma. Seda enam, et ma olin ju ise olnud viisteist aastat restorani omanik Tallinnas. Ja õhtu lõpuks oli mul kõht täis. Raivo tegi nalja ja soovis lõpetuseks „Ühte väikest Maci“. Meile Heliga meeldis mõlemale, vaatamata sellele, et tegemist on kalli kohaga, tasub sealt saadav elamus end mitmekordselt ära.
Söömine on midagi enamat kui kõhu täis pugimine. Sellele saime kinnitust Noa restoranis.
Viido Polikarpus
