Suvi tundub ajakirjanike jaoks olema puhkamise aeg ning kõik nagu ootaksid sügist, kui ajakirjanduses ja poliitikas peaks jälle algama tõsisem töötegemise aeg. Ma isegi ei kahtle, et mõni PRfirma peaks juba konkreetsemaid läbirääkimisi sügiseks, et siis teatud poliitikute arvamuslugudele ruumi ajalehtedes broneerida.
Sügisest on algamas valimisteks ettevalmistumise aeg ja siin lihtsalt juhuslikud kirjamehed enam nii palju oma kirjatöödega esile ei tõuse. Minu jaoks on ikka olnud oluline mõelda meie omariikluse pidamise kultuuri üle. Olen reisinud ja veidi ka pikemalt elanud erinevates riikides ja näinud seda riigi pidamise kultuuri erinevate rahvaste juures, mis erinevatel rahvastel on tõesti erinev. Minu arvates nõrga riigikultuuriga rahvad ei saagi oma riiki kaua pidada, neil lihtsalt mingis suurema kriisi faasis pudeneb see omariiklus käest. Pikalt arutamata teiste riikide tugevaid ja nõrku külgi tahaks vaadata mõningaid ehk kõrvalisena näivad indikaatoreid, mis omariikluse pidamise võimet päris hästi kajastavad.
Tänase suve üks spordisündmus, mis Eesti jaoks pidi olema oluline, olid maailmameistrivõistlused vehklemises, mis sel aastal toimusid Hiinas. Eesti epeenaiskond läks MM-le liidrina, sest oli vajadus kaitsta eelmisel aastal võidetud maailmameistri tiitlit. Sellega hakkama ei saadud, sest sel aastal jäädi hoopis kuuendaks. Pole kahtlust, et olla maailmas võistkonnana kuues on kindlasti paljudel aladel spordis meie sportlaste jaoks suurim unistus, kuid vehklemises see täna kindlasti nii pole. Kui aasta lõpus jagatakse meie spordiauhindu – Kristjaneid, siis on olnud vahel juttu, et kas nelja vehkleja või kahe- või nelja sõudja koostegutsemine võistlusel on üldse päris võistlussport võrreldes selliste klassikaliste võistkondlike aladega nagu jalgpall, võrkpall või korvpall. Möödunud jalgpalli MM’il sai nähtud mänge, kus juba mängu alguses võistkond suutis olulist mängu keerulise vastasega alustada omaväravaga. Omamoodi totter seis, et lähed tõsiselt võistlema, aga mingi eksimuse tõttu õnnestub pall hoopis oma väravasse lüüa.
Meie vehklejate puhul ja eriti meie epeenaiskonna puhul on mul ka varem olnud tunne, et kuidas küll suudavad treenerid viia oma hoolealused tasemelt heale rahvusvahelisele tasemele, aga kuidas ei suuda meie sportlased end häälestada just võistkonnavõistluseks. Olen aastaid jälginud, et individuaalvõistlusel enam edu saavutanud sportlane pole sageli suutnud oma kohta välja mängida võistkonnavõistluses. Seega, kõrvalt vaadates jääb tunne, et meil on küll nime poolest naiskond, aga päriselt võistleksid nagu neli erinevat sportlast koos treeneriga, kes jälle sageli oma energiat elab välja mitte spordisaalis vaid ajakirjanduses enesele reklaami tehes.
Kuidas on siis meie naisepee seotud meie riigiga? Ilmselt on paralleel selles, et isegi kui meil on suured eelised oma riigi pidamisel, näiteks meie väiksuse tõttu, oskame me vahel oma negativistliku poliitikaga ja vennatapu-ideoloogiaga maha mängida oma eelised suures poliitikas. Nii nagu spordis, tuleb igaks võistluseks tõsiselt valmistuda ja mitte alustada mänge omaväravatega.
Meie väikese riigina ei tohiks lubada endale poliitilistes mängudes vigu, mida vahel saavad lubada suuremad mängijad. Mina hoian pöialt, et meie epeenaiskond ei laguneks ära enne järgmisi olümpiamänge, sest kui täna oli meil tiitlitega naisi vähemalt üks üle, siis homme võib meil olla just üks sportlane puudu, et pretendeerida üldse osalusele olümpiamängude vehklemisturniiril. Seega, oskus koostööle on suurim oskus, mida me peaksime Eestis oma lastele juba varasest east õpetama ja spordi kaudu on seda oskust väga hea õpetada.
Teine sündmus, mis annab meie omariikluse seisust hea ülevaate, toimus Viinistus 25. juulil 2018. Lahemaale tulid suveteatri esietendusele nii valitsuse liikmed kui paljud prominendid. Tänavune suve-etendus Viinistus pole aga tavaline, vaid “Kostja ja Hiiglane” on pühendatud president Konstantin Pätsi saatusele. Viinistu kaluriküla oma väikse sadamaga oli ka meenutus sellest, mis juhtub siis, kui riigi kaitsmisega tekivad probleemid. Mingil ajal oli Viinistu tuntud kui salapiirituse vedajate kodukant, aga kriitilisel 1944. aasta sügisel püüdsid siit rannalt pääseda Soome (Rootsi) poolele need, kes enam ei näinud sõjakeerises lootust, et Eesti riik suudab neid ja nende peresid kaitsta. Nüüd mängisid näitlejad draamat “Kostja ja Hiiglane” – ikka ja jälle üksikisikute rollist ning nende vastutusest omariikluse hoidmise eest. Olla väikese rahva juht on väga suur vastutus, mida tuleb suuta välja kanda. Ja selle rolli väljakandmine algab nagu meie vehklemiseski oskusest teha koostööd. Loomulikult heades oludes võib olla soov loobuda abimeestest, kes ehk ei tundu olevat küllalt targad ja head, aga kriitilisel hetkel võivad juhid olla siis omariiklust ohustava saatusliku Koljati ees suhteliselt üksi. Konstantin Päts on näidendis just selles rollis.
Konstantin Pätsi rolli üle ajaloos pole siiani avatult juletud vaielda (kuigi 2018 aastal ilmus ligi 1000-leheküljeline elulugu). Pätsi sünnikoha vald püüab täna rekonstrueerida presidendi enda soovide järgi loodud mälestusmärki (samuti mere ääres), aga teatud poliitikud, selle asemel, et toetada rahva poolt annetatud rahaga selle mälestusmärgi värskendamist, ajavad jonni, et luua veel üks presidendi monument juurde, mõtlemata sellele, et ka selle uue monumendi eest tuleb ühiskonnal (kogukondadel) hoolt kanda.
Siit jõuamegi omariikluse ja riigi raha lugemise oskuse juurde. Konstantin Pätsi poliitilises karjääris polnud problemaatilised mitte ainult mõned aastad, vaid neid oli tegelikult enam kui me ehk tahame endale tunnistada. Näidend Konstantin Pätsist tõi esile aasta 1940 ja küsimuse, kas Hiiglasele allkirjade jagamine on ikkagi rahva ees eetiline tegu, siis jääb veel küsimus, mis rolli mängis meie omariikluse nõrgendamises osalemine bolshevike rahapesus (kuld, verised kalliskivid).
Konstantin Päts polnud rikas mees, kui ta astus poliitikasse. Tema patroon advokaadina Jaan Poska maksis talle vandeadvokaadi abi tasu vaid 300 rubla (sama palju nagu sai köster-koolmeister Jaan Poska senior Laiusel) aastas, kui advokaadi aastasu oli siis vähemalt 4000 rubla aastas. Konstantin Päts ja tema sõbrad poliitikas said aga 1920ndatel kiirelt rikkaks ja nende poolt omandatud kinnisvara on tänagi alles ja tänasele põlvkonnale soovi korral hinnatav.
Küsimus sellest, kui aus ja läbipaistev peab olema ühe väikse rahvusriigi (majandus) poliitika, see on küsimus, millest meie ajaloolased on küll rääkinud, aga see diskussioon pole ikkagi jõudnud üldistuseni. Küsimus on selles, kas me oleme oma riigi väärtuspõhises poliitikas küllalt selgelt öelnud, et meie omariikluse üheks oluliseks garantiiks võiks olla tõesti avatud ja aus riigi pidamine. Me oleme aastaid olnud uhked, et me oleme sisuliselt loobunud oma pankadest ja oleme oma rahaasjad usaldanud Skandinaavia pankadele. Kuid aastail 2015-2018 on meil olnud välispankade Eesti filiaalidega suuri probleeme ja ikka pole meil selge, mis siis on tegelikult pankades vahepeal toimunud. Olulisem küsimus on, et kuidas suudab Eesti Vabariik kontrollida siin tegutsevaid panku ja kahjuks peame suvel 2018 tunnistama, et kontroll on olnud nõrk. Siit siis meenubki kohe näide aastakümnete taha, kus alles noor Eesti riik ei suutnud kontrollida tollal Eesti Panga enda tegevust võõra raha vahendamisel ja see näiline lisaraha Eesti majandusse tegi tegelikult karuteene meie majandusele. See kahtlase väärtusega lisaraha põles majanduses kui kulutuli ja meie rahasüsteemi stabiliseerimiseks läks riigil (rahval) vaja enne teist maailmasõda suuri pingutusi. Rikkaks said vaid üksikud poliitikud ja ärimehed ning nüüd ongi küsimus, kas meie juhtivad poliitikud tõesti ei olnud nende omaaegsete tehingutega seotud, et siis neile saaks täna puhta südametunnistusega täiendavaid ausambaid üles panna.
Ajalool on kahjuks komme korduda ja nii on suvel 2018 üleval info, et Tallinnas tegutsenud Danske panga Eesti filiaali kaudu aidati pesta musta raha just nendest riikidest, mida meie poliitikud on aastaid meie väärtuspõhise poliitika alusel väga selgelt hukka mõistnud. Saamaks aru toimunu suurusjärgust, siis nendelt kontodelt käis läbi enam kui 7 miljardit eurot. Sellise täiendava rahavoolu mitte märkamist pankade järelevalvega tegelevate riigistruktuuride poolt on raske seletada, sest aastal 2018 on Eesti riigi eelarve esmakordselt üle 10 miljardi euro. Selle loo näitlikustamiseks tooksin võrdluse rongiga, et kui me kujutame ette, et meie riigieelarve oleks laaditud rongile (nagu just Venemaalt Eesti riigile üle antud esimene kuld toodi Narva rongiga ja kuld oli pakitud padrunikastidesse), siis meie finantsjärelevalve, kes piltlikult on kui jaamahoones istuv ametnik, ütleks et nad ei märganud, kuidas ühe rongi asemel läks jaamast läbi hoopis kaks suurt kaubarongi.
Kui me 21. sajandil räägime globaalsetest ohtudest omariiklusele ja toome esile küberohud (milleks anname riigi vahenditest üha enam raha), siis me ei tohiks unustada klassikalisi vahendeid, kuidas suures poliitilises mängus mängivad suured riigid “lihtsa vana korruptsioonimeetodi abil” üle naaberriikide vastupanu. Riigi murdmiseks on vaja leida nõrgim koht, paraku, kui riigis kaob avatus ja asjaajamise ajamise läbipaistvus, siis võivad tugevad liidrid just oma edevuse ja rahaahnuse tõttu osutuda nõrkadeks, saades ohuks omariiklusele. Kui tavakodanik kannab vastutust eelkõige enda ja oma lähedaste ees, siis poliitikud, kel reaalne võimalus olla jälle vastamisi suure Hiiglasega, vastutavad lisaks Jumalale, endale ja perele ka rahva ja ajaloo ees.
Peeter Järvelaid
