|
Eesti Ajalooarhiivi arhivaar korrastab NY Eesti Haridusseltsi arhiivi
Vasakult NY Eesti Maja mänedzher Merike Pärtel, Eesti Ajalooarhiivi arhivaar Edith Seegel ja abiline Elin Raun korrastamas NY Eesti Haridusseltsi arhiivi.
All: Vanadel arhiivifotodel elustub NY Eesti Kooli ajalugu. Fotod: VES
Terve kuu aega töötab New Yorgi Eesti Haridusseltsi büroos Eesti Majas Eestist tulnud arhivaar – Edith Seegel Eesti Ajalooarhiivist tuli siia, et korda luua NYEHS arhiivis. Edithile on abiks kohalik ajaloolane Elin Raun, kes Oxfordi Ülikoolis kirjutas oma ma-gistritöö eesti ajaloost.
Edithit ja Elinit ootas ees kappide viisi vanu pabereid, kirju, fotosid ja dokumente; virnade viisi aastate jooksul majas peetud koosolekute protokolle – enne arvutite aega kenas kalligraafilises kirjas raamatutesse maalitud, hiljem trükimasinal trü-kitud.
Paar esimest päeva läks Edithil ainult selleks, et saada aru, millega tegu ja millised koltunud arved milliste paberite juurde kuuluvad. Kuid arhivaaridel on vanade paberite sorteeri-miseks omad meetodid, seega ei tundu tolmunud paberivirnad neile sama hirmutavad kui tavainimesele. Ja tavalisest kappide koristamisest erineb arhiivitöö nagu päev ööst.
Kuidas täpselt oma kodust arhiivi sorteerida ja komp-lekteerida, mis süsteemi järgi säilitada pabereid ning kuidas hoida vanu fotosid – sellest kõigest räägib Edith Seegel huvilistele 10. ok-toobril kell 4 pärastlõunal vestlusringis NY Eesti Majas, kuhu on oodatud kõik huvilised koos vanade paberite ja fotodega.
Pikemat jutuajamist Edith Seegeliga tema tööst nii Eestis kui New Yorgis saab lugeda mõnest järgmisest ajalehe numbrist. Kindlasti saab see jutuajamine teoks pärast dokumentide säilitamise workshop’i.
Edith Seegeli tööd NYEHS arhiivis ja tema elamist New Yorgis finantseeris Eesti Haridus-ministeerium rahvuskaas-laste programmi stipendiumi kaudu. See on hea näide, et Eesti on tõepoolest jõudnud jõukate riikide sekka, kes saab endale majanduslikult lubada oma ajaloo talletamist ka väljaspool Eestit.
VES
Male või dzhuudo?
Ilmar Mikiver
Venemaal kestab juba mõnda aastat kummaline matsh ühe endise maailmameistri ja ühe dzhuudo “musta vöörihma” kandja vahel. Võitlus ei ole suunatud mingi karika omandamisele, vaid lihtsale eksistentsiaalsele küsimusele: kumb suudab teise ära hävitada? Osalisteks selles ebatasavägises partiis – nagu võite arvata – on 1985.a. male maailmameister Garry Kasprov – oma opositsioonipartei poolt äsja pre-sidendi-kandidaadiks nimetatud – ja Venemaa praegune ai-nuvalitseja, president Vladimir Putin. Kasparov on üks neist vähestest 1990. aastate vene demokraatidest, kes on tänini säilitanud mingil määral vastupanuvõimet Putini dikta-tuurile.
Wall Street Journalis kirjutab kaastööline Alan Gullison Kasparovi võitlusest järgmist:
“G. Kasparov algselt tervitas V. Putini riigitüürile asumist aastal 2000, ennustades, et see annab võimu uuele pragmaatiliste poliitikute generatsioonile. Kuid aasta hiljem – mööndes, et ta on eksinud — taunis ta uue presidendi otsuseid nagu Nõukogude Liidu hümni kuulutamine Vene rahvushümniks, invasioon Tshetsheeniasse ning seda sõjakäiku kritiseerinud televisiooni-saatja sulgemine.
Samal ajal jätkas Kasparov oma malekarjääri, kirjutas raamatuid, pidas loenguid ja võitis turniire, mis tegi ta rikkaks… „(WSJ, 20. juuni.) ja, võib lisada, populaarseks. Aastal 2005 loobus Kasparov malest põhjendusega: „Olen saavutanud kõik, mida tahtsin“. Kuid see kehtib vaid male, mitte tema poliitiliste ambitsioonide kohta.
Vene demokraatlike jõudude koalitsioon, millest ühe osa moodustab Kasparovi toetajaskond, on kõike muud kui üksmeelne, kirjutab Gullison, jätkates:
„Kasparov on üks neljast opositsiooni juhist, kes moodustavad koalitsiooni „Teine Venemaa“. See koalitsioon hõlmab rahvuslasi, kommuniste, inimõiguste aktiviste, turuvabaduse liberaale ja anarhistlikke bibliofiile – gruppe, mille peamiseks ühistunnuseks on see, et (Putini) rezhiim püüab neid kõrvale suruda. Nad ei kujuta endast mingit silmnähtavat ohtu presidendile, kel on 70-protsendiline po-pulaarsus-reiting pärast kaheksat aastat majanduslikku kosumist ja suhtelist poliitilist stabiilsust“.
Veel halvem! Kui valimiste aeg kätte jõuab, võib „Teisele Venemaale“ saada saatuslikuks partei-sisese üksmeele puudus. Partei üks vähestest poliitilise staazhiga demokraatidest, endine lühiaegne peaminister Mihhail Kasjonov, ei ole suutnud põhilistes küsimustes Kasparoviga kokku leppida. See on vaatlejate arvates suureks takistuseks valijaskonna häälte võitmisel – muidugi juhul, kui Putin parteid enne ei sulge.
Kasparovi kandepind Putini potentsiaalse konkurendina näib niisiis küllaltki habras. See ei ole aga takistanud Kasparovit Putinit võimalikult teravamalt ründamast. Praegune Kremli rezhiim on juba kaotanud poliitilise institutsiooni tunnused ja muutunud inkorporeeritud maffiaks, väidab Kasparov ühes hiljutises Wall Street Journalis, (mille kaastööline ta on) ja selgitab:
„Vene (ametlik) valitsus muutub üha vähem-tähtsaks Putinile ja tema hoovkonnale. Nad on transformeerinud riigiaparaadi korporatiivseks aparaadiks, mis toimib väljaspool õiguskorda ja kulisside taga. See on super-oligarhia, mis on riigi tarbetuks teinud ja mis kanaliseerib nafta- ja gaasimüükidest laekuva jõukuse maffia kont-rollitud pettefirmadesse“ (WSJ, 20. sept.)
Kasparov ühineb ajakirjaniku Julia Latyninaga, kes hiljuti kirjutas Novaja Gazetas irooniliselt, et Venermaal on nüüd lõpuks kahe partei süsteem: tal on Nafta Partei (Rosneft) ja Gaasi Partei (Gazprom). Neil on omad relvaüksused ja nad võivad segamatult jätkata oma riigivargust täiesti sõltumatult sellest, kes detsembris ja märtsis valitakse (vastavalt) Duumasse või Kremlisse, kurdab Kasparov.
Kasparovi hinnang Vene demokraatia saatusele kajastab võib-olla juba mõnevõrra resignatsiooni. Kui Putin möödunud kuul peaministri ametisse nimetas ühe poliitilise „nobody“ – Viktor Zubkovi – kirjutas Kasparov:
„Demokraatlik poliitika Venemaal on surnud ja V. Zubkov on lilledeks selle haual“.
Vabadusvõitlus või kodusõda?
Vello Helk 24.09.2007
ENSV ajal oli Vabadussõda jutumärkides, mis vahepeal ka nende panijate poolt on ära võetud, aga mitte unustatud. Ei saa ignoreerida, et vähemalt üks põlvkond ajaloolasi on sellega üles kasvanud. Nende hulgas on küll ka mõistlikke teadlasi, aga üha tugevamalt väidetakse jälle, et Vabadussõda oli kodusõda. Mitte ainult võrgukommentaarides, kus anonüümsed endise süsteemi poolehoidjad sellele viitavad. Tendentsi näitab võrdsusmärgi panemine punase ja valge terrori vahele, mida kasutavad mitmed endise taustaga ajaloolased.
Vabadussõja Eesti sõjaväge saab ka kaudselt halvustada. Näiteks väidab ajaloolane Kaido Jaanson: „Vabadussõja ajal kehtis komme, et kõik baltlased, s.t. vähemalt eestlased ja lätlased, kes olid punaväes, lasti kohe maha. Venelased aga võeti vangi, kust nad läksid valgete väkke ja, kui meelsus vastav, putkasid esimesel sobival juhusel punaste poole tagasi” (Kesknädal 14.03.2007).
Lugesin just 2. jalaväepolgu ajalugu, mis põhineb enne sõda valminud käsikirjal, mille autoriteks on Juhan Mõttus ja Enn Kippel. Viimane hakkas 1940. aastal uue võimu kaasajooksikuks ja määrati 1. diviisi poliitjuhiks. Ta suri 1942. aastal Leningradi blokaadis nälga. Selle teose avaldamine poleks vist olnud kasulik tema mainele uute võimumeeste teenistuses. Sisu on üldiselt asjalik, paljude huvitavate üksikasjadega. Vangidest on tihti juttu, neid võeti palju, kord isegi 500, ja tehti ka kokkuleppeid ületulekuks. Seda takistas vahel umbusaldus, sest nagu Kaido Jaanson, nii väitis ka bolshevike propaganda, et eestlased lasevad kõik vangid maha. On küll juttu mahalaskmistest, mis tabasid poliitilisi komissare, teised saadeti edasi vangilaagritesse. Sellist massilist mahalaskmist, mida võiks arvata Kaido Jaansoni väite taustal, ei saa ette kujutada.
Juba hakatakse ka vastupanu 1941. ja 1944. aastal iseloomustama kodusõjana – vt. VES 13.09., kus juhtisin tähelepanu Rein Ruutsoo katsele rehabiliteerida hävituspataljonlasi. Nii Abwehri teeninud ernalased nagu ka nõukogude rezhiimi hävituspataljonides teeninud olid tema arvates oma kavatsustes patrioodid. Nende kummagi teenimine ei toonud kohe lähemale Eesti vabadust, küll aga rohkendas ohvreid. Nn vaenlase, s.t hävituspataljonide reakoosseisu moodustasid 80 protsenti eestlased. Ruutsoo lisab, et eestlaste õigus oma kodu kaitsta on kaheldamatu. Kuid oma väärikuse kaitseks peame otseselt distantseeruma Teise maailmasõja vallapäästjast (Eesti Ekspress 30.08.). Miks oli N. Liit 1939-41 ”oma väärikust kaitstes” natside liitlane? Kas tuli eelistada venelaste ja nende sulaste, ”pat-riootide” poolt läbi viidud küüditamist, mis põhjustas, et ükskõik kes neist vabastas, oli teretulnud? Kuna Eesti oli annekteeritud N. Liidu poolt, siis ei saanud hävituspataljonlased ka olla Eesti patrioodid.
Arnold Merd ei saa süüdistada genot-siidis, sest Siberisse küüditatud eestlased jäid ellu ning tulid sealse eluga hõlpsasti toime, leiab Moskva Riikliku Õigus-akadeemia rahvusvahelise õiguse kateedri juhataja Kamil Bekjashev (Postimees 21.09.). Temal on Eestis mõttekaaslasi. Jaak Allik arvab, et kui poleks olnud Sini-mägesid, siis jäänuks kodumaale kuni 6000 vabariigiaegse kõrgharidusega spetsialisti ja nende järeltulejat. Enamik kohale jäänud haritlastest elas stalinlikud repressioonid üle. Aastatel 1944-1989 arreteeritud ja küüditatud 53 000 isikust jäi 40 000 ellu ja pöördus Eestisse tagasi (Sirp 10.08.2007). Talle sekundeerib Rein Ruutsoo, kes tõstab esile nõukogude aja kultuurset panust (Sirp 17.08.2007). Jaak Allik konstateerib, et pa-gulaskirjanduse panus jäi eesti maailmakirjanduse loomises tunduvalt väiksemaks kui eesti kirjanduse oma okupeeritud Eestis. Pagulasi oli aga ainult 70 000! Neile mõlemile ei loe selle süsteemi ohvrid, ega ka kultuuritegelased, kes olid sunnitud vaikima. Nad on ainult lendavad laastud?
Jaak Allik arvab, et ei saa eitada väidet Eesti vabastamisest 1944. aastal, kuna ”okupantide” ridades oli ka 10 000 Eesti Laskurkorpuse eestlasest võitlejat. Need oli enamikus mobiliseeritud, kes olid kaotanud tuhandeid kaaskannatajaid töölaagrites. Vabadussõjas oli ka punaseid Eesti üksusi, kes aga tõmmati rindelt ära, kui nad hakkasid üle jooksma.
Nii Allik kui Ruutsoo püüavad balansseerida, möönavad ühte ja teist, aga kaitsevad põhiliselt kollaboratsiooni, ei taha näha, mis selle areng oleks kaasa toonud. Vene keel oli ju üha tugevamalt pinda võitmas. Mart Laar vastab üsna hästi: kollaborantide olemasolu pole kuskil maailmas teinud ühtegi okupatsiooni olematuks (Sirp 7.09.2007).
Üsna tihedalt esineb väide, et Sinimägedes olevat olnud vennatapusõda. Ei usaldatud aga laskurkorpust, ainult selle kahurvägi sai natuke kaasa lüüa. Sellega säästeti tegelikult paljude eesti meeste elud, nad peavad vist olema tänulikud umbusalduse eest?
Riik rajatud seadusele, õigusele ja vabadusele
Sellest on 90 aastat tagasi, kui Eestimaa rahvas otsustas lahti lüüa võõrast võimust, et luua iseseisev Eesti Vabariik. Samas määrati, et see riik peaks olema rajatud seadusele, õigusele ja vabadusele. Mind on need kolm sõna sügavalt mõjutanud, sest ma pole leidnud lihtsamat ja tabavamat definitsiooni, mis kirjeldab demokraatlikku õigusriiki – riik, kus rahva heaolu on kindlustatud rahva poolt loodud seadustega, kus valitseb sõna-, kirja- ja mõttevabadus ja kus inim-õigused on primaarsed.
Kahjuks viimase 90 aasta jooksul oli ainult kaks perioodi, kus meil võimaldus oma riiki üles ehitada. Esimene, kestvusega umbes 15 aastat, oli vabariigi alguses ja teisel, sama pikal, oleme nüüd. Esimene periood oli sisepoliitiliselt fiasko – riigi ülesehitamise asemel oli pearõhk võimuvõitlusel. Rahvas oli pettunud ja otsis paremat lahendust. Kahest võimalikust, vapside kõvakäeline valitsus või Pätsi vaikiv ajastu, jäi peale viimane. Algas autoritaarne valitsus, millele järgnes jõhker kommunistlik diktatuur, mis koos lühikese saksa okupatsiooni perioodiga kestis 60 aastat. Viimased 15 aastat on Eestil jälle võimalus olnud õigusriiki üles ehitada, kuid siin on saatus seadnud kaks pidurdavat tegurit:
Esiteks, meie lähiajalugu. Demokraatlik riigikord pole vajalikkude seaduste ja eeskirjade kogumik, mida tuleb kuulekalt jälgida, vaid aastakümnete vältel õpitud eluviis ja traditsioon. Inimõigused ning sõna- ja mõttevabadus pole agressiivse ja konku-reeriva ühiskonna loomulikud tavad. Tugevama üleolek ja enamuse diktatuur tundub olevat palju praktilisem meetod lähieesmärkide saavutamiseks, kui seda on vähemuste arvamiste ärakuulamine ja nendega arvestamine. Ajalugu on aga kindlalt näidanud, et vaatamata demokraatia kohma-kusele, on see ainukene süsteem, mis väldib autoritaarsete süsteemide eksimusi. Meie rahvas on elanud kolm põlvkonda rezhiimi all, mis oli demokraatia ülim vastand. “Kes pole meie poolt, on meie vastu!” on olnud selle valitsuskorra parooliks. Kahjuks pole meie juhtkond ega ka kodanikud sellest mõtteviisist veel täielikult vabanenud.
Teiseks, Eesti kui rahvus on oma keele ja kultuuriga püsinud läbi raskete sajandite. Ainult viimase sajandi jooksul tõid vene vallutajad teadlikult meie maale küllaltki palju võõrrahvast, mis ohustas meie rahvuslikku selgroogu. Nende pärandus on ikka veel Eestis. Kolmandik Eesti rahvast on võõra keele ja meelega ja nende ühinemine meie ühiskonnaga on olnud visa. Peale selle on nad tugevalt idanaabri aktiivse propaganda mõju all. Aga – siin nad on ja siia nad jäävad, sest neil pole teist kodu. Teisest küljest peame ka tunnistama, et nad pole süüdi sel-les kurjas, mida ajalugu meile on toonud. Nende probleem tuleb varem või hiljem lahendada õigusriigi põhimõtete kohaselt.
Üheks sammuks, või nagu riigi eksamiks, oli pronkssõduri afäär. Pronkssõdur on Tõnismäel seisnud üle poole sajandi ja ta tähendus vene ja eesti rahvusgruppidele on väga erinev. Vene rahvusgrupile sümboliseerib monument Suure Isamaasõja ohvreid ja lõpuks võitu. Meile, eestlastele, on see raske ja ohvririkka Stalini terrori alla sattumise sümbol. Mõlemad seisukohad on ajalooliselt õiged ja arusaadavad. Taktiliselt oli probleem minimaalne – eestlased tahtsid sõduri kesklinnast, kus ta iga päev meile kurja minevikku meenutas, viia mõned kilomeetrid eemale kalmistule. Venelaste silmis oli see nende pühaduse teotamine. Olukord oli seega nagu tüüpiline “catch 22”: mida iganes tehakse või ei tehta, tekitab see teise poolega konflikti. Ligi pool sajandit oli vastuolu mõõdukas ja talutav, kuid viimaste aastate jooksul ajasid äärmuslikud grupid probleemi väga teravaks, nii et sellest sai isegi Reformierakonna üks valimise tuli-punke. Teiselt poolt segunes sinna Vene va-litsus oma propagandaga. Reformierakond võitis valimistel ja nii otsustati kuju ära viia, vaatamata Vene hoiatusele, et sellele järgnevad poliitilised reaktsioonid.
Valitsuse plaan oli kohmakas. Ei otsitud vastaspoole abi ega koostööd ega polnud mingit plaani kuju väärikaks ära-viimiseks. Kogu protsess käis kinnise eesriide taga, ilma informatsioonita, mida tehakse ja plaanitsetakse. Tagajärg oli, et kuju ümber korraldati suuremad demonstratsioonid, mille levimise vältimiseks otsustati kuju ära viia. See sündis pimeduse katte all, ilma eelneva selgituse või informatsioonita, nii nagu oli kommunistliku valitsuse esimene samm Reaalkooli Vabadussõja mälestussamba kõrvaldamisega. Nii kujunes demonstratsioonist mini-mäss, kus lõhuti ja rüüstati kesklinna ärisid ja asutusi. Politsei lõi paari päevaga korra majja, pronkssõdur viidi kiiruga kalmistule ja peaminister asetas sinna isegi pärja. Lõpptulemuseks tõusis nii peaministri kui Reformierakonna populaarsus eestlaste hulgas tipuni – viimaks ometi oleme näidanud nii vene vähemusgrupile kui ka idanaabrile, kes meie maa peremehed on! Olime võitnud.
Küsimuse all aga polnud kas saavutati võit või kaotus. Küsimus on, kas pronkssõduri probleem lahendati õiglaselt ja õigusriigi tavade kohaselt. Vastus sellele on üsna küsitav.
Lugedes sadu pronkssõdurit puudutavaid kommentaare Eesti ajakirjanduses olin üllatunud ja masendatud nende toonist. Viha ja vaen, mis sealt vene rahvusgrupi vastu peegeldus, lisaks kasutatud sõnavara ja otsene rõvedus mitte ainult lugejate poolt vaid ka toimetuse poolt kinnitatud artiklites, oli uskumatu. Oli ilmne, et enamuse tundeks polnud kaine rahuldus lahenduse leidmise puhul, vaid viha tõrksa vähemusgrupi vastu. Sellest on kahju, sest totaalsed võimud, nii Stalin kui Hitler, kasutasid just vihavaenu oma rahva kooshoidmiseks ja tegevusele õhutamiseks. Loodan, et meie tee ei vii selles suunas. Kindel on aga, et selle sammuga oleme vene rahvusgrupi ühendamist eesti ühiskonnaga viinud aastaid tagasi.
Teiseks, pronkssõduri aktsiooniga anti Venemaale väljakutse propagandasõjaks. See oli küsitav otsus, sest kõigele vaatamata peame tunnistama, et meie vastase kogemused ja ressursid sel alal on paremad kui meie omad. Oleme end pikemaks ajaks seadnud olukorda, kus meie vabadusvõitlust oma iseseisvuse kaitseks järjekordselt tembeldatakse natsismiks. Soome, kes Hitleri liitlasena võitles Nõukogude vastu, on tarmuka poliitikaga ennast sellest seisundist päästnud.
Eesti geopoliitiline positsioon lääne ja ida vahel on meile sajandite vältel toonud ohtu ja hädasid. Tal on aga ka potentsiaal tuua meile majanduslikke eeliseid, sest tänapäeva tendents on suurendada majanduslikku koostööd lääne ja üha rikkama Venemaa vahel. Oleme siin teatud võtmepositsioonis ja võiksime sellest tublit tulu lõigata ja isegi oma põllumajanduse jälle üles ehitada.. Pronksmehe juhtum on aga olnud tagasilöögiks, sest saime endale kiusaka ja sõjaka poisikese kuulsuse, kellega ei taheta arvestada. Meie naabrid töötavad hoolega erinevas suunas – Leedu suhted Venemaaga on paremad kui meie omad, Läti sõlmis naabriga piirilepingu, mida meie aasta tagasi lõhki ajasime ja Soome on oma majanduse Lääne ja Vene kaubavahetusele üles ehitanud. Õnneks on meie majandusesuhted Skandi-naaviaga ja läänega tugevad, nii et Vene transiidi ja kaubavahetuse vähenemine esialgu otsustavat mõju ei avalda. Ometi, kui Lääs Venemaaga suuremaid majandussuhteid otsib, võime me siin, tänu mõtlematule sammule, konkurentsi ees olla miinusseisundis.
Lõpuks, NATO ja Euroopa Liidu täisõiguslikuks liikmeks olemine tagab küll meie julgeoleku, kuid teiselt poolt nõuab see tasakaalukat ja vastutusrikast käitumist. Tühistel sisepoliitilistel kaalutlustel algatatud rahvusvaheline konflikt pole tasakaaluka poliitika tunnus. Tõsi, Venemaa reaktsioon meie väljakutsele – küberrünnak, aktsioon Eesti saadiku ja saatkonna vastu, majanduslik surve jne. – oli kindlasti taunitav, kuid ta andis Venemaale võimaluse proovida, kui kaugele nad võivad minna ilma rahvusvahelist reaktsiooni välja kutsumata. Pandagu tähele, et peale sõnalise poolehoiu ei astunud keegi meie kaitseks tõsiseid samme, isegi Soome mitte. On karta, et Putin sai sellest teha vastavaid järeldusi, ilma et tal oli ise vaja mingit provokatsiooni alustada. Peaksime jälle õppima oma Soome naabrilt, kes oma tasakaaluka poliitikaga on saavutanud kõikide rahvaste lugupidamise.
Eelnenut kokku võttes peame tunnistama, et pronkssõduri juhtum kui eksam andis meile hindeks vaevalt kolm-miinuse.
Lõpuks, olen ameerika väliseestlane, 90-aastane vanamees, kes on läbi elanud kodumaa tormid ja tuuled, kandnud relva kodumaa kaitsel ja lõpuks leidnud uue kodu Ameerikas. Siin olen saanud oma õppetunni demokraatiast, inimõigustest ja mõtte- ja sõnavabadusest. Pean aga avalikult pihtima, et minu mõtted ei esinda enamuse ameerika väliseestlaste seisukohta, vaid vastupidi – olen alati olnud tuntud vastuvoolu ujuja. Ehkki praegune peaminister on väliseestlaste jaoks rahvuskangelane, on minule ülepingestatud rahvustunne väär ja ohtlik; sama, mis ülesõhutatud rassi-ja klassivaen. Minu kreedo on riik, mis rajatud seadusele, õigusele ja vabadusele; selle nimel olen huviga valmis kuulama vastaspoole kommentaare ja kriitikat, niikaua kui need ei kõiguta minu veendumust, et eestlane olla on uhke ja hea.
Endel Uiga
Hope, New Jersey, USA
Eesti sügis
Kartulivõtt Kurenurmes.. Foto: Viido Polikarpus
Sel nädalavahetusel võtsid minu naabrid maal kartuleid. Seda tööd tehakse tänaseni talgu korras. Igale korjajale jagatakse kartulikott ja seejärel rivistutakse traktori järele. Traktoril on taga pöörlev mootor, mis kaevab kartulid maa seest üles, loopides samal ajal laiali ka kive ja mulda. Kartulid jäävad vakku ja nad korjatakse sealt kartulikotti. Kui talu on suur, siis võetakse kartuleid mitu päeva. Igale korjajale antakse tasuks kaasa kott kartuleid.
Mina talgutes kaasa ei löönud, vaid töötasin oma stuudios. Tahtsin lõpetada mõned maastikumaalid, et need uude Toompea Eesti Majja üles riputada. Minu naine Heli ei sundinud mind ka tagant, ta lihtsalt oli ühel hetkel kadunud ja ma teadsin, et ta läks naabritele appi, sel ajal kui mina mängisin kodus Van Goghi. Hiljem kuulsin temalt, et seekord oli talgulisi olnud vähem kui kunagi enne. Peab tunnistama, et igal aastal jääb maal töötegijaid vähemaks. Hinnad linnas aga tõusevad lakke – piima hind peaaegu kahekordistub ja elekter on juba praegu kallilt käes.
Kui mu ämm mõni aasta tagasi raskesti haigeks jäi, ei jõudnud ta enam loomi pidada ja sellepärast viis ta oma lehma naabri juurde. Lehm andis korralikult piima, kuni ta alles möödunud nädalal suri. Piimalehmad vajavad isegi rohkem hoolt kui lapsed, neid peab ju iga päev kindlatel kellaaegadel lüpsma, ühtegi nädalalõppu pidada ei saa – vähemalt lehm mitte… Kui Eesti veel kandideeris Euroopa Liidu liikmeks, tekitas üks euronõue palju segadust Eesti piimandusäris – kui sooviti piima müüa tsentraliseeritud korras, pidi piima enne külmhoonesse viima. Eesti talunikud olid ajast aega hoidnud piimakanistreid kaevus külmas vees, kuni sellele järele tuldi. See oli sama, mis piima hoidmine külmkapis, aga ega euro-bürokraatidele seda selgeks ei tee ning paljud väiketalunikud loobusidki piima viimisest kokkuostu, müües seda vaid oma naabruskonnas ja muidugi tarbides ise. Piima kokkuostuhind jäi ka nii madalaks, et majanduslikult polnudki mõtet piima müüa. Sama juhtus köögiviljaga, mida kasvatati oma aias. Sel sügisel on olnud hea õunasaak, aga inimesed ei soovi enam ise õunamahla teha. Suured supermarketid Eesti õuna müüki ei taha võtta, sest nende välimus pole nii uhke, kui on näiteks Prantsuse õuntel. Kuid sel aastal huvituvad meie õuntest poolakad, kuna Eesti õunad on keemiast vabad. Linnainimene aga peab hea omamaise õuna saamiseks seadma sammud turule. Meie maakodus on 6-7 sorti õunu, eriti maitsev on „Valge klaar“, aga tema säilib lühikest aega. Oleme viinud oma aia õunu Eesti Majja, seal küpsetatakse neist kooki või tehakse magustoitu. Veel mõned aastad tagasi tegime Heliga ise õunamahla. Pressisime õuntest mahla välja ja siis pidi Heli seda aurutama ning pudelitesse panema, seejärel saime oma restoranis pakkuda looduslikust puhtast Eesti mahlast valmistatud morssi. Eesti Maja restoranil on hea kuulsus ja ma arvan, et just niisugustes pisiasjades peitubki võlu.
Kord küsis üks külastaja, kas kanafilee on Eesti rahvustoit. Vastasin, et mitte päriselt. Eestlased sõid omal ajal kana siis, kui kana oli lõpetanud munemise ja ta tuli looja karja saata. Kuna kana oli selleks ajaks juba üsna kõrgesse ikka jõudnud, keedeti teda potis pool päeva, et liha pehmeks saaks. Sama juhtus ka loomaga – lehmaga, kui päris täpne olla. Kui lehm ei suutnud enam piima anda, katsuti ta maha müüa või viidi tapamajja, pärast seda sai liha oma pere toidulauale.
Kui ma 1990ndate aastate keskpaigas Eestisse jõudsin, siis tundus mulle algul, et olen ajas sajandi võrra tagasi läinud, täna on see vahe väga palju vähenenud.
Reedel tulin ma Kurenurmest Võrumaalt tagasi bussiga. Pooleliolevaid looduspilte ei jõudnudki ma lõpetada, sest mu äripartner Aavo Kõiv ootas mind Eesti Majas Tallinnas. Mul oli ühes käes kott, milles oli 8 kilo kukeseeni, ja teises sama palju õunu, üle õla viskasin aga arvutikoti laptopiga ja astusin bussi. See buss sõitis nagu koolibuss kunagi, igas peatuses läks maha koolilapsi kuni Tartuni välja. Mul oli võimalus neid jälgida. Märkasin, kuidas massimeedia, filmid ja arvutid on noored muutnud ühesugusteks, ükskõik kust nad siis pärit on – ühel pool on tavalised lapsed, kes käivad normaalselt riides, ja teisel pool äärmuslikult riietuvad vihased punkarid, kes kannavad neete, nina- ja nabarõngaid ja kellel kõigil on muidugi mobiiltelefonid. Kas te mäletate walkman´e? Täna ei kanna neid enam keegi kaasas. Aga kas te mäletate neid suuri raadioid, mida 1980ndatel aastatel noored õlal kandsid ja kust lasti kõva muusikat – boombox´i? Jah, ajad muutuvad, aga ometi jäävad nad samaks.
Sügis on aastaaeg, mis paneb mind alati endasse vaatama.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Välisminister Urmas Paet New Yorgis
Välisminister Urmas Paet jõudis väikese hilinemisega ka 23. septembril 2007 New Yorgi Eesti Majas toimunud president Ilvese vastuvõtule, kus ta tervitas kokkutulnuid lühikese sõnavõtuga.
Vasakult: välisminister Urmas Paet, Paul Samre, Toomas Sõrra, Peeter Teedla, Urmas Kärner.
Foto: VES
Välisminister Urmas Paet viibis New Yorgis ÜRO 62. Peaassamblee raames toimunud Euroopa Liidu välisministrite nädalal, kus lisaks EL-i välispoliitikajuhtide omavahelistele kohtumistele toimusid traditsioonilised kohtumised Ameerika Ühend-riikide ja Vene Föderatsiooni välisministriga. Paeti kavas olid ka mitmed kahepoolsed kohtumised.
22. septembril New Yorgis Austraalia välisminister Alexander Downeriga kohtunud välisminister Paet kinnitas, et Eesti soovib alustada Austraaliaga läbi-rääkimisi sotsiaalkindlustuse lepingu ja topeltmaksustamise vältimise lepingu üle.
Austraalias on suuruselt viies välis-eesti kogukond enama kui 7500 eestlasega. Paet ütles, et kehtiv sotsiaalkindlustusleping aitaks ühtlustada Eesti ja Austraalia sotsiaalsüsteemi erinevusi, mis omakorda lihtsustaks ja kindlustaks Austraalias elavate eestlaste olukorda.
Välisminister Paeti kohtumisel Mehhiko asevälisministri Maria de Lourde Arandaga olid arutuse all koostöö rahvusvahelistes organisatsioonides ja kahepoolsed suhted. Paet tänas Mehhikot tugeva toetuse eest põlisrahvaste õigusi käsitleva deklaratsiooni vastuvõtmisel ÜRO-s.
Turismialasest koostööst rääkides leidsid pooled, et vastastikune turism on tänu viisavabadusele suurenenud ning Paet kutsus Mehhiko turismiettevõtteid osalema tuleva aasta veebruaris Tallinnas toimuval rahvusvahelisel turismimessil.
VES/BNS
Haihtunud Kotkajärve ehitised
Paraadi vaade (1958.a) Anton Õunapuu väljakul “Saare ja Tuulemaa” suurlaagrites. Taga vasakul skaudikaabu, mille taga osaliselt nähtav vastvalminud Peamaja. Foto: Jaan lepp
Eesti skautluse 95. tegevusaastatest kuuluvad “Kot-kajärve” radadele 55 – tugevalt üle poolte. Nendel aastatel on seal peetud nii suuri laagreid kui üksuste laagreid. Huvitava osa möödunust moodustavad eri ehitised, mis tänapäevaks on kahjuks kadunud. Mõni neist ehitati ühe laagri tarvis, kuid teised leidsid pikaajalist kasutust. Tänapäeva külastaja ei leia nendest enam jälgi – on haihtunud need ehitused nii nagu asukate koduehitused lipuväljakul.
Nende haihtunud ehitiste omapäraks oli see, et need ehitati malevas tegutsevate vanaskautide perede poolt. Esimeseks silmapaistvaks ehituseks vahetult Peamaja ees ja lipuväljaku serval oli “Kalevi Leegionäride” ehitatud skaudi kaabu. See sai valmis “Saare – Tuulemaa” suurlaagriteks. Kaabu oli “Kotkajärve” kolmas skautide poolt püstitatud ehitus ning leidis koheselt mitmekülgset kasutust – seal all sai vihmavarjus koosolekuid pidada, kaabu sees oli küllalt ruumi mitmele mehele ma-gamiseks ning paraadi ajal pakkus kaabu serv head kõrget vaatluskohta. Kuid kõige enam – silmside selle suure skaudikaabuga kinnitas – oleme skautlaagris.
Eesti Skautide Maleva Kanadas hundujuhtidel oli tavaks korraldada rahvuslikkudel teemadel malevalisi hundulaagreid. Osavõtt nendest laagritest oli tavaliselt 50-70 ringis. Nii toimusid 1955. aastal hundulaager “EESTI”, kus hundud mängisid Eesti Vabariiki, käibel oli Eesti kroon ja laagri väravaks piiripost sini-must-valge lasipuuga; “Muinas Eesti” 1956 osutus suurimaks 90 osavõtjaga; “Vapra-valla” 1957 muinas-Eesti sõdalaste kokkutulekuks, kus igal hundul oli sõjasärk, kilp, mõõk, oda ja vibu; “Leholinna” 1960, “Muinas-järve” 1961 ja “Põhjapiiri” 1965 aastal.
“Leholinna” hundulaagri tarvis ehitasid “Raudhabe-med” praegusest köögist põhjapoole asuvale metsakünkale püstpalkidest 10 jala kõrguse muinaslinnuse – müüride, tara ja torniga. “Leholinna” laagri üheks tegevuseks oli linnuse vallutamine – vahelduvalt olid hundud kas kaitses tarandil, kust sai siis ründajatele “pomme” alla kaela visata ehk siis ründajana kindlust vallutamas. Pommideks – relvadeks – olid veega täidetud õhupallid. Ägedates rünnakutes jäädi siiski viiki – ei võidetud ega kaotatud, kuid kuiva sõdalast ega juhti sel-lel päeval laagris küll ei olnud.
“Muinasjärve” tegevuse läbiviimiseks ehitasid “Lem-bitu Lelled” Kotkajärve ida -soppi vaiküla – palkidele rajati platform, kuhu pääses ainult paadiga põrandaluugi kaudu. Hundudele oli põne-vaks ja meeldivaks seikluseks viibida üks päev ja öö vaikülas – koht, mis oli erinev; kus sai kala püüda, kus lõkkel püütud kala küpsetati ning öösel “keset järve” telgis magati. Seda põnevat tegevust saadi harrastada aastakümneid, kuni pehkinud vaiküla tuli turva-lisuse vajadusest lammutada.
Nende tänapäevaks kadu-nud ehituste ühiseks oma-päraks oli, et need kerkisid ühe vanaskautide pere ette-võttel, nende kätejõuga peale selle, kui tekkis idee ja nad tegid mõtte teoks. Tunti rõõmu rõõmu valmistami-sest. Ja olen kindel, et paljudele on nendest nüüdseks kadunud ehitustest jäänud meeldivad “Kotka-järve” mälestused.
Öeldakse, et mees ei ela ainult leivast. Need olid head leivakõrvased nii ehitajatele kui kasutajatele!
Jaan Lepp, skm.
Abiellusid Evelin Heinaste ja Mark Täht
25. augustil 2007 abiellusid Tartus Evelin Heinaste ja Mark Täht.
Foto: Viljo Marrandi
Tartu Peetri kiriku pastor Kalle Mesila laulatas 25. augustil Evelin Heinaste ja Mark Tähe. Enam kui sada sugulast ja sõpra oli kogunenud kirikusse noort abielupaari ühisele eluteele saatma. Pärast teenistust korraldas pulmaisa Anti Einpaul kiriku esisel pildistamise. Seejärel aitas ta moodustada pulmarongi, mis valge limusiiniga eesotsas asus teele Olustvere mõisa, kus toimus pulma-pidu. Ligi kolmekümnest autost koosnev pulmarong tegi vahepeatuse Viljandi järve kaldal, kus muuseas pruut andis oma neiupõlve nime tagasi isale, kes laskis nime raketiga järve kohal taevasse. Olustvere mõisa rõdul tervitasid pulmalised pruutpaari shampanjaga, millele järgnes õhtueine söögisaalis. Söögipalve pidas õp. Heino Nurk.
Järgnevalt mängis tant-suks orkester suures saalis ja pulmaisa korraldas mänge mõisaõues. Aeg kadus kiiresti ja pea olid perenaised katnud uuesti söögisaalis külma laua.
Südaöösel avanesid uksed küünaldega dekoreeritud kaminatuppa, kus kaminas põles tuli ja kus serveeriti pulmakooki, kohvi ja konjakit. Samuti olid mõisa-õues süüdatud tõrvikud.
Pruutpaarile tegi ilusa üllatuse Maarja-Liis Ilus, kes tervitas vastabiellunuid lauluga. Pruutpaar lahkus kell 3.30 hommikul. Kuna mõisas oli ööbimisvõimalusi, siis olid kõik pulmalised palutud jääma ööseks, et järgmisel hommikul veel koos pruutpaariga hommikust süüa.
Pruutpaar elab alaliselt Tartus. Evelin on põline Tartu elanik. Mark aga, kes sündis Long Islandil, otsustas tagasi pöörduda oma esiisade maale.
Carmen Täht
Tänuavaldus
Armsad eestlased Ameerika Ühendriikides, sõbrad, tuttavad!
Meie siinne 4 aastat ja 4 kuud kestnud tööaeg Teie keskel jõudis lõpule.
See ei olnud ei lühike ega pikk aeg, aga oli aeg täis uute tuttavate ja sõprade leidmist, aeg täis tihedat tööd, mille Teie meeldivaks muutsite ja millest võtame edaspidiseks kaasa unustamatud mälestused.
Täname Teid kõiki meile osutatud sõpruse ja soojuse ning heade soovide kaasaandmise eest, millega meid koduteele saatsite.
EV Peakonsul New Yorgis 2003 – 2007
Peeter Restsinski ja Ene Restsinski.
Eesti ühineb Euroopa Liidu piirivaba tsooniga juba detsembris
Schengeni piirivaba tsoon laieneb üheksa liikme võrra juba 21. detsembril, teatas kolmapäeval, 3. oktoobril ELi eesistujamaa Portugal.
Portugali esindaja teatel on üheksa uue Schengeni viisaruumi liikme seas 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud Tshehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveenia, vahendab Reuters. Üheksa riigi kodanikel on võimalik liikuda juba olemasoleva 15 liikmesmaa ning uute liitujate sisepiires passe näitamata.
“Ühinemise peavad ametlikult kinnitama Euroopa Liidu mi-nistrid novembris,” lisas pressiesindaja.
2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud Küpros on palunud ruumiga liitumisel aastast viivitust. Tänavu EL-i pääsenud Rumeenia ja Bulgaaria peavad Schengeni turvanõuete täitmiseks veel lisatööd tegema.
Schengeni tsooni kuulub praegu 13 Euroopa Liidu liikmesmaad, lisaks Norra ja Island. Ruumiga pole ühinenud Suurbritannia ning Iirimaa.
BNS
Eestisse tuleb ametlikule visiidile Rootsi kuninganna
Reedel, 5. oktoobril saabub Eestisse ametlikule visiidile Tema Majesteet Rootsi kuninganna Silvia.
Rootsi kuninganna Silvia kohtub Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvesega. Kuninganna Silvia osaleb Tartu Ülikooli 375. aastapäeva tähistamisel, Johan Skytte monumendi avamisel Toomemäel, asetab nurgakivi Eesti Agrenska Fondi rajatava rehabilitatsioonikeskusele Tammistus ning külastab Tartu Kristlikku Noortekodu.
Pärast Johan Skytte monumendi avamist jalutab kuningannaga Toomemäelt Gustav II Adolfi monumendi juurde.
BNS
Eesti elanikud peavad integratsiooni ebaõnnestunuks
Suurem osa Eesti elanikest peab integratsiooni ebaõnnestunuks, samal ajal on eestlaste ja venelaste hinnangud selle põhjustele vastandlikud, selgub Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ja Saar Polli uuringust.
Integratsiooni peab ebaõnnestunuks 52 protsenti küsitletud eestlasi ja 69 protsenti venelasi. Senist lõimumisprotsessi peab edukaks 28 protsenti eestlastest ja 20 protsenti venelastest.
88 protsendi eestlaste hinnangul on integratsioon ebaõnnestunud eestivenelaste soovimatuse tõttu lõimuda. Venelastest nõustus selle väitega vaid 26 protsenti.
88 protsenti venelastest leiab, et eestlasi on lõimumisse liiga vähe kaasa tõmmatud. Eestlastest arvab nii 53 protsenti.
93 protsenti venelastest leiab, et keeleõpet on integratsioonis üle tähtsustatud. Eestlastest arvab nii vaid 30 protsenti.
71 protsendi venelaste ja 42 protsendi eestlaste hinnangul on integratsiooniga liiga kiirustatud ja inimesed ei ole jõudnud sellega kohaneda.
Lähedasemad on eestlaste ja venelaste hinnangud sellele, et venekeelsete noortega on lõimumisel liiga vähe tegeletud. Nii arvab 88 protsenti venelastest ja 68 protsenti eestlastest.
Eestlaste ja venelaste hinnangud on üsna sarnased ka väite osas, et nii suurt hulka Eestis elavaid venelasi ei ole võimalik integreerida. Nii arvab 62 protsenti eestlastest ja 57 protsenti venelastest.
Kolmapäeval uuringut tutvustanud Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi sotsioloogi Iris Pettai sõnul tekitavad suuri lahknevusi eestlaste ja venelaste vahel ajalooga seotud küsimused.
81 protsenti eestlastest on tundlikud selles osas, et eestivenelased ei mõista Eesti ajalugu ega saa aru eestlaste käitumisest. Selle arvamusega on nõus ka 41 protsenti venelastest, mis annab Pettai hinnangul lootust, et paljud eestivenelased on valmis oma teadmisi Eesti ajaloo kohta parandama.
73 protsenti venelastest näeb omakorda probleemi selles, et eestlased ei saa aru Suure Isamaasõja tähtsusest venelastele. Selle väitega on nõus 35 protsenti eestlastest.
73 protsenti venelastest kardab, et integratsiooniga tahetakse neid muuta eestlasteks ja assimileerida. 82 protsendi venelaste hinnangul ei austa Eesti võimud nende tõekspidamisi ning kolm neljandikku venelastest ei ole Eesti riigijuhtimisega rahul. 81 protsenti eestivenelastest tunnevad ennast Eestis teisejärgulistena ja tajuvad, neil on eestlastega võrreldes vähem õigusi. Eestlastest on nende seisukohtadega nõus vaid 14-21 protsenti.
Nii eestlased kui venelased leiavad, et pärast aprillisündmusi muutusid rahvustevahelised suhted pingelisemaks. Kõige enam tundsid suhete halvenemist venelased, kes elavad väljaspool Kirde-Eestit ja Tallinna ehk nendes piirkondades, kus venelaste arv on eestlastega võrreldes väiksem. Kõige vähem tundsid suhete pingestumist Kirde-Eestis elavad venelased. Eestlaste hinnangutes regionaalseid erinevusi ei olnud.
Suhete pingestumine ei kajastu tegelikes inimestevahelistes konfliktides. Tegelikke sõnavahetusi või konflikte on pärast aprillisündmusi kogenud 26 protsenti mitte-eestlastest ja 13 protsenti eestlasi.
Uuringu tegi Tallinna linnakantselei tellimusel Eesti Avatud Ühiskonna Instituut koostöös uuringufirmaga Saar Poll. Küsitlusele vastas 6.-17. juulini 1007 inimest, sealhulgas 675 eestlast ja 332 muulast.
BNS
Eestis ilmus skautmaster Emu mälestusteraamat
 USA-s elav skautmaster Elmar Saarniit (85), skaudinimega Emu, on eesti skaudi-liikumise mentor, tõeline Grand Old Man. Möödunud nädalal ilmus Eestis tema mälestusteraamat „Presidendi meister”.
Eestis sündinud ja üles kasvanud Emu vaimustus skaudiliikumisest juba varases lapseeas. Hiljem, elades peale sõda Lääne-Euroopas ja USA-s, kujunes temast üks aktiivsemaid skaudijuhte eesti skautluse ajaloos, kelle ind skautluse edendamisel pole veel tänagi vaibunud. Lugematute poiste seas on tema käe all omandanud eluks vajalikud skauditarkused ka tänane Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kes on kirjutanud raamatule sooja eessõna. Eeltoodust on kirjastuse ettepanekul tuletatud ka raamatu pealkiri.
Emu mälestusteraamat on avalikkuse jaoks oluline vähemalt neljal põhjusel.
1. Autor annab laiaulatusliku ülevaate nii eesti skaudiliikumise algusaegadest kui selle hilisemast toimimisest Lääne-Euroopas ja USA-s.
Märkimist väärib Emu erakordne organi-saatoritalent. Noormees astus USA pinnale 4. mail 1949. Ning möödus vaid paar nädalat, kui Seabrook Farmis oli juba tema poolt ellu kutsutud esimene eesti skaudilipkond Ameerika pinnal. Hiljem selgus, et eelmainitud lipkond, mis asutati 22. mail 1949, oli üldse kõige esimeseks põgenike poolt asutatud eesti organisatsiooniks USA-s.
2. Autor kirjeldab üksikasjalikult, nähtuna noore poisi silme läbi, elu sõjaeelsetel aastatel Tallinnas, Kopli linnajaos. Seeläbi on ta kaardistanud autentsel viisil suure tüki Eesti kultuurilugu.
3. Emu, olles elanud peale sõda neli aastat Austria ja Saksamaa põgenikelaagrites, annab värvika ülevaate paljude saatusekaaslaste elukorraldusest Lääne-Euroopa põgenikelaagrites. See teema on tänini väga vähe, kui üldse, kirjanduses käsitlemist leidnud. Seeläbi aitab „Presidendi meister” suuresti täita üht valget laiku eesti rahva lähiajaloos.
4. Ameerikasse sattunud, kirjeldab autor eestlastest pagulaste kohanemisraskusi oma uuel kodumaal USA-s. Ka see teema on olnud seni vähe läbi kirjutatud.
Emu mälestusteraamatu näol on tegemist mahuka (496 lk) ja mitmekülgse loomingulise pärandiga, milles autor esitab suurejoonelise ja haarava ülevaate oma seiklusrikkast elukäigust. Raamat on kirjutatud ladusas rahvapärases keeles ning mõnusas huumoririkkas toonis. Trükis on illustreeritud ajalooliste fotodega. Raamatule on kirjutanud eessõna Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
Raamatut saab tellida Hotpress Kirjastusest posti teel. Jätkuvalt on kirjastuses oodatud ka käsikirjad, esmajoones elulood ja memuaarid.
Valdek Kiiver,
Hotpress Kirjastuse peatoimetaja
Skautmaste Emu mälestusteraamatut “Presidendi meister” saab varsti osta ka Vaba Eesti Sõna raamatupoest. –
Skautmaster Emu mälestusteraamatut „Presidendi meister” esitleti Tartus
Skautmaster Emu mälestusteraamatu “Presidendi meister” esitlus Tartus, korp! Ugala majas 4. oktoob-ril 2007. a Vasakul raamatu kirjastaja Valdek Kiiver. Foto: Hotpress
Neljapäeva õhtul, 4. oktoobri 2007, esitles Tartu kirjastus Hotpress korporatsioon Ugala majas Eesti ühe teenekaima skautmasteri, Elmar Emu Saarniidu mälestusteraamatut „Presidendi meister”.
Korp! Ugala majas, mille lugupeetud liikmeskonda kuulub ka raamatu autor, akadeemilises õhkkonnas toimunud üritusele kogunenud huvilised said raamatu välja andnud Hotpress Kirjastuse peatoimetajalt Valdek Kiiverilt kuulda lühiülevaate raamatu sünniloost. Pikemalt peatus kirjastaja autori elukäigul, avaldades kahetsust, et oma elutöö esitlemisele kodumaal pole olnud võimalik sõita teenekal skautmasteril endal.
„Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on Emu raamatu eessõnas autori kohta öelnud – Sinu elu on pühendumine ning sel moel meile teistele õppimist ja tunnustamist väärt. On loetlematu hulk nüüd enam mitte nii noori (nagu me olime omal ajal) eestlasi võõrsil, kes ilma Sinu ponnistusteta poleks jäänud eestlasteks,” ütles Kiiver. „See tõdemus paneb selgelt paika skautmaster Emu elutöö, mida ta on läbi aastakümnete skautlikku liikumist edendades teoks teinud.”
Päevakohase sõnavõtuga esines teiste seas Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juhatuse liige Viiu Vanderer, kes rõhutas samuti Emu erilist kohta Eesti skautliku liikumise ajaloos.
Valdek Kiiver
Tunnustused Arvo Pärdile
 Paul Hillieri dirigeeritud Eesti Filharmoonia Kam-merkoori CD „Da Pacem” Arvo Pärdi muusikaga teenis Taanis süvamuu-sikaauhindade parima välismaise plaadi autasu.
Taani Muusikaauhind, mida annab välja Taani Raa-dio, on üks prominentsemaid muusikapreemiad Taa-nis ning sealse muusikaelu tippsündmus. Parima välismaise heliplaadi auhind anti tänavu välja esmakordselt.
VES/BNS
* The Front Page reports on the progress of the archivist from Estonia who came to the NY Estonian House through a grant awarded by Estonian Government. Edith Seegel has been hard at work at the New York Estonian Educatioonal Society archives.
* Ilmar Mikiver writes about the face-off between chess and judo. The chess refers to opposition candidate Garry Kasparov, and the judo refers to Vladimir Putin. In Russia’s current climate, the opposition is a rag-tag collection from all over the political spectrum. The only thing tying them together is the belief that Mr. Putin has taken Russia off the path of democracy. Mr. Kasparov, though, has an uphill battle, as his opposition coalition does not see eye to eye on issues, and Mr. Putin enjoys a 70% approval rating. Somehow, amid political and economic stability, Mr. Kasparov has to convince people that Mr. Putin’s legacy has more negative than positive sides.
* Vello Helk writes about the ongoing work of some people to redefine Estonia’s history. In this case, he notes how Estonia’s battle for freedom has been redubbed a civil war, and is being called such in an increasing number of web commentaries, blogs, and comment posts. To redefine the attempt of Estonians to throw off the Soviet occupation as a civil war effectively negates the occupation. Thus the idea that Estonia was a willing member of the USSR is perpetuated.
* The Art and Culture page reports on the publication of Elmar “Emu” Saarniit’s memoir of his long life with the Scouts. The book, entitled “The President’s Master” was published in Estonia, and covers Mr. Saarniit’s life in the Scouts from Estonia to the US.
* Viido Polikarpus writes about autumn in Estonia, detailing some of the activities, like potato-picking at the farm next door.
Seabrook honors one of its own
On photo left to right: Reverend Thomas Vaga, Eevi Truumees and Juhan Simonson.
Seabrook, a small agricultural settlement in Southern New Jersey, is a well-known Estonian-American community. It became home for hundreds of Estonians who arrived there from the displaced persons camps in West Germany in late 1940’s and early 1950’s.
The original housing for the newcomers consisted of wooden barracks and cinderblock dormitory-style buildings. These have now been replaced by modern townhouses and single family homes. This has resulted in the addition of a number of new streets into the community.
Of the four streets, added las year, on is designated as VILMS Street, named after the long-time president of the Estonian Association at Seabrook and an active community member, Albert Vilms. This assures the preservation of Estonian legacy at Seabrook residents.
Reverend Thomas Vaga and Juhan Simonson recently visited Seabrook and viewed the new housing developments and streets, together with Eevi Truumees, President of the Estonian Association at Seabrook.
Estonia Held Day of Resistance
ER – September 22 is marked officially as Day of Resistance in Estonia for the first time this year to remember the fall of the interim government set up in Estonia in the late part of World War II.
The bill declaring Sept. 22 Day of Resistance was passed by the parliament on Feb. 15 this year.
On Sept. 18, 1944, when the Estonian capital was still under the control of Nazi German forces, Jüri Uluots in his capacity as the acting president of the Republic of Estonia appointed to office a broadbased government headed by Otto Tief.
The government declared the continuation of the Republic of Estonia and its neutrality in the war.
On Sept. 22, 1944 the Red Army overran Tallinn from where German occupation forces had withdrawn several days earlier, where the Estonian government headed by Otto Tief had been installed and where the blue, black and white national flag was flying atop the Tall Hermann tower. Five decades of Soviet occupation followed.
The President of the Republic Spoke to the UN General Assembly
President Toomas Hendrik Ilves speaking to the United
Nations General Assembly at UN Headquarters, New York
UN Photo/Marco Castro
Sep 26 – Climate change, cyber security, crisis regulation, and cooperation between international organizations—these were the topics for the speech by President Toomas Hendrik Ilves in New York, when the Estonian Head of State spoke to the 62nd Session of the United Nations Organization yesterday on behalf of his country.
Climate change has now merited the necessary attention, and has awakened a sense of mission in the world’s countries, said President Ilves.
“Yes, we understand the special needs of the developing countries, when we are speaking about sustainable economic development and eradicating poverty. However, just as important is to disassociate economic growth from energy consumption and carbon dioxide emissions,” said the Estonian Head of State. “The diversification of energy sources and expansion of the utilization of renewable energy is the way of the future. Each one of us should bear part of the collective responsibility for increasing energy efficiency.”
The resources and technology for removing carbons originate primarily from industrial countries, President Ilves stated, adding, “Therefore it is important to continue the dialogue between industrial and developing countries for the introduction of green economics—thereby reducing dependence on carbon-based fuels and striving to counterbalance the climate changes caused by human activities. We must promote the transfer of the technology necessary for the production of environmentally friendly energy.
Estonia feels the best way to do this is to tie investments with clean technologies.”
Speaking about Europe’s crisis hotspots, President Ilves paused on Abkhazia in Georgia.
“We cannot be satisfied with the current situation. It is important to create trust between the parties and to restart meetings between the Georgian government and representatives of Abkhazia. There is no place here for internally or externally based military provocations,” said the Estonian Head of State. “This conflict can be resolved if all the interested parties act constructively. We must create the necessary political will for regulating this crisis, and in this respect, a more effective contribution by the European Union would be welcome.”
President Ilves called for increased coordination from the international community in dealing with the resolution of problems related to forced migration, regardless of whether poverty, armed conflict or natural catastrophes is the reason for the massive migration from home.
“A forced migration from home is always a tragedy. I know. My family was forced to leave their homeland by Soviet occupation forces. Blending into a new society is also a difficult experience. Only with well-coordinated, common efforts can we guarantee that people will never have to leave their homes because they have no choice. Therefore, a global approach to people’s migration should continue to be included as a question of vital importance in the UN agenda,” said the Estonian Head of State.
Foreign Minister Met with Representatives from American Jewish Committee
Sep 25 – Estonian Foreign Minister Urmas Paet met with representatives from the American Jewish Committee (AJC) in New York.
At the meeting, it was recognized that Estonian foreign ministers have developed a steady tradition of meeting with representatives from Jewish organizations while attending the UN’s General Assembly.
The AJC representatives expressed their happiness over the synagogue that was inaugurated in Tallinn in the spring of this year. The opening of the synagogue, which is built after original designs by Estonian architects, was attended by current Israeli President Shimon Peres.
Foreign Minister Paet said that Estonia’s relations with Israel have become stronger recently, and he hopes that sending an Estonian diplomat to Tel Aviv in August of this year is a step towards further bolstering relations.
|
