Jaanieelne aeg teeb ärevaks. Juba kuu aega ei räägi keegi enam muust, et kes ja kus kellega jaanipäeva veedab. Mõnel pool on veel säilinud traditsioon, et kokku käib oma koduküla või peetakse jaanipäeva suguvõsaringis. Kuid enim sõidetakse sellel õhtul sõprade juurde.
Jaanipäeva nädalaks ei ole mõtet teha mingeid kokkuleppeid, sest need ei kehti. Jaaniaeg on nii püha, et keegi sel ajal tööd ei tee. Ainult need, kes lihtsalt peavad.
Millegipärast tahavad sel õhtul paljud eestlased pääseda jaaniõhtule mere äärde, selle puudumisel kusagile vee äärde. Kui see võimalus puudub, siis ikka kõrgemale mäe otsa. Kusagile, kuhu paistavad teiste jaanituled ja mille lähedal on mõni pühapaik.
Sel öösel kehtib meie kõige põlisem usutunnistus, me kõik oleme maausku. Me usume Maaema ja tema tütarde öistesse tantsudesse, läheme otsima õnnetoovat sõnajalaõit, anname Vetevanale hõbemündi, et terveks aastaks õnne loitsida. Ja tüdrukud ronivad üle aedade, üheksast liigist lillest punutud pärjad peas, et öösel oma tulevast näha. Otsime mäeväravaid, mis viivad alla muinasjutulinna või loodame allikavee muutumist viinaks.
Me ei tea, kes meile need lood on pajatanud, kusagilt on need muinaslood meile külge haakinud ja enam lahti ei lase. Kord aastas muutume lapsemeelseks ja usume oma looduse kõikvõimsusesse. Eestlased on muinasjuturahvas.
Ja kuigi ajad ja olud on muutunud, on miski, mis selles päevas on püsinud muutumatuna. Hetk, mil süüdatakse jaanituli – me kõik ootame seda hetke, harduses ja vaikuses, et näha, kuidas tuleratsud leekidest välja kappavad ja meid jaaniöisesse muinasjuttu viivad.
Tõepoolest, meie arhiivides on tohutult kirjeldusi sellest, mida jaaniõhtul ette võetakse. Neis kõigis on killuke muinasjuttu ja mul on hea meel, et meie rahvas neid lugusid hoiab.
Minu enda peres on olnud palju kirjainimesi ja nii tean ma, kuidas minu vanaisa Gustav Vilbaste üle saja aasta tagasi oma suguseltsiga Kuusalu kandis jaanipäeva pidas. Palju on tuttavlikku ja palju on sellist, mida me tänapäeval teeme, aga mille tähendust enam ei mõista:
“Jaanituli oli esiteks maas, kus põletati mõned haokubud, mida osati kustki saada. Metsast otsiti lisa ja eriti toodi tooreid kadakaid, et „tomu“ oleks suurem.
Ka pikema lati otsas oli tuli, vähemalt algupoolel. Selleks toodi kaasa üks või kaks tõrvatünni, sagedamini aga suurem vankrimäärdenõu, aeti sellele veel mõni paras raudvits peale, topiti kuivi puid täis ja kinnitati siis põhjas oleva augu kaudu lati otsa. Põlema süüdatult upitati see üles ja püstitati siis maa sisse auku, et ta seisaks enam-vähem püstloodis.
Jaanituli lati otsas süüdati siis põlema, kui kõik olid enam-vähem koos. See aeg, mil põles jaanituli ridva otsas, oli õieti tõsine jaanituleaeg, sest seda tuld vaadati, jälgiti selle põlemist, sädemete tõusmist ja langemist, süte kukkumist, kuulati puude põlemise praginat jne. See oli aeg, mil ei lauldud ega tantsitud, vaid ainult kõneldi, hõisati, käidi ühe juurest teise, tehti nalja, mõnikord loobiti sõnugi. Kui puud olid tünnis põlenud, tünn samuti juba läbi või maha langenud, viidi põlevad lauad ja tukiotsad maapinnal põlevasse tulesse ja siis vast algas lõbutsemine. Enamiku ajast päris tants. Ja tantsiti ikka hooga, sest kergelt liikuda ei luba ju mullane liivane pind, jalgu siin libistada ei saa, vaid mida kõrgemale tõstad jalgu, seda kergem tantsida. Nooremad poisid, kes ei tantsi veel, need jooksevad samuti üksteisest läbi, toovad tulele metsast uut materjali, et tuli ei kustuks, et oleks suitsu ja tomu. Kui pillimees väsib või tantsijadki tahavad hinge tagasi tõmmata, mängitakse ringmänge, millest võtavad enamasti kõik osa, ka need, kes ei tantsi. Hääled tõusevad metsa vahelt, kostavad kaugele ning laulu kuuldakse ka eemalgi öö vaikuses. Ringis tantsivad ka need, kes ei julge veel päris tantsus jalgu tõsta ega tantsusamme teha. Kuid siin ringis, ööhämaruses, – kes paneb siin tähele, kuidas jalad käivad.
See aeg oli juba selline, kus ei usutud enam erilisi tavandeid ega traditsioone. Aga naljapärast hüpati veel üle tule ja kui toorestest kadakatest tõusis paks suits, siis joosti sellest läbi ka paariviisi. Miks nad seda tegid, seda igakord ei teatud, aga nii oli tehtud jaanitulel ikka ja teeme meiegi edasi. Aga üksteise käest kinni hoides teha midagi ebatavalist, kas see ei seo? Ning mõnigi pani kõik välja, et neid sidemeid luua, selliseid sidemeid, mis seoks mitte ainult jaaniõhtul, vaid ka kauemaks, kasvõi eluajaks.”
Huvitav on lugeda, et neid kirjaridu 1960ndatel oma laste jaoks üles tähendades muretseb mu vanaisa, et traditsioonid on kadumas. Õnneks ei ole.
Neidsamu üle tule hüppamisi olen mina teinud tudengieas. Mul on siiani meeles see suitsulõhn, esimesed armumised ja jaaniusside otsimine. Midagi suurt ja muinasjutulist sündis igal jaaniööl.
Veel varem, koolipõlves, juba siis, kui ma enam isa ja emaga koos Lavi mäel jaanitulel ei käinud, sattusin ma uhkele Saaremaa jaanitulele, kus lühikese öö pimeduses sõime käpuli kadakate all metsmaasikaid ja iga maasikas oli kui muinasjutt. Ja kuidas me siis läksime Kaali järve äärde vaatama, kas öisest udust tõuseb sellest kätemets. Vähemalt oma kujutluses usun ma siiani sellesse muinasloosse.
Ma olen jaaniööl ka olnud võõrsil, aga ka siis leiab eestlase hing üles sealse paigavaimu ja loob uue muinasjutu. Mäletan jaaniööd kaugel Saamimaal, kus tundrajärve äärsed suured kivid muutusid majadeks, kust väikerahvas meid tervitama tuli. Kui kaljujärvel kajas Mikk Sarve flööt koos ronkade kronksumisega.
Ma ei mäleta, kuidas sündis meie peres traditsioon, et hakkasime kümme aastat tagasi käima jaaniööl Kuremäe allikal suplemas. Tean küll ka lugusid sellest, kuidas Kuremäe nõlvas avaneb jaaniööl kelder, mis tuubil kulda täis. Aga olulisem on suplus, mis annab jõudu ja tervist terveks aastaks. Alguses käisime Kuremäel üksi, nüüd on meiega liitunud mitmed inimesed kõikjalt Eestist. Kohalesõit on nagu palverännak, kus aega mõelda selgemaks oma elu keerdkäigud ja imetleda sadasid võidutulesid. On ju jaanituli meie jaoks ka võidutuli. Minu teine vanaisa Peeter Juurikas oli Võnnus võitja ja seegi võidukäik on muinasjutt mu mälus.
Kristel Vilbaste,
