Tulime reedel Heliga tagasi koju Kurenurmele. Olime Tõstamaa mõisas Pärnumaal, kus lõppes Forestalia meeskoori laululaagrinädal kontserdiga kohalikule rahvale. Mõisasaal oli rahvast puupüsti täis, isegi meie dirigent Alo Ritsing paistis olevat kõigega südamest rahul, kuigi ta on alati väga nõudlik, et mitte öelda rohkem.
Tõstamaal olles jagasime tuba Pireti ja Aivariga Valgast. Nii nagu see Eestis tihti juhtub – Piret oli kasvanud üles Kurenurmes, täna aga õpetab ta Valga muusikakoolis klaverit. Tema lapsepõlvekodu, Tammetalu talu on kiviviske kaugusel Heli kodutalust. Maailm muutub ikka üha väiksemaks.
Jõudsime koju väga hilja, aga sellele vaatamata minu naaber Kuno Kerge, mitme laulukoori juht, helistas mulle ja teatas, et meie kaks laulame järgmisel päeval kell 14 Kurenurme kodukandipäeval. Oleme nendel üritustel alati koos Kunoga laulnud, aga ma ei ole kunagi päris valmis nendeks etteasteteks. Aga on võimatu öelda ei Kuno emale, ta on ju seto nagu minu naine Heligi…
Järgmisel hommikul läksin oma tavalisele jalutuskäigule, Heli aga keetis herkuloputru ning täitis kausi Tõstamaalt värskelt korjatud põllumarjadega. Kui nautisin hommikusööki ja tegin natuke koristustöid Heli meeleheaks helistas mulle Kuno ja ütles, et ta eksis, meie esinemine ei ole mitte kell 14, vaid kell 12. Küsisin talt, kas me ei peaks enne mingit proovi tegema, aga Kuno vastas, et seda pole vaja, me improviseerime nagu alati!
Kalmer Puusepp, meie uus noor vallavanem, kes on muidugi minu naise Heliga sugulane oma setost ema kaudu, heiskas kodukandipäeva avamise lipu. Peeti kõnesid ning Kurenurme prouad esinesid mõne tantsu ja etlemisega.
Sel ajal kui prouad riideid vahetasid oma etteastete vahel, võtsime Kunoga kitarri ja proovisime rahvast nende lemmiklaule laulma õhutada. Ma hakkasin juba laulma laulu „Valged roosid“, mille ingliskeelne variant „Paberroosid“ mulle üldse ei meeldi, aga meeldib küll eestikeelne variant, teatas Kuno, kuidas muusikaakadeemias oli üks professor talle soovitanud mitte kunagi laulda „Valgeid roose“. Aga mina tegin seda ikkagi!
Isegi kui äkiline paduvihm katkestas Kuno laulmise, läks ta presenttelgi alla ja jätkas mängimist ja laulmist. Ta on tõeline professionaal! Nii äkki, nagu paduvihm algas, nii äkki ta ka lõppes ning päike tuli välja ja pidustused jätkusid.
Kuno Kerge laulab. Viido Polikarpuse fotod
Mulle meeldis eriti ansambel Sinilill, kes laulis tuntud laule ja jagas välja ka lauluhed, et kõik kohalolijad saaksid kaasa laulda. Ansambli liikmed olid enamasti minu generatsioonist ja nad ütlesid, et mängivad meelsasti kohalikel üritustel, olgu need siis sünnipäevad, pulmad vms. ja teevad seda lihtsalt lustist.
Alli Kerge, Kuno ema, liikus kõikjal ringi ja vaatas selle järele, et kõik sujuks hästi. Kurenurme trio kolmas seto, Liia Kaska, oli kohal koos oma abikaasa Jüriga, tutvustades oma kodukasvatatud viinamarju ja nendest tehtud veine. Kaskad on Eestis kõige suuremad viinamarjakasvatajad.
Kunagi räägiti mulle, kuidas kolmele mehele, kes abiellusid setodega, tunti südamest kaasa, sest seda ei peetud kohaseks. Kuidas küll ajad on muutunud! Mina muidugi tunnustan seda, mida tundsid Heli isa Valter, Kuno isa Benno ja Karla Kaska isa Jüri, kes olid abiellunud setodega, sest minagi olen ju setoga abielus. Nojaa, ja tõeks on osutunud ka väljend: „Jüri läks Liiale.“
Kes tahab rohkem Kurenurme kohta teada saada, vaadaku näoraamatut ehk Kurenurme facebooki lehekülge.
Eestis ei ole kunagi igav olla. Ja isegi selle kuuma ilmaga saab pead külmas hoida!
Viido Polikarpus